Ärkasin viimasel hommikul ning mind tabas üllatus. Mu toakaaslane polnud ikka veel koju ilmunud. See väikene shokk seljataga suundusin pesema. Peale pesu ja söömist pakkisin veel viimased asjad kokku, ajasin viimast korda see nädal endale ülikonna sellga ja hakkasin, kohver nukralt sabas, kooli poole kõmpima. Mõni minut enne minu lahkumist saabus ka mu toanaaber oma tüdrukuga tagasi. See kord oli roheline VW jõudnud lähemale mu saksa kodule. Tundsin kerget hirmu, et äkki see bodypump vend sai kuidagi haisu ninna, et ma ta auto üle naersin. Võtsin kohe tiba kiirema sammu sisse. Hoolimata kiirest kõnnitempost märkasin siiski, et minu saksa kodu läheduses oli ilmunud veel rohkem kadunud kasside plakateid. Ma olin üpris kindel, et kuskil keldris on nad kõik kinni, enne kui neist kasukad või padjad tehakse.
10 minutit kõnnitud mõtlesin, et võiks vaadata kuidas mu Pou elab. Panin käe taskusse ja mind tabas ebameeldiv üllatus. Mu mobiil oli ununenud hommikusöögilauda. Võtsin siis jalad selga ja jooksin elu eest kodu poole tagasi kuna mu host oli juba lahkunud ja mu ainus lootus oli see, et mu toakaaslane veel seal. Peale seda kui ma olin 2 minutit vahetpidamata uksekella helistanud lasti mind õnneks siiski sisse. Rebisin laualt oma telefoni ja panin kooli poole jooksu sest mul ei olnud mitte mingit kavatsust oma viimasel päeval hiljaks jääda. Hilinemisega oleks ka kaasnenud privileeg klassi ees laulda, mida ma ei oleks suutnud vastu võtta, kuna ei tundnud ennast vääriline olevat.
Oma kommiteesse jõudsin 1 minut enne kohaloleku kontrolli. Higist tilkudes võtsin sisse koha klassi taga otsas. Kuna mul polnud plaaniski ette kõnelema minna võtsin pintsaku seljast, keerasin varukad üles ja hakkasin wifit püüdma. Wifi käes otsustasin blogima hakata. Kirjutasin kaks möödunud päeva ära. Mängisin natukene catmariot ja vahetasin Emiliga sõnumeid ad-staffi (uue nimega ass-staffi) perse kohta.
Tapsin ilusti oma aja lõunasöögini ära ja asusime Emiliga söökla poole. Nagu alati olime me söökla rivis esimesed sest see on üks väheseid asju, mille meie oleme TSG's selgeks õppinud. Peale sööki teavitasin ka oma kommitee Chaire, et kahjuks pean ma varem lahkuma. Üllataval kombelolid nad mu lahkumisest löödud. Arvestades, et ma midagi asjaliku ei öelnud terve nädal tuli see mulle üllatusena, aga ju mu mitteasjalik jutt oli seda väärt.
Tund aega hiljem pidin vaikselt oma asjad kokku pakkima ja lahkuma. Fuajees saime kokku veel mõne eestlasega. Sealt sõidsime kohalikku raudteejaama. Raudteejaamas sõin ära ka ühe bretzeli nii et mu saksamaine kultuurielamus oli täielik. Olin ära proovinud saksa õlle ja veini ning söönud dönerit, carrywursti, bretzelit ja KFC's. Rongis tegime kõva häälega nalja, nii et kõik sakslased meid jõllitasid aga midagi aru ei saanud. Siis ma demonstreerisin kui sügava ilmega suudan ma rongi aknast välja vaadata. Seda otsustas Emma ka filmid. Ma tegin eriti kurva näo kaamerale, mis peale Emma pakkus mulle banaani, mille ma kõhklemata koos koorega endale kurku toppisin. Pets märkas ka võimalust ning surus banaanile hoogu juurde. Nüüd võin ma uhkusega tõdeda, et ma olen banaani deepthroatinud. Rongist lahkudes pakkusime seda banaani kõigile teistele eestlastele, kuid kahjuks polnud kellelgi isu.
Istusime Hamburgi peajaamas ümber ning kihutasime lennujaama. Seal otsustasid mõned inimesed riided ära vahetada aga mina otsustasin jääda oma riietuse juurde. Riietuseks oli olnud mul koolist lakumisest saati ülestõmbamata lips, triiksärk, millel oli mõni nööp ülevalt lahti ning ülikond. Käisime natukene lennujaamas ringi, mina ostsin endale berliner bretzeli, mis oli nagu rasvane suhkrusai. Väga maitsev oli. Söögipoes käidud läksime läbi turvakontrolli, kus Siimul vedas ning ta sai läbikompimise. Istusime siis oma värava juurde maha ning ma tormasin koheselt wifise. Vaatasin ära Sabatoni eesti kontsertvideo ning tapsin tiba aega facebookis.
Lennul anti meile ikka väga vinget saia. Tavalise kukli asemel anti kolmnurkset saia. Tundsin ennast nagu äriklassis. Soome lennujaamas jätkus wifis passimine. Lõpuks saime ka seal lennu peale ning kodu oli juba sülitamiskauguses. Lennu vältel jõudsin ära kuulata ühe laulu, enne kui teavitati, et me hakkame laskuma. Eesti lennujaamas passisime 20 minutit oma pagasit ning Ott oli piisavalt lahke, et mind autoga mustamäele tuua. Koju kõndides paitas mind õrnalt Eestile omane tiba külm kliima. Nautisin seda kohutavalt arvestades fakti, et ma olin terve päeva higistanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar