Õpetaja

 Äratuskell hävitas mu trummikilesid. Kas tõesti oli eile vaja nii teha? Kuradi kurat. Mis see kell on? 10?!? See oli siis mu kolmas äratus... persse. Ma ajasin ennast kiiresti püsti ja läksin vannituppa hambaid pesema. Peeglist irvitas eilne öö mulle vastu. Kiirelt heitsin ma endale suurtes kogustes külma vett näkku ja vaatasin uuesti üles. Nüüd oli seis veidi parem. Vannitoast välja joostes lükkasin ma veekannu tööle ja hakkasin riidesse panema. Pintsak õlul väljusin ma oma toast ja tegin endale ühe eriti musta kohvi. Must nagu eilse öö mälestused. Mitte et mul enda teada midagi kahetseda oleks, ma lihtsalt ei mäleta.

Uksest välja astudes otsisin ma oma taskud läbi ja leidsin kortsus suitsupakist kaks viimast padrunit. Kiire liigutusega viskasin ma ühe endale huultevahele ja hakkasin oma zippot klõpsutama. Jälle tühi, raisk. Noor koolipoiss kõndis mulle vastu müts viltu peas ja jalas püksid, mis minu arvutuste kohaselt peaksid ta riista tänu verepuudusele lillaks muutma. Ma küsisin talt tuld. Oh õnne! Tegu oli nolgiga. Ta võttis lojult oma taskust R-Kioski logoga välgumihkli ja aitas mind hädast välja. Tugevate mahvidega liikusin ma oma sihtmärgile lähemale nagu auruvedur.

Sealt ta paistis: minu uus töökoht. Tallinna 32. Kk. Kuradi kaunis nägi ta välja... huvitav, miks neil mind vaja läks? Ma tõmbasin suitsu lõpuni, heitsin koni kõnnitee äärde ja astusin kooli territooriumile. Nüüd asusin termostassi kallale, et kohviga ennast veidigi ergutada. Täna oli vaja ju noori meeli harida. Ma jooksin trepiastmeid pidi üles ja oma klassi suunas. Tõeliselt stiilne saabumine: Hilinedes ja veidi purjus. Minu õnneks oli mulle sobitatud esimeseks tunniks too päev viies klass. Nemad ikka ju aru ei saa, et mul pohmell on... eks?

See ei olnud mu esimene õppetamistöö, kuigi see võis nii tunduda. Ma olin noor ja suuri plaane täis aga see oli kunagi. Kõige viimane varuvariant oli alati inglise keele õpetajaks saamine. Mis küll kõigi esimeste varuvariantidega juhtus? Klass oli lärmi täis, kui ma sisse astusin. Mu suikuvale peale ei meeldinud see üldse. “Istuge maha ja jääge vait.” Nad vaatasid mind suurte silmadega. Keegi õpetaja räägib nendega nii üleolevalt? Kuidast ta julgeb? “Töövihikud leheküljelt 13 lahti ja hakkame tööle. Mina olen õpetaja Rohula. Teie nimed õpin kunagi hiljem.” Üks paksu kondiga tattnokk proovis tagapingist protesti tõsta, kuid selle ma vaigistasin kiirelt hindelise ähvardusega. Nad kõik nohistasid oma ette ja ma vaatasin neid. Ainus mõte, mis too hetk mu peas kõlas, oli see, et kust kurat ma leiaksin aspirini. Tõeline staarõpetaja. Aga ega ma ei hakanud ju õpetajaks, sest ma oleks metsikult lapsi armastanud.

Tunnikell päästis nemad ning saatis minu valjude helide kurja maailma. Ma läksin õpetajatetuppa lootuses seal kelleltki diskreetselt valuvaigisteid omastada. Kooliõe juures käimine jätaks ju vähe kehva mulje. Õpetajatetuba täitus vaikselt pausil olevate kohvinarkomaanidega. Kõik nad olid vanad välja arvatud üks mees, kes välimuse järgi otsustades oli kunstiõpetaja. Ta rüüpas kohvi. Ma tundsin lõhnast, et seal oli kõvasti koort ja suhkrut sest ta istus mu kõrvale. Ime ka, et temast kunstniku ei saanud, päris kunstnik peaks ikkagi jooma kohvi, sama must kui ta hing. Mis sest, et kunstnike sees õitsevad lilled ja sünnivad liblikad, tegelikult on nad ikkagi hullusest mustad.

“Tere, vabandust, kuidas su nimi on?”

“Markus. Ja teie olete?”

“Rait, mul on esimene tööpäev. Räägi, ega sul aspirini ei juhtu olema?”

“Ei, miks?”

“Ah, ei ole vahet.”

Miks? Kuradi miks? Miks ma peaks aspirini tahtma??? Sest mul on kuradi kõht tühi ja üks väike valge tablett oleks ainus, mis selle õõnsuse minus täidaks? Söö sitta, Markus. Mine teieta kedagi teist. Ma naeratasin talle tõusin püsti ja kõndisin kohvikannu juurde ja täitsin oma termose. Kui ma ümber keerasin istus laual, mille ääres ma just istunud olin blond naine. Mida tema siin tegi? Õpetaja ta küll olla ei saanud. Ta rääkis Markusega juttu jalg üle põlve. Must seelik oli ennast veidi üleskeeranud, et minu kujutlusvõimet õrritada. See saatan vaatas Markusest läbi. Naeris ja sõnad kadusid tuulde, sest mida oleks saanud see tolgus rääkida, mis oleks kinnihoidmist väärt olnud?

“Tere jälle, Markus.”

“Nii et sul on esimene päev, sa näed kuidagi räsitud välja?”

“Jah, mul olid eile õhtul närvid läbi, ei saanud und. See on mu esimene korralik õpetamistöö.”

Ta sõi mu sitta naeratus näol.

“Ja kuidas sinu nimi on?”

“Merili.”

“Tere, Merili, Rait. Meeldiv tutvuda.”

“Meeldiv tõesti.”

Naeratus püsis tugev. Ta käis pilguga minust üle. Raibe analüüsisis mind. Huvitav küll milleks? Tähtsam veel, huvitav, kas ma läbisin selle analüüsi edukalt. Tunnikell helises ja lõhkus kõik vahva. Kõik hakkasid ooteruumist nende väikeste deemonite sekka valguma. Nii ka Merili. Ma kõndisin tema järel trepikotta ja kuni tema klassini, tehes muuseas nägu, nagu ma läheksin lihtsalt vetsu. Ta astus bioloogia klasis ja sealne lärm vaibus. Mida iganes... Ma läksin korruse alla tagasi ja astusin oma klassi. Lärm ei vaibunud.

“Tere, mina olen õpetaja Rohula. Kas kõik on kohal?”

“Ei.”

“Kahju.”

Järjekordne vahetunnikell. Õndsus. Või vähemalt kõige lähedasem tunne sellele. Ma ei tahtnud klassist välja minna. Õpetajatetuba oli liiga hirmus koht minu jaoks. Kui viimane väike elajas oli mu klassist välja läinud panin ma ukse tema järel kinni. Ma kõndisin laua taha tagasi ja kuulsin siis koputust. Mida nad must veel tahta saavad? Kui ma ukse avasin vaatas mulle vastu Merili.

“Kuidas ma saan kasulik olla?”

“Sa oled siin esimest aastat, eksole?”

“Tuleb nii välja. Kas sa tahad sisse astuda?”

Ta tuli sisse ja ma panin ukse meie järelt lukku. Muie jooksis üle ta näo vaevumärgatavalt. Ma istusin oma toolile ja tema võttis häbitult koha minu ees laua peal. Ta istus sama moodi nagu enne, jalg üle põlve ja seelik veidi üles roninud. Ta seelik oli kõndides reetnud ta figuuri ja nüüd tegi sama ta triiksärk. Kahju, et pole kombekas sõnumisaatjat tappa.

“Mida sa siin üldse õpetad, inglise keelt?”

“Just nii. Ja sina?”

“Bioloogiat.”

“Ei.”

“Mida?”

“Seda ma ei usu. Ma ei ole seda nõus uskuma.”

“Kas ma ei ole sinu arust bioloogia õpetaja nägu?”

“Kõik kolm bioloogiaõpetajat, kes mul kooliajal olid, meenutasid mulle välimuselt midagi, mida nende õpikutes näidata ei tohiks.”

“Ja kas ma ei kuulugi sellesse kategooriasse?”

“Teatud mõttes kuulud.”

“Ai, see oli nüüd küll terav solvang.”

“Võta seda komplimendina kallis.”

Inimsuhted polnud mu tugevaim külg. Inimesed olid peamiselt sitarattad ja siis, kui ma tööle läksin ja enam iga päev juua ei saanud jätsid ka mu viimased sõbrad mind omapead. Mind hämmastas, et see 

vestlus praegu nii sujuvalt läks.

“Kas sulle meeldib siin?”

“Siin koolis või siin elus?”

“Koolis ma mõtlesin siiski.”

“Ega ta parem või halvem pole kui teised ma arvan.”

“Küünik.”

“Joodik ka.”

Ta naeris miskipärast. Kas ta mõistis mind või tal hakkas minust kahju- see oli ükskõik, mulle lihtsalt meeldis vaadata, kuidas ta istus. See meenutas mingit vahvat optilist illusiooni, mida väiksena kogenud olin, kui ta seelik järjest üles liikus sentimeetritki liikumata. Joovastav. Ta pilk püüdis mind kinni.

“Kuhu teie pilk kangastus, härra?”

“See on su oma süü.”

“Kas tõesti?”

“Või su vanemate või õmbleja, väga vahet ei ole. Tulemus on sama.”

Tunnikell hävitas meie vahel tekkinud lühikese vaikuse.

“Mitu tundi sul veel on?”

“Kaks.”

“Hästi.”

Mis see tema asi oli mitu tundi mul veel on? Klass valgus jälle täis. Seekord kaheksandikud. Üks 

tattnokk jäi mulle kohe silma. Ta mõõtis mind oma pilguga. Vau, see tuleb vahva...

“Sa oled uus õpetaja vä?”

“Jah. Istuge maha kõik.”

“Miks?”

“Palun ära hakka. Istuge maha ja jääge vait.”

Klass ronis kisades oma kohtadele. Kaks blondi poissi peksid üksteist ja nende taga istuvad poisid õhutasid takka. Ma vihkan neid inimesi. Mis kuradi pärast ma siin olen? Siis mul tuli meelde, et nemad maksavad mu alkoholi eest ja ma leebusin. Tund möödus raskelt. See väike tolgus protesteeris kõigi mu ülesannete vastu kuni ma neid kontrolltöid kirjutama panin Siis ta solvus ja jäi vait. Paras talle. Kui hästi läheb saan ma vast ka ta vanematega kohtuda. Ma ise olin vist kunagi samasugune.

Järgmised olid neljandikud. Nemad mulle meeldisid. Nad vähemalt tahtsid õppida. Mitte, et mul neile palju anda oleks olnud, aga vähemalt olid nad seda natukest, mis mul oli, valmis vastu võtma. Kahju oli teada, et paari aasta pärast sõidavad hormoonid neist rongina üle ja nende puhas meel on rikutud. Kas minu silmis oli ka selline sära kunagi? Mulle meeldib mõelda, et ei olnud. Muidu oleks mul liiga raske peeglist endale silma vaadata.

Kui nad tunnikella peale asju kokku pakkima hakkasid tegin seda ka mina. Ma tahtsin võimalikult kiiresti põgeneda sellest majast, mis pidi mu õudusunenägusid järgmised paar aastat kaunistama. Kõik lapsed olid läinud ja ma olin sammu kaugusel põgenemisest kui uks läks lahti ja Merili astus sisse. Sõnad polnud enam tähtsad ta lükkas ukse seljataga kinni ja lükkas mu vastu ukse kõrval seinaääres olevaid kappe. Ta tõmbas ennast vastu mind ja ma läksin sellega kaasa. Misiganes see oli, see meeldis mulle. Ma andusin talle ja seekord polnud seeliku liikumine enam illusioon. Ma tundsin seda oma sõrmede all. Ma tundsin kõike oma sõrmede all. Kas kardinad on ikka kinni??? Ma vaatasin kiiresti kõrvale ja õnneks oli päike ennist otse klassi paistnud. Püha Jumal, lapsed õpivad nende laudade peal. Nüüd siis õppisin mina ka. Seda polnud ammu olnud aga õnneks olin ma nooruses popp poiss olnud. Nagu jalgrattasõit. Ma keerasin olukorra ümber. Nüüd oli tema laua peal selili ja ma panin kõik oma teadmised mängu. Nii palju kui mul neid oli. Ta oli metsik. Kiskja. See ei kestnud väga kaua.

Ta seadis ennast kiiresti korda ja ütles, et peab nüüd tundi minema. Ma panin püksid jalga, viskasin pintsaku õlgadele ja läksin koolimajast välja. Sada meetrit hiljem panin ma suitsu ette ja siis tuli mul meelde, et mul pole tuld. Persse. Seekord polnud gümnasiste ka kuskil läheduses. Koju jõudes otsisin ma sahtlist tikupaki välja ja süütasin suitsu. Ma tegin kolm suitsu järjest. Siis avasin pudeli Jägermeistrit ja kallasin endale koolaga dringi ning viskasin voodisse pikali märkmik käes.

Kõigepealt parandasin ma selle rõveda klassi kontrolltööd piinava anaalsusega. Selle poisi kukutasin ma kindla käe ja naerul suuga läbi. Siis proovisin üle tüki aja midagi luuletada aga mul ei tulnud nagu ikka midagi välja. See oli mu rituaaliks juba mitu aastat. Kunagi, kui ma veel noor olin, olid mu luuletused päris head. Aga siis elasin ma rohkem, ma käisin rohkem ringi, nägin rohkem inimesi, suudlesin rohkem, armastasin. Täna ma olin ka suudelnud aga ma olin roostes. Raske oli ta huuli sõnadeks muuta. Ma proovisin kõiki tavalisi võrdluseid alustades verest lõpetades tähtedega. Ükski ei sobinud. Märkmik pidi minema tagasi sahtlisse oma päeva ootama sama armetult nagu enne. Ma hakkasin lugema. Suured lood inimestest. Väikestest tähtsusetutest inimestest, kes tänu trükimustale elavad igavesti. Õnnelikud värdjad.

Järsku tundsin ma mingit imeliku vajadust välja minna. Minna parki jalutama. Justkui ootaks mind seal õnn. See oli magneetiline tõmme. Ma jõin oma kuuenda kokteili lõpuni ja panin jaki selga. Need kokteilid olid päris kanged.

Park oli tühi. Taevas oli pilvine ja tuul päris vali. Kell oli kesköötunnile lähenemas. Mitte üks mõistusega inimene ei tuleks sellisel ajal välja soojast kodust, et pargis jalutada mingi rõveda purjus peaga tekkinud raamatufantaasia pärast. Nii et seal ma olin. Mina üksi. Ma kõndisin veidi aega ringi ja siis pöörasin koju tagasi. Mu jalad olid väsinud. Koju jõudes viskasin ma jaki koridoris maha ja läksin tuppa. Ma võtsin poolelioleva raamatu kätte ja viskasin täiest jõust vastu seina, nii et see voodi taha kukkus. Siis lõpetasin ma oma pudeli ja läksin magama.

Hommikuäratus oli ikkaveel valus. Esimesed paar nädalat on kõige raskemad. Nii nad räägivad. Ma panin enamvähem aksepteeritavad riided selga ja läksin kooli. Teepeal ostsin välgumihkli ja tegin ühe suitsu. Klassis ootas mind neljas klass. Ka nemad olid väsinud. Ma panin nad mingit harjutust tegema ja läksin ise veel ühele suitsule. Tagasi tulles nägin ma neid mängimas ja lõbutsemas. Ma olin kade. Tunnikell kõlas ja ma lasin neil minna. Järgmine pidi olema jälle see õudne kuues. Kohvi oli vaja. Ma läksin õpetajatetuppa. Seal istus Merili jälle lauapeal ja rääkis mingi vanema meesõpetajaga. Ta tõstis mu sisenemisel vaid korraks pilgu ja rääkis siis edasi. Ma võtsin kiiresti kohvi ja läksin klassi tagasi. Ma jagasin põrsastele nende tööd tagasi ja sellel, kes kõige julgemalt protesteeris, vaatasin ma tööd kätte andes silma. Me tõesti olime sarnased. Minu pilk oli õpetajatetoas samasugune nagu temaoma siin. Me mõlemad kukkusime kontrolli läbi. Huvitav, kas ma olen esimene kelle ta läbi kukutas? See poiss minul küll polnud.