reede, 25. aprill 2014

7 Aastat

Hilissuvine ööpimedus oli mu toa meeldivalt hämaraks jätnud. Kaks küünalt värelesid mu aknalaual õrnalt. Nende taga avardus vaade üle vanalinna katuste. Ma olin blondi, ilusa tütarlapsega mu madratsil, mis oli akna all. Äsja olin ma siia sisse kolinud. Väike ühetoaline katusekorter neljakorruselises vanalinna majas. Ta oli veel poolik. Seintel polnud pilte. Vaikselt mängis mu arvutist voodi jalutsis muusika. Kõlaritest voolas Vennaskonda. Neiu seda eelistanud ei oleks. Ma ei teadnud temast palju, äsja - paar tundi tagasi - olin ma teda kohanud kodulähedal baaris. Ta oli oma sõbrannadega väljas tähistamaks kellegi sünnipäeva. Ma ei hoolinud väga tema olemusest. Juba ammu polnud ma neiude olemusest hoolinud. Mulle lihtsalt sobis ta keha, mis nüüd mulle väga lähedal oli. Mul olid jalas dressid ning tema kandis mu särki. Me vaatasime vaikselt ükskõik. Tema mõtlikult, justkui üritades minust midagi välja lugeda. Mina vaatasin lihtsalt tema silmadesse. Õigemini vaatasin ma neist läbi. Nendest sinistest silmadest, mille nimel on paljud mehed oma eluiga lühendanud. Ma vaatasin ka temast läbi. Ma vaatasin läbi seina. Ma lihtsalt vaatasin. Mitte midagit. Tühjust. Ka mina olin tähistamas. Seitse aastat oli nüüdseks möödas.

Lõppes “Anarhia” ja neiu küsis mult, et kas ma tõesti usun tõesti anarhiasse. “Muidugi, aga ma olen õnnelik, et paljud ei usu. Anarhia on ainult uskumatult isekatele inimestele. Inimestele, kes arvavad, et nemad ongi kogu ajalugu. Nende surmaga jääb maakera seisma. Aga kes oskaks ka vastupidist tõestada? Kes suudaks mulle tõestada, et kõik, mis ennem oli, ei kulmineeru minu surmaga. Et minu surm pole selle realsuse lõpppunkt.” Ma sain aru, et ta ei jaksanud kuigi palju kaasa mõelda. Ma võtsin arvuti kõrvalt voodi jalutsis veinipudeli ja jõin sealt suure sõõmu. Peaaegu, et põhi. “Üldiselt usun ma enamikke laule, mis mu arvutis on.” “Kas ka seda, mis praegust mängib?” Ma naeratasin talle lühidalt, tõusin püsti, avasin akna ning ennast kaugele ette kummardades hõikasin ma: “Appi! Ma vajan armastust!” Ma hakkasin juba akent kinni panema, kui kuulsin alt tänavalt hõiget: “No tule ja võta siis!” See hääl oli tuttav. Aga see polnud võimalik. Ma ajasin seda küllap oma mälutõrkele sassi. Küllap andisn ma ise talle selle kaja. See polnud võimalik. “Oota seal!”

Siiski pidin ma ju kontrollima. Ma võtsin kapist triiksärgi ja viskasin peale. Neiu mu teki all hõikas, et kuhu ma lähen, aga ma ei viitsinud talle vastata. Ma jooksin trepist alla ja astusin välisuksest välja kitsale tänavale. Seal ta seisis, koos sõbrannaga, keda ma ära ei tundnud. Tumepruunid juuksed, surmav naeratus, lapselik nägu, mis peitis enda taga minu nooruspõlve, ja rohelised silmad, mis olid juba minuga kohtunud. Seekord aga mind nähes ta naeratus kadus hetkeks. Ta oli üllatunud. Ta seisis kui kivikuju tänava teises ääres. Ma kõndisin tema poole ja karjusin vihaselt: “Mida sa siin teed? Mida kuradit sa otsid siit? Miks sa vastad mingitele kuradi meestele, kes aknast lolluseid karjuvad, sa kuradi tõbras?! Sa fucking jõmpsikas.” Ta taganes kogu aja kui mina rääkides tema poole liikusin. Nüüd oli ta juba täiesti tänava teises ääres. Ma surusin ta vastu seina ja suudlesin teda. Ta suudles mind vastu. “Seitse aastat. Seitse aastat läks mul aega. Selle ajaga jõudis mu keha kõik mu rakud asendada. Selle ajaga ei olnud lõpuks enam kübetki sind alles. Ja sa pead kõik ära rikkuma!” Ta tõmbas mind lähemale ja me suudlesime taas. See oli vihane, nooruslik suudlemine. Nagu seegi kord, kui see viimati juhtus, olid mu silmis pisarad ja tema omades ka. Pisarad tegid suudlused veel palavamaks. Näod, olemused õhetasid. Ta maitses, nagu alkohol ja kahetsus. Mina ilmselt nagu vein ja ahastus.
“Kasi välja!” karjusin ma blondile neiule mu madratsil. Ta oli löödud. Nii polnud varem temaga käituda juletud. “Kas sa kurat ei kuulnud mind?! Mine minema siit.” Neiu tõusis püsti ja hakkas mu särki vihaselt seljast võtma. “Jäta see endale, raisk, ja kao minema!” Ta võttis nurgast oma asjad, pisarad valgusid ta silmi. Ta karjus minu suunas solvanguid, mida ma enam ei kuulnud. Ma lõin ta järel ukse kinni ja me jäime kahekesi. Mina ja mu õudsaim unenägu. Mu lemmik košmaar. Ma lükkasin ta madratsile ja viskasin oma särgi suvalises suunas seljast. Ta vaatas mind selle pilguga, mida ma olin armastanud ja vihanud nii põlevalt. Ma suudlesin teda ja kõik oli nii toores. Tema surus küüned mu selga, vanade armide peale, mina suudlesin ta kaela, täpselt nii nagu ta seda mäletas. Riided kadusid nagu ka kõik need 7 aastat, mis vahepeal oli olnud kadus.

Ta jõi mu veini ja ma lamasin ta kõrval. Me uinusime üksteise käte vahel kaetud higi, pisarate ja tunnetega. Kõik oli möödas.  Ta pani suitsu ette ja ma plahvatasin sees. Kõik see, mida ma olin kunagi vihanud, oli tagasi. Kõik see, millest ma oma mõistuse arvelt olin proovinud vabaneda oli tagasi. Ikka veel oli ta see plika, keda ma üritasin aidata, kuid kes ei soovinud mingit abi. Ta suitsetas ja ma ei öelnud midagi. Tema ei teinud mu tummast olekust välja. Ta heitis pilgu kellale ja tõusis. Varahommikune päike tungis mu tuppa ja valgustas meie patte. Ta pani riidesse ja õrn kuldne helk peegeldus nüüd mulle ta sõrmelt päikese abil silma. See lõi valusasti. Sama valusasti kui tookord ammu. Kui mind välja vahetati kellegi lihtsama, kindlama vastu. Kellegi vastu, kes ei saaks talle kuidagi haiget teha. Ta vaatas mulle tagasi ja naeratas kurvalt. Seda naeratust ma põlastasin kogu oma hingega, sest see tähendas alati ühte sama asja. See tähendas headaega.

Ma lamasin ja vaatasin lage. Kõik oli jälle sassis. Ma pidin uuesti alustama seda eneshävitusliku protsessi. Seda mürgist teekonda tagasi stabiilsuse juurde. Ma helistasin mõnele sõbrale ja tegin endale õhtuks plaanid kuskile ülerahvstatud peole minna. Selle peo tarbeks ostsin ma liitrise viina.

Ma astusin peomaja uksest välja, kaetud sadade lõhnadega. Kõik olid mulle vastukarva. Ühtegi neist ma ei talunud. Siis tuli mulle eelnev öö meelde kui revolvri kuul läbi aju. Ma plahvatasin, justkui oleks ma üritanud iseenda kehast välja pääseda. Inimesed ei tundnud seda poolt minust enam, viimased paar aastat olin ma seda väga hästi varjanud, lausa kontrollinud. Nüüd aga surusin ma oma nukid vastu betooni. Kord korra järel põrutasin ma täie jõuga seina, mis iseenesest polnud milleski süüdi. Paar hetke ei tundnud ma valu. See oli ebareaalne. Ma tundsin, kuidas nahk rebenes ja kuidas soe veri mu kätt kattis aga mitte otsest valu. Valu oli mujal. Selleks ma ju tegelikult seda tegingi. Ma tahtsin valu ümber suunata. Veri oli katnud mu käe ja seina, kui lõpuks mu aju järgi andis ja tunnistas seda, mida ma teinud olin. See oli vabastav valu. See polnud enesepiinamine, vaid enesekehtestus. Ma olen ise enda keha peremees ja kui miski sellele kehale valu teeb, siis olgu see parem minaise. Korraks veel kerkis eilse öö lõhn ja olemus mu mällu ja ma lõin seina korra veel. Siis vajusin ma seina najale istukile. Ma hoidsin paremat kätt vasakus. Ta oli koledasti katki ja värises.

Ma kuulsin trepikojast samme ning naeru ja tõusin püsti. Ma hakkasin koju kõndima. Aeglaselt, kindlalt. Inimesed tulid uksest välja naerdes ja vaatasid verd seinal hetkelises segaduses. Siis aga kõndisid nad naerdes edasi ja minust mööda. Purjakil õnnest ja õnnelikult purjus. Tänu sellele ei pannud nad ka mind tähele. Mina oleksin kahtlemata nende olemist nukramaks teinud, mistõttu ei saanud nende alateadvus minu registreerimist lubadana. Nad pöörasid ümber nurga ja kadusid. Meie lubadused olid kõik murtud juba ammu. Nüüd ma hakkasin neid taas murdma. Sina lubasid ju kunagi, et ei puutu mind enam, nagu ma palusin. Sammuti nagu mina lubasin, et ma ei tee endale enam haiget. Ma võtsin taskust suitsupaki, mis oli kellegi peolise käest sinna reisinud. Ma võtsin ühe suitsu ja panin põlema. Taaskordne murtud lubadus. Õnneks tähendas see ka taaskordset murtud sidet meie kahe vahel. Uue alguse jaoks tuleb vana lõpetada. Uue elu jaoks peab uuesti sünidma. Sina suutsid seda alati nii kergelt. Sa oskasid ennast kildudeks teha silmapilguga, minul võttis see aga aastaid ja lõpplikult ei paranenud ma ikka. Huvitav, kas seekord peab mu keha vastu? “Noh, ainult seitse aastat veel!” naersin ma endale.

reede, 18. aprill 2014

Maskeraad

Maskeraad


Suurejooneline ballisaal. Kümned inimesed liuglesid läikimalihvitud marmorpõrandal. Nad kandsid uhkemaid kostüüme, kui mina kirjeldada ja teie kujutada oskaks. See oleks mõne nõrgmea närviga inimese pea pannud valutama. Kleidid, mis olid lõpmatuseni täis tikitud kulda ja kalliskive. Mitte lihtsalt teemante, vaid ka kalliskive, mis peegeldasid värve vikerkaarest. Vikerkaar, nagu mõni haritum lugeja teab, on väga ilus ja värviline. Need kalliskivid oled kleitidele tikitud sobivalt värviga. Rohelistel kleitidel ilutsesid smaragdid, punastel rubiinid ja neil, kes olid hirmust julguse ees pannud selga valge kleidi, tantsisklesid kleitidel teemantid. Teemantid, mis võiks paljudki poissmehed põlvili ajada, võlgadesse ajada, surmasuhu ajada, sest sellised teemantid võiksid võita pea iga naise südame. Nad tantsid nii kaunilt, see oli nagu aastaid viimistletud näidend. Naiste kleidid voogasid keerlemise hoos ja mehed keerutasid neid nii nõtkelt, nii elegantselt, nii võimatult korrektselt. Ühtki viga ei tohtinud tantsupõrandal aset leida, see oleks olnud pühaduseteotus. Vastuhakk ainsale religioonile, mis too hetk luges. Religioonile, mis oli rahvalt rahvale. Rumalus, nagu ka kõik muu, mis oli rahvalt rahvale. Kuid tantsijad, seda ei näinud, või ei tahtnud nad seda endale tunnistada.
Seda märkas aga kelneritekogu. Noored mehed, naised, kes oma äraelamiseks teenima olid nõus tulema. Kandsid nad kõik etteantud vormiriietust. See polnud küll sama jabur, kui tantsijate lõdva etikett, aga võrdsem üksteisevastu sellegipoolest. Nad kandsid neid vormiriideid uhkusega, sest vaevalt keegi teine neid kandma oleks nõus. Tantsijad olid ju ammu möödas neist aegades, kui pidid kandma kindlat vormi. Ehk juba mitu põlvkonda sellest möödas. Neil olid nüüd uued vormid.  Kuid vormimehed, vorminaised olid rahul. Nad said ju kenakese raha selle edevuselaada teenindamise eest. Lisaks leidsid nad oma vormis mingit suurema tähenduse. Nad kandsid ringi suupisteid lopsakaid ja väikseid ühtelugu, et rahuldada tantsijate rahutuid ja pirtsakaid meeli. “Mis oleks õilsam, kui oma rahvast teenida?” hõikasid nad salamahti endile, kui keegi ei kuulnud. Nad hõikasid ja olid rahul, sest nad nägid läbi ega pahandand.
Nurgas mängis väike kammerbänd. Nad olid küll šikilt riides, kuid mitte midagi liialt silmatorkavat. Solist, kaunis neiu, kandis punast kleiti, mille pits oli küll ilus kuid uskumatult lihtne. Ta ei laulnud endale, vaid rahvale, sest see oli nõutud sellisel üritusel mängimiseks. Ta oli müünud oma vooruse.. Nii läbi voolava laulutuule otsis ta endale õigustust, vabandust, või lohutust, et murdis iseendale aastaid tagasi tehtud lubaduse. Lubaduse, mis kõlas: “Ma laulan ainult endale ja nendele, kes mind armastavad!” Keegi aga sellel peol teda ei armastanud. Teda imetleti küll, kui väljapaistvat lauluhäält. Aga hommikuks unustati ta taas. Nii mööduvaks sai tema tähesära, sel teenistuste eest peetud kontserdil. Keegi ei armastanud teda. Miks siis oli ta olemas?
Köögis oli usinalt tööl kaks tosinat parimat kokka ja noorukit üle maa. Nad orjasid, aga neil polnud vahet, kelle jaoks nad orjavad. Üks kokk oli korraks maha istunud, et hetkeks jalga puhata ja pühkida oma higi. Aga see ei olnud kaval. Ta otsekohe ülema käest sai pragada. Aga keegi seal köögis ei küsinud: “Miks?”, see ei huvitanud neid. Neil kõigil oli oma töö teha ja oma koorem kanda. See rada oli nende endi valitud. Nüüd, kus kätte võetud oli selline töö, polnud enam mõttet küsida, et miks, kuidas, kelle jaoks? Küsida tohtis vaid “kuna?”. See oli köögipoiste õnnelik saatus. Teadmatus neid päästis piinast, mis oleks võinud nende mõistust piitustada, kui nad oleksid teadnud täpselt iga tantsija nägu, kelle naudingu nimel nad higi valasid, kui haiges seksuaalfantaasias. Ma ei mõista neid hukka ja teie ei peaks ka. Pigem kadestan ma neid teadmatuse õnduses.
Kolm meest vaatasid seda kõike laua tagant karmilt pealt. Vaid väike naeratus oli nende suudel, sest nad olid ju võitnud. Kõik oli läinud plaanipäraselt ja nii, nagu kutsetel kirjas. Pingviinid keerutasid keset põrandat. Ettekandjad tassisid köögist üha uusi roogasi, mida maitstes tantsijad armastusse langesid vaid hetkeks kokkade vastu. Aga hetkeks vaid, sest kokk ju mööduv nähtus ja tuleb temasarnaseid tuhandeidki veel.Need kolm meest seal istusid ja naersid, kõik nende plaani mööda läks.
Külarahvas akna poole vaatas, kust kiirgas ere valgus ja elav muusika. Nad olid nii raskelt tööd rüganud ja nüüd nende viljad toitsid seal laudadel neid sigu. Kannibalism oli kõrgetes seltskondades paljulevinud sellel ajal vist. Nad vaatasid ja nutsid oma kadunud poegi-tütreid, kes laudu katsid ja köögis orjasid, kuid samas mõistsid, et neile miski lihtsam elus osaks saanud on. Et kuigi nad ei mõistnud oma olukorra lohutust, suutsid nad sellest mõnu tunda. See tunne oli külarahva ammu minetand. Nad tundsid ennast tähtsusetult, sest kogu elu tundus lossis toimuvat, unustades pahatihti, et nendeta seal pidu poleks.

Vaid mina üksik narr, kõrgelt lae alt seda vaatasin pealt. Ja nõnda istudes ja mõeldes ühe pisaragi poetasin, mu all seisva hertsoginna klaasi. Ega tema maitsel vahet teind, vaid noogutas ja ütles “VEEL!” sest aastaid veinil rohkem oli, kui mul. Ah, see kõik oli nii mõttetu. Kõige kurvem aga see, et igaüks neist arvas end olevat eriline. “C’est la vie!” hõikasin ma sealt.

pühapäev, 13. aprill 2014

Väikene surm

Rong neelas kilomeetreid peatamatu näljaga. Ma vaatasin aknast välja ja nautisin mööduvat loodust sama moodi: näljaga. Ma üritasin endasse talletada kõik selle, millest ma nii kiiresti mööda lendasin. Lõpuks aga mu pilt rööviti, kui Siim tegi mulle pakkumise liituda uude kaardimänguringi. Hüvastijätvalt saatsin ma veel ühe pilgu metsadele. Siis aga hakkasin ma mängima. Mina, Siim ja veel kaks mu sõpra, kelle nimi pole hetkel oluline, hakkasime turakat mängima. Ma olin üsna hea, nii et kaks kätt järjest ma võitsin. Siis saime aga oma õpetajalt märguande, et peatselt saabume me Strasbourgi.

Ma olin küllalt kaua juba tundnud puudust Prantsusmaast, hoolimata sellest, et ma polnud seal kunagi käinud. Romantilise nooruki saatus on januneda Prantsusmaa järgi, nagu vanal mehel on janu kodu järgi. Võite vaid ettekujutada, milline erutus mind valdas, kui ma kuulsin, et klassireisil Otzenhausenisse teeme me ka päevase väljasõidu Strasbourgi.

Siim näris küüsi, nagu tal see kombeks oli, kui vestlus vaibus. Mind häiris see kohutavalt. Mapean seda lapsikuks ja ühtlasi ka nõrga iseloomu näitajaks. Ravimaks rahutust, mida Siimu tegevus minus põhjustas pöörasin ma pead, et aknast väljas oleva kadumist nautida. Mind läbis võppatus, sest rong oli silmnähtavalt oma kiirust vähendanud ja me saabusime sekund-sekundi järel järjest lähemale raudteejaamale. Järjest lähemale mu esimesele sammule Prantsusmaa pinnal.

Me astusime rongist välja ja mind haaras selle linna ajalooline hõng. Ma ei hakka seda kirjeldama, sest sellest on juba liiga kaua aega möödas ja ma teeksin talle kindlasti ülekohut. Mu käed pole piisavalt õrnad, et seda linna õiglaselt kirjeldada. See oli ilus.

Õpetaja kogus meid kokku ning andis juhendused päevaks. Me pidime olema tagasi raudteejaamas 5 tunni pärast. Ükskõik, mis aja ta oleks öelnud, oleks ma nördimust tundnud. Ka aastast poleks mulle piisanud.

Mina, Siim ja kaks sõpra, kes meiega sama laua taga istusid rongis, asusime teele. See oli pigem retk, kui tee. Me olime nagu maadeavastajad, kuigi koht oli juba ennem tsiviliseeritud, tundime me ennast siiski nagu me oleksime olnud esimesed inimesed seal. Me pidime viie tunniga kaardistama enda jaoks igaveseks selle uue mandri. Ma tundsin, et kui ma ei suuda viie tunniga omandada elamusi, mis Prantsusmaa mulle unustamatuks muudaks, oleksin ma läbikukkunud milleski tähtsas. Meie seltskond rühkis aina edasi, tekitades mentaalset kaarti. Ma oleksin tahtnud mõnes kohvikus peatuda, kuid otsustasin siiski mitte meie retke katkestada. Ma jälgisin kõiki, kes meile vastu tulid. Nii paljudest neist õhkas midagi ainulaadset. Just kui lõhnatu parfüüm oleks neid katnud. See vallutas mu meele jättes nina puutumata.

Ma jäin ühe antiigipoe aknast sisse vaatama, kus ma nägin kauneid portselanist nukke. Mu sõbrad kõndisid edasi, märkamata, et ma olin peatunud. Nad olid jutuhoos. Pool minutit või veidi hiljem, märkasin ma, et olen üksi jäetud. Kiire liigutusega keerasin ma ennast tagasi näoga voolu suunda, täpselt õigel hetkel, et näha neiu nägu, kes mulle otsa kõndis, sest ta silmad olid kinni tänava teisel poolel oleval vaateaknal. Ta vabandas kohe tagasihoidlikult naeratades prantsuse keeles. See hetk jäi minu jaoks aeg seisma, lihtsalt, et ma saaksin kauem nautida seda kohtumist. Aeg oli mulle armuline. Neiu, kes nii ootamatult oli mulle otsa kõndinud, oli nüüd ka planeerimata saanud osaks mu elust. Tema osaks oli juba too hetk muuta Prantsusmaa minu jaoks unustamatuks. Ma vaatasin teda totaka ilmega. Tal olid sinised silmad. Ta silmad olid paljutõotavad. Nagu teaks ta kõike, mida mina ei tea. Ta juuksed olid blondid ja lendlesid vabalt tuules. Päike oli just pilve tagant välja tulnud ja peegeldus ta juustelt. Pikkust oli tal vähem kui minul ja pidi seega mulle alt üles vaatama. Oo, kuidas oleksin mina tahtnud talle alt üles vaadata!

Tema häbelik naeratus lõi mind täiesti rööpast välja. See peegeldas mu enda häbi. Maailm seisis meie ümber ja vaatas hine kinni hoides pealt neid silmapilke, mille nimel universum oli tööd teinud. Hetke, kui meie häbid kohtusid ja tutvusid. “Pole midag.” Kohmetult sain ma need sõnad endast välja pursatud inglise keeles. Saatsin neid naeratusega, et talle julgust anda. “Sa pole vist siit, eksole?” Ta rääkis inglise keelt kauni aktsendiga. Ma olin unustanud oma sõbrad. Ma olin unustanud, kes nad on, ja selle, et nad üldse olemas on. Ma olin unustanud, kes mina olen.

“Jah. See on hea, sest kui ma oleksin siit, siis poleks minus ilmselt kunagi olnud nii suurt tungi Prantsusmaad näha. Tal on tänu sellele minu jaoks maagiline kõla. Mul on alati tunne olnud, et elul on mulle siin midagi varuks. Aga üks häda mind siiski on tabanud, mul pole aimugi, mida siin linnas kõige tähtsam näha oleks.”’

Ta kuulas mind. Ta kuulas päriselt ja see üllatas mind, sest ma polnud seda omadust ammu kohanud. Sellepärast rääkisingi ma nii.

“Ma võin sind sellega aidata.”
“Mulle tundus, et sul oli kiire. Sellepärast tegingi ma vihje vaid ümbernurga, ega küsinud otse.”
“Polnud mul kiiret kuhugi. Ma lihtsalt vaatasin neid torte, mis seal akna peal ilutsevad.”

Ta hakkas mind nüüd mööda oma maad ringi juhatama. Me rääkisime ja mina kaardistasin peas seda linna. Me kõndisime nii tunnikese, tutvudes rohkem vist üksteise kui linnaga. Kui aga üks hetk piisad meid üllatasid, avastasime me, et taevas oli halliks tõmbunud ja lubas kohe raskelt sadama hakata. See katkestas ühe loo ta lapsepõlvest. Lõpp loole jäi mul kuulmata, sest ta katkests selle sõnadega
“Me peame varju leidma.”
“On sul kuhugi minna?”
“Jah, kuid ainult siis, kui sa ilusti palud.”
Ma jäin teda segaduses ilmega vaatama. Ma ei osanud kuidagi reageerida. Ta hakkas naerma ja võttis mul käest. “Tule nüüd!”

Ta juhtis mind kergelt joostes kohta, kus ma ei oleks kunagi osanud arvata, et võiks olla elukohad. Me läksime sisse uksest, mis oli kahe väikese kohviku vahel. See viis meid kitsasse trepikotta, mille tegi veel ebamugavamaks seina äärde pargitud punane jalgratas. Ta viis mind trepist üles. Ma ei jõudnud tähelepanu pöörata sellele, mitmendale korrusele me läksime, sest me ikkaveel oleksime nagu põgenenud tagaajajate eest, hoolimata sellest, et nad treppikotta ei pääsenud. Siis avas ta ukse ja me astusime tema kindlusesse. Sealt õhkus soojust, mis oli uskumatult mõnus mu vihmast jahedale kehale.  

See oli suurte akendega väike elamine. Ainult üks tuba. Akna all oli voodi ja igal pool olid lilled- aknalaual, klavesiini peal, mis seina ääres seisis, kööginurgas ja kapi peal, mis oli klavesiini kõrval. Seintel olid tal fotod inimestest ja kohtadest, mis minu jaoks olid võõrad. Aga nende nägemine, tegi mind temaga lähedasemaks. Kööginurgas oli laud kahe taburetiga. See kõik oli nii intiimne nagu seda ühetoalised korterid kipuvad olema. Kui ta kutsus mind küll, näitas ta ühtlasi mulle kogu oma maailma. Ta avas köögikapi ning võttis välja ühe paljudest värvilistest plekktopsidest. Ta pani vee keema ning küsis, kas ma soovin ka. Kui ma jah ütlesin, pani ta lauale kaks tassi. Ma viskasin oma jaki ta voodijalutsisse ning tema tegi omaga sama. See kõik oli nii hubane. Ma istusin voodile kuni ta teed tegi. Siis istus ta minu kõrvale ja me jätkasime oma lugudega. Oma lihtsa sundimatu jutuga. Siis aga tekkis veidikeseks ajaks vaikus.

“Kas sa oskad mängida?” küsisin ma osutades klavesiinile
“Muidugi.”
“Tõesta siis, kallis,” ütlesin ma naerdes, sest tema “Muidugi” oli ta reetnud. Ma teadsin juba, et ta  valetas.
“Tegelikult oli see siin juba siis, kui ma sisse kolisin. Aga mul pole olnud südant ega pealehakkamist sellest lahti saada. Sammuti pole mul olnud ka püsivust, et mängima õppida.”

Ma tõusin püsti ja läksin klavesiini juurde, ma tõstsin ta ees olevalt toolilt raamatud maha ja istusin. Ma hakkasin mängima. Väga palju ma ei osanud, aga noorena olin muusikakoolis siiski midagi omandanud. Pill oli veidi häälest ära, aga see kuidagi sobis sinna. Ta istus mu kõrvale sellel väiksel pingil ja ta ilusad silmad vaatasid mu tähtsusetuid näppe. Ma vaatasin talle teda ja ta pööras pilgu üles. Muusika lakkas ja me vaatasime üksteisele silma. Mul ei olnud enam häbi ja temal ka mitte. Ma suudlesin teda. Räägitakse, et inimene ei mõtle mitte millelegi ainult surnuna. Siis julgen väita, et too hetk leidis aset väikene mõrv. Viivuks olin ma surnud. Mitte midagi ei toimunud mu tavaliselt nii mõtteid täis peas. See oli vaikuse hetk. Vaikus enne järgnevat tormi. Telefon helisesja kogu mu maailm tuli mulle jälle meelde. Mulle helistati raudteejaamast. Kõik ideaalne oli rikutud kaose tumeda noodiga. Ma teadsin, et pean minema. Nii võibolla oligi parem.

Ma heidsin oma jakki võttes tema oma kogemata põrandal. Seda tehes tundsin ma end, kui suurimat patustajat maailmas. Ma tundsin, et mina olengi Saatan. Ta ütles mulle, kuhu suunda ma jääb raudteejaam. Ma jätsin kiirelt temaga hüvasti ja hakkasin jooksma. Ma jõudsin napilt ning astusin rongi, mis viis mind mu kaunist paradiisist tagasi maapeale. Ma sain õpetajatelt korraliku peapesu ja sõpradelt teravaid etteheiteid. Need aga ei muutnud midagi mu olekus. Kõik oli niikuinii rikutud.

Küllap oled sa juba praeguseks aru saanud, et jutt oli sinust.Siiski tundsin ma vajadust järelsõna kirjutada. Viisteist aastat on möödas ja nüüd oli mul alles julgust see kiri ära saata, kuigi ta mul kaua laual valmis on olnud. Aeg on söönud mu mälestused linnast, kuid sina oled mu mälusse sööbinud. Seepärast oled sa igavesti minu oma, ja ma luban, et ka mina olen sinu. Ära vasta sellele kirjale midagi, see rikuks ilu. Enam Prantsusmaale naasta ma ei saaks, sest see poleks kunagi sama.

Hüvasti, Prantsusmaa