Hilissuvine ööpimedus oli mu toa meeldivalt hämaraks jätnud. Kaks küünalt värelesid mu aknalaual õrnalt. Nende taga avardus vaade üle vanalinna katuste. Ma olin blondi, ilusa tütarlapsega mu madratsil, mis oli akna all. Äsja olin ma siia sisse kolinud. Väike ühetoaline katusekorter neljakorruselises vanalinna majas. Ta oli veel poolik. Seintel polnud pilte. Vaikselt mängis mu arvutist voodi jalutsis muusika. Kõlaritest voolas Vennaskonda. Neiu seda eelistanud ei oleks. Ma ei teadnud temast palju, äsja - paar tundi tagasi - olin ma teda kohanud kodulähedal baaris. Ta oli oma sõbrannadega väljas tähistamaks kellegi sünnipäeva. Ma ei hoolinud väga tema olemusest. Juba ammu polnud ma neiude olemusest hoolinud. Mulle lihtsalt sobis ta keha, mis nüüd mulle väga lähedal oli. Mul olid jalas dressid ning tema kandis mu särki. Me vaatasime vaikselt ükskõik. Tema mõtlikult, justkui üritades minust midagi välja lugeda. Mina vaatasin lihtsalt tema silmadesse. Õigemini vaatasin ma neist läbi. Nendest sinistest silmadest, mille nimel on paljud mehed oma eluiga lühendanud. Ma vaatasin ka temast läbi. Ma vaatasin läbi seina. Ma lihtsalt vaatasin. Mitte midagit. Tühjust. Ka mina olin tähistamas. Seitse aastat oli nüüdseks möödas.
Lõppes “Anarhia” ja neiu küsis mult, et kas ma tõesti usun tõesti anarhiasse. “Muidugi, aga ma olen õnnelik, et paljud ei usu. Anarhia on ainult uskumatult isekatele inimestele. Inimestele, kes arvavad, et nemad ongi kogu ajalugu. Nende surmaga jääb maakera seisma. Aga kes oskaks ka vastupidist tõestada? Kes suudaks mulle tõestada, et kõik, mis ennem oli, ei kulmineeru minu surmaga. Et minu surm pole selle realsuse lõpppunkt.” Ma sain aru, et ta ei jaksanud kuigi palju kaasa mõelda. Ma võtsin arvuti kõrvalt voodi jalutsis veinipudeli ja jõin sealt suure sõõmu. Peaaegu, et põhi. “Üldiselt usun ma enamikke laule, mis mu arvutis on.” “Kas ka seda, mis praegust mängib?” Ma naeratasin talle lühidalt, tõusin püsti, avasin akna ning ennast kaugele ette kummardades hõikasin ma: “Appi! Ma vajan armastust!” Ma hakkasin juba akent kinni panema, kui kuulsin alt tänavalt hõiget: “No tule ja võta siis!” See hääl oli tuttav. Aga see polnud võimalik. Ma ajasin seda küllap oma mälutõrkele sassi. Küllap andisn ma ise talle selle kaja. See polnud võimalik. “Oota seal!”
Siiski pidin ma ju kontrollima. Ma võtsin kapist triiksärgi ja viskasin peale. Neiu mu teki all hõikas, et kuhu ma lähen, aga ma ei viitsinud talle vastata. Ma jooksin trepist alla ja astusin välisuksest välja kitsale tänavale. Seal ta seisis, koos sõbrannaga, keda ma ära ei tundnud. Tumepruunid juuksed, surmav naeratus, lapselik nägu, mis peitis enda taga minu nooruspõlve, ja rohelised silmad, mis olid juba minuga kohtunud. Seekord aga mind nähes ta naeratus kadus hetkeks. Ta oli üllatunud. Ta seisis kui kivikuju tänava teises ääres. Ma kõndisin tema poole ja karjusin vihaselt: “Mida sa siin teed? Mida kuradit sa otsid siit? Miks sa vastad mingitele kuradi meestele, kes aknast lolluseid karjuvad, sa kuradi tõbras?! Sa fucking jõmpsikas.” Ta taganes kogu aja kui mina rääkides tema poole liikusin. Nüüd oli ta juba täiesti tänava teises ääres. Ma surusin ta vastu seina ja suudlesin teda. Ta suudles mind vastu. “Seitse aastat. Seitse aastat läks mul aega. Selle ajaga jõudis mu keha kõik mu rakud asendada. Selle ajaga ei olnud lõpuks enam kübetki sind alles. Ja sa pead kõik ära rikkuma!” Ta tõmbas mind lähemale ja me suudlesime taas. See oli vihane, nooruslik suudlemine. Nagu seegi kord, kui see viimati juhtus, olid mu silmis pisarad ja tema omades ka. Pisarad tegid suudlused veel palavamaks. Näod, olemused õhetasid. Ta maitses, nagu alkohol ja kahetsus. Mina ilmselt nagu vein ja ahastus.
“Kasi välja!” karjusin ma blondile neiule mu madratsil. Ta oli löödud. Nii polnud varem temaga käituda juletud. “Kas sa kurat ei kuulnud mind?! Mine minema siit.” Neiu tõusis püsti ja hakkas mu särki vihaselt seljast võtma. “Jäta see endale, raisk, ja kao minema!” Ta võttis nurgast oma asjad, pisarad valgusid ta silmi. Ta karjus minu suunas solvanguid, mida ma enam ei kuulnud. Ma lõin ta järel ukse kinni ja me jäime kahekesi. Mina ja mu õudsaim unenägu. Mu lemmik košmaar. Ma lükkasin ta madratsile ja viskasin oma särgi suvalises suunas seljast. Ta vaatas mind selle pilguga, mida ma olin armastanud ja vihanud nii põlevalt. Ma suudlesin teda ja kõik oli nii toores. Tema surus küüned mu selga, vanade armide peale, mina suudlesin ta kaela, täpselt nii nagu ta seda mäletas. Riided kadusid nagu ka kõik need 7 aastat, mis vahepeal oli olnud kadus.
Ta jõi mu veini ja ma lamasin ta kõrval. Me uinusime üksteise käte vahel kaetud higi, pisarate ja tunnetega. Kõik oli möödas. Ta pani suitsu ette ja ma plahvatasin sees. Kõik see, mida ma olin kunagi vihanud, oli tagasi. Kõik see, millest ma oma mõistuse arvelt olin proovinud vabaneda oli tagasi. Ikka veel oli ta see plika, keda ma üritasin aidata, kuid kes ei soovinud mingit abi. Ta suitsetas ja ma ei öelnud midagi. Tema ei teinud mu tummast olekust välja. Ta heitis pilgu kellale ja tõusis. Varahommikune päike tungis mu tuppa ja valgustas meie patte. Ta pani riidesse ja õrn kuldne helk peegeldus nüüd mulle ta sõrmelt päikese abil silma. See lõi valusasti. Sama valusasti kui tookord ammu. Kui mind välja vahetati kellegi lihtsama, kindlama vastu. Kellegi vastu, kes ei saaks talle kuidagi haiget teha. Ta vaatas mulle tagasi ja naeratas kurvalt. Seda naeratust ma põlastasin kogu oma hingega, sest see tähendas alati ühte sama asja. See tähendas headaega.
Ma lamasin ja vaatasin lage. Kõik oli jälle sassis. Ma pidin uuesti alustama seda eneshävitusliku protsessi. Seda mürgist teekonda tagasi stabiilsuse juurde. Ma helistasin mõnele sõbrale ja tegin endale õhtuks plaanid kuskile ülerahvstatud peole minna. Selle peo tarbeks ostsin ma liitrise viina.
Ma astusin peomaja uksest välja, kaetud sadade lõhnadega. Kõik olid mulle vastukarva. Ühtegi neist ma ei talunud. Siis tuli mulle eelnev öö meelde kui revolvri kuul läbi aju. Ma plahvatasin, justkui oleks ma üritanud iseenda kehast välja pääseda. Inimesed ei tundnud seda poolt minust enam, viimased paar aastat olin ma seda väga hästi varjanud, lausa kontrollinud. Nüüd aga surusin ma oma nukid vastu betooni. Kord korra järel põrutasin ma täie jõuga seina, mis iseenesest polnud milleski süüdi. Paar hetke ei tundnud ma valu. See oli ebareaalne. Ma tundsin, kuidas nahk rebenes ja kuidas soe veri mu kätt kattis aga mitte otsest valu. Valu oli mujal. Selleks ma ju tegelikult seda tegingi. Ma tahtsin valu ümber suunata. Veri oli katnud mu käe ja seina, kui lõpuks mu aju järgi andis ja tunnistas seda, mida ma teinud olin. See oli vabastav valu. See polnud enesepiinamine, vaid enesekehtestus. Ma olen ise enda keha peremees ja kui miski sellele kehale valu teeb, siis olgu see parem minaise. Korraks veel kerkis eilse öö lõhn ja olemus mu mällu ja ma lõin seina korra veel. Siis vajusin ma seina najale istukile. Ma hoidsin paremat kätt vasakus. Ta oli koledasti katki ja värises.
Ma kuulsin trepikojast samme ning naeru ja tõusin püsti. Ma hakkasin koju kõndima. Aeglaselt, kindlalt. Inimesed tulid uksest välja naerdes ja vaatasid verd seinal hetkelises segaduses. Siis aga kõndisid nad naerdes edasi ja minust mööda. Purjakil õnnest ja õnnelikult purjus. Tänu sellele ei pannud nad ka mind tähele. Mina oleksin kahtlemata nende olemist nukramaks teinud, mistõttu ei saanud nende alateadvus minu registreerimist lubadana. Nad pöörasid ümber nurga ja kadusid. Meie lubadused olid kõik murtud juba ammu. Nüüd ma hakkasin neid taas murdma. Sina lubasid ju kunagi, et ei puutu mind enam, nagu ma palusin. Sammuti nagu mina lubasin, et ma ei tee endale enam haiget. Ma võtsin taskust suitsupaki, mis oli kellegi peolise käest sinna reisinud. Ma võtsin ühe suitsu ja panin põlema. Taaskordne murtud lubadus. Õnneks tähendas see ka taaskordset murtud sidet meie kahe vahel. Uue alguse jaoks tuleb vana lõpetada. Uue elu jaoks peab uuesti sünidma. Sina suutsid seda alati nii kergelt. Sa oskasid ennast kildudeks teha silmapilguga, minul võttis see aga aastaid ja lõpplikult ei paranenud ma ikka. Huvitav, kas seekord peab mu keha vastu? “Noh, ainult seitse aastat veel!” naersin ma endale.
