Lübeck III, Veini tagasitulek

Esimene hommik kui pidi selga panema ülikonna. Tegelikult väga hullu ei olnudki. Lipsusõlme panin juba kolmanda korraga õigesti. Viskasin oma uhked kingad jalga, läppari koti kokku ja lippasin konverentsisaali, kus toimus ürituse avatseremoonia. Õnneks oli minu kodu sellest konverentsisaalist 2 minuti kaugusel, mis tõttu ajasin ma paljud oma kaaslased kadedaks.

Tseremoonia algas päris vahvalt erinevate kõnelejatega. Siis aga jõudis kätte midagi kohutuvat. Saadikute tervituskõned. Nüüd ma tean mida juudid tundsid Mengele käe all, kuna see oli aeglane surm. Kohutavalt piinarikas elamus. Ma saan aru, et sa oled närvis. Ma saan aru, et sa pole hästi valmistunud, aga palun, tee suu lahti, kui sa räägid! Kõnede ajal joonistasin ma väikseid enesetapupildikesi, et väljendada enda meeleolu.

Ma siiski suutsin selle üle elada. Õues värsket õhku hingata oli peale seda jumalik. Kauaks seda muidugi ei jätkunud sest Emil vedas mind kõrvaltänavasse, kus ta hakkas pulka imema. Kahjuks ei olnud tegu minu pulgaga. Kui Emil imemise lõpetas läksime me oma bussile, mis meid otse kooli viis.

Koolis saime esimest korda oma kommiteedesse. Peale väikest tutvustamist presidentide poolt jagunesime me gruppidesse. Tutvustuse ajal pidime ütlema enda kohta ühe naljaka fakti. Minu puhul oli see see, et vajadusel suudan ma wifi nimel tappa. Kuna me olime Emiliga kokku leppinud, et me samasse gruppi, sattusime me maagiliselt samasse gruppi. Grupi teemaks oli kaevaduste sotsiaalse ja keskondliku mõju vähendamine. Natukene aeg rääkisin ma kaasa aga siis ma sain aru kui väga ma ühte poissi enda grupist vihkan. Mingisugune paks seitsmelõuaga pasavedur, kes kannab douchebagi soengut ja on jalkakohtunik. Ma tahaksin teda lüüa, aga see oleks alatu kuna ta on ilmselt vaimse puudega.

Tagasi koju läksin ma koolist jala. Minust sõitsid mööda kümned ratturid, kes vaatasid mind väga halvustava pilguga. Tundsin ennast nende kõrval, ühe saksa filosoofi terminoloogia järgi, untermenschina. Oma kodu rajooni jõudes avastasin ma, et seal liigub ringi mingisugune kasside sarimõrvar sest kõik postid olid erinevaid kadunud kassi plakateid täis.

Kodus käisin ma kiirelt loputamas ja kõndisin kesklinna. Seal sain ma kokku Emiliga, kellega me nautsime pitsat. See tehtud läksime me supermarketisse, et osta limpsi ja värki. Emil ostis ühe veini ja ühe tüdrukuga nelipaki kahepeale ja mina ostsin ühe veini. Hakkasime siis jooma ja peale Emili kahte õlut ja minu ühte veini läksime me suurema seltskonnaga baari eriüritusele. Emil reetis mind, müüs oma veini maha ja läks koju natukene peale baari jõudmist. Jõin siis ka tema omast pool ära ja pidutsesin Eestlastega täiega. Kohalikud olid veits kused ja tantsida väga ei julgenud aga meid ei huvitanud. Kui ma ütlesin inimestele, et ma lähen jala koju tekkis küll kerge mure minu pärast kuid polnud hullu. Jõudsin ilusti koju. Ma võibolla ei kõndinud väga sirgelt aga jõudsin. Kokkuleppe hostiga oli see, et alt on uks lahti. Ei olnud. Eks ma siis helistasin pool tundi ukse ees oma hostile ja toakaaslasele vaheldumisi. Õnneks võttis mu toakaaslane lõpuks vastu ja ma sain ka sooja magama.