Nad kõik seisid või istusid teisel pool letti. Sead küna
ääres suurte silmadega valmistumas järgmiseks suutäieks. Unustades nautida
seda, mis külmas klaasis loksub, vaatavad nad juba ülemiste riiulite poole,
mõeldes mida tellida. Kurat, kas nad ei võiks lihtsalt kõik kõrrega juua. Nii oleks
siin palju vaiksem.
Reeded on alati elamus. Halb elamus, aga elamus siiski. Parim
ja jubedaim etendus. Ükski teater ei suudaks sellist lavastada. Nii palju
tegelasi ei jõuaks üheltki lavalt kolme tunni jooksul läbi käia. Aga siin saan
ma nende kõigiga tuttavaks, rohkem veel kui ma sooviksin.
“Vabandus. VABANDUST KAUNIS NEIU. Vabanduussttt.”
“Jah, kohe jõuan teie juurde,” Vastasin ma, shotte kallates.
“Ei, ei, ei... Vabandust agaa, kas teil on siin head Tom... Tom...”
“Jah, kohe jõuan teie juurde,” Vastasin ma, shotte kallates.
“Ei, ei, ei... Vabandust agaa, kas teil on siin head Tom... Tom...”
Tal kadus see ära. Ma tean juba hästi, et ta tahab Tom
Collinsit. Kahte lausa. See sõber ta kõrval on liiga elevil, et ise otsustus- või
maksevõimeline olla. Pruunide juustega keskmist kasvu poiss pintsakus ja
lihtsates pükstes. Yuppie nagu neid
siin palju olnud. Hetkel on ta kingad targemad kui tema. Vaevu suudab silmi
lahti hoida. Kell on alles veidi edasi kahest. Kergekaallane. Õnneks on tal kõvasti
raiskamisraha. Keegi pole talle enam ja veel piire peale pannud. Kurat, kui ta
ainult kaardiga ei maksaks, siis oleks siit päris maias tip tulemas. Ta tõmbas
käega läbi juuste ja keeras silmad korra tagurpidi. Kogus ennast hetkeks ja
siis jätkas, enam vähem võluvalt naeratades. Ega ta tegelikult kole poiss
polnud.
“Tom Collins. Just! Kas saaks palun kaks Tom Collins. Kohe hästi
külmalt ja kangelt.”
“Üks hetk.”
“Noo... mul on lausa kolm.”
“Üks hetk.”
“Noo... mul on lausa kolm.”
Tõeline Shakespeare. Raibe maksis ikka kaardiga. Ma vaatasin
Greete poole mõistliku sõbralikku pilku otsides, kuid tema silmad olid täis
sinist peegeldust. Ta vaatas veidi liiga suure huviga mingit juristihakatist,
kes lahja vestluse kõrvale kanget jooki nautis, mille Greete talle hetk tagasi
valanud oli. Või nautis ta Greetet. Vahet ei ole. Peaasi, et ta tüli ei teeks.
Ega temasugused teegi. Nad pingutavad tagasihoidlikult ning siis jäävad järsku
liiga purju ja oma väärikuse hoidmiseks kaovad öhe Uberi õrna rüppe.
Kuidas see mass üdini erinevatest inimestest nii ühtlaseks
suutis sulada? Janused tunnevad vist ainult janu. See ühendab neid. Nad seisid
reas. Kiilad nahaga kaetud laiad mehed, kes joovad odavat õlut ja nende kõrval
ülemeigitud naised, kelle mürgiks on neoonvärvides kokteilid ning õhtu lõpus
siider. Igat sorti noori professionaale. Kõik smart casual pintsakutes. Kahju et need viimased siia alles nii
hilja jõuavad. Kunagi võiksid nad isegi arukat juttu ajada, igavat küll aga
vähemalt mitte lolli. Kella kolmeks on nad liiga purjus. Nüüd neil pole enam
sündsust. Siiski ei lähe nad oma rõvedusega lõpuni. Nemad oksendavad alati
tänaval. Siis on veel naised, kes ootavad midagi, mis kunagi ei tule. Nad on
juba liiga kaua oodanud, et see armas oleks.
Mõned hoitud habeme ja viimase ajakirja järgi trimmitud
soenguga mehed on ka siia sattunud. Enamik neist hoiab siiski Emperori või
Kelmi. Aga mõni üksik värvitud kehaga verbaalne macho jõuab reedeti siia ka.
Nad riietuvad, nagu nad kasutaksid kaklustes nuge ja kaikaid ning ei näitaks
halastust. Ma pole ühtegi sellist kaklemas näinud.
“Palun veel üks viski.”
Ja siis on temasugused. Nad ei tee draamat aga nad ei kao
ära. Kurvad silmad ja väsinud riided. Ta ei tunne piiri ega jää liiga purju.
Ainult siis kui ta ennast häbistab, suudab ta lahkuda. Muidu on tema jaoks
midagi vist puudu. Ma vaatasin tema poole ja naeratasin. Ma tahtsin lihtsalt
mõista anda, et ta veidi ootaks. See oli metsikult rumal. Naeratus talle on kui
inglite kaunis muusika. See on talle lubadus suurteks asjadeks öös või hommikus
või igavikus.
“Aitäh.”
Ta jäi oma teist klaasi keerutama. Ta võiks koju minna, enne
kui see halvasti lõppeb.
*
Persse see baar kõlbab küll. Ta on vali aga mul pole täna
enam kellegagi rääkida. Kuradi viimane kord, kui ma jätan mingi tüdrukuga
rääkimiseks oma sõbrad maha. Kes türa alustab üldse lauset sõnadega: “Kuule,
sinuga oli mega tore rääkida aga...” Aga mine vittu!
Oeh, ma olen lihtsalt veidi kibestunud ja veidi rohkem
purjus. Tauri ja Priidu läksid juba koju ära. Mul pole veel mingit kavatsust
sinna minna. Vähemalt õnnestus mul saada viimane koht baari ääres.
Mingit raha
peaks mu arvel veel olema. Täna joon ma viskit ilma jääta.
Neiu, kes mulle kolmanda klaasi valas, oli teistsugune kui
eelmine. Ta tegi mu pimedaks hoolimata sellest, et mu silmad maailmale kinni
olid. Ta polnud õrn või armas. Ta oli ohtlik ja kaunis. Kaunim veel kui see, et
ma sain oma mõtete kohinat summutada kange alkoholiga. Silmad, mis võiks
tugevamagi mehe teda kummardama panna, puurisid mind hetkeks, kui ta mulle
kaardimakseterminali ulatas. See on jõhkramat sorti prostitutsioon. Ma maksin
ja tema vaatas mulle otsa. Aga igati seda raha väärt.
Kui ta ära pööras, proovisin ma oma mõtted tagasi
läbikukkunud õhtule suunata. Kuid ma ei suutnud. See oli lootusetu. Iga kord
kui ma “aga” tüdrukule mõtlema hakkasin, tekkis mul mingi joobunud usk
saatusesse. Tema pidi mind ära saatma, et ma siia satuks. Jabur, ma tean. Aga
ma olin väga purjus nii et jaburused olid poolkohustuslikud. Mõneks joogiks
jään ma veel siia. Mõneks tunniks veel. Äkki ta naeratab mulle. Siis mul on
lootust veel täna surra, õnnelikult.
*
Need kaks lähevad täna kaklema. Ja parempoolne, see koleda
t-särgiga, saab peksa. Järgmise reede pärastlõunal vabandab vasakpoolne tema
ees viinaga. Nõnda tantsivad nad üha uuesti ja uuesti. Kahju, et see tüdruk
vähemalt ühte neist koju viia loodab. Kakluse lõpuks on ta niikuinii kadunud.
See talle ei sobi.
See poiss, kes Tom Collinsit nõudis on nüüd enda sõbra
asemele leidnud tüdruku punases kleidis ja punaste huultega. Ta sõber oksendab
all vetsus sest nad tellisid kolmekesi shotte ja tema tahtis ka seltsi. Inimesi
polnud nii, et ta leidis seda pitsidest. Käsi üle õla. Hea seegi. Vähemalt ei
ole laua all arvates, et keegi ei märka.
Viskine räbal lösutab ikka nurgas. Kell on juba viiele
lähedal. Muu hakkab rahunema või üle keema aga tema podiseb ikka vaikselt enda
sees. Tüdrukud külmade jookidega nii vastupidavad polnud ja võtsid koos takso.
Habemikud lahkusid ka. Neile polnud ööl siin midagi pakkuda.
See polnud nende skene ja kui neil pole visuaalselt lööki ei saa nad hakkama.
Karrakterite probleem. Kui olukord pole neile loodud on nad nähtamatud.
Muusika oli mu kõrvad täiesti tuimaks teinud. Greete kaunis
semu oli juba lahkunud. Nagu enamus pintsakus kutte. Nad kõik läksid, kas sööma
või koju kadunud kiilaste meeste koledate naistega. Sammuti tõusis püsti Tom
Collins ja lahkus uue kaaslasega. Vana vingerdas veidi hiljem ka välja ja sai
eelmise kahega veel samasse taksosse. Niipalju olid nad siiski sõbrad, et üksik
poiss trepikojani viidaks.
Letil olev klaas sai jälle tühjaks. Ta otsis mu pilku. Nüüd
oli juba vaiksem ka. See tuleb ilmselt nüüd. Tema nukralt romantilised sõnad,
mille sarnaseid võib siin iga öö kuulda, kui olla piisavalt rumal, et kuulata
*
Kui ma midagi ei, ütle ei juhtu midagi. Ma pean olema oma
elu sündmuste päästik. Kes teine ikka selleks aega leiab? Aga kurat ta on nii
kaugel mu liigast väljas. Ta on maaväline. Ta on tähed ja taevas. Mina olen
vaid õnnetu laps teleskoobiga pilvisel ööl. Kuidas ma üldse julgen endale
midagi sellist lubada? Miks ma arvan, et mul on üldse õigus tema poole vaadata?
Aga kui ma näen neid käsi liikumas, neid jalgu keharaskust üksteise vahel
jagamas, ei jää mul muud üle kui murduda. Ma olen hetkeks üle kõigist
loodusseadustest. Ma olen hiir, kes karjub kassile oma armastust. Ta hakkas uut
klaasi valama. Mul ei ole enam kaua. Ta tõstis pilgu ja külm tera lõikas läbi
mu südame. Ta hakkas klaasi mu ette letile panema.
“Sa oled lihtsalt vapustavalt ilus. Vabandust, ma ei saanud
seda enda teada jätta.”
Ta naeratas mulle õrnalt, lasi oma ideaalsetest huultest
vabaks: “Aitäh,” ja pööras ära.
*
Viimase klaasi jõi ta ühekorraga. Vaikselt suutis ta ennast
toolilt püsti ajada. Tasakaalu leidnud kohendas ta lootusetult oma sassis
juukseid ja vankus ukse poole. Ning kadunud ta oligi. Ta ei tule siia enam
niipea. Või noh. Tuleb aga teise nime ja näoga. Oli siis seda vaja? Oleks ju
võinud ära minna enne viimast klaasi ja kõigil oleks vähem piinlik olnud.
Viimased inimesed olid veel diivantiel poolunes. Kuidas saan ma vihata nii paljusi inimesi tundes neid ainult paariks tunniks ühel ööl? Klient on kuningas, kuid tundub pigem nagu katk. Ma
koristasin baari ja Greete laudu, mis tühjad olid. Lõpp oli lähedal. Vähemalt
tänaseks. Aga tsirkus on linnas igal õhtul alati samas kohas.