Mu pea oli tina täis
ja suu maitses, nagu üks odavamat sorti prostituut oleks öösel
sinna kärvama roomanud. Voodist tõusmine tundus nagu sõit ameerika
mägedel, kus karjuvate turistide rolli täitis äratuskell, milleni
ma ikka veel ei küündinud. Suurejoonelise jõupingutusega suutsin
ma järsu liigutusega kella kisendava saatana siiski vaigistada. Nüüd
istusin mavoodiäärel ja vaatasin ringi. Pooled mu eilsed riided
katsid põrandat. Särki ja ühte sokki ei olnud ma suutnud
siiski enne und eemaldada ning need olid veel mu seljas. Teine äratus
hakkas kisendama, mis tähendas, et ma olin juba viis minutit
voodiserval istunud ja ennast kogunud. “Nüüd on aeg tegudeks!”
mõtlesin ma endamisi vaikselt püsti tõustes.
Ma läksin vannituppa
ja viskasin riided pesukorvi suunas. Minust väljuv juga oli sellel hommikul eriti tumeda tooniga, mis andis tunnistust eelmise õhtu
vägijookide potentsist. Peeglist vaatas mulle vastu deemon, põrgu
kõige koledamast nurgast. Ma naeratasin endale ja ronisin dušši alla.
Jääkülm vesi tegi mu pea veidi selgemaks ja uhtus killu mu võimsast
lõhnabuketist endaga koos torusid mööda minema. Hambaid pestes hakkas minus vaikselt tekkima juba tunne, et ma olen veel inimene. Eelmise
öö elajas oli mu sisse ära surnud ja roiskus nüüd seal. Hambaid
pesin ma igaks juhuks kaks korda.
Rätik ümber läksin
ma elutuppa. See jalutuskäik oli piinarikas ning ma istusin
diivanile taastuma. Umbes pool tundi vaevlesin ma seal pohmavaludes
ning siis lõpuks peale teist kiiret külma dušši liikusin ma
kööki. Ma panin keema vee, et teha endale puljongit. Ma olin
kusagilt kuulnud, et see pidavat hea olema. Siis jõin ma ära umbes
kaks liitrit vett, et oma süsteemile jõudu juurde anda. Ma panin
puhtad riided selga ja panin ühed vahetusriided seljakotti. Puljong
tõesti aitas veidi ja ma liikusin koridori. Tossude jalga panemine
oli siiski väga keeruline ja ma oleks teist tossu jalga pressides
peaaegu oksendanud. Jaki taskust leidsin ma väikese paberi tundmatu
telefoninumbriga. Trepist alla minnes üritasin ma meenutada, kelle numbriga on tegu sellel paberilehel, aga kuna välisuksest väljudes see mulle ei meenunud, viskasin ma paberi minema. Varahommikune päike lõi mulle
nuiaga näkku ja ma surusin silmad kinni. Kätt taskusse
päikeseprillidejärgi sirutades sain ma aru, et nemad on eelneva öö
loomulik kadu. Kissis silmadega surusin ma edasi.
Bussipeatuses ei olnud
kedagi. Ma istusin ja vaatasin tühja teed, kust peagi pidi
välja ilmuma linnaliinibuss. Mu silmad olid juba veidi valgusega
kohanenud, mistõttu pakkus mulle varahommikune päike juba teatavat
naudingut. Aga rohkem kui mõni millimeeter mu silmad siiski ei
avanenud. Siis tuligi püha sõiduriist ja ma astusin peale. Minuga
koos liikus kesklinna suunas kaks vanatädi. Huvitav kellel meist parajasti
raskem oli... Mustamäel oli sõit igav, aga kui me jõudsime
kesklinna hakkas mul huvitav. Eilsete piduliste jälgi oli veel
igal pool. Mõned tugevamad sõdalased vaarusid ikka veel vabaduse
väljakul. Paar paistes silmadega tüdrukut tulid koos viinahaisuga
bussi ja ma itsitasin enda ette. Aga mitte kaua, sest viinahais
tuletas mulle meelde, et ma tahaks kohutavalt oksendada.
Bussijaamas väljusin
ma väiksest bussist, et see suurema vastu vahetada. Enne veel pidin
ma ostma pileti. Miks nii palju inimesi sellisel kellajal bussijaamas
oli, seda ma mõista ei suutnud aga ma võtsin rivvi. Kui kord minu
kätte jõudis raha lipiku vastu vahetada sain ma aru, et mu hääl
on lootusetult kadunud. Müüja vaatas mind äärmiselt pettunud
pilguga kui mu suust väljus trammrööbaste kriginale sarnase heli
järel hääl, mis kõlas nagu rong. Siiski sain ma pileti kätte ja
otsustasin ka kioskist midagi söödavat osta. Ning vett, palju...
palju vett. Ma ostsin kaks liitrist pudelit vett, kaks pakki
soolapulkasid ja ühe hotdogi. Hotdog tegi mind õnnelikuks
bussiootajaks.
Siis saabus mu tõld ja
ma parkisin end mulle määratud numbrikohale. Mu ümber tekkis
kiiresti paks madalrõhk ja keegi miskipärast mu kõrvale ei
istunud. Ma tõmbasin kardina ette ja toetasin pea aknale. Bussijuht
tervitas meid ja me hakkasime sõitma. Juba esimeste meetrite peal,
mis buss liikuda jõudis, rappus mu pea tugevasti vastu akent ja ma
sain aru, et mul on lisaks kõigele ka korralik peavalu. Õnneks olen
ma nutikas väike poiss ja mul oli taskus aspirini. Ma võtsin kolm
tabletti sisse ja vajusin oma istmesse.
Siis alles avastasin
ma, et teisele poole vahekäiku oli istunud üks tütarlaps, kelle
välimus lõi mu pea kohe vähekene selgemaks. Ta polnud tüüpiliselt
kaunis. Mitte seda sorti tüdruk, kellega ma oleksin eelmisel ööl
tantsinud. Pigem oleksin ma temaga pikemalt vestelnud ja isegi
tahtnud järgmine hommik teda taas näha.Temas oli mingisugune
rahustav kohalolu. Peaaegu blondid juuksed, väikene suu ja ilusad
silmad mis olid fikseeritud raamatule. Tal oli naljakas nina. Ma polnud
kunagi varem sellist nina näinud aga see meeldis mulle. Samas
teadsin ma aga, et temaga rääkimine oleks antud hetkel lootusetu.
See oleks nagu Kamikaze. Rünnak ja
enesetapp.
Lööduna
ta ilust avasin ma paki soolapulkasid ja hakkasin neid nautima. Minus
tekkis tunne, et kõik bussis olijad vaatasid mind, kui ma
soolapulki suust mööda panin. Kaasa arvatud neiu teiselpool
vahekäiku keda ma pidevalt silmanurgas jälgisin. See oleks nii
uskumatu, kui ta oleks mu kõrval. Mida kõike ma ei annaks, et tema
õlal pead puhata! Ma kujutasin seda ette. Ma visualiseerisin seda
kinnisilmi. Ennast ja teda. Minu pead õrnalt ta õlal puhkamas. Teda
vaikselt lugemas ja vahepeal mulle pilku heitmas, kontrollimaks, et
ma ikka õndsas pohmelliunes tema õlal viibin. Ma jäin magama.
Ma
ärkasin alles siis, kui buss hakkas Tartus peatuma. Ma heitsin pilgu
üle vahekäigu ja ta oli veel seal. Ta nägi isegi seda, et ma teda
vaatasin ja naeratas õrnalt. Ning siis ta tõusis püsti ja läks.
Ta läks enne veel kui ma suutsin ennast kokku pakkida ja tõusta.
Kui ma lõpuks bussist välja hüppasin inimeste ja suitsuhaisu
keskele, oli see neiu juba igaveseks ajaks kadunud.
Tund
aega hiljem istusin ma vanaema kaetud pidulaua taga ja ajasin kõike
rasvast ja räigelt soolast näost sisse. Mulle pakuti pahaaimamatult
pits konjakit. Selle lõhn tekitas minus inetuid reaktsioone, aga
kadunud aarde mälestamiseks neelasin ma siiski selle alla. Kahju
ainult, et ma ei teadnud, kelle number see oli, mis ma hommikul taskust paberilehelt leidsin.
