Järjekordne reis on kätte jõudnud ja järjekordne blogi nõuab kirjutamist. Näpud võivad veritseda aga oma lugejate nimel olen kõigeks valmis.
Reis algas küll tiba vähelubavalt kuna äsja on mul seljataga Lübeck ja sellele konkurentsi pakkumiseks peaks see reis muutuma inimeseks ja mind igal mõeldaval moel rahuldama. Kuid skeptilisusest hoolimata viskasin oma uhiuue kasutatud Bundeswehri jaki selga, võtsin jalad selga ja lippasin lennujaama.
Tundsin ennast uhkena, kui olin üks esimesi, kes oma pagasi ära andis. Palju vabam tunne ka kohe. Jäin seega ootama, et teised ka oma check-in’ga hakkama saaksid. Kaua ei läinud ja taas vantsisin rõõmsalt ja piiksuvabalt läbi turvavärava. Turvavärav viimase kadalipuna läbitud algas tavapärane ralli wifisse. Hüppasin oma värava juures asuva diivani peale ja ühendasin ennast koheselt Eestlastele elutarviliku wifiga. Wifis siis tubli õpilasena läksin ma kolmanda asjana eKooli.
Natukene aega wifis passitud ja üks edukas mäng LoL’i tehtud avastasin ma, et Matu on kadunud. Läksin teda otsima aga kuna ei leidnud, läksin hoopis pissile.
Lennukis pidin taas kuulama kolmes keeles turvaõpet, mis on praeguseks päris tüütuks muutunud juba. Eriti kõrva jäi mulle aga eellindistatud sõnumist üks lause: “Me teeme kõik, et tunneksite end mugavalt.” Kuid ma ei hakanud igaks juhuks stjuardessi kutsuma, sest olin üpris kindel, et minu nõuetele nad vastata ei suuda.
Lennukis oli mul taas hästi läinud sest istusin tiivareas, mis tähendas, et õhkutõus oli mulle natukenegi huvitav, kuid lend üleüldiselt on hakanud kaotama minu jaoks oma võlu. Süüdistan selles mu viimase aja tihedamat lendamist ja Sebe busse mis on bussisõidu muutnud minu jaoks nauditavaks.
Üks eelis lennukitel siiski on, selleks on söök. Täna serveeriti mulle siis lihapalliüllatust sinepitäidisega ja taevalikku saiakest. Maitseelamud meenutas natukene hotdogi. Ma lihtsalt pean välja uurima, kes varustab lennukfirmasi kuklitega. Mul on neid vaja! Eriti hästi läks mul tänu sellele, et mu ilmselt hetke lemmik klassiõde Laura andis mulle ka oma söögi. Toppelt küll ei kärise aga pakspersena tundsin ennast siiski. Nagu lõppes söök ei kestnud ka lend kaua. Vähemalt minu jaoks mitte. Samal ajal kui teised istusid kitsas lennukis kõndisin mina mööda võõraid radu Hispaanias tänu Hemingwayle.
Frankfurt tervitas mind ebarealselt ilusa ülelennuga. See linnaelu ja metsade kontrast oli rabav. Sellises paksus metsas tahaks ma tappa päevi mitte midagi tehes. Üks asi oli siiski, mis mind häiris. Selleks oli autobahn. Ma ei talu suuri kiirdeid kaugelt vaadata. Ma hakkan mõtlema, kuidas igal inimesel seal autos on eraldi elu ja kui tähtsusetu ma olen. Lennujaamas märkasime me Super Mariot, kes vist ei elanud ära torulukkseppa ametist või ta lasti lihtsalt kogu seente söömise eest lahti ja oli asunud tööle lennujaamatöölisena.
Kuna meil oli Frankfurti lennujaamas vaba aega 2 tundi arvasin ma, et parim otsus oli osta söögiks esimene bretzel, mis mulle silma hakkas. See oli väga hea otsus. See oli väga maitsev otsus. Peale seda, kui olime avastanud natukene kalleid lennujaamapoode läksime me oma värava juurde, kus saime teada, et seal on tasuta kuumad joogid. Mina jõin ära 4 kakaod ja Marcus proovis ära kõik kohvisordid masinas. Vahepeal me küll kartsime, et tal jääb see pooleli sest mingi neeger pani masina sisuga minema, aga õnneks tõi ta selle siiski tagasi ja degusteerimine Marcuse jaoks jätkus. Suurem osa mu ajast kulus seal kahjuks tööle. Kuid suutsin leida ka aega, et minna Matuga aknast sügavalt välja vaatama. Üks huvitav vaatepilt avanes siis kui akende juurest seismast naasesime. Kaks tüdrukud hoidsid kolmandalt, kellel olid klapid ja magamisprillid peas. mõlema käe alt kinni ja talutasid teda mööda lennujaama. See oli nii uus minu jaoks, et ma ei suutnud isegi sobivat nalja välja mõelda. Tagasi kõndides sõitis meist ka mööda üks pruunlane (nii kutsume me siin neegreid nii, et nad aru ei saa) lennujaama autoga sellisetempoga nagu ta oleks selle varastanud. Huvitav küll miks.
Boarding toimus täielikult automatiseeritult, mis oli päris põnev. Läksime all bussi ja hakkasin lennuki poole sõitma. Mööda lennujaama tunneleid driftides sõitis meist mööda buss mille ette oli kirjutatud Crew. Me arvasime, et see buss sõidab küll otse Hoodi.
Lend algas taas sama igavalt kuid on paar asja, mis minujaoks ära ei kulu. Esimeseks on taevas, kui me lendame pilvepiirist kõrgemal, päike on just langenud ja ma näen pea tervet värvispektrumit silmapiiril. Teiseks on joogikäru, seda ma ootan nagu ma ootasin 7 aastasena jõulukinke. Maandumisel imetlesin Hannoveri tulede valguses. Seekord ma kahjuks loodust ei näinud. Linn oli oma tuled sisse lülitanud, kuid kahjuks loodus oli omad juba kustutanud.
Lennujaamast sõitsin oma uue perega koju ja rääkisin emaga juttu. Kui mult küsiti, et kas ma etenduses mängin ja ma vastasin, et mul on peaosa läbis autot ekstaatiline “ouuuu”. Õhtusöögilauas tegime vähekese tutvust ja ma avastasin, et külalispere isa ehitab keldris pirakat elektriraudteed mis oli minu arust väga võimas. Siis panin jooksuga oma tuppa ja hakkasin blogi vihtuma ning kui see valmis keerasin tuttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar