Ma ostsin tüki aiamaad.
Mitte, et mul oleks seda väga vaja olnud.
See oli üldse esimene kord, kui ma maad omasin peale oma kodu linnas. Aga ma
sõitsin siit ükspäev mööda ja sellel lapil kasvasid kõige ilusamad ja veidramad
lilled, mida ma näinud olen. Nad olid veidi katki ja räsitud. Seal polnud isegi
silti, mis ütleks, et maatükk on müügiks, kuid ma ei hoolinud sellest. Ma pidin
ta saama.
Selle peenramaa endale saamine polnud üldsegi lihtne. Ma pidin tingima nii, kuidas vähegi oskasin, sest mul polnud palju anda ja see peenar oli tegelikult väärt rohkem, kui keegi oleks suutnud pakkuda. Siiski pidin ma kõik mängu panama, et seda saada. Ja siis kui olin ta juba endale saanud ei osanud tegelikult temaga enam midagi peale hakata. Ma küll lugesin õpikuid ja vaatasin filme, mis pidid mulle näitama, kuidas kõige kaunemaid lilli ükskõik mis peenral kasvama panna. Aga siis oli juba hilja.
Lilled läksid
närtsima. Oma õpihimus jätsin ma ka peenra unarusse ning lugesin parema meelega
sellest, kuidas teised oma lilli kasvatasid. Kui ma lõpuks peenrale naasin oli
ees vaid tühi plats. Kuid mul olid veel meeles kõik need lilled (mille nime mina,
ega vist ka keegi teine ei tea), mis seal kunagi kasvasid ja mul olid olemas
nende seemned. Nii et ma proovisin uuesti.
Enam polnud see paraku
aga nii lihtne. Maa oli juba kõvemaks muutunud ja paljud lilled, mis ma
istutasin närtsisid kiiresti. Alguses ei heidutanud see mind. Ikka uuesti ja
uuesti proovisin ma teha temast seda vohavat värvide maastiku, mis ta oli
kunagi olnud.
Iga kord oma peenrale
sõites nägin aga teisi lilleaedu. Nendes kasvasid enamasti tüüpilised lilled:
roosid, tulbid,nelgid. Kõik nad olid omamoodi ilusad aga igavad. Siiski
hakkasid nad mind üha enam paeluma iga korraga kui jõudsin tagasi oma peenrale
ja minu lilled olid taas närtsinud.
Siis ühel päeval
andsin ma alla. Tõsi mu peenramaal, mis polnud suurem kui mõnikümmend
ruutmeetrit, kasvasid juba mõned taimed, mida mujal polnud veel nähtud, kuid ma
ei jaksanud enam. Ja ma müüsin oma maa päris odavalt maha. Selle eest, mis
mulle anti, ostsin ma endale koju tulpe ja roose kõrvaltpeenardelt. Nad panid
mu kodu lõhnama ja ma viskasin nad enne välja, kui nad närtsima jõudsid minna.
Ühel päeval nägin ma mööda sõites taas oma vana peenart ja kuigi ta oli ikkagi kidur, kasvas seal rohkem lilli, kui siis, kui mina ta jätnud olin. Ma kaotasin mõistuse. Ma pidin selle peenramaa tagasi saama, sest see oli minu õigus. Ma uskusin tõesti, et need lilled kuuluvad mulle ja ainult minul on õigus neid kasvama panna.
2 aastat läks mul aega
enne kui ma selle peenra tagasi sain. Vahepeal käisid tast üle teised omanikud
ning tegid ta täiesti maatasa aga see ei huvitanud mind. Ma andsin selle
kivistunud mullaga maatüki eest oma kodu, oma raha ja oma hinge.
Nüüd seisin ma taas
uhkelt peenral ning hakkasin kahjusid üle vaatama. Vaid mõned üksikud võililled
kasvasid maakooriku pragudest välja. Sellest piisas mulle täiesti. See jättis
mulle usu, et siin võivad taas lilled kasvada. Niisiis asusin ma tööle. Iga päev
rügasin ma, et kasvõi midagi kasvama saada. Kasvõi mõne lille ta raskest
koorikust läbi saada. Kuid mu küüned olid lõpuks juba verised selle maa
kraapimisest, mu mõistus oli kadumas, seemed otsa saamas ja ainult üksikud võililled
vaatasid mind nukralt ning ma ei saanud aru, et kas see ongi lõpp.
Kas see ongi lõpp?
