Nii see käibki
vist. Mitte, et see mulle meeldiks, aga see on nii kaua nii käinud kui
ma mäletan. Printsessi saab prints. Narr jääb pika ninaga. Tavapärane reedene
pidu, ma olin seal koos sõbraga. Ta julgustas mind seni, kuni ma piisavalt
julgust sisse jõin. Siis ma võisin juba laudade peal tantsida. Muidu esinesin
kõigile. Täna aga oli mul publikumi number marginaalselt väiksem. Pikad blondid
juuksed, ingli nägu, te teate küll, millisest inimesest ma räägin. Silma jääda
oli lihtne. Lähedale pääseda oli väljakutse. Aga ma sain sellega hakkama.
Lõpuks. Vahepeal pidin ma siiski tähelepanu sõbrale tagasi pöörama. Ta muutus
ilma minuta üksikuks. Siis astus keegi vahele. Ta oli väga Armani, Ken
südamelöögi ja veresoontega. Enam ma lähedale ei pääsenud. Leppisin ainult
pilkudega silmanurgast. Kahju. Aga
ma sain sellest aru. Vahet pole. Piisavalt vedelat julgust pani mind magama,
kuskile kellegi otsa. Tere tulemast Mustamäe korteripeole.
