Taani 6: Lõpp

Seekord oli hommikune äratus õigel ajal… ja siis lükkasin ma seda kolm korda edasi. Ärgates siis pool tundi hiljem, kui algselt plaanis kihutasin ma vannituppa. Õnneks ennem, kui ma pessu jõudsin, tuli ukse taha mu toanaaber, kes teavitas mind, et tööl peab olema tund aega hiljem kui tavaliselt. Võidukalt naasesin ma voodisse, panin uue äratuse ja uinusin. Teist korda, nüüd päriselt ärgates, läksin ma uuesti vannituppa. Käisin pesemas ning tegin ennast viimaseks päevaks korda. Siis panin ma selga ülikonna, kuid kuna ma olin vöö koju unustanud ja seni oma lahke hostperekonna laenatud vööd kasutanud, pidin ma viimasele päevale vastu minema ülikonnas ilma vööta, mis tähendas, et ma pidin pidevalt ühte kätt pükste kergitamiseks vabana hoidma. Siis pakkisin ma viimased asjad kokku, mille käigus ma avastasin, et mu niigi kauneid pükse kaunistas ilus auk, mis ulatus pikalt üle jalgevahelise osa. Ma kahtlustasin, et see võis kuidagi seotud olla minu põõsasse kukkumisega.

Hommikusöögiks sõin kosutavad kaks võileiba ja me asusime teele. Seekord viis meid ära isa, kelle autosse me oma kohvrid heitsime. Kihutasime taas mööda teid, mida ääristasid suured põllud. Me möödusime ka ühest mõisast, mis lausa nõudis oma iluga mu tähelepanu. Kooli jõudse jätsime pereisaga hüvasti, viisime kohvrid garderoobi ning mina suundusin ECOSOCi. Sealne ad-staff juba märkas mu väsinud nägu ning tõi mulle kohe kannu vett, ilma et oleksin pidanud küsima. See hommik jõin ma järjest ära kaks kannu vett. Siis kuulasin ma ära paar igavat resolutsiooni vaid paar korda ise kõneledes, kuna ma polnud füüsiliselt just parimas seisukorras, kuid tööpäeva lõppu kroonis tõeline kirss. Minu resolutsioon, mille eest ma seal vihaselt võitlesin, kuid mis kahjuks tagasi lükati. Siis algas lõputseremoonia, mis küll venis tiba, kuid siiski täitis mu südant uhkus, kui minu kommitee chair teatas rahva ees, et meie kommitees oli parim delegaat Hiina esindaja.

Tseremoonia läbi asusime me teele raudteejaama. Enamikel olid riided vahetatud, kuid kuna minu teine paar pükse oli eelneva öö ohvriks langenud pidin ma kogu tagasireisi üle elama vajuvates viigipükstes. Esimesest rongist me jäime maha, kuid see ei tekitanud mulle suuremat muret, kuna sain veel viimaseid minuteid vestelda ühe kena neiuga, kes oli kogu nädala mu kõrval istunud ja kes peale minu resolutsiooni kaitsmis kõnet ECOSOCis kippus tihti minu kohta kasutama väljendit “Mad genius”. Tema lahkus küll enne mind teises suunas liikuva rongi peale, kuid ega minagi enam kaua ootama pidanud. Natukene aega hiljem kihutasime juba vaikses rongis Kopenhageni poole. Õhtused tuled ja minu kõrvus mängiv Cohen tegid selle sõidu väga melanhooliliseks.

Kopenhageni lennujaamas rikkusin ma peale pagasi äraandmist oma burgerikainust ja einetasin sõpradega kohalikus burgerkingis. Toit maitses vapustavalt. Siis tekkis meil aga väike paanika sest turvaväravateni jõudes oli meie lennu pardaleminekuni aega vaid 20 ja sabad tundusid meeletud. Õnneks sujus asi kiiremini, kui oodatud ja me jõudsime umbes 3 minutit varem väravate juurde. Selleks ajaks oli mind täielikult vallanud kurva muusika, väsimuse ja lahkumiskurbuse meeleolu, mis tähendas, et ma olin kõigest täiesti tüdinud. Lennukiga saime kiirelt Riia lennujaama, kus enne järgmist lendu jõudsin kiiresti käia internetis ja osta pudeli karastavat jooki kurgukasteks. Riiast Tallinnasse oli lend minu jaoks sama nukker, kuna see reis jäi sellega lõplikult seljataha. Lennujaamast sain ma koju õnneks väga meeldiva grupikaaslase lapsevanemaga. Kuid isegi kodus õhtul magama heites ei suutnud ma minema saada seda kurbust. Tegu oli vapustava reisiga täis vapustavaid inimesi. Ma jään seda reisi veel kauaks mäletama.

Aitähh, lugejad, et ikka veel mu häma taluda viitsite. Kahjuks on nüüd reisiblogidega taas päris pikaks ajaks ilmselt lõpp. Pole lihtsalt raha ega aega rohkem reisida. Helistage muidugi läbi oma täidid onud ja vanavanaisad, kes võiks mulle pakkuda tööd, et ma saaks taas teieni kirjanduslike maiuspalasi tuua. Ma ei palu palgaks palju. Ainult kinni makstud reisi ja majutust ning piisavalt raha, et ma saaks süüa ja paar pudelit odavat veini. Ma ei oska seda lõpukõne kuidagi praegust teha, kuna olen endiselt teksti meeleolus ja endale väga üllataval kombel olen tõeliselt südamepõhjani kurb. Mul on hea meel, et keegi viitsib lugeda. Fanmail saadke otse facebookchati.

Taani 5: Blond Kaunitar

Ma ärkasin selle peale, kui mu host astus uksest sisse, et kontrollida, kas me magame veel. Ta teatas, et uksest väljumiseni on 15 minutit. See lõi nii minu kui mu toakaaslase silmad pärani ja mina tormasin esimesena dušši alla. Kiireim dušš ever tehtud, pesin hambad ja lendasin tuppa. Mõtteline teatepulk ülevõetud jooksis mu toakaaslane vannituppa ja mina hakkasin ebainimliku kiirusega ülikonda selga panema. Kui minul oli ülikond seljas jõudis toakaaslane tagasi ja kuna meil oli veel tervelt kolm minutit otsustasin ma proovida, et äkki ma jõuan habeme ära ajada, kuna nägu vohas juba Harry Potteri seeriast tuntud keelatud metsa mõõtmetes. Hoolimata erakordsest kiirusest, millega ma oma näo puhtaks pügasin, sain ma vannitoast väljudes teada, et meil polnud enam mingit lootust rongile jõuda. Õnneks nõustus isa meid ära viima.

Autos vorpisime toakaaslasega koos lipsusõlmi ja siis rääkis ta mulle oma eelnevast õhtust. Ta olevat läinud vannituppa hambaid pesema, siis aga näinud nurgas kappi ja otsustanud vastu seda magama jääda. Peale seda kui vanemad olid minuteid ust üritanud lahti saada ärganud ta üles, läinud uksest välja, soovinud neile head ööd ja tuima näoga voodisse magama tulnud. Sellest järeldasin ma, et O. P. Anderson on tõesti väärt jook. Siis vaatasin ma hetkeks aknast välja ja avastasin, et isa sõidab kooli väga toredat teed mööda, mida ääristasid metsad ja rohumaad.  Siis saime kuulda, kuidas isa Volvole vihasemad hääled peale kruttis ja taas jõudsime me loetud minutid enne töö algust koolimajja. Istusin kommitees maha ja palusin adstaffilt vett. Kui ta oli mulle topsi täis kallanud vaatasin ma talle paar sekundit tõsise näoga otsa ja siis käskisin lihtsalt kogu kannu lauale jätta. Punane vein ei olnud minu vastu hell. Päeval söömas käies nägin ma juba sööklas ettevalmistusi, mida tehti öösel koolis toimuvaks peoks. Kommitees tegin taas head tööd ning ka pea paranes lõpuks.

Koolist lahkusid meiega koos mõned meie hosti sõbrannad, kes pidid meie juurde soojendama tulema. Käisime kõik koos alguses läbi söögikohast, kus host tegi välja minule ja mu toakaaslasele pitsa. Seal söödud läksime poodi, kust host tegi soojendamiseks välja kasti õlut. Selle pidime mina ja mu sõber koju tassima, kuid see oli seda väärt. Kodus panime õlu nurka ja mina läksin pesema. Kuna õlle tassimisega olin läbi higistanud oma valge särgi pidin peoks selga jätma t-särgi. Õnneks on särgil pilt batmanist, mis tegi asja arvestatavaks. Riided seljas kirjutasin toakaaslase pesust oodates paar rida blogi. Siis tuli tema, me laulsime oma toas natukene Cohenit ja siis otsustasime teistega liituda. Avasime pudelid ja pidu läks käima. Soojendamas oli üks tõeliselt kena tüdruk. Ta ei olnud taani verd, kuna ta nahk oli tumedapoolsem, ta silmad olid pruunid ja ta juuksed olid mustad. Ta oli mulle alguses piiritult ilus, kahjuks kui me lahkuma hakkasime avastasin ma, et ta on väga väga väga lühike. Soojendama tuli ka USA suursaadik, kes lubas, et järgmisel päeval proovib ta minu resolutsiooni toetada. Saabus ka üks eestlane juurde meie seltskonda, kes oli eelnevalt tükk aega ukselt uksele käinud, kuna ei teadnud kus õige maja on. Siis aga nägime, et oleks õige aeg rongile liikuda ning ma pakkisin oma mantli tee peal joomiseks ja jagamiseks odavat õlut täis. Tee peal oli teemalauluks Coheni Hallelujah, mille esimest salmi sai kümneid kordi lauldud.

Lõpuks jõudsime me kooli ja hakkasime pidutsema. Seal sai tantsu ja tralli ning näha oma tuttavaid igal pool. Isegi Eestist kaasa võetud õpetajad vilksasid korraks seltskonnast silma. Kahjuks pidi kooli pidu lõppema juba varakult, mis tõttu otsustasime me toakaaslasega liituda paari eestlase ning nende hostiga Helsingoris. Ma pidin külastama enne väljumist vetsu, mis tõttu said mu kaaslased edumaa. Neile järgi joostes ei märganud ma tee peal põõsast, mis oli ühe kallaku peale ennast kavalalt pimedusse peitnud. Põõst üle joosta proovides jäi mu üks jalg sinna kinni ja ma lendasin näoli, tõmmates kriime üle näo ja käte. Valus ei olnud ja mulle meeldis täitsa see jälg, mille põõsas mu näkku oli jätnud nii et läksime lauldes edasi rongi poole.

Rongiga sõitsime Helsingori, kus paar ööd tagasi oli olnud pidu ning hakkasime külastama baare. Kahjuks visati meid baaridest välja, kuna mõned seltskonnas ei olnud veel 18 täis. Tee peal ühest baarist teise sai meie sõprade host kokku sõbraga. Ta hakkas rääkima ja meil polnud selle vastu midagi. Kuid üks moment ei viitsinud me enam tänava keskel vegeteerida ning üks meist läks hostilt küsima kuna me edasi liigume. Selle peale ütles hosti vestluspartner, blond ning silmnähtavalt ärahellitatud poisiklutt, et me oleme kõik realsed sitapead. See mulle ei sobinud ning ma ütlesin talle, et nii pole tore öelda. Naljaga pooleks lisasin ma, et meid on siin rohkem, mis tõttu pole mõtet meid mõnitada. See ajas ta kurjaks ning ta haugatas mulle väga tõsise näoga, et üks kõne ja neid oleks kohe rohkem. See kolmanda klassi vaidlusargument ajas mind naerma ja läbi naeru pigistasin ma välja, et minu vend on karates ka käinud. See ajas ta väga vihaseks ning ta ronis mulle näkku, ilmselt lootes, et ma lükan saba jalgevahele ja kummardan ta suursuguse tuka ees maha. See ajas mind veel rohkem naerma, kuid siis tulid ilmselt meie mõlema õnneks minu sõbrad vahele. Ta küll rahustati maha aga me nägime kuidas kohe meist eemale minnes haaras ta telefoni. See oli hea märguanne mulle ja mu sõbrale koju ära minna.

Me istusime rongis, ikka veel adrenaliinist täispumbatud, ja hakkasime kõrval istuvate meestega rääkima, kes olid silmnähtavalt purjus. Nad ütlesid, et olime teinud väga õigesti ja õpetasid meile kõige tähtsama teadmise igaks reisiks. “Just fuck off.” Oma peatuses tegimegi seda rongist. Nad olid toredad mehed ja nii pea nad mul meelest ei lähe. Kõndisime toakaaslasega koju, seal jõime veel kaks õlut. Seekord ma veendusin, et äratus oleks õige ja me uinusime, seekord mõlemad voodis.

Taani 4 Taani naised

Ärkamine oli piinarikas. See oli kõige jõhkram sõna, millega ma ärkamist kirjeldada oska ja sellest ei piisa mingil juhul. Kumbki meist ei suutnud lillegi liigutada enne, kui meile öeldi, et minekuni on 20 minutit. Siis sai üks meist lõpuks pesema ning siis teine. Kuna olime rongist maha jäänud nõustus ema meid ära viima. Hommikusöök jäi küll söömata aga see oli ohver, mille uni nõudis. Kihutasime siis emaga mööda teid kooli poole, lugedes minuteid, et pidada oma chairile tehtud lubadust. Ma olin talle eelmine päev öelnud “Ma võibolla olen homme pohmellis, aga ma ei jää hiljaks!” ja ma ei murra lubadusi kergekäeliselt. Kihutasime mööda ühest mereäärsest rajoonist, mille nägemine mu raskesse pähe natukene meeldivaid mõtteid tõi. Siis libistas ema vanale Fordile vihasemad hääled sisse ning me kihutasime kohale. Vaid paar minutit enne päeva algust jõudsin ma kommiteesse ning tuletasin chairile silmadega meelde, et ma pidasin oma lubadust. Siis lasin kommitee orjadel tuua endale terve kannu vett ning hakkasin seda lürpima.

Terve päeva veetsin ma debateerides. Sellest ei hakka pikemalt rääkima. Päeva lõpus suundusime taas rongile, sealt taas supermarketisse õlut ostma ja sealt taas koju. Kodus jõudsime enne õhtusööki vahetada riided ja siis liikusime taas ühismajja. Seekord oli kellegil naabruskonnast sünnipäev ja seda tähistati ohtra veini ning uhke praega. Mõlemast saime me toakaaslasega osa. Kui pearoog söödud laulsime kohalikega sünnipäevalaule ning ka Eesti ja Taani hümne. Siis tuli väike paus ja me läksime õue, kus host tutvustas mind ja mu sõpra oma kahe sõbrannaga. Taas tõestas ta fakti, et Taani naised on kuradi ilusad. Me läksime majja tagasi ja meie võõrustaja tutvustas meile ka teist korrust, kus oli vabaaja veetmis ala. Seal leidsime me sõbraga kaks arvutit, kus oli lahti CS ja hoolimata asjadest, mis arvuti kõrvale olid jäetud hakkasime me mängima. Siis tulid kohalikud mängijad tagasi, tegime nendega ka mõne raundi ning siis läksime magustoitu sööma. Magustoit söödud, neiudega veidi tutvutud ja mõned klaasid veini lisaks tarbitud läksime me tagasi koju, et neiudega edasi juua. Kodus mängisime mängu “Have you ever?” jõime igasugu jooke ja vestlesime kenade neidudega. Me jõime ka paar lonksu jooki nimega O. P. Anderson (Vabandan kõigi mu jutu lugejate ees, et neile vale joogi nime juttu kirjutasin!) Mille õudsast maitsest idanes kokkulepe minu ja mu sõbra vahel, et üks meist loob selle auks poeemi, teine aga lühijutu. Siis läksid tüdrukud koju ja meie läksime magama ning enda arust panin ma ka järgmiseks hommikuks äratuse.

Taani 3: Tantsupidu

Me saime raudteejaama autoga. See oli tore vaheldus pidevale kõndimisele. Rongis ootas meid ees ülikondade üleküllus. Koheselt oli arusaadav, et MUN on jõudnud linna. Rongiga sõitsime ainult ühe peatuse, mis tõttu ei saanud me pikalt nautida rongi wifit. See tegi mind tiba kurvaks, kuna facebook nõudis kontrollimist. Kõndisime rongist bussipeale ülikondade sabas, et kindel olla oma liikumissuuna korrektsuse suhtes. Bussis maha istudes kontrollisin, et äkki veab ja ka seal on wifi. Kahjuks see nii ei olnud.

Bussist maha tulles kõndisime julgel sammul kooli, kus konverents pidi peatselt algama. Kooli jõudsed kohtusime teiste eestlastega ning nagu ikka kombeks on tegime kooli peldikus selfie. Siis otsisime oma kommiteed üles ja mina istusin maha kuritegude ärahoidmise ja kriminaalõiguse komisjoni. Mind oli paigutatud istuma kuuba kõrvale. Hiinana olin ma sellega päris rahul.

Siis algas töö, mis tõttu jääb mu sissekanne ka ilmselt tiba lühemaks, kuna mul pole palju kirjutada asjadest, mida ma kommitees tegin. Alguses hakkasime kokku panema resolutsioone gruppides ning mina otsustasin kasutada oma Tallinnas valminud resolutsiooni sõjavangidest. Arendasin seda tiba edasi paari kaaslasega ja valmis ta oligi. Siis debateerimise me lõbusa resolutsiooni üle, mis aitas meil paremini sisse elada debateerimismeeleollu. Selle käigus üritasime mina ja Põhja-Korea delegaat lõpetada Jaapani eksistentsi riigina ja palju muud.

Töö läbi, suundusime me rongijaama. Seal rongi oodates vestlesime seltskonnas, kus üks moment haarasid kaks poissi kõige lühematest inimestest seltskonnas kinni ja karjusid dwarf-fight. Ma ei suuda siia maani itsitamist lõpetada. Sõitsime kodujaama, kus külastasime ka supermarketit, et mu toakaaslane endale odavat õlut hankida saaks. Ka mina võtsin ühe õlle ja pakki kohalike Ossi krõpse.

Koju jõudes ei jõudnud me jalatseidki ära võtta, enne kui meid uuesti uksest välja rebiti. Läksime perega elamurajooni ühismajja õhtusöögile. Sinna olid kogunenud kõik naabruskonna majad. Tuli välja, et see on neil traditsioon. See oli minu arust äärmiselt tore asi, mida teha. Söögiks oli lambahautis, mille erinevad vürtsid pidasid mu suus pidu. Meid vaadati seal muidugi kui loomaaiaväljapanekuid, kuna olime ikkagi eksootilised eestlased. Õnneks oli meie külge riputatud “Do not touch the exhibits” ja näppe meile külge ei pandud. Silmad olid vanatädidel siiski suured kui vankrirattad.

Õhtusöök lõpetatud läksime me koju ning viskasime pooleks tunniks pikali, et enne pidu puhata. Nautisime vähe hüva muusikat ja krõpse. Siis pidime aga taas kargud alla ajama, et minna kaks maja edasi asuvale peole. Võtsime toakaaslasega joogid kaasa ning julgel sammul väljusime majast. Sinna jõudes olid mõned neist juba alustanud ning peo käiku ma lähemalt kirjeldama ei hakka. Ühe kena itaalanna mainin siiski ära tema silmade eest, mis nii mõnitavalt kõike vaatasid. Seal soojendus tehtud läksime me oma kodust läbi, kust ma võtsin tee peale ühe õlle. Vanemad viisid meid autoga rongijaama, kus kohtusime teistega, kes olid juba varem kõndima hakanud. Rongiga sõitsime Helsingøri, kus toimus MUN liikmetele pidu, ühes klubis. Seal sai tantsu vihutud ja nalju tehtud ning lõpuks, kui kõik ilusad inimesed lahkunud olid, otsisime sõbraga ka endale mõne tuttava, kes meid koju juhataks. Koju kõndides hakkas mulle kuu. Ta oli siis eriti võimas, aga ma ei ole kindel, kas see oli tänu tema või minu olekule. Kodus jäime päris kiiresti magama, kuna kell oli umbes 5 ja me olime mõlemad täiesti surmväsinud.

O. P. Anderson

Ühel ööl Taanis juues sattus minu ja mu sõbra kätte pudel kohaliku odavat alkoholi. Peale lonksu võtmist tegime me sõbraga kokkuleppe- tema kirjutab sellest joogist luuletuse ning mina lühijutu. Mu lühijutt sai valmis ja ühe tuttava soovitusel panen selle lookese ka siia: 

“Anna siia poole ka!” Hõikas Timo Karlile, kui nad poest välja astusid. Karl hoidis enda käes pudelit, mida kaunistas silt O. P. Anderson. Kolm nädalat rasket tööd oli vilja kandnud ja Timo oli kindel, et täna saab ennast palga õigesti ära kasutada. Kuna Karl ei suutnud julguse eliksiiri pudeli sildi jälgimist lõpetada, rabas Timo selle talt käest. Siis sai ta aru miks Karl eelnevalt reageerida ei suutnud. See pudel oli tõeline aare. Sildi peal jooksid read pudeli ajaloo kohta just kui elavalt. Ta luges need read läbi meelde jätmata, mis seal kirjas oli. Ta lihtsalt luges, selleks et  lugeda. See pani teda ennast hästi tundma. Lugemise ajal jälgis ta pudelis liikuvat vedelikku, mis pidi tegema ta õhtu suurepäraseks. Siis suutis Timo oma pilgu lõpuks pudelilt lahti rebida ning peitis selle kiirelt põue, et pudeli võlu uuesti võimust ei võtaks.

Timo palus “anna mulle see pudel, ma lihtsalt soovin seda hoida.” Kuid Karl keeldus. Ta ei teadnud täpselt, miks ta keeldus, ta lihtsalt ei saanud pudelit kaotada. See oli just kui võimust võtnud tema üle. Nad jõudsid Timo elamisse, mis oli väikene maja. Läbi koridori suundusid nad Timo tuppa. Ta tuba oli suur ja veidi kõle. Seina ääres seisis luitunud diivan, mille seljatuge kattis õrn tolmukiht. Laes rippus üksik lambipirn, mida ei ümbritsenud sirm.  Seinad olid kollakad, kuigi ilmselt, kui Timo vanemad maja ostsid oli seinu katnud just kui inglite valatud valge puhtus. Toa kaugemas nurgas seisis üksik kirjutuslaud, mille Timo oli lapseeas täis sodinud.

Karl istus diivanile, ning võttis põuest välja pudeli. Timo seisis seljaga, kuid ta tundis seda muul tasandil, et pudel on nüüd paljastatud. Ta keeras kiiresti ümber ja kõndis diivani juurde tema kõrvale.

“Luba mina avan.”

“Ei.” vastas Karl.

“Mina maksin suurema osa!”

“See on juba minu käes, miks see sulle nii tähtis on?”

“Lihtsalt anna siia!” nähvas Timo juba veidi tigedalt.

Selle peale ulatas Karl pudeli Timole, kuid ta tegi seda väga rahutult, väga ebakindlalt ja äärmiselt vastumeelselt. Timo keeras aeglaselt korki kuni käis kraks. See läbistas kõrvu ning mõlemast noorest käis läbi just kui valulöök. Nad oleksid nagu aimanud, et see kraks on viimane alkoholi pudeli avamise heli, mida nad iial kuulevad.

Karl küsis loa esimese lonksu saamiseks, aga oli juba liiga hilja. Timo oli tõstnud pudeli suule. Kuldse tooniga vedelik voolas pudelist üle tema huulte ja ta ei tahtnud kunagi lõpetada. Ta tundis kuidas see vedelik äratas kogu ta keha elama. See täitis teda näiliselt lõputu soojusega. Karl ei talunud seda enam, et tema jäetakse selles suurejoonelises armastusloos vaid kõrvalseisjaks ja rebis Timolt pudeli käest. Timo ei saanud korraks aru mis oli juhtunud ning tundis, kuidas midagi tema sees suri. Nüüd voolas see kaunis vedelik üle Karli huulte ja ka tema elas läbi neid tundeid mida eelnevalt oli tundnud Karl. Siis aga lõi alkohol teda liiga tugevasti ja ta pidi pudeli huultelt ära võtma.

Nad jätkasid vahetustega joomist nagu sõltlased. Iga lonksu lõpus lakusid nad pudelikaelagi puhtaks et viimseidki lonkse kätte saada. Nad ei vahetanud sõnagi ja jälgisid ainult pudelit. Järjest lühemaks muutusid lonksud kuna järjest rahutumaks muutusid joojad. Nad haarasid pudelit käest kätte nagu metsloomad, kes võitlevad söögi pärast. Järsku sai Karl aru, et Pudelis on ainult ühe lonksu jagu jooki alles. Ta haaras pudeli järgi kuid Timo ei andnud. Ta hoidis seda oma käes ning jälgis seda. Timo tõstis pilgu pudelilt Karli näkku. Ta jälgis sõnagilausuamta kuni Karl ikka veel pudelit kätte saada üritas. Ta viis käe vaikselt taskusse ning tõmbas välja hõbedase taskunoa. Karl ei märganud seda, kuna ta silmad olid nii kinni pudelil, mida hoidis ühes käes Timo. Timo surus aeglaselt kuid kindlalt taskunoa Karli kõrri. Karli veri, mis oli muutunud värvilt kollakamaks, kui lihtsalt punane. See pritsis üle kunagiste lumivalgete seinte. Ta hoidis endiselt pudelist kinni kuigi seinad olid vahetanud juba värvi. Karli haare nõrgenes ning ta vajus põrandale, mida kattis hall vaip. Timo, kelle pilk oli nüüd suunatud maas lamavale kehale tõstis pudeli huultele ning jõi lonksu, mis lõpetas pudeli.

Taani 2: Christiania

Ärkamine oli tavapärasest lihtsam ning hommikul, kui toakaaslane ennast pesi jõudsin ma isegi ühe trenni tehtud. Välja minnes tundus ilm väga kena, kuid oma õnneks olin ma selga pannud mantli, kuna väljas puhuv tuul oli üpris tugev. Öösel kõnnitud tee oli hommikul hoopis teistsugune, kuna valguses oli kõik palju paremini näha. Oli näha, kuidas lahedast väiksest tiigist, said loigud. Tee ääres avastasime me kõndides ka kanala. Keset suurt uhket elamurajooni oli kanala. Ma jälgisin seda veidi aega segaduses näoga, kuid siis kõndisin edasi. Teel meist mööda sõitis üks jalgrattagäng, kes olid tuttavad õnneks mu hostiga, nii et sümboolsed molliringid jäid õnneks ära. Rongijaama jõudsime me enam vähem õigel ajal ja seal pidime ostma kõikide tsoonide pileti. See maksis 500 krooni, kümne kaks tundi kestva kliki eest. See oli löök otse tunnetesse. Õnneks lubati meilt ülejäänud klikid tagasi osta ja me tegime sõbraga selle pileti kahe peale.

Rongis sõites jälgisin pidevalt aknast väljas toimuvat, kuid midagi erilist sealt silma ei hakanud, vähemalt alguses mitte. Peamiselt puud ja ilusad karjamaad. Siis jõudis rong rikkasse naabruskonda. Majad olid imelised ning olid ehitatud künkale, mis oli vaatega merele. See tundus tõeliselt võrratu koht kus elada. Siis tabasid meie rongi tehnilised raskused, tänu millele passisime me 15 minutit ühes peatuses ja järgnevas peatuses vahetasime rongi. Lõpuks jõudsime õnneks rõõmsalt pearongijaama, kust oli ainult väga lühikene teekond. Ühel ülekäigukohal sõitis jalakäijate kõrval üks mees rolleriga. Lasi ikka soliidselt peeneks umbes 0.5km/h.

Siis jõudsime me majja, kus toimus avatseremoonia. Tegu oli hämmastava hoonega. See oli seest ajaloomuuseum, või mingi sarnane asi. Esindatud oli igat sorti skulptuure, vana-kreekast vaaraodeni. Me käisime sõpradega seal ringi ja tegime pilte endast kujudega. Mind võlus tõeliselt üks marmorist kuju, nimega põlvitav barbar. Tegu oli marmorist kujuga, mis oli täiesti uskumatu. See, kuidas riided selle kuju seljas voolaisd, olid hämmastavad. Teine kuju, mis mu silmi püüdis, oli Dionysuse büst. Dionysus ilutses ka ühe sakrofaagi reljeefil. Just sellises tahaksin, et mind maetaks. Kõige ilusam asi seal muuseumis oli vist aga grupp koolitüdrukuid, kes kandsid kõik koolivormi. Need ilusad asjad nähtud suundusin ma tseremooniale. Esimene pool avatseremooniast oli üpris lühikene, kuna selle jooksul toimus ainult paar kõnet. Akustika oli kehv, kõnedest ma hästi aru ei saanud aga vähemalt saal oli tõeliselt grandiooosne. Pool ajast vaatasin ma kujusi ja reljeefe.

Siis anti meile lõunaks vaba aeg ja just kui instinktilt suundusin ma taas paari sõbraga KFC’se. Teel sinna oleks ma peaaegu surma saanud, kuna siinsed jalgratturid elavad roosa tule põhimõtte järgi ja oleksid mind peaaegu alla ajanud. KFC’s tekkis mul väga oluline küsimus. Miks peaks keegi tulema KFC’se kui ta gravyt ei osta? Kõht täis läksime tagasi, hirm südames, kuna ees ootasd saadikute kõned.

Hirm oli see kord ilma asjata kuna kõnesi oli vähem kui Lübeckis ja nende kvaliteet oli parem. Kuig kogu tseremooniakorraldus oli kehvem oli päeva tõeline tipphetk Põhja-Korea saadiku kõne. Ka mina sain korraks suu lahti teha, kui USA saadik avas ennast küsimustele, ning ma pärisin, et kas ta plaanib lähitulevikus ka võla ära maksta. Üritus läbi, pakuti meile odavat shampust ning me tegime ka grupipildi, kus ma poseerisin söögipulkadega, et ikka võimalikult rassistlik olla. Mina olen nimelt hiina delegatsioonist.

Me lahkusime sellest uskumatult kaunist majast kõndisime mööda ühest tõelisest kindlusest ja võtsime suunaks kohaliku liberaalse linnaosa, kus seadused ei kehti. Koha nimi oli Christiania, ning tegu pidavat olema hipide paradiisiga. Teel sinna jäi mulle lõpuks silma kui palju 7/11 Taanis on. Me käisime ka ühes maiustustepoes, kus slushie maksis 5 krooni nii et metroose sisenesid meie näol umbes 15 inimest, kes olid kõik pidulikult riides ja jõid lolli näoga jääjooke. Väljusime metroost ning Christianiani jäi ainult lühikene teekond. Teele jäi üks kirik vinge torniga, mida ümbritses spiraalselt trepp. Räägiti, et kiriku arhitekt olevat roninud kiriku valmides sinna tippus, saanud aru, et spiraal on valet pidi ja hüpanud alla. Pärast Christiania külastamist pakkus mu sõber välja, et äkki ta hoopis lendas alla sealt.

Christania oli alguses tiba hirmutav koht, kuna narkomüüjad ja nende koerad olid pirakad ja hirmsad. Navigeerusime sealt läbi ning uurisime kultuuri. Minu jaoks oli selline linnaosa tõeliselt vinge. Näha, kuidas elavad inimesed vabaduses oli väga omapärane. Kanepit müüdi seal nagu kommi väikestest lettidest tänavaäärtes. Seal linnas on keelatud jooksmine ja pildistamine. Nendest reeglitest peavad kohalikud rangelt kinni ning viskasid rikkujad välja. Õhkkond oli väga vaba ning ma olen väga õnnelik, et selliseid kohti ekssteerib. Samas tekitas see koht hea vastuargumendi kanepi legaliseerimisele, kuna seal oli selgelt näha, mis juhtub kui suurem osa koha populatsioonist on stonerid. Linnaosana oli ta võimas kontrast, kuid ta ei tohiks kunagi minna suuremaks kui ainult linnaosa.

Lõpetasime selle linnakülastuse ja mina ning mu toakaaslane läksime oma hostiga koju. Teised olevat suundunud geibaari, aga meil oli rahast kahju. Teel koju ostsime supermarketist paar kõige odavamat õlut, et kous ikka midagi teha oleks. Kodus kirjutasin ma valmis eelneva päeva blogi ning jõin õlut. Tundsin ennast tõeliset kulturi osana tarbides kohalikku Walterit. Kuna päev oli väsitav olnud kustusime me umbes kesköö paiku ära.

Taani esimene: Õlu ja möla

Lükkasin oma kohvri ja koti pagaasnikusse ja istusin kell 6.03 taksosse. Taksojuht oli vanem mees, kes oma välimuselt meenutas veidi Jüri Vlassovit. Teel sai temaga mõnusalt juttu puhutud ja vaateid klienditeeninuse ning lennufirmade töötoodika alal vahetatud. 6.15 Olin ma lennujaamas, haarasin sama pädevalt kohvri, kui ma ta sinna visanud olin ning tatsasin eesuksest sisse sõprade juurde. Esimese asjana andsime pagasid ära ja läbisime turvakontrolli. Taas olin ma täiesti puhas poiss ja läbiotsimist vajalikuks ei peetud. Püksid küll ähvardasid langeda, kuid ma suutsin asja kontrollida.

Teisel pool kontrolli võtsin kindla kursi värvale, kust meie lend hiljem väljuma pidi ja hakkasin lugema. Üks peatükk hiljem hakkas aga mu kõht tegema nii koledaid hääli, et ma olin sunnitud investeerima taas lennujaama paninisse. Seejärel nautisn ma viimaseid hetki m-interneti ning vaatasin telekat, kuna ma ei suutnud lugemisele keskenduda teadmisega, et telekast mu kõrval mängib Tom & Jerry. Vahepeal oli kuulda eesti keelseid tõlkeid, mis olid piinarikkad, kuid see mind ei morjendanud. Lõpuks jõudis ka kätte aeg minna lennukisse.

Tegu oli Air Balticu lennuga. See ei olnud tore fakt, kuna istudes lennukisse oli seis kitsam kui kilukarbis. Kuna me lendasime Kopenhagenisse üle Riia, loeti meile kõlaritest kõiki tekste ka läti keeles. Läti keel on just kui soome ja vene keele taandarenenud poeg. Kahjuks aknaalust kohta mul ei olnud, mis tõttu ei tule mingit taaskordset pikka pilvede kirjeldust. Hoovõturajal sõitis piloot slaalomit, kuid ma teadsin, et tegu on Air Balticuga, nii et ma ei olnud väga pettunud. Lennuki tõusmise käigus juhtus aga minu jaoks midagi uut, nimelt lõi läbi kogu kogu lennuki roosa valgus päikesetõusust, mis tegi olemise äärmiselt hubaseks. Siis löödi tuled põlema ja Air Baltic oli taaskordse asja minu jaoks rikkunud. Reis Lätti oli päris lühike ning see möödus päris kiiresti Beethoveni 9. saatel. Maandumine oli minu jaoks mõnus üllatus, kuna udu oli väga paks, ei näinud ma maad enne, kui lennuki kokkupuude sellega mind raputas. Lennukist väljumise ajal märkasin ma, et minust kaks rida taga pool istus kurikuulus eesti esipoliitik Ansip. Mul oli tiba kahju, et lennukis polnud kive, millega teda visata, mis tõttu jätsin mõtted temast sinna paika.

Siis silkasime me läbi Riia lennujaama, kuna järgmise lennu pardale minek juba käis. Jõudsime õigeaegselt ja läksime läbi piletikontrolli, kes ei vaevunud meie dokumente vaatama. Buss, mis meid lennukisse sõidutas, oli nirum, kui number 13 buss Tallinnnas, mille liin viib läbi Lasnamäe. Lennukis oli mind õnnistatud seekord aknakohaga ning mu pinginaaber oli taas see sama pisemat kasvu sõber, kes ka Tallinn-Riia lennul minu kõrval istus.

Ronides lennukiga järjest kõrgemale nägin ma veel pakse metsu, mis paiknesid justkui maase küntud järvede ääres. Kaua ma kahju seda jälgida ei saanud, kuna pilved olid väga madalal ning peatselt oli alla vaadates näha vaid pilvede pehmeid kujusi. Terve lennu aja vaatasin ma filmi, mis tunni ajaga avaldas mulle muljet, kuid kahjuks jäi tänu maandumise algamisele pooleli. Maandumine kestis pikalt ning ma sain vaadata all liikuvat merd. Meri oli rahutu, just kui närviline. Hallil pinnal liikus palju väikseid korrapäratuid laineid. See pilt köitis mind terve maandumisprotsessi aja. Siis puutusid rattad maad ning me olime Taanis. Lennuväljal ringi sõites haaras mu pilgu üks üksik kuusepuu, mis keset maandumisradau väga omapärane välja nägi. Tema olek tekitas minus tiba melahoolse tunde.

Kopenhageni lennujaamas oli esimene asi, mis mulle silma jäi üks hinnasilt. See hinnasilt rippus kokakoola masina sees ja näitas väikse koola hinnaks 25 taani krooni. See on umbes kolm pool eurot. See pani mind mõistma neid jutte, mida mulle enne reisi räägiti taani hindade eepilisusest. WC’s käies leidsime me, et üks pott oli kinni situtud ja vesi sealt enam alla ei läinud. Ilmselt ka see mees, kes selle korda saatis oli vaadanud korraks hinnasilte, mis olid tal põhja nii alt ära tõmmanud, et ta lihtsalt lasi poti kinni. Kohalik peldik külastatud, korjasime me kaaslastega oma kotid lindi pealt kokku ja läksime rongipileteid hankima. Seni kuni õpetajad piletitega tegelesid, kroonisid mõned mu kamraadid ennast burgerikuningateks ja hakkasid nägu täis toppima. Kui nemad oma eine lõpetasid, läksime me rongi peale.

Rongid on siin äärmiselt vaiksed ning rongides on wifi, mis on äärmiselt tore. Rongisõit pearaudteejaama ei kestnud kaua. Seal andsime me oma pagasid hoiule südantlõhestava 50 krooni eest. Raudteejaam iseenesest oli kaunis hoone. Tänu ilmale, mis see päev valitses, oli ta küll üpris nukker, täis ruttavaid vihmast tusedaid inimesi. Kuid kõrge lagi, punastest tellistest seinad ja üleüldine ruumikus tekitasid sellest siiski minujaoks põneva hoone.

Me kõndisime raudteejaamast välja ja meid juhatati ühe kohaliku poolt peatänavale. Tee peale jäi suur tsirkuse park, mis kõledas sügisvihmas jättis oma tuledega päris kõheda mulje. Üle ühe väljaku minnes jäid mulle silma grandioossed ehitised, nagu näiteks Palace Hotel, mille välimust ja uhkust rikkus minu meelest sinna külge pandud suur McDonaldsi reklaam. Mööda peatänavat jalutades torkas mulle silma mänguasjapoodide rohkus. Me kõndisime mööda kolmest tundmatu nimega poest, ühest Disney ja ühest Lego poest. Peatänaval sai minu jaoks ka selgeks, mis on kõige naljakam taaanikeelne sõna. Minu jaoks on see sõna “tilbud”, mis peaks tähendama Google translate väitel “pakkumised”. Järsku jõudis mu kõrva midagi väga huvitavat. Nimelt mängis üks teeäärne kirik oma kelladega mingisugust ilusat meloodiat. Lõpuks jõudsime me mingi keskuse kõrvale, mille me leppisime kokkusaamiskohaks ja meile anti paar tundi vaba avastamist. Seepeale tormasime mina ning paar kamraadi tuldud teed tagasi, kuna kõhud tegid põrgulärmi ja tänava alguses möödusime me enne Taani ainsast KFC’st.

KFC’se liikudse tegime me siiski mõned peatused. Disney pood oli esimene peatus. Selle poe sees olemine tegi mind nii lõbusaks, et ma lihtsalt ei suutnud mitte naeratada. See tähendas, et oli õige aeg lahkuda. Järgmine peatus oli kommipood, kus riiuleid täitsid igasugused imelised kommid. Silmad täis imet käisime me seal ringi ja hoidisme käega rahakotist kinni, et raha ise letile ei hüppaks. Kolmandaks peatuseks sai Lego pood. See oli nii ilus tagasitulek lapsepõlve. Lisaks sellele olid seal poes ka erakordselt toredad töötajad. Rohkem peatuseid me teha ei suutnud ning me triivisime uhkelt KFC’se. Seal valisime ühe sõbraga kahepeale sobiva ämbri, lõime rahad kokku ning tellisime endale kena koguse kana. Kana kõrvale ostsin ma ka muidugi lisaks ühe topsi kastet. See kaste maitseb nagu rasv puljongiga aga mingil tundmatul põhjusel on ta KFC elamuse väga tähtis osa.

Kõht täis kõndisime me tagasi Lego poodi, sest üks müüa oli meile lahkumisel öelnud, et me võime tagasi tulla ja legodega ehitada. Me võtsime selle pakkumise vastu ja kahe sõbraga läksime me sinna ehitama. Me ehitasime seal tund aega. Ma tundsin ennast taas nagu noor Oliver, kes oli legodest uskumatult vaimustuses. Kahjuks oli meie mänguaeg piiratud ja me pidime naasma kohtumispaika. Sealt suundusime me ühte inglise pubisse, mis paiknes raudteejaama läheduses. Ma tellisin seal ühe õlle 55 krooni eest ja jõin seda kaks tundi, sest mul oli rahast väga kahju. Seal baaris oli väga mõnus õhkkond ja mõne üksiku erandiga mängiti seal head muusikat. Kahjuks visati ka üks tore vanamees välja, kuna ta oli liiga purjus ja vali. Seda sama vanameest nägin mina veelkord raudteejaamas, kui me lõpuks rongile läksime, et oma võõrustaja perega kohtuda. Kaks tundi pubis istutud läksime me raudteejaama. See üks õlu oli mulle siiski kergelt pähe hakanud nii et mõtted muutusid tiba melanhoolseks. Raudteejaamas hankisime oma pagasi hoiukappidest ning läksime rongile.

Kohale jõudes pidime me veel veidi ootama, kuni meie pered jõudsid ning siis ma lõpuks sain teada, kes mind võõrustab. Tuli välja. et mind ja ühte mu sõpra võõrustab sama inimene. Üks tüdruk, kes on lapsendatud vietnamlane. Ta tundus rõõmus olevat meie saabumise üle. Me sõidsime ta isa autoga nende elamisse, tee peal tiba juttu puhudes. Pere, kelle juures me nüüd kamraadiga pühapäevani elame, elas ilmselgelt rikkas rajoonis. Majad olid kõik kaunid. Majas näidati meile meie toa asukoht ja paljastati fakt, et me magame samas voodis. Mind see ei morjendanud kuna ma pean seda inimest enda heaks sõbraks. Loodan, et ka tema ei pea seda liialt hirmsaks. Seadsime ennast toas sisse ja mina alustasin natukene kirjutamisega, veidi aega hiljem meid kutsuti sööma ja me vestlesime perega. Peale sööki istusime mina, mu sõber ja meie võõrustaja meie toas ja jõime õlut. Üks õlu all otsustasime semuga, et ainult ühest õllest ei piisa esimese õhtu tähistamiseks ning me läksime supermarketisse. Sealt ostsime mõlemad paar õlut üllatavalt normaalse hinnaga. Neid juues tuli meie hosti üks sõbranna seltskonda. Ma mäletan, et ta oli äärmiselt kena, kuigi ma tema nägu enam ei mäleta, ja ma mäletan tema pilku, mis just kui puuris minu silmi, kui meie pilgud kohtusid. Siis ma aga hirmutasin ta ära kui ma oma teise õlle pudeli puruks lüüa otsustasin ning me suunudsime hosti ja sõbraga koju. Teel koju sattusin ma hoogu ühes vestluses meie võõrustajaga immigrantidest ja ma jäin oma hääle viimasest osast ka ilma. Esimest korda suutsin ma ka koduteel avalikult Taani pinnal urineerida. Saab selle oma check-listist maha tõmmata. Kodus oli meie äraolekul kadunud elekter, mis tõttu me enam kaua üleval polnud ning uni oli õhtul väga magus.

Helsingi ja The National

Tere jälle, kallid lugejad. Rõõm on tagasi reisiblogi maastikul olla, kuid kuna keegi mulle reise välja ei tee on tihedasem postitamine vaid unistus. Nagu mulle tavaks, kirjutan ma nii lühikesed reisid üheks peatükiks. Loodan, et suudate siiski selle ära lugeda ja naudite. Head lugemist!

Reis algas taas hästi, kuna kui ma ennast hommikul kodust välja vedasin sain ma naer näol jälgida noori, kes norus päi kooli tatsasid, teades, et minu päev tuleb palju parem, kui nende oma. Hommikul ma kahjuks süüa ei jõudnud, kuna kell oli siiski varajane ja ma olin äratust ühe korra liiga palju edasi lükanud. Kiirelt kõndisin ma bussipeatusesse ja sõitsin linna. Sõbraga olime kokku leppinud, et kohtume kell 9.30 D-terminalis. 9.15 jõudsin ma linna ja otsustasin, et mul on veel küllalt aega üks hot dog süüa. Hämmastaval kombel suutis R-kioski müüja mu hot dogi ära rikkuda, mis on omamoodi saavutus teha halvasti midagi nii lihtsat. Istusin Viru keskuses kuni hot dog otsa sai ja siis helistasin sõbrale, et uurida kaugel ta on. Too tõbras aga teatas, et ta sööb kodus võileiba ja tuleb kohe varsti. See hetk oli kell 9.20. Läksin trollipeatusesse teda ootama ning kell 9.40 jõudis ta lõpuks linna. Terminali pidime tänu Slowpokele jooksma.

Sadamas läbisime edukalt check-in’i ja pardale minemise. Kuigi check-in laeva on keerulisem kui lennukisse, läks siiski kõik hästi. Laeval läksime päikesetekile ja kuna ilm oli ilus jäime sinna istuma. Päike paistis suhteliselt eredalt ja pilvi taevas peaaegu polnudki. Kuigi tuul oli jahe ei hakanud meil külm. Laev hakkas mürisema ning hakkas liikuma. Isegi laevaga liigeldes saab teha nalja Savisaare Tallinna üle sest tuulisel merel aeglaselt liikuv laev rappus nagu auto üle löökaukude. Istusime laeva ahti päikesetekil vaadates sõitmise käigus kaduvat Tallinnat. See nägi välja suurepärane, kuidas Tallinn muutus aeglaselt ainult kontuurideks just nagu odaval maalil Vanalinna kunstipoodides. Mere vaatamine mõjus mulle hästi ning ma otsustasin tiba kirjutada, samal ajal kui mu sõber tegeles oma uurimustööga. Tõstes pilgu oma märkmikult märkasin ma saarel ühte väikest maja. See oli selline maja, kus mina kunagi elada tahaksin. See asus mere ääres, ning ta taha jäi raagus mets. Maja polnud kuigi suur ning ta oli punane, valgete aknaraamidega. Ma ei ole seal kunagi sees käinud ning ilmselt ei satu ma sinna ka tulevikus, kuid juba peale vaadates tundus see maja hubane. Üks hetk hakkas meil sõbraga siiski külm ning me läksime sisse ja otsisime koha kus maha istuda. Pädeva internetivargana lõin ma oma läppari ekraani pärani ning ühendasin esimesse tasuta Wi-Fi’se, mis mu pilku püüdis. Kahjuks oli tegu Tallinki laevanetiga, mis on aeglasem kui minu mõtteprotsess hommikul peale liitrist viina. Tavapärases lõustaraamatus istumisest seetõttu palju välja ei tulnud, nii et hakkasin lugema. Sama tegi ka mu sõber. Minu seekordne valitud teos oli arvutist leitud inglisekeelne Dorian Gray portree. Mu sõber nohises Vonneguti lugedes. Peagi hakkasid silma esimesed väiksed kivisaared, millel elamise üle me sõbraga lühidalt diskuteerisisme, ning siis olimegi me Soomes.

Laevast väljudes pidime läbima Helsingi sadamas 400 meetrit koridore. Ühe pikema sirge peal tuli ilge isu mõned kiiremad lõigud joosta, kuid kuna jalavarjud ja tihe rahvaliiklus seda ei võimaldanud jäi see isu rahuldamata. Sadamast välja jõudes pakkus mu sõber välja mängu, et me hakkaksime lugema mitut ilusat tüdrukut me Soomes olles näeme. Kuna see tundus hea väljakutse olin ma temaga nõus. Võtsime suunaks Helsingi keskme ning kuna mu sõber väits teadvat teed, võtsin ma nõuks teda usaldada. Hakkasime kõndima kõige õigemas suunas, otse. Vaid mõnikümmend meetrit olime me sadamast edasi kõndinud, kui ma nägin juba midagi märkimisväärset. Nimelt oli tegu ühe purjepaadiga. Märkimist väärt oli aga fakt, et ta oli pargitud autotee äärde. Paat ise nägi välja nagu mingi hullunud mehe tagaias kokkuklopsitud põgenemiskatse maailmast. Päästepaadiks oli pardale seotud kinni väike kummipaat. Kuna seekord sõitsin ma Tallinkiga, olime me hoopis teises sadamas, kui ma eelminekord olin olnud, mis tähendas oma korda seda, et tee keskusesse oli hoopis teistsugune kui eelmine kord.

Kõndisime otse mööda kerge tõusuga tänavat. Ma jäin vaatama sisse kõigist galeriide akendest. Teel torkas mulle ka silma üks park, mis oli ilmselgelt ühisteenuste poolt juba aastaid maha jäetud. See park tekitas väga filmilise tunde ja pani mind mõtlema, kuidas seal liiguvad öösiti inimesed, kes on väärt kartmist. Ma vaatasin sisse ka kõigist ilusalongide akendest, et märgata mängu tarbeks kenasi neide. Teel keskusesse nägime õnneks ühte kena neidu, mis andis meile lootust mängu suhtes. Lisaks sellele jäi tee peale ka üks pood nimega Istanbul, mis akende väljapanekute põhjal järeldades müüs ilmselgelt lendavaid vaipu. Keskuses tabas meid uus mure, nimelt polnud meil õrna aimugi kus meie hotell on. Niisiis hakkasime me ringi ekslema. Kõige pilkupüüdvam hoone oli üks väga relfeejne robustsete kuid mitte kaugele väljaulatuvate rõdudega. Maja tipus seisis kroon. Kuldne kroon, mis andis sellele majale eriti suursuguse ilme. Peale sattumist väga kahtlasesse naabruskonda, kus üks kohalik mustanahaline vaatas mulle otse silma, otsustasime me tagasi keskusesse minna. Seal helistasin ma oma emale, et ta meid õigesse suunda juhataks. Tema juhatustest ma palju aru ei saanud, kuid lõpuks saabusime me siiski õnnelikult hotelli, kus me saime õnneks kohe toa.

Tuba oli küll tiba odava välimusega, kuid mind see ei morjendanud. Me seadsime end sisse ning avasime veini, mida me parema anuma puudumise tõttu limpsisime väiksestest plasttopsidest. Natuke aega me lesisime, jõime veini ning kuulasime muusikat, kuni nälg meile kallale tuli. Mõtlesime, et prooviksime Soome kohta võimalikult odavalt söönuks saada.

Me läksime välja ning asusime jahile. Ma mäletasin veel üht kebabi kohta, mida ma kirjeldasin ka oma eelmises blogisissekandes, kuid seda leida ma enam ei suutnud. Kammisime läbi kõiksugu kohad kuni saime aru, et asi on lootusetu. Järgmiseks sihiks oli supermarket kust mina ostsin paki kananagitsaid ning mu sõber ostis ühe külma Sarionneni pitsa. Saak käes suundusime hotelli. Seal sõime kõhud täis, jõime veel veini kuniks oli aeg minna. Ma mainin ka kõigile lugejatele ära, et riesling ja külmad kananagitsad ei ole hea kooslus, ükskõik kui maitsva kombinatsioonina nad purjuspeaga paista võivad. Administratuurit olime varem juba välja uurinud kõige kiirema tee jäähalli ning asusime teele. Me möödusime ka samast pargist, mida ma kirjeldasin eelmises postituses, mis oli järve ääres ja mis mulle väga meeldis. Kohale jõudes võtsime rivvi. Rivis suutsin märgata veel paari kena neidu ning tolleks hetkeks oli meie mängu arvestus jõudnud niikaugele, et olime näinud kahepeale nelja kena tüdrukut. Jäähalli nurga taga ennast kergendamas käies, nägin ma soomlastele omast väga kummalist kommet rataste kinnitamiseks. Nimelt oli ratas tõstetud lenksuga 2-meetrise aia otsa ja sinna lukuga kinnitatud. See imelik vaatepilt möödas lasti meid peagi sisse. Tormasime areenile ja oh õnne, saime koha esireas. Bände oodates hoidsime üksteisele tihti kohta, kuna vein tungis armutult meie süsteemist välja.

Soojendusesineja oli This is the Kit. Tegu oli briti indie-rock bändiga. Nende muusika oli üllatavalt meeldiv ja pani jala tatsuma. Peale neid oli poole tunnine paus mille käigus näris armutu ootusärevus. Minu lemmikbändi live esinemine oli vaid loetud minutite kaugusel. Ootusärevust aga leevendas aga üks teine, sama pingsalt näriv asi. Nimelt oli mulle silma jäänud üks neiu, kes nagu mina oli ees reas. Tema oli viies kena neiu Soomes ja kui ma ütlen kena, siis ma teen mälestusele temast ülekohut. Ta oli jumalik, ma ei suutnud lõpetada tema vaatamist ja tema kirjeldamiseks siin ei tunne ma vajalikke sõnu. Ta ei tundunud olevat soomlane, kuna tema kaunile näole langesid tumedad juuksed, mille alt paistisd välja pruunid ideaalsed silmad. Veel seda positust kirjutades ei suuda ma mälestust temast pühkida.

Siis tuli lavale The National. Ma vabandan kõigi ees, kes ootasid pikka kirjeldust või emotsionaalset retsensiooni nende kohta. Ma vabandan, kuna ma ei suuda seda teha. See oli minu jaoks tõeliselt kirjeldamatu elamus. Kahtlemata parim kontsert, millel mul on au olnud kohal olla. Ma naersin, ma olin lähedal nutmisele. Ma armastasin seda kontserdit, iga hetke sellest. Lõppes ta ka sobivalt, kui Matt Berninger jättis kõrvale mikrofoni, ning laulis koos rahvaga Vanderlyle Crybaby Geeks’i. Need kaks asja, kontsert ja see neiu, panid mind armuma, kuid selle käigus sõi ta minult kogu energia.

Me hakkasime koju kõndima ning see kord läksime minu palvel läbi pargi, täitsa järve äärest. Mulle meeldis vaadata, kuidas rongid pimedas teisel pool jõge sõitsid. Teel läbisime me ka juba varem tuttava “bad neighbourhoodi”, õnneks pääsesime eluga. Hotellis jõime veini, kuniks mina magama jäin.

Hommikul ärkasin ma sõbra äratuskella peale. Teel vannituppa avastsin ma, et minu kell näitab äratuseni veel ühte tundi. Peale lühidat arutamist saime aru, et tema kell oli tund aega vale. Ma avasin akna, et veini lõhna välja saada ning magasin veel tund aega. Lõpuks pidin ma siiski päriselt ärkama. Mu peavalu ja õuest tulev laste karjumine moodustas üpris ebameeldiva ärkamisprotsessi. Ma sundisin ennast siiski vannituppa ja nautisin natukene aega sooja dušši. Peale seda, kui asjad olid juba kokku pakitud ja me olime riides tekkis veel üks küsimus. Mida teha veinipakiga, kus polnud enam palju sees, kuid väärtusliku Vinot minema visata ei raatsi. Selle peale loputas mu sõber tühja koola pudeli ära ja niristas ülejäänud veini sinna.

Seejärel läksime me hommikusöögile. Nagu juba harjumuspärane võttis poole mu taldrikust enda alla peekon. Kõrvale sõin ma natukene mingit asja mis oli nagu munast shvamm aga ei maitsenud väga halvasti. Ilmselt oli tegu masstoodangu omletiga. Röstsaia ma kahjuks süüa ei saanud, kuna sealne rösterisüsteem oli liiga keeruline. Leppisin lihtsalt saiaga. Krõbuskite kõrvale andsid nad maitsestamata jogurtit. See oli alatu. Parim otsus aga mu hommikusöögi ajal oli kolmas käik, mis koosnes moosisaiast ja õunast. See oli väga hea moosisai. Kiitus Oliverile. Päris söök oli väga hea vaheldus eelnevale päevale.

Peale sööki liftiga tagasi sõites hakkas üks soome vanatädi meiega rääkima. Soome keeles… Ma jäin kohe mõtlema, et kas meie pastid on tõesti nii rõvedad, et meid peaks soomlaseks pidama. Ma loodan, et mitte. Võtsime toast oma asjad, käisime administratuurist läbi ja hakkasime sadamasse kõndima. See hommik ei olnud ilm enam kõndimiseks nii ilus, nagu eelneval päeval. Kuid läbi vihma ja tiheda liikluse hakkas mulle tõeliselt silma peamine erinevus Tallinna ja Helsingi vahel. Helsingi on ehitatud suurlinnaks. Tallinn on kitsas ja klaustrufoobiline, Helsingi tänavad aga on laiad ja pikad. Omamoodi oli ilus vaadata läbi vihma tihedalt liikuvaid autosid silmapiiri ulatuses majade vahel. Veidi enne sadamat nägin ma taas seda paati ja ma mõtlesin, et kui veel kaua nii sajab, nagu too hetk sadas, on see paat varsti vees. Sadamas läbisime taas edukalt keerulise check-in’i. Laevale minnes pidas üks turvatöötaja meid veel korra kinni, et meie dokumente kontrollida. “No võimas!”-mõtlesin ma, meie nägudest on ühel päeval järeldatud, et me oleme soomlased ning ka potensiaalsed terroristid. See tegi mind kurvaks. Laevas istusime esimestele toolidele laua taga maha ja ma hakkasin tööle kirjutamisega. Mu sõber käis mõnel korral suitsul ning laev avastamas. Siis sai mu sülearvutil aku tühjaks ja ma laenasin sõbra Vonneguti. Tegu oli teosega “Tšempionide eine”, mis oli tõeliselt nauditav ning ma lugesin ühe jutiga läbi 45 lehekülge. Siis aga muutis väljas olev ilm, laeva rappumine ja raamat tegid mind väga uniseks ja ma ei suutnud enam lugeda. Õnneks polnud Tallinn enam kaugel ja me läksime tekile. See oli nii mõnus, lained peksid vastu laeva ja Tallinn muutus läbi udu järjest detailsemaks. Me seisime seal päris pikalt vaikuses, mõeldes.  Siis aga oli õige aeg tagasi sisse minna sest peadselt olime me sadamas. Me kõndisime laevast välja ja jälle Tallinnas tagasi olla oli suurepärane. Sellest reisist õppisin ma seda, et linna tundma õppimiseks peaks vältima ühistransporti ja autosid ja taksosi. Igale poole tasub minna jala. Ma olen kahe kahepäevase reisiga õppinud Helsingit rohkem tundma kui ma õppisin nädala ajaga Hannoveri.