Lübeck 4: Veinijõed ja veinimäed

Lipsusõlm õnnestus esimese korraga ja tunne oli uhke. Hommikusöök söödud panin koolipoole ajama. Kooliteel miskit uut näha ei olnud, ratad kihutasid minust ikka mööda nagu postist.

Jõudsin kooli ja sain kõne sarihilinejalt. Ta teavitas mind, et ta jätkab oma pärandit ning hilineb taas. Koolis ootasid mind uued toredad pilgud. Pilgud mida mulle hiljem seletati ja mis pidid väljendama sügavat pettumust minu ülejoomise suhtes. Veider asi aga oli selles, et ma polnud üle joonud. Mulle lihtsalt ei meeldi kontrollida ennast, kui ma täis olen. See oleks nagu alkoholi raiskamine.

Aga ma ei lasknud ennast nendest pilkudest häirida ja istusin uhkelt maha oma kohal klassis, kus meil algas lobbyimine. Aeg, mille käigul me debateerime valminud resolutionite üle. 10 minutit läks mööda ja ma sain aru, et poliitikas on mul lootust. Ma ei osanud midagi öelda ja tõstsin oma silti ainult siis, kui tegu oli hääletusega. See vastu kirjutasin ma aga valmis 2 päeva bloggi. Istusin Facebookis. Tapsin oma peas korduvalt eelnevatel päevadel märgitud seamolli. Ning kõige tähtsam, mängisin Catmariot. Töö kohta midagi väga sisukat mul öelda ei ole, sest seda ma väga ei teinud.

Koju minnes sõitsid minust mööda jälle ratturid. Ma jäin mõtlema ja sain aru, et tegu oleks Raini unistustemaaga, kus rattaga sõitmine on tavalisem kui kõndimine. Kodus loputasin kiirelt ja valmistusin linna minemiseks. Kokkulepe oli, et me saame Emiliga kokku mis tõttu ma ootasin pikalt, et Emil suudaks minuga aja kokku leppida. Selleks läks tal aga umbes kolmveerand tundi ilmselt selle pärast, et ta on vastik käpard. Kuid lõppuks leppisime me siiski aja kokku ja ma hakkasin liikuma.

Linna kõndisin ma The Nationali saatel, sest “All the Wine” on alati teemas. Kõndides märkasin ühte jäätisekohvikut ja kuna kliima on pigem leige otsustasin ma ühe kena kookosepalli kasuks. Saime kokku supermarketi eesmõne eestlase, mõne sakslase ja ühe poolakaga. Läksime poodi ja ostsime tiba märjukest. Mina ja Emil võtsime mõlemad pudeli veini. Teised olid mingid kusikud ja võtsid õlut ja kokteile. Läksime lähedal asetsevatele pinkidele lammutasime oma alkoholi ja mängisime mu põrkepalliga. Veinid otsas ostsime Emiliga veel ühe veini kahe peale. Vein sees oli suunaks ööklubi, mis oli MUNOL osalejatele reserveeritud. Seal panime ilusti pidu natukene aega.

Kui Emil lahkus hakkas ka minul kiiresti igav. Klubistseen pole ikka minu teema. Hakkasin ka koju kõndima. Klubist väljudes avastasin ma, et klubi esine oli täis ropsitud. Kõndisin julgel sammul, mis oli küll tiba viltune, koju. Mind ootas ees taas suurepärane veiniuimas uni.