Tervava heliga avanesid oranži rongiuksed. Ma vaatasin veel
korraks tagasi Balti Jaamale ning astusin rongi
peale. Uksed vajusid mu seljataga kinni. Vähemalt rongis oli lõpuks
jahe. See suveilm ei kõlba mitte kuhugi. Mul olid mustad teksad jalas, sest
nendega nägin ma enda meelest kõige parem välja. Juba õues seismine pani mind
higistama. Õnneks Elron hoolitses mu eest.
Vaid paar minutit oli väljumiseni aega. Enamik aknaaluseid
kohti oli juba hõivatud. Ma lootsin veel veidi tööd teha ja see eeldas, et ma
saan stepsli kõrvale koha.Viimaks leidsin kuuese bloki istmeid, kus oli vaid
üks tüdruk.
“Kas siin on kohad vabad?”
“Jah.”
“Jah.”
Ta vastas vaevukuuldavalt. Ma ei pööranud sellele tähelepanu
ning istusin ta vastasritta. Ma suutsin vaevu üldse millelegi tähelepanu
pöörata. Mõtted olid liiga sassis. Persse. Seekord ma lootsin midagi suuremat.
Juba liiga kaua olin ma üksinda olnud. Õieti polnud mul
selle vastu midagi, aga mingi soojus oli puudu. Ma olin veel liiga noor, et
õppida ilma selle soojuseta elama. Viimased paar kuud olin ma päris mitme
tüdrukuga väljas käinud. Enamasti olin ma purjus. Aga kaks nädalat tagasi
sattusin neiu otsa, kellega ma suutsin ka kainena mitu tundi kohvikus istuda.
Ta naeris mu heade naljade üle. Halbade üle pani ta mind naerma. Ta ei kartnud
mind. Pealegi olid tal punased juuksed, mis olid mulle too hetk
vastupandamatud. Brünetid ja blondid olid mind ära tüüdanud. Ning mulle meeldis
väga ta nimi. Ma ei tea, miks see nii tähtis oli. Rebecca.
Täna pidime me jälle kokku saama. Vähemalt minu jaoks
pidime. Tema jaoks ilmselt mitte. Ma ei tea, kas ta unustas mu ära või
teadlikult otsustas mind enam mitte näha. Kuid kui ta oli juba pool tundi
hiljaks jäänud, jalutasin ma minema. Ma ei kavatsenud lasta endale peale
astuda. Ma ei kavatsenud jääda igavesti
ootama.
Sihtkohaks oli üks mu lemmikbaare vanalinnas. Teel sinna aga
juhtus midagi, millega ma ei arvestanud. Ma nägin seda tüdrukut Raekoja platsil
mingi kutiga jalutamas. See ei olnud aga kõige halvem asi tolles hetkes. Kõige
halvem oli see, et ma tundsin põletavat kadedust. Täiesti põhjendamatut.
Täiesti arutut. Ma sain aru, et ma olen liiga sügavalt sees. Pöörasin esimesse
kõrvaltänavasse ning lisasin sammu. Kerge ringiga jõudsin ma siiski lõpuks õlut
jooma. Peale esimest õlut vaatasin ma endale rongi aja. Ma olin selleks
sitaseks kokkusaamiseks end Tartust Tallinnasse vedanud. Nüüd polnud mul
põhjust enam linnas olla. Graafiku järgi oli mul veel kaheks õlleks aega.
Eks
ma jätkan seda esimeste kohtingute rada. Küllap oli see ainult aus, et mina
jätsin paljud tüdrukud vaid ühekordsete mälestuste riviks ning Rebecca minu.
Rong hakkas sõitma. Ma ei suutnud ennast arvutit sisse
lülitama sundida. Ma poleks niikuinii suutnud seal midagi asjalikku teha. Lugemine
tundus tehtav. Kotist leidsin kiirelt kaasa haaratud Sartre “Iiveldus” ja
Kivirähki “Sirli, Siim ja saladused”. Otsustasin viimase kasuks. See oli mul
niikuinii pooleli. Poole sõidu peal sai mul raamat läbi. See rääkis muu seas
ühest mehest, kes unistas väiksena siilist. Mitte, et ta pidevalt siilidest
mõelnud oleks, aga ta soovis endale koduloomaks okkalist pisikest nohisevat
siili. Kui ta vanemaks sai unustas ta oma siili ära. Tänu sellele ilmus ta maja
ette ühel päeval ilmatuma suur koletis, kes kunagi oli olnud tema siil. Ta
unustas oma unistuse ning seega muutis selle millekski kohutavaks.
Ma jäin mõttesse. Huvitav, kui mina lõpetaks ka armastusest
unistamise, kas siis tuleks kümne aasta pärast mõni majasuurune armilise näoga
paks naiselaadne toode ja pistaks mu kahe ampsuga nahka. Otsustasin, et kindlam
on mitte järele proovida ning jäin unistamisele kindlaks.
Õues oli väga ilus. Suvine roheline maastik ja sinine taevas
möödus rongist muutudes ühtlaseks abstrakseks massiks. Mulle meeldis rongiga
sõita. Pidev liikumine läbi maastiku aitas toime tulla maailma kiirusega.
Niikuinii läheb kõik vaevumärgatavalt mööda. Peab vaid rahulikuks jääma.
Ma märkasin, et mu vastas istuv tüdruk oli märkmikusse
midagi kirtseldama hakanud. Midagi erilist ma sellest ei arvanud. Minagi panin
asju vahel märkmikusse kirja: võlgu, numbreid, nimesid. Nii oli neid lihtsam
meeles pidada. Kuid kui ma taas mõnda aega mööduvat loodust unelevalt jälginud
olin, märkasin ma silmanurgast, kuidas ta käsi peatus ning ta vaatas enne
jätkamist minu poole.
Mu huvi kasvas. Ma hakkasin uurima ta välimust. See polnud
küll midagi erilist, kuid tal oli omamoodi armas kuma. Pruunid lokkis juuksed ulatusid
mõlemalt poolt vaevu üle õlgade. Pruunide silmade all oli ümara tipuga nina ning
pisike helepunane suu. Ta veidi liiga suur särk ning teksadad andsid talle väga
koduse väljanägemise. Miskipärast tundus ta väga meeldiv inimene. Ning tänu oma
märkmikule köitis ta mu huvi. Ta välimuse keskpärasuse tõttu seda muidu ei
juhtuks.
Kuigi oleks kaugelt liiga egoistlik mõelda, et ta teeb sinna
midagi seoses minuga, pole see ju võimatu. Miks kuradi pärast peaks ta mind
joonistama? Ma sain aru, et jälgin teda liiga pingsalt. Tüdrukul oli
silmnähtavalt ebamugav. Ta adus mu pilku. Nüüd oli tagasipöördumine juba
võimatu.
“Vabandust, kas tohib teada, mida sa joonistad?”
“Mis?” Küsis ta vaikselt, pilku paberilt minule tõstes.
“Mind hakkas huvitama, mida sa sinna märkmikusse joonistad?”
“Mis?” Küsis ta vaikselt, pilku paberilt minule tõstes.
“Mind hakkas huvitama, mida sa sinna märkmikusse joonistad?”
Korraks langetas ta veel pilgu paberile, siis vaatas uuesti
mulle otsa, ning andis märkmiku minu kätte. Ma ei osanud kuidagi reageerida.
Paberil oli, hoolimata sellest, et veidi laisalt soditult, äratuntavalt minu
pilt. See oli pastakaga tehtud teravate joontega kujutus minust aknast välja
vaatamas. Ma tundusin sellel pildil väga õnnetu. Ma ei tõstnud pilku, kuid
tundsin, et tüdruk on närviline. Talle otsa vaadates sain selgust. See oli
ootusärevus. Ta oleks nagu oodanud, et ma võtan talt paberi käest ja annan
tagasisidet tema kunstile. Seda ma ei osanud. Ma olin endiselt liiga šhokis, et
kuidagi reageerida. Ma pole ju nii ilus inimene?
Ma ulatasin talle märkmiku tagasi. Ta tundus õnnetu. Alles
nüüd ma sain aru, et enda pähe kinni jäädes tekkis mul väga kuri nägu. Kiirelt
manasin ma esile kohmaka naeratuse. Mul polnud aimugi, miks ma just kohmakalt
naeratada üritasin. Küllap tahtsin ma vabandust paluda, oma karmi ilme eest.
See pilt oli tegelikut väga meelitav.
“Ega sind seee häiri?” Nüüd oli algus tehtud. Tema võttis
vaikusesse taganemise variandi ära. Mul jäi üle ainult kaasa mängida.
“Miks mina?”
“Sest sa olid siin samas.” Ma tundsin ennast peale seda märkust väga kehvasti. Ta sai sellest aru ning lisas kiirelt juurde. “Ning sul oli mingi omadus, mis pani mind tahtma sind jäädvustada. Fotokat mul pole.”
“Ei, see on väga lahe.”
“Nii et see ei häiri sind?”
“Kas peaks?”
“Vist mitte.”
“Miks mina?”
“Sest sa olid siin samas.” Ma tundsin ennast peale seda märkust väga kehvasti. Ta sai sellest aru ning lisas kiirelt juurde. “Ning sul oli mingi omadus, mis pani mind tahtma sind jäädvustada. Fotokat mul pole.”
“Ei, see on väga lahe.”
“Nii et see ei häiri sind?”
“Kas peaks?”
“Vist mitte.”
See jäi õhku rippuma. Ma ei saanud enam lõpetada.
“Mis su nimi on?”
“Karita.”
“Mina olen Kaspar. Meeldiv.”
“Eks ikka jah.”
“Karita.”
“Mina olen Kaspar. Meeldiv.”
“Eks ikka jah.”
Me surusime kätt. See oli sama kohmakas nagu minu katse oma
11 sünnipäeval tüdrukuga rääkida. Rong sõitis edasi ja me tutvusime põgusalt.
Tema õppis kunsti. Mina õppisin IT-d. Üpris sisutu. Kuid vaikus oli välistatud
ja me mõlemad teadsime seda. Seetõttu mängisime me kaasa üksteise ogarustega.
Nagu siis kui tema küsis, kas ma muusikaga tegelen. Või siis kui mina küsisin,
kas ta sporti teeb. Jaama jõudes leppisime me kokku, et saame õhtul Pirogovi
pargis kokku. Tema jaoks oli piisavalt soe et õues juua. Minu jaoks liiga
palav, et kohe alustada. Pealegi oli mu õhtu niikuinii vabaks jäänud.
Ta suutis minu üllatuseks välisukse mängleva kergusega avada.
Tõsi küll, mul oli veidi rohkem veini hinge all kui tal. Sellel hetkel
hämmastas mind peaaegu kõik mu ümber toimuv. Ma ronisin tema järel kolmandale
korrusele ning torisesin terve tee. Ta naeris selle üle ning ütles midagi, mida
ma ei kuulnud. Ta seelik mängles ning lubas mulle astmetel saladusi reeta.
Koridoris läks mul veidi aega, et tosse jalast saada.
Selleks ajaks kui ma taas püsti sain, oli ta juba kadunud oma tuppa, kust
paistis õrn valgus. Ma kuulsin sealt sahtlite müra ning riiete langemist. Peale
kiiret kõrvalepõiget vetsu jõudsin ma tuleni koridori lõpus. Ma tahtsin veel
veidi ennast koguda enne kõike, mis järgnema pidi. Me olime pargis ja baarides
kõik õpiku järgi teinud. Naljad, naerud, joogid. See oli kindel sellest
hetkest, kui me kokkusaamisele kohale jõudsime.
Ma vaatasin ta toas ringi. “Tule nüüd,” sõnas ta, ning
viskas mind padjaga. Ma viskasin vastu ning tõusin püsti. Ta seintel olid päris
kenad pildid. Isegi kainelt oleks ma neid nautinud. Siis astusin ma miskipärast
ta kirjutuslaua juurde ning hakkasin sahtleid avama. Mind hakkas huvitama, mis
ta sealt ennist otsis. Mu seljataga oli järsku vaikne. Alt kolmandas sahtlis
nägin ma väljarebitud paberilehte ning sellel pilti endast. Ma naeratasin
hetkeks, ning nägin siis, et pilt seisab kuhja sarnaste piltide otsas. Figuurid
rongidest, bussidest, baaridest. Kuid ma olin juba kogu selle tee tulnud. Ma ei
lasknud ennast segada. Kiiruga lõin ta sahtli kinni ning kuulutasin: “Mitte
midagi huvitavat sul pole!”
Ma panin riided selga. Ta ütles, et ma võin sinna magama jääda, kuid ma valetasin, et pean hommikul vara ärkama. Trepist alla minnes ei tundnud ma ennast hästi. Halvasti ka mitte. Statistika oli taas täidetud. Nii minul kui temal. Mööduvad numbrid me kõik. Vähemalt olin ma õhtu ära sisustanud. Äkki ma ei olnud liiga noor? Ma avasin vaikselt välisukse. Enne õue astumist pistsin ma pea välja, kontrollimaks, et läheduses koledaid hiiglaseid pole. Seejärel lahkusin ma kiirelt. Uks vajus pauguga mu seljataga kinni.