1. Vaatus
Ma saabusin üksinda. Sõber pidi tulema, kuid hilines veel
rohkem kui mina. Väga alatu liigutus arvestades seda, et just tema mind Teatrisse
oli kutsunud. Ma lootsin, et selles uues kohas ei kehti tavapärane “Hilinejaid
saali ei lubata” mentaliteet. 19:10 jõudsin ma kohale. Sisenedes uksest aadressil,
kuhu mul oli palutud tulla, avanes mu ees kergelt groteskne, kuid omamoodi
võluv vaatepilt. Katkised põrandaplaadid, kollane tuhm valgus, kulunud värvid
seintel. Ma istusin ühele kahest vabast toolist, mis seisid baarilaadse laua
taga.
“Kas te soovite midagi?” küsis blond surmavalt võluv neiu
minu käest teiselt poolt lauda. Kuna ma ei teadnud, kaua etenduse alguseni on,
palusin ma endale klaasi viskit. Selle oleks saanud vajaduse korral kiiresti
alla neelata. Ta keeras ümber ning võttis kõrgelt riiulilt pudeli. Ta oli kõhn
ja üpris pikk, blond pats kaunistas ta selga kui ta pudeli poole sirutas.
Uuesti minu poole keerates vaatas ta oma prillide tagant mulle silma. Mind
valdas tunne, nagu selles pilgus oleks peitunud üks kaunemaid monolooge läbi
aegade. Miks muidu tundsin ma sellist põletust? Nii reaalset emotsiooni olin ma
varem ainult teatris tunda saanud. Kuid ma proovisin rahuneda ning rüüpasin
väikeste sõõmudega viskit.
Klaasi poole peal jäi mu pilk baariletil suvalisse kohta pidama
ning ma mõtlesin ennast ümbritsevale. Inimesi oli veel päris vähe, vaid kuskilt
baari sügavusest kostus heli, nagu keegi mängiks lauajalgpalli. Kõlaritest
sumises vaikselt rock muusika. Siis astus uksest sisse Gert. Ta istus mu
kõrvale maha ning tervitas mind. Seejärel tellis ta ühe õlle blondilt
baaritüdrukult, keda ta tundus teadvat. See läitis minus huvi, kuna mul tekkis
tunne, et Gert on siin varem käinud. Vaid mind üksi on tundmatus kohas vette
visatud. Kuid siiski püsis võimalus, et mu sõber tunneb seda inglit kuskilt
mujalt. Ma otsustasin lasta ajal selgitada. Me rüüpasime üsna rahulikult.
Siis jäi meile mõlemale silma üks selle asutuse kaugemast
nurgast välja ilmunud mustade juustega tüdruk, kelle nägu oli grimmiga
arusaadavalt moonutatud, kuid oli võimatu öelda, kas ilusamaks või koledamaks.
Ta kandis teksasid, mis tänu arvukatele aukudele katsid ta jalgu eespoolt vaid
vaevu. Seljatagant oli ta figuur vaimustav. Ta kõndis meist mööda õue ning
tagasi tulle heitis ta meile kergelt ülbe naeratuse. Selles peitus mingi
tervitav noot. Sarnase pilgu annavad neiud
Street race’l, hetk enne taskuräti kukutamist, mõlemale juhile. See tüdruk
kõndis meist veel paar korda mööda. Iga kord esines ta robustsemalt, kõndides
otsa toolidele või naerdes ebaloomulikult kõvasti, kuid iga kord täitis ta oma
eesmärgi ning püüdis meie tähelepanu. Ilmselt oli ta lihtsalt purjus.
2. Vaatus
Esimene klaas oli lõppenud. Kuna öö tõotas pikk tulla
hakkasin ma klaase paluma 12 cl kaupa. Niisiis oli teine klaas käes märgatavalt
raskem kui eelmine, kuid see ei häirinud mind. Pigem tegi rõõmsaks. Ma vaatasin
klaasi kallutades läbi kollaka vedeliku neiu poole, kes näiliselt sihitult ja nõtkelt
liikus, vaadates baarileti teisel pool tühjusesse. Siiski oli ta liigutustest
tunda ettekavatsetust. Tundus, nagu oleks mu ajust koogitud välja kõige
paremini hoitud saladused selle kohta, kuidas mind täielikult nõrgaks teha,
ning nüüd kasutas ta neid kõiki ära. Ja halastamatult. Ning veel kohutavamaks
tegi olukorra see, et nüüd oli tema kõrval mingi kloun, puhvis lokkis juuste ja
koleda pintsakuga, keda selle printsessi kohalolu ei tundnud absoluutselt
heidutavat. Veel hullem, ta ajas seda seeravit vahepeal isegi naerma. Küllap
pidi narr selle iluga siiski harjunud olema, muidu poleks neil ju võimalik koos
töötada. Ma soovisin too hetk, et selle tolguse nägu katakski klounimeik. Ta
näinuks vähe parem välja. Ja siis oleks mullegi ehk muie näole ilunud.
Uks avanes ning mänguväljale astus taas mustade juustega
neiu. Seekord vaatas ta juba sisenedes mulle otse silma ja seda nii
väljakutsuva alatooniga, et ma ei suutnud talt pilku rebida kogu tee minu ja
Gerti toolidest mööda. Ma tajusin Gerti reaktsiooni, mis oli sarnane minuomale.
Ka tema jõllitas täieliku nahhaalsusega. Imelikul kombel polnud Gert teinud
ühtegi märkust selle kohta, kuna etendus algab. Kuid samas minagi polnud seda
välja toonud ega isegi tähele pannud. Me istusime oma klaaside kütkes. Nüüd alles
märkasin, et me olime peale tervituse istunud mõlemad täielikus vaikuses. Saalis
on küll ebaviisakas rääkida, ent me olime ju alles puhvetis.
Kuna olime leti ääres pukkide külge just kui naelutatud ei
saanud me ahvatlustele aga alluda ning mustade juustega deemonile järgneda.
Siiski miski rebis mind mõni hetk hiljem oma kohalt püsti. Nii piinlik kui mul
seda teha ka polnud pidin ma siiski tõusma enda kergendamiseks. Tõustes sain ma
aru, et olen juba üpris purjus. Õnneks polnud tee pikk. Kuid hoolimata
väikesest distantsist suutsin ma siiski endale veel kurja kaela tõmmata,
komistades otsa jumal teab kust välja ilmunud mehele, kes nägi välja kodutu.
Õigemini ta nägi välja täpselt selline, millisena mina kodutuid ette kujutan.
Ta kandis peas tuttmütsi, mille tutt oli kaduma läinud, kunagi valge olnud jope
ja luitunud punane kampsun ei sobinud absoluutselt kokku ning määrdunud mustad
teksad langesid väsinud kingadele. Mehel oli halvasti trimmitud habe, turris
hõredad juuksed, väikene risti tatoveering otsaees – just kui mööda pandud Manson
- ning hullu silmad. Silmad reetsid kõige enam, et tegu oli kadunuga. Neist oli
kadunud lootuse helk, illusioonide lääts, mis enamike inimeste silmadest nõnda
äratuntavalt sätendab.
Ta vaatas mulle otsa silmipilgutamata hirmutava tõsidusega
ning ei öelnud sõnagi. Ma ei saanudki aru, et kas ma olin just mõnele lavale
teel näitlejale põhimõtteliselt jala ette pannud, või oli see aatomite
kokkupõrge universumi kaootilise plaani osa. Meie vaikus, mis kestis minule
aastaid ja teistele sekundeid sai aga läbi sellega, et baari töötajad hakkasid
tema suunas mingeid roppusi loopima, millest ma päris täpselt aru ei saanud,
kuna mul oli juba üpris kiire. Vetsu sisenedes otsisin ma lülitit, et tuld
põlema panna, kuid kui tuled hetk hiljem iseenesest süttisid olin ma
shokeeritud. Sellise peldiku peldikutes on liikumistundlik valgustus? See oli
väga sürreaalne. Pärast enese kergendamist pesin ma käsi, kuid kui ma peeglisse
tahtsin vaadata, leidsin ma kraanikausi kohalt tühjuse. Tundsin selles mingit
taotlust. Ma võtsin põuest lapiku pool täis pudeli, ning jõin selle
Jägermeistrist tühjaks, et ennast mitte nii näotuna tunda.
3. Vaatus
“Nüüd olen ma juba päris purjus,” tõdesin ma endale vaarudes
tagasi istekohale, mis minu suureks üllatuseks oli okupeeritud selle mustade
juustega deemoni poolt. Gert naeratas üle õla minu poole ning nad vestlesid
edasi. Nüüd ma alles märkasin, et vahepeal oli ruumi kogunenud juba
märkimisväärne arv rahvast. Huvitav, kas nad kõik ootasid etendust. Ma seisin
nõutult wc ukse ees ja mõtlesin järgmise loogilise liigutuse peale. Siis järsku
märkasin ma, et Gertist teisel pool on veel üks baaripukk, mis oli tundmatust
kohast välja ilmunud, ning ma seadsin end sellele istuma. Kuna mu õhtu õndsus
oli hõivatud mingite räpaste nahkjakis meeste teenindamisega pidin seekordse
klaasitäie paluma tema kaaslaselt teisel pool letti. Ta kallas mulle veel ühe
klaasi Bushmillsi ning ma jõin rahulikult. Gert oli nüüdseks juba täielikult
hõivatud uue vestluskaaslasega ning mina istusin vaikselt ja jõin. Ma ei
kuulnud üldises müras, millest nad rääkisid.
Järsku jäin ma aga mõtlema sellele, et me olime ikkagi
tulnud ju teatrisse. Kas tükk ei peaks juba varsti algama? Ma tahtsin kellegi
poole pöörduda aga keegi ei pööranud mu appikarjuvatele pilkudele tähelepanu
ning ma tõmbusin oma klaasi ümber veel enam kössi. Siis sain ma aru: näitemäng
on täies hoos. See oli veider teatrietendus, kus mina üksiku pealtvaatajana
istusin keskel ning näitlejad lendlesid tahumatult miljoni erineva tempoga
ümber minu. Teks oli muutunud ühtalseks suminaks ning midagi aru saada polnud
võimalik. Ma olin korraga intrigeeritud ja kohutatud sellest, mis mu ümber
toimus. Kas ükski neist inimestest oli päris? Nende garderoob oli mitmekülgne.
Osad olid kõige kehvemates, teised kõige paremates riietes. Oli ülikondasid
ning kottis ja katkiseid dresse, punkareid ja kleite, aga kõik olid kostüümid
kuidagi ühte moodi luitunud ja väisnud nagu oleks nad juba paar aastat liiga
kaua kostüümilaos seisnud. Nad sobisid hästi sisekujundusega.
See arusaam lõi mind täiesti pahviks. Ma tahtsin välja
joosta aga samas kartsin ma, et jään mõnest tähtsast momendist ilma ning kõik muu
jääb mulle hiljem arusaamatuks. Ning tõesti oleks ma lahkudes ühest öö
võtmemomendist ilma jäänud sest vaid mõni hetk peale selle mõttelennu lõppu
libistas Gert oma käe muuseas tumedate juustega neiu jalale. Kuradi kurat! Kas
tema oli ka osa sellest? Mis kuradi tsirkus see selline on? Ma ei teadnud enam,
keda ma usaldada saan. Mitte kedagi siin ruumis ilmselt. Kuradi värdjas. Ta
vedas mind sellisesse lolluse keerisesse ja järsku tundsin ma tema vastu
põletavat viha ning mitte ainult selle pärast, et ta sai omale meie ühise seksuaalse
ihaldusobjekti. Ma võtsin ta õlast kinni ning enne kui ma midagi öelda jõudsin,
naeratas ta mulle ning sõnas “Me peame nüüd minema. Tsau.”
Täiesti segaduses vaatasin ma enda ees olevat klaasi
suutmata mõtteid ritta panna. Ning märkamatult sai klaaski tühjaks. Ma istusin
seal nõnda vist päris pikalt sest järsku küsis üks äärmiselt armas hääl mult
“Kas sa soovid veel ühte?” Ma vaatasin üles ning seal ta seisis. Saatan oli
pildist väljas ning nüüd kuulusid kõik mu meeled sellele blondile jumalusele.
Kuid kurat, kas see oli ka scriptis kirjas? Hoolimata sellest kogelesin ma
“No...nojah.” Baar oli täiesti täis. Mina sammuti.
4. Vaatus:
Inimesi hakkas veidi vähemaks jääma. Nüüd jälgisin ma
endaümber toimuvat juba päris teraselt. Vähemalt nii teraselt kui mu purjus
pilk mul lubas. Baari ääres istusid kõige räistuma välimusega vanamehed ning
maani täis abielumehed, kes vaikisid solidaarselt. Laudades istus iga kahe
tudengi kohta üks kodutu. Kõik ajasid üksteisega juttu hoolimata välimusest või
ühiskonna klassist. Kolm kutti jõid suurest karahviinist veini ning laulsid
kõlaritest mängiva muusikaga kaasa. Veidi ennast pukil üles upitades ja kaela
sirutades nägin ma väga poisiliku välimusega tüdrukut kahele noorele korbivennale
lauajalgpallis halastamatult peksa andmas. Ühe diivani peal magas taas sisse
saanud vanamees, kelle otsaees oli rist.
Ma tundsin kadedust, kui blond neiu baarileti taga teenindas
teisi. Mina pidin ju selle teatri ainus publik olema. Esine mulle! Või äkki ta
esineski, selline tragöödia vorm, mis tõesti paneb publiku kannatama. “Tõeliselt
innovatiivne,” tõdesin ma endamisi. Siiski tõdemused tõdemusteks, joogid olid
teinud oma töö ning ma pidin naasma vetsu. Püsti tõustes olin ma ettevaatlik,
kuna kui ma oleks äsja tantsima hakanud vene naiste poole vaadanud, oleks nad
seda võinud ehk valesti mõista, ning oleksid mind kaasa haaranud. Üleüldse oli
minujaoks väga koomiline, et keegi sellises urkas tantsida suutis.
Peale järjekordset põie kergendamist nägin ma, et mu uus
religioon oli hakanud lahendama ristsõna, kuna klientuur oli kahanenud, ning
need, kes alles olid jäänud, olid juba liiga raskes olekus, et teda tihti
tülitada. Ma istusin maha ning mingis hulljulguse hoos küsisin ma talt, kas ta
vajab abi. Vastuseks ulatas ta lehe koos pastakaga sõnatult mulle, ning jätkas
oma sihitut nõtkumist, kuniks pidi kundesid teenindama. Nõnda jäin ma siis
ristsõnaga. Pooled kastid olid täidetud ning ma asusin tööle. Ma
funktsioneerisin endalegi üllatuseks hoolimata joobekogusest üpris hästi ning
täitsin väljasid efektiivselt.
5. vaatus:
Kui ma palusin oma klaasi uuesti täita uuris neiu, kuidas
mul läheb. Ainult paar vastus oli puudu. Neist tähtsaim: “Vana-Kreeka
veinijumal”. Ma olin täiesti kindel, et ma teadsin seda vastust, kuid ei
suutnud seda nime kokku panna. See oli ka eriliselt nõmedas kohas, nii et mul
oli ees vaid paar üksikut “s”-i ja üks “d”. Ma muutusin juba suhteliselt
närviliseks ning tema ei aidanud mind välja. Ma tundsin, et mul pole enam väga
kaua selle vastuse leidmiseks. Inimesi oli juba väga hõredalt ning iga lonksuga
muutus ka mu teadvus hõredamaks. Pilt juba virvendas kergelt. Ahastus ronis mu
hinge. Kui ma ristsõna ära lahendaks, äkki siis vaataks ta mulle silma. Ma
pingutasin nii, et silme eest kiskus juba mustaks, kuid vastus jäi tulemata.
See tunne, mis mind nüüd valdas, oli teatrist mulle tuttav. Arusaam peatsest
lõpust.
Ning siis see tuli: kõlaritest kostus “Mis on kodu...”
esimesed sõnad ning tuled vilkusid. Mu silme ette tõmmati eesriiet. Minu peas
kostus matusemarsi ähmane meloodia ning ma vajusin ristsõnale kattes näo
kätega. Kloun raputas mind, ning ütles, et ma ei või siin magada. Ma saatsin ta
persse ja ütlesin, et ma ei tahagi temaga magada. Vaevaliselt ajasin ma end
jalule, kohendasin mantlit oma õlgadel ning astusin õue karge hommikuse õhu
kätte. Paar sammu komberdasin ma edasi ning toetasin end siis seljaga vastu
seina. Mees, kellel oli rist otsaees toetus mu kõrval.
“Vabandust, et teile ennist otsa põrkasin.”
“Siis vaata kuhu sa kõnnid järgmine kord, tolgus. Ja türa sa veel siia vabandama ronid, see on hale.”
“Miks teid minema saadeti ennist?”
“Jää vait.”
Ma arvasin, et ta ei mänginud lihtsalt küllalt hästi kaasa. Ta
võttis taskust lapiku viinapudeli, milles oli veel lonks ning jõi selle lõpuni.
Siis lonkas ta minema. See ajas ka mulle isu peale. Põuest Jägermeistri pudeli
üles leidnud täheldasin, et see on tühi. Karistuseks heitsin ma selle kaarega
siseõue kildudeks, mis jäi selle kohutava asutuse uksest paremale. Siis tundsin
ma endal ta pilku. Ma vaatasin üles. Ta seisis vastasseina ääres ja tegi
suitsu. See oli hukkamõistev pilk. Tundsin kaotusevalu kõigis oma rakkudes. Ma
olin Othello. Oma vihas olin hävitanud kõik selle, mis on ilus. “Hei...
vabandust... mis su nimi on?” suutsin ma kuidagi kokku veerida. Jumalate
kuninganna ei ohanud vaid vaatas mind hävitava muigega. “Stiina.” Ta teadis, et
mul pole selle nimega midagi peale hakata. Mul polnud lootustki.
“Väga ilus nimi.”
“Aitäh.”
“Aitäh.”
Ta kustutas sigareti ning mina vaarusin edasi autotee poole,
et koju suunduda. Minnes heitsin ma veel pilgu üle õla. Tema ei vaadanud
tagasi. Nüüd siis oligi läbi.