Me ees oli teine
ring õlusid, minul ja mu neljal sõbral, kui ma tundsin, et midagi on valesti. See
oli see kuradi iiveldus, mis kestis juba paar nädalat ja kadus ainult väga
harva. See tungis kõige enam esile seltskondades- ükskõik millistest seejuures.
Ma istusin ja vaatasin oma sõpru ning nende sõnad ja mõtted olid minu jaoks
tülgastavad. Tavaliselt läks see vastikus alkoholiga vähemalt ajutiselt üle aga
täna oli ta jäänud kauemaks. Ma ei talunud seda enam. Enne kui keegi märgata
jõudis olin ma baarist väljas. Alguses kõndisin ma kodu poole, siis hakkasin ma
jooksma. Õnneks ei elanud ma
kuigi kaugel ja peagi olin ma oma väikeses korteris. Kuid lohutust ei pakkunud
seegi. Need seinad ja see lagi ja see põrand ja see elu, mis seal oli, vihastas
mind. Ma lõin jalaga oma raamatuvirna madratsi kõrval pikali otse veinipudelite
rivisse, mis klirisedes pikali vajus. Kahe käega peast kinni hoides kukkusin ma
madratsile. Kuid iiveldus püsis. Ma mõtlesin karjuda, kuid teadsin, et see ei aitaks.
Telefoni vaadates nägin, et Kai oli saatnud mulle sõnumi. ”Me täna linna
ikkagi, tüdrukud nõuavad. Ma ei taha klubisse minna L” Iiveldus läks hullemaks. Tõeline
armastus, eksole... Kuna mul olid veel riided seljas läksin ma uuesti kodust
välja. Maja ees istusin ma
autosse, vanasse halli civicusse, mille vanemad olid mulle kinkinud. Mul oli
vaja ära saada.
Kuna ma olin
mõned õlled joonud sõitsin ma väga ettevaatlikult. Ma teadsin, et kaugele ma sõita ei saa. Maanteed on
liiga ohtlikud ja seal oleks ma ka teistele liiga ohtlik. Eriti sellises
meeleolus. Ma jõudsin umbes 10 kilomeetrit Tallinnast välja Tallinn-Tartu
maanteel, kui ma nägin mingit kõrtsi. Hoolimata sellest, et oli august, oli
väljas juba päris pime, nii et ma pidasin auto kõrtsi kõrval kinni. Varem
polnud ma sellistes teeäärsetes joomapunkrites käinud. Sisse astudes olid
kiirelt äratuntavad mõned rekkavennad, kelle hiiglased maja kõrvale olid
pargitud. Mõned kohalikud vanamehed istusid seltskonnas nurgalauas ja imelikul
kombel oli baaridaam kena noor neiu. Ma istusin leti äärde maha ja palusin ühe
vaadiõlle. Tavaliselt oleks ma neiule naeratunud, kui ta mulle õlle ulatas aga
seekord ma ei suutnud. Iiveldus oli juba veidi sõites järele andnud, kuid
siiski oli ta seal. Nagu hääletaja, kelle ma lasin ettemõtlemata autosse, ning
kes ei ole enam nõus lahkuma. Kui ma olin kolmanda õlle juures tundsin ma oma
telefoni värinat ja nägin kolme lugemata sõnumit. Üks oli sõpradelt küsimusega,
kuhu ma kadusin ning kaks Kailt. „Me oleme Mündis, ma vihakan seda kohta. Mis
teed?“ „Jumaaal Tarmo jootis mun ii täis. Kas kõikk on hästi?“
Tegelikult ei
olnud kõik tükk aega hästi enam ja mind hämmastas, kuidas ta sellest aru ei
saanud. Mulle pigem tundus,
et Kai oli lihtsalt apaatne selle suhtes, mis tegelikult otse ta silme all
toimus. Iiveldusest ja muust
olin ma talle mitu korda rääkinud, aga ma pole kindel, kas ta sai aru, mida ma
sellega mõtlesin. Mul polnud
plaaniski talle vastata. Ja ega sellest midagi hullu ei oleks. Vähemalt ei
jätnud ta mulle kunagi põhjust arvata, et minu puudumine mingi suurem kadu
oleks. Viies õlu tekitas selliseid ebameeldivaid mõtteid ja ma otsustasin, et
on aeg midagi kangemat jooma hakata.
Baaridaam muutus järjest kenamaks ning ma
palusin talt, nüüd juba naeratusega, klaasi Jägermeistrit jääga. Ta valas mulle
klaasi ning ütles, et nad sulgevad tunni aja pärast. Nüüd ringi vaadates
märkasin ma, et rahvastik kõrtsis oli hõrenenud. Rekkamehed olid juba kadunud
ning vaid kaks kohalikku külameest istusid veel lauas, tühjad klaasid ees ja
vaikisid kahekesi koos. See pilt tekitas minus kadedust. Ma jõin jäägermeistrit
rahulikult ja jõudsin enne sulgemist ühe klaasi lisaks tellida, mille ma kahe
lonksuga alla neelasin, et mitte töötajatele ette jääda.
Tagasi Civicus
sõitsin ma sellega üliettevaatlikult mööda külateed veidi edasi lihtsalt, et
suurteest kaugemale saada. Õnneks nägin ma 100 meetri pärast ühte väikest teed,
mis läks metsavahele. Küllap oli see seal selleks, et hobiseenelised oma
aardele mugavamalt lähedale jõuaksid. Ma manööverdasin läbi raskuste auto
sellele teele ning sõitsin veidi edasi. Siis parkisin ma ära lasin istme
täiesti alla ning panin muusika vaikselt mängima, muidu ei oleks mul und
tulnud. See oli veel üks asi, mis viimasel ajal mind piinas. Isegi
rampväsinuna ja raskes joobes ei suutnud ma kiiresti magama jääda. Alati läks
selleks vähemalt mõnikümmend minutit. Muusika õnneks aitas. Ma pidin lihtsalt
meeles pidama, et ma muusika enne uinumist kinni panen. Muidu saaks aku tühjaks.
Iiveldus oli küll järele andnud aga ma tundsin, et ta ootab taas võimalust
rünnata. Ta lamas kõrvalistmel, mille ma olin tema jaoks alla lasknud. Nagu
minu enda peegelpilt. Ta magas seal
õnnist und nagu väike laps. Ma vaatasin teda veidi, panin muusika kinni ning
uinusin.
*
Kell ei saanud
olla rohkem kui kaheksa, kui ma ärkasin tuututamise peale, mis lõikas kirvena
mu kolpa pooleks. Ma ajasin raskelt rähmas silmad lahti ning valgus andis
järgmise hoobi. Keskmise tugevusega pohmell. Kui ma olin koos tooli seljatoega
üles tõusnud, nägin ma enda ees autot, ninaga minu poole, ning selles sees väga
tigedat punase näoga meest, kes nüüd halastamatult minu suunas tuututas. Läbi
raskuste suutsin auto süüte sisse lülitada ja tagurdasin mööda teed kuni
ristmikuni ning keerasin sealt välja paremale, et vajadusel kohe maanteele
saada. Tema sõitis teelt
sirgelt välja ning jäi põiki mu auto ette seisma. Ta tuli autost välja ja
hoidis käes kaigast. Ma olin aknad lahti jätnud, et auto nii väga ei haiseks,
kui ma ärkan, mis tõttu kuulsin ma väga selgelt, mida ta karjus. „Kuradi väiksed persevestid,mitte mingit
kuradi austust eramaa vastu ei ole. Käivad seal kuradi narkootikume tegemas ja
magamas, nahhui!” Ma sain aru et oht on reaalne ning ma tagurdasin kiirest tema
eest minema. Ta heitis kurika veel mu auto suunas ning see tabas külgepeeglit
lüües selle veidi viltu.
Kuna ma nägin, te tema auto nina ja teeperve vahel on
piisavalt suur avarus panin ma edasi käigu sisse ja sõitsin tast mööda
maanteele. Tema jäi oma auto kõrvale sõimama.
Mu esimene siht
oli Tartu. Seal elas mu vend koos oma kahe sõbraga. Tema oli väiksena mulle
alati abiks osanud olla, kui ma enam ise toime ei tulnud. Kui vanaisa ennast
nii täis jõi, et talvel hange magama jäi ja enam üles ei äragnud, või kui isa meie
juurest ära läks. Tema aitas mind nendest asjadest kuidagi mööda. Vanaisa surm oli vaid paar aastat tagasi
tulnud. Mina ta leidsin. See oli mu esimene päris kokkupuude surmaga. Varem
olin ma palju surmast lugenud ja selle üle filosofeerinud, mida tähendab minu
jaoks surm, ilma tegelikult teadmata, mis ta on. Ma lootsin, et hoolimata mu
häda on abstraktsest olemusest, suudab mu vend siiski mind kuidagi aidata. Ma
sõitsin üsna kiiresti ja muusika oli vali ning mu reisija istus vaikselt mu
kõrval. Iiveldus polnud väga hull ja mu pea oli tühi. Kerge pohmell tegi ka
valu, kuid ma olin sellega juba üsna harjunud.
Järsku sain ma aru kui tühi mu
kõht on ning ma tegin peatuse teeäärses bensiinijaamas. Kui ma oma hotdogi
ootasin vaatasin ma üht perekonda, kes mööda poodi laiali oli. Kaks väikest
tüdrukut olid vaimustuses pehmetest mänguasjadest. Nendest veidi vanem, umbes
kümneaastane poiss, mossitas ema kõrval, kes vaatas ajakirju. Isa oli leti
ääres ja maksis bensiini eest. Kui ta ära maksis läksid nad kõik välja. Ainult
tüdrukud ja väike poiss rääkisid oma vahel. Mulle tegi see miskipärast haiget,
aga mis see minu asi on? Kust võtsin ma endale järsku õiguse tunda valu kellegi
teiste elude pärast? Ma ei teadnud ju midagi. Ma kontrollisin telefoni ja nägin,
et ühtegi uut sõnumit ei ole, ning tundsin jälle, et ma tahan oksendada.
*
Ma jõudsin
Tartusse pärastlõunal ning esimalt peatusin ma City Alko ees. Külakostiks kaks
Katyushat põues sõitsin ma maja juurde Annelinnas, mida mu vend oma sõpradega
üüris. Ma polnud oma tulekust ette teatanud nii et ma polnud kindel, kas keegi
üldse kodus on. Õnneks oli Rasmus kodus. Kui ma uksekella lasin, võttis ta mu
rõõmsalt vastu, eriti tänu sellele, et kummaski mu käes pudel viina helkis.
Martin ja Vallo olid poes ja Rasmus oli jäetud maja korda seadma. Nad
valmistusid reedet tähistama ja mu vennal oli hea meel, et ma nende pidu oma
kohaloluga õnnistan.
Ma tahtsin talle
rääkida sellest, miks ma tegelikult tulnud olin aga ma ei suutnud veel. Ja me
hakkasime jooma ning Fifat mängima. Ta oli üks vähestest, kes mind võita
suutis. Alati oli ta minust veidi ees olnud ja tänu sellele olin ka mina heaks
saanud. Me rääkisime muuseas juttu tühistest asjadest. Mulle meeldis see.
Tagamõtteta sõimamine ja lihtne vestlus elust. Rasmus oli töökohta vahetanud ja
oli nüüd vahetuse vanem Vilde restorani köögis. Ta oli hea kokk, aga veel
tähsam- ta oli ääretult rahulik inimene. Mina ei suutnud kokatööd teha. Ma
proovisin küll kunagi venna jälgedes käia, aga see ajas mind kiiresti nii
hulluks, et tervise huvides pidin ma lõpetama.
Telefon laual
vibreeris. See oli Kai. Rasmus pani mängu pausile, et ma vastu võtta saaks. Kui
ma selle peale mobiili hääletuks panin tekkis ruumi järsku mingi veider vaikus.
„Mis pask
seekord, väikevend?“
„Ma ei tea, tunne on vale. Mängime edasi.“
„Ära ole siuke sitavares nüüd. Kui sa oma tüdrukut ignoreerid siis mõtle vähemalt mulle korralik seletus välja. Persevestiks ma sind ei kasvatanud.“
„Palun lihtsalt mängime edasi.“
„Ma ei tea, tunne on vale. Mängime edasi.“
„Ära ole siuke sitavares nüüd. Kui sa oma tüdrukut ignoreerid siis mõtle vähemalt mulle korralik seletus välja. Persevestiks ma sind ei kasvatanud.“
„Palun lihtsalt mängime edasi.“
Ma ei vaadanud
tema poole. Me mõlemad vaikisime veidi ja ma võtsin suure lonksu viinakokteili,
et seda, mis mu kurku kerkis alla suruda. Sel hetkel jõudsid Martin ja Vallo
ning lõikasid vaikuse katki. Nad olid rõõmsad, et ma ka ennast vahelduseks
nende peole vedada suutsin. Ma aitasin neil kotte külmkappi tühjaks tõsta.
Varsti jõudsid ka esimesed külalised.
Kõik olid juba
päris purjus ja ma sain aru, et siinsed peod pole väga erinevad Tallinna
omadest. Õnneks oli mul siin veidi parem olla, sest peale Martini, Vallo ja
Rasmuse olid inimesed uued. Rasmus oli leidnud endale pruunide juustega kõhna
tüdruku, kellega ta nüüd lauataga vestles. Ma tahtsin temaga rääkida, kuid ma
sain aru, et praegust pole õige aeg. Järsku löödi mind justkui labidaga.
„Sander? Sa oled
Sander Kiisa?“
„Nojah, mis siis?“
„Ma tean sind, Kai kaudu. Te olete koos ikka eks?“
„Nojah, mis siis?“
„Ma tean sind, Kai kaudu. Te olete koos ikka eks?“
Miks kõik kõiki
teavad? Ma põgenesin tutvuste eest Eesti teise otsa aga ikkagi leiavad nad mu
üles. Nagu ka mu iiveldus. Ma lahkusin veidi peale seda kõrvaltuppa, kus
oli tantsupõrand ja strobo. Kõik see oli
nii tuttav aga vali muusika peksis mu mõtetest üle ja see oli rahustav. Aga ka
sellest väsisin ma kiirelt. Tülgastav deja vu tunne, mis ei olnud hetkeks, vaid
kestis mitu minutit ja ajas mu südame pahaks. Rasmus rääkis ikka veel selle
tüdrukuga, nüüd juba päris lähestiku ja ma sain aru, et täna ma temaga ei
räägi. Ma võtsin laualt pooliku viina ja läksin autosse. Seal panin ma The
Clashi mängima ja lasin istme alla. Mu kõrval istus mu reisija ja vaatas minu
poole ülbe naeratusega. Sellega, mida ma tavaliselt teistele jagan. Järsku aga
tõmmati autouks lahti ja üks blond neiu hüppas sisse, kes oli selles
seltskonnas, kust ma põgenesin kui mind ära tunti.
„Miks sa ära
jooksid?“
„Miks sa mulle järele tulid?“
„Sul tundus halb olevat ja ma ei tahtnud, et sa üksi oleks.“
„Ma pole enam kaua aega üksi olnud.“
„Kujuteldavad sõbrad? See ei ole lahendus.“
„Mul oleks hea meel, kui nad ära läheksid.“
„Kas sa tahad, et mina ka ära läheksin?“
„Jah. EI. Ma ei tea.“
„Siis ma ei lähe. Ulata palun viina.“
„Miks sa mulle järele tulid?“
„Sul tundus halb olevat ja ma ei tahtnud, et sa üksi oleks.“
„Ma pole enam kaua aega üksi olnud.“
„Kujuteldavad sõbrad? See ei ole lahendus.“
„Mul oleks hea meel, kui nad ära läheksid.“
„Kas sa tahad, et mina ka ära läheksin?“
„Jah. EI. Ma ei tea.“
„Siis ma ei lähe. Ulata palun viina.“
Veidi ajasime me
juttu, siis tahtsin ma kella vaadata ja võtsin telefoni taskust. Kailt oli kaks
sõnumit.
„Kas ma tegin midagi valesti? Palun ära ignoreeri mind.“ „Midaiganes,
persevest. Ma täna linna igatahes, mitte et sind huvitaks.“
„Triin, ma
tahaksin sind suudelda.“
„Kas sa mitte suhtes ei ole?“
„Kas sind huvitab?“
„Ei. Jah. Ma ei tea.“
„No siis ma suudlen sind.“
„Kas sa mitte suhtes ei ole?“
„Kas sind huvitab?“
„Ei. Jah. Ma ei tea.“
„No siis ma suudlen sind.“
Me amelesime mu
autos veidi aega. Siis aga tekkis mul janu ja kuna viin oli ennast ammendanud
läksin ma majja tagasi. Pidu oli otsa lõppenud. Kell oli märkamatult 4 saanud.
Laudadel olid tühjad ja pooltühjad klaasid. Igal pool olid pudelid. Sõdalsed
olid langenud. Fucking lightweights. Ma leidsin külmkapist veel pooliku veini
ja läksin autosse tagasi. Triin oli magama jäänud. Ma tõstin ta autost murule
ja manööverdasin ennast aeglaselt ühte kõrvaltänavasse. Siis võtsin ma oma
pudeli veini ja läksin jalutama. Kui ma lõpuks jõe äärde jõudsin olin ma väga
väsinud ja vein oli otsas. Ma jäin pingile magama ja panin telefonis äratuse
paar tundi hiljemaks, et mitte kainestusmajas lõpetada. Ühtegi uut teadet sealt
mulle vastu ei vaadanud.
Kui ma ärkasin,
olin ma veel suhteliselt purjus. Kuna ma ei tahtnud kedagi eilselt peolt näha
ega kohe rooli istuda läksin ma hoopis bussijaama. Esimene buss oli suunaga
Võru ja ronisin selle peale.
*
Ma ärkasin Võrus.
Inimesed vaatasid mind möödudes väga tigedate nägudega. Lõhnad, mille ma endaga
bussi olin toonud tegid õhu paksuks. Madalrõhkkond käis minuga kaasas.
Suurepärane kaks ühes pakkumine: kohutav iseloom ja veel kohutavam lebra. Mu
kõrvale ei olnud keegi julenud istuda. Ainult tema, kes minuga alati kaasas
käis. Ta oli ärgates täies hiilguses mu kõrval.
Kell oli vähe,
vaevu üheksa, kui ma oma haigeid liikmeid sirutades bussist välja loivas. See
aga tähendas, et polnud veel võimalust peaparandust osta ning pohmell lähenes
ähvardava kiirusega. Pealegi oli iiveldus juba kohal. Süda tagus hirmust, kui
päike pilvetagant ennast näitas ja kaineks tegev värske õhk mu põski paitas.
Kainena oli alati midagi väga rõvedat hommikuses päikses.
Kui ma lõpuks oma
pudeli kätte sain jalutasin ma linnapiiri suunas ja sealt ka edasi. Siinsest
loodusest olin ma ainult häid asju kuulnud ja pudel veini aitas mul kõndimise
lihtsamaks teha. Iga natukese aja tagant tegin ma peatusi, et puhata ja juua.
Ma istusin põldudel metsatukkade ääres, et korrakski päikse eest varju saada.
Kuid pausidest hoolimata liikusin ma edasi väga jõudsalt.
Märkamatult oli tunnike
mööda läinud ja ma leidsin end Parksepast. Kohaliku A ja O ees seisid mõned
kergelt hirmutava välimusega kiilakad kahekümnendates kutid ja paar nooremat
poissi. Ühel neist oli ees kurikuulus Guy Fawkesi mask. Huvitav, miks ta seda
kandis... Küllap on tegu revolutsionääriga, kuigi ainus asi mille vastu tema
selles eas protesteerib on ilmselt liiga vähe arvutikasutamisaega. Ma ostsin
poest pudeli vett, sest ilm läks järjest soojemaks ja selle vastu vein nii
hästi ei aidanud.
Positiivseks
üllatuseks leidsin ma poest veidi edasi kõndides järve. See oli uskumatult
ilus. Mõned poisikesed mängisid hüppetorni ja silla peal. Ma läksin sinna ning
võtsin riidest lahti ja käisin korraks ujumas. Ma ei olnud väga purjus nii et
ära ma ei uppunud, õnneks või kahjuks. Siis tulin ma veest taas välja ja
istusin maha ning hakkasin neid noorukeid vaatama. Nad kõik olid kuskil 11-13
vahel ning nad mängisid kulli. Iga kord ootasid kolm teist poissi tagaajajat
hüppetorni tipus ja alles viimasel hetkel nad hüppasid. See mäng näis ääretult
ohtlik. Samas meenus mulle, et ise mängisin ma väiksena samamoodi. Juba siis
pidin ma ju teadma, kui ohtlik see on. Kasvõi kuskil sügaval alateadvuses ilma
seda päriselt registreerimata. Ma arvan, et just see tegigi selle mängu nii
heaks- pidev ohu kohalolu. Teadmine, et sa võid haiget saada teeb ju kõik
lõbusamaks, langevarjuhüpped, kulli mängimise, armastuse. Ilma selleta oleks
igav.
Siis tahtsin ma
tagasi tsivilisatsiooni. Tagasitee alustuseks käisin ma veel poest läbi ja
ostsin paar võileiba. Lähima põllu peal, kus mõnus vari oli, viskasin ma pikali
ja hakkasin sööma. See oli üks parimaid lõunaid, mis mul viimase paari nädala
jooksul olnud oli. Mu kõht oli väga tühi ja see koht, kus ma lamasin, lasi mul
kohandada oma vaadet nii nagu mul parajasti soov tuli. Ühel pool laiusid
metsad, teisel maantee. Nii sai nautida nii inimeste pidevalt mööduvat
anonüümsust kui ka nende täielikku puudumist. See oli rahustav, kuna ta pakkus
vabadust, ilma üksinduse rõhumiseta. Kuid kohe, kui mu kõht täis oli ja ma
veidi seda kohta olin nautida jõudnud, oli iiveldus tagasi. Mu kaaslane istus
mu kõrval. Ta istus käed ümber põlvede mu kõrval ja vaatas enda ette. Ta ei
olnud kurb aga ta pilk oli lihtsalt kuidagi tühi. Ja siis ronis see tühjus tema
pilgust ka minu sisse.
Ma tahtsin Kaile
helistada, kuid kohe kui ma ta numbri valisin panin ma ise kõne ära. Peale
mitut katset suutsin ma end siiski kokku võtta ja ma helistasin talle. Ta
võttis vastu ja vaikis.
„Palun vabandust,
et ma ära kadusin.“
„Kas sa oled nüüd tagasi?“
„Ei.“
„Väga hea. Ära tule ka.“
„Miks?“
„Sest sa tegid selle katki. Sa tegid selle, mis oli, katki.“
„See oli juba ammu katki.“
„Kas sa oled nüüd tagasi?“
„Ei.“
„Väga hea. Ära tule ka.“
„Miks?“
„Sest sa tegid selle katki. Sa tegid selle, mis oli, katki.“
„See oli juba ammu katki.“
Kai hakkas nutma.
Ma tahtsin ka nutta aga pisarad ei tulnud minust välja. Nii et ma lihtsalt
istusin seal põllul ja vaatasin tühja pilguga enda ette. Ta pani ära. Järsku
tabas mind väsimus ja ma jäin magama.
Kui ma ärkasin
hakkas päev juba õhtusse jõudma. Ma jõin veini lõpuni ja kõndisin tagasi Võrru.
Kuna pood oli veel lahti, võtsin ma sealt paar õlut ja suundusin järve äärde
neid jooma. Läbi õhtuse linna kõndides hakkas ossi-stseen endast juba märku
andma. Esimeses Bemmid ja Volkswagenid olid juba tähtsamates parklates ja
ootasid karja. Võru on eriti ossiderikas koht ja neil on ka omad kohad, kus
koguneda. Randa minemiseks pidin ma neist ühest mööduma ja see meenutas mulle
nende olemasolu. Hetkeks kahetsesin ma, et polnud tagasi Tartusse sõitnud, aga
ma ei tahtnud näha kedagi, keda ma juba tunnen. Võrus oli see võimalus eriti
väike.
Ma istusin ranna
ääres pinkidel ja jõin teist õlut kui üks neiu minust veidi eemal olevast
seltskonnast minuga rääkima tuli.
„Miks sa siin
niimodi üksi istud?“
„Ma ei tunne siit kedagi ja see on ilus koht, kus istuda.“
„Ma ei tunne siit kedagi ja see on ilus koht, kus istuda.“
Ta küsis mult
veel küsimusi ja mina vastasin ning peagi kutsus ta mind oma teiste sõbrannade
juurde, keda praeguseks oli alles jäänud kaks. Ta polnud just ilusaim tüdruk,
keda ma kunagi näinud olin, kuid tal oli omamoodi võlu. Küllap oli küsimus
kontekstis. Ka hõbe särab sitas nagu kuld. Siiski olid tal ka päriselt
meeldivad omadused: pikad sirged mustad juuksed ja lopsakad huuled. Lisaks oli
tal Võru kohta üllatavalt arvestatav maitse riietuses. Lihtsad teksad, nahkjakk
ja conversed ei ole see, mida ma sellises kohas näha ootaks.
Nende seltskonnas
pakuti mulle veel paar lonksu viina ja peale pikka vaidlust seltskonnas kuhu
minna, kus mina olin kolme tüdruku kõrval vaid apaatne kõrvaltvaataja, kes oli
kõigega nõus, otsustati müstilise koha nimega „Chicago“ kasuks.. Ma ei osanud
kaasa rääkida, kuna ei teadnud Võru peokohtadest midagi. Tallinnas on
sellenimeline koht väga stiilne ning kena. Siin pidi see olema aga kõige
sügavam mülgas. Ja mülgas ta tõesti oli. Me võtsime kohad lauas koos A.le.coqi
purkidega ja ma jälgisin enda ümber toimuvat.
See oli korraga
hale ja naljakas ja hirmutav ja veider. Enamik meessoost inimesi nägid välja,
nagu nad tahaksid esimest ettejuhtujat läbi peksta ja mina ei soovinud nende
ohvriks langeda. Seetõttu näitasin ma igas väiksemaski sotsiaalses olukorras
üles äärmist viisakust. Naised olid aga sellel peol hoopis värvikam seltskond.
Vanus ulatus hinnanguliselt 14-45. Üks tüdruk läks baari äärde särgiga, mis
sädeles ning kandis endal kirja „Act like a lady, think like a boss“. Täpselt
selline, mis peaks olema Seppelä 12-15 osakonnas. Hiljem tantsis see sama
tüdruk naise kõrval, kes oleks võinud olla ta ema või isegi hea pingutuse
korral peaaegu ka vanaema. Kultuurishokk oli täielik. Mina aga, muidu täiesti
keskmine poiss, olin antud seltskonnas täielik Dorian Gray. Kõik naeratasid
mulle, kui ma nende poole vaatasin. Korraks tundsin ma ennast juba hästi. Siis
aga tuli kutte peole veel suur kogus juurde, ning paar neist olid selle mustade
juustega tüdruku sõbrad, kes mu peole oli tassinud. Peale tema tervitamist
saatsid nad minu pihta eriti terava pilgu enne baarileti juurde suundumist.
„Ma nüüd lahkun.“
„Mh, ära mine. Me tuleme kaasa!“
„No olgu. Aga mul ei ole teile kahjuks tegevust pakkuda.“
„Vahet pole, mõtleme midagi välja.“
„Mh, ära mine. Me tuleme kaasa!“
„No olgu. Aga mul ei ole teile kahjuks tegevust pakkuda.“
„Vahet pole, mõtleme midagi välja.“
Me läksime
baarist välja, nüüd juba kolmekesi. Üks tüdrukuist oli endale leidnud
seltskonna 24 ringis kutte. Väikelinna rõõmud. Kolmekesi kõndisime me mööda
Võru linna ringi. Palju me ei rääkinud aga piisavalt, et ei hakkaks piinlik.
Kuna kaks tüdrukut kurtsid väsimuse üle siis saatsime me ühekaupa inimesi koju
kuniks jäime ainult meie kaks. Mina ja Berta, see mustade juustega tüdruk. Me
istusime autotee ääres bussipeatuse pingil. Meie selja taha jäid suvilad ja
ette põllud. Kuna kumbki palju rääkida ei tahtnud kuulasime me tema ipodist
muusikat. Tal oli väga hea maitse ja ma tahtsin talle lähemale liikuda aga ma
ei suutnud ennast selleks sundida. Võibolla olin ma liiga kaine. Mingi sein oli
meie vahel. Võibolla ainult mina tajusin seda, võibolla sai temagi mu
barikaadist aru. Lõpuks siiski, kuskil kella viie ringis, kurtis ta väsimuse
üle ning ma saatsin ka tema koju. Kui me headaega ütlesime suudles ta mind
otsaette. Ma tundsin viimase nädala puhtamait erutust.
Ma kõndisin
tagasi bussipeatusesse, kus me olime istunud, ja üritasin meenutada, millal ma
ennast viimati kellegi puudutusest nii hästi tundsin. Kaid suudlesin tavaliselt
mina otsaette. Iiveldus oli tagasi. Mu kaaslane seadis ennast mugavamalt minu
kõrvale istuma. Pisarad kerkisid mu silma. Ma võtsin telefoni taskust ja
vaatasin Kai numbirt. Mida see helistamine praegu annaks? Milleni see viiks?
Praegust ta hoolib must, sest mind ei ole, kuid kohe kui ma annan talle põhjust
uskuda, et ma ei lahku, jätkub kõik vana viisi. Ma ei saa elada enam vanaviisi.
Draamanarkar ja poole kohaga armastaja. Ta armastab katkist armastust. Muidu ei
saaks õhtuti nutta kui perses on armastus ja puuduks vabandus ennast tuimestada
joomise ning kergete narkootikumidega. Lisaks sellele on tal isiklikud
probleemid, millega mina ei suuda tegeleda. Mul ka endal neid küllalt... Mu
reisija oleks justkui mu kätt liigutanud juhtides telefoni tagasi taskusse. Ta
haigutas ja ma otsustasin, et ma pean magama jääma.
Veidi hiljem
ärkasin ma koputuse peale õlal. „Noormees, siin ei tohi magada.“ Politseauto
oli mu kõrval kinnipidanud ning üks vanemapoolne naine toksis mind nüüd oma
lihava sõrmega.
„Kas te olete alkoholi pruukinud?“
„Misasi see on?“
„Noormees, kas te olete alkoholi tarvitanud?“
Ma tõusin istukile
ja hindasin oma võimalusi. Järsult jõudsid mu aju ja keha kokkuleppele ning ma
panin jooksu. Üle aiamaade põgenedes ajas mind taga ainult politseiniku hääl.
Ma tegelt ei oleks pidanud ära jooksma, aga see tundus põnev. See kurnav igavus
oli mind Võrru juba toonud, miks mitte lisada elule veidi vürtsi. Veidi aja
pärast olin ma juba kortermajade vahel. Ühe maja ees olid autod pargitud
üksteise järel ning ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ma jooksin üle
autode katuste. Viimasel autol rivis hakkas tööle signaal, kui ma teda
parajasti ületasin, nii et ma jooksin jälle valimata suunda. Ma lihtsalt
jooksin. Põgenesin ei kellegi eest. Aga mu vari pidas minuga halastamatult
sammu ja mu naeratus pöördus vihaks. Nüüd juba vihaselt majade vahel joostes sai
mul jaks kiirest otsa. Ma istusin ühe rõdu alla maha ja hingeldasin. Vere
maitse oli kurgus. Seal istusin ma mitu
tundi. Magada ega tõusta ma ei suutnud. Ma sõdisin peas iseendaga.
*
Kui ma lõpuks oma
transist välja tulin oli kell juba kaheksa läbi ning ma läksin bussijaama ja
ostsin bussipileti Tartusse. Kai oli mulle millalgi mu jooksmise ajal
helistanud. Ma helistasin talle tagasi.
„Miks sa
helistasid?“
„Ma igatsen sind.“
„Ära kujuta ette endale. See ei saa ju enam töötada.“
„Saab ikka. Saame kokku, räägime sellest. Ma võin sulle isegi Camilla andeks anda.“
„Kelle? Ja ma ei tea, kas ma tahan, et see töötaks.“
„See blond tüdruk Tartust. Mida sa tahad siis?“
„Ma ei tea.“
„Tule Tallinnasse.“
„Veel mitte. Hüvasti.“
„Ära ütle hüvasti, ütle tsau parem.“
„Midaiganes, tsau.“
„Tsauki.“
„Ma igatsen sind.“
„Ära kujuta ette endale. See ei saa ju enam töötada.“
„Saab ikka. Saame kokku, räägime sellest. Ma võin sulle isegi Camilla andeks anda.“
„Kelle? Ja ma ei tea, kas ma tahan, et see töötaks.“
„See blond tüdruk Tartust. Mida sa tahad siis?“
„Ma ei tea.“
„Tule Tallinnasse.“
„Veel mitte. Hüvasti.“
„Ära ütle hüvasti, ütle tsau parem.“
„Midaiganes, tsau.“
„Tsauki.“
Vere maitse tuli
suhu tagasi. Või oli see okse või midagi muud. Ma ei teadnud täpselt. Bussisõit
oli kohutav. Mu mõtted lendasid mu peas valimatult ringi. Tuhat erinevat asja
lõi mind korraga seestpoolt näkku. Mu telefon helises. Vahelduseks ei olnud see
Kai. Ma võtsin Miku kõne vastu.
„Tule homme minu
maakoju grillima.“
„Kus see on?“
„Haapsalu lähedal väike kohake. Ma võin aadressi anda, saad GPS-i panna.“
„Olgu.“
„Kus see on?“
„Haapsalu lähedal väike kohake. Ma võin aadressi anda, saad GPS-i panna.“
„Olgu.“
Esmalt suundusin
ma Rasmuse juurde. Seal käisin ma tema tungival palvel pesemas ja sain talt
mõned paarid pesu ja paar t-särki laenuks. Ma ütlesin talle, et mul on vaja
mõnes asjas selgusele jõuda. Ta sai aru ning mainis muuseas, et keegi tüdruk
oli mu numbrit küsinud aga ta polnud seda veel andnud ilma minult nõu küsimata.
Ma tänasin teda, palusin, et see nii jääkski, ja läksin oma auto juurde. Sellel
oli pikk võtmejälg ukse peal. Võibolla ikka oleks võind ta mu numbri anda aga
olgu... Ma istusin sisse ja hakkasin sõitma.
*
Pärnu oli minu jaoks
täiesti võõras koht, kuid tundmatu tung tiris mind sinna. Pohmelli küll polnud
aga iiveldus valdas mind siiski. Ma tegin endapoolse akna veidi lahti, et
värske õhk mingisugustki elu tagasi mu näkku ja ajju tooks. Sõit kestis
imelikult kaua. Ta hakkas kuidagi oma võlu kaotama. Esimestel päevadel kadusid
kilomeetrid tuulde, kuid praegu pidin ma neist läbi rammima.
Kohale jõudes
peatusin ma esmalt pangaautomaadi juures ning kontrollisin, kas mul raha veel
on.
Vanemate rahakott, mille pealt ma pooleldi elasin, oli küll sügav, kuid
mitte põhjatu. Minu õnneks olid siiski värsked rahad üle tulnud. Ma valisin
rannikult ühe hotelli välja ja otsustasin öö seal veeta. Valituks osutus Hedon.
Kuna ma olin selle koha restoranist ainult häid jutte kuulnud proovisin ma ära,
kas need jutud vastavad tõele.
Road olid
keskpärased, kuid ettekandja, kes neid mu lauda toimetas, tõeliselt oivaline
blondiin. Ma ei saanudki aru, kas ta kasvatas mu isu või tappis seda. Igatahes
nautisin ma täielikult seda aega, mis ma restoranis veetsin. Ettekandjate võlu
on midagi tõeliselt erilist.
Seejärel läksin
ma tuppa ning jäin peaaegu koheselt magama ärgates alles kurjal kombel peale kella
kümmet õhtul. Kuid ma ei ole allaandja tüüp ning ma suundusin tänavatele. Kuskil
pidi mu janule leevendus leiduma. Esmalt läksin ma ühe Iiri pubi juurde, mis
oli mul meeles linna sisse sõitmisest. See aga oli tänu kohalikule vanameeste
hobibändile puupüsti rahvast täis ja ma ei hakanud proovimagi ennast sisse
pressida. Veidi tundsin ma küll kurbust, kuna baari menüü, mis ukse kõrval väljas
oli, kõneles maagilisest õllekraanist, kust voolab Leffe, ning see jäi mul nüüd
nägemata.
„Down, but not out!” mõtlesin ma endamisi
ning läksin grupi noorukite juurde, kes pubi ees seisid.
“Vabandust, kas te oskate öelda, kus saaks siin linnas üks minusugune noormees rahulikult klaasi kvaliteetset õlut juua?”
Nagu ühest suust vastasid nad: “Wirre!”
“Vabandust, kas te oskate öelda, kus saaks siin linnas üks minusugune noormees rahulikult klaasi kvaliteetset õlut juua?”
Nagu ühest suust vastasid nad: “Wirre!”
Nad näitasid mulle suuna kätte ning saatsid mu teele. Koha
leidmine polnud küll lihtne, kuid kohe kui ma nägin tänava kõrgustest akendest
keldribaari valgust, teadsin ma, et olen õiges kohas. Wirre oli tõesti
maagiline. Suurepärane õllevalik ja mõnus õhkkond. Ma hakkasin vaikselt omaette
jooma ning nautisin rock-ja punkmuusikat. Kolmanda õlle juures kutsusid kergelt
punkarlikud tüdrukud mind oma seltskonda ning missugune mats oleks suutnud
sellest keelduda. Veidi aega ajasin ma nendega pinnapealset tutvumisjuttu ning
pidin siis ennast kergendama minema. WC järjekorras tabas mind ilmutis,
kummitus, visioon. Kena blond neiu, keda ma too päev juba olin näinud, ootas
oma korda naistevetsu järjekorras. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas. Ma
vastasin hädiselt samaga.
Õhtu käigus tekkis mulle veel tuttavaid. Selliseid, keda ma
enam järgmine päev mäletada ei plaaninud. Kuid ega see neid sellel õhtul siis
halvmekas teinud. Ma pendeldasin kahe seltskonna vahelt hoides pidevat
silmsidet blondi neiuga, kes oma sõbrannadega istus ja veini jõi.
Kuid kogu selles pendeldamises jäin ma järsku kahe
seltskonna vahele üksi. Mõlemates olid tekkinud vestlusringid, kuhu ma ei
tahtnud ega viitsinud ennast sisse suruda. Sellega naases ka iiveldus. Ma
läksin õue ning palusin seal seisvalt kutilt ühe suitsu. Tavaliselt polnud ma
väga suitsumees, aga olude sunnil võis ühe ju läita. Ma nautisin igat mahvi oma
harvast pingemaandajast, kui ettekandja minust mööda läks. Ta saatis mulle veel
ühe väga sooja ja kurjakuulutava pilgu ning kadus ümber tänavanurga. Mõtted
tulistasid mu peas edasi-tagasi ning järsult võeti vastu otsus. Ma hakkasin,
ikkaveel suits suus, jooksma. Jooksma sinna suunas, kuhu olin näinud teda
kaduvat. Napilt püüdsin ma ta klubi uksepeal kinni ja andsin talle oma numbri,
et ta helistaks, kui ta diskopõrgus lõpetab.
Siis läksin ma tagasi baari ja jõin edasi. Ma jõin üpris
ohjeldamatult. Ma jõin piisavalt, et ära unustada blond ettekandja ning kui
baar suleti hakkasin ma hotelli tuikuma. Üllatavalt kiiresti leidsin ma Hedon
hotelli üles. Aga ma ei tahtnud veel sisse minna. Tähed olid taevas ja ma
viskasin mere äärde selili. “Huvitav, miks ta helistanud ei ole?” välgatas läbi
mu pea, kuid samakiiresti, kui see mõte tuli, ta ka kadus. Mõne aja pärast
läksin ma hotelli ja jäin magama.
*
Hommikul
avastasin ma, et mu telefoni aku oli tühjaks saanud ning ta oli ennast välja
lülitanud. Kuna ma olin juba hingehinda hotelli eest maksnud otsustasin ma veel
enne check-out’i SPA-s ujumas käia.
See oli meeldivalt värskendav ning ma tundsin ennast sellel hommikul üllatavalt
hästi. Veidi aega jalutasin ma veel Pärnu linnas ringi ning lõuna paiku
hakkasin ma Miku juurde sõitma.
Peagi jõudsin ma
kohale. Ma olin esimene, kes kohal oli. Mikul polnud midagi selle vastu, et ma
varem saabusin. Me avasime esimesed õlled ja hakkasime tühja juttu ajama. Peagi
saabusid meie ühised sõbrad, nende hulgas kolm neist, kellega ma väljas olin
sel kurikuulsal õhtul, kui ma sõitma hakkasin.
„Miks Taavi ei
tulnud?“
„Tal oli mingid plaanid ees, eit nagu ta on,“ vastas Mikk.
„Raudselt mingi tüdrukuga, pede raisk.“
„Tal oli mingid plaanid ees, eit nagu ta on,“ vastas Mikk.
„Raudselt mingi tüdrukuga, pede raisk.“
Selle peale
vaatasid mind Miku kaks sõpra, kellel tüdrukud kaasas olid, eriti soolase
pilguga. Ma naeratasin neile ning me jätkasime joomist. Mikk asus grillmeistri
positsioonile ning Harri ja Kristjan läksid kossu loopima, võttes oma tüdrukud
kaasa. Ma jäin Antsu, Gertu, Hannese ja Mikuga garaaži istuma. Ma vaatasin
paarikesi kossu mängimas ja iiveldus oli tagasi. Nad ei näinud üldse õnnelikud
välja. Või noh, nad naersid ja kõik tundus tore, aga selles polnud hinge. See
oli nagu arvutimängu vaatamine. Sa tead, et nendel karrakteritel peab olema
mingi emotsionaalne side aga see ei mõju reaalselt. Päris suhe peaks olema
selline, mis paneb ka selle kõrvaltvaatajad värisema. See on minu meelest
armastus. Aga üsna pea hakkas õlu pähe ning liha sai valmis ja me istusime laua
taha sööma ning viina võtma. Kui meie grilli vabaks jätsime asusid selle taha Miku
vanemad. Ka nemad nautisid isekeskis seda peoõhtut.
Laua taga sai
kõvasti sitta suust sisse ja suust välja aetud. Mõlemat oli omamoodi meeldiv
teha. Kuna mul oli paha tuju, olin ma inimestega üsna terav ning Harri sattus
miskipärast eriti mu tule alla. Ta oli paar aastat tagasi asunud ajakirjandust
õppima ja ta oli leidnud endale tüdruku samast teaduskonnast. Nüüd need kaks ketrasid
lauataga päevakorraliste pollitküsimuste kohta rumalusi. See ei olnud lihtsalt
rumal, pigem naiivne. Ma viitsisin nendega algul veidi aega vaielda, kuid siis
sain aru, et minu suust on rohkem kasu viinapudelisuu ümber. Ja sinna ma ta ka
panin. Mis aga veel tähtsam, miski püüdis mu pilku- Miku vanemad olid korvpalli
loopima hakanud. Ja nende vaatamine tekitas minus kerge värina. Ma naeratasin.
Üle väga pika aja naeratasin ma täiesti siiralt.
Kuid see kestis
ainult nii kaua, kuni mu pihta heideti solvang mu vaadete kohta mingist eelnud
vaidluses ning mind tembeldati ühe päris koleda poliitilise sloganiga. Sel
hetkel viskas mul üle:
„Sa kuradi
kahemõõtmeline multikategelane. See, et sinu maailm liigub spektril ainult
üles-alla paremale ja vasakule ei tähenda, et see päriselt nii toimib. Maailmal
on sügavus. Sügavus, mida ei ole võimalik saavutada poliitiliste
kategoriseerimisega ega inimeste kastidesse surumisega. See teeb lihsalt sinule
nende mõistmise lihtsamaks, sa kitsameelne paberimäärija. Ma situks selle
peale, mida sa kutsud armastuseks ja eluks, aga ma arvan, et mu peldik solvuks.
Te kuradi tühjad igavad persevestid. Lõpetage minu kiusamine eneserahulduseks.
Sinu akadeemiline karjäär ei tähenda mulle rohkem kui su algklassi
lõputunnistus, nii et sa võid endale selle sisse istuda enne, kui sa selle
alusele veel argumente mu vastu tooma hakkad. Mis ma öelda tahtsin oli see:
„Jää lihtsalt vait palun.““
Harri tõusis
püsti ja kahe sammuga oli ta mu kõrval. Ka mina olin oma monoloogi käigus jalule
tõusnud. Ta võttis hoogu ja lõi mööda. Ma püüdsin ta käe, väänasin selle
kiirelt ta seljataha ning lõin ta pea vastu lauda. Harri prillid läksid katki
ning ta vajus maha. Kõik vaatasid mind shokeeritult. Ma kõndisin autoni ning
sõitsin minema. Ma sõitsin veidi maad edasi mööda metsateed, mis mind Miku majani
oli toonud. Siis jäin peatasin ma auto ja peksin käsi ja pead vastu rooli ning
kisendasin kogu kõrist. Ma tahtsin oksendada ja nutta ja vabandust paluda ja
teda veriseks peksta. Mu kaasreisija istus vaikselt mu kõrval ning vaatas
aknast välja. Veidi aja pärast rahunesin ma maha ning võtsin taskust telefoni
ja vaatasin Kai numbrit. Ma tahtsin talle helistada, kuid ma ei suutnud. Mullle
meenusid pildid Tartust, Võrust, Pärnust ning meie varasemast elust. Ma ei suutnud
end taluda tänu sellele, mida ma olin viimase nädalaga korda saatnud. Siis
puhkesin ma nutma. See kestis umbes 3 minutit ning ma hakkkasin sõitma.
Ma ei tea täpselt
kuidas, kuid ma lõpetasin ühel mereäärsel RMK telkimisalal. Mis veel müstilisem,
mul oli seal tuttavaid. Kaks tüdrukut minu keskkoolist olid hunniku oma
sõbrannasid kokku vedanud ning nüüd võeti mind ainsa poisina soojade
tervitustega vastu. Tõeline paradiis arvestades samal õhtul toimunut. Nad
leidsid mulle isegi ühe õlle oma alkoholivarudest. Ma juba kartsin veidi, et
järgmise asjana viivad nad mind vee äärde ja uputavad ära nagu nümfidele
kombeks. Kuid õnneks midagi nii hirmsat ja vabastavat ei järgnenud. Me jõime
veidi aega ning kõik said minuga tutvuda kuni üks tüdruk tõi välja kotitäie
rohelist taevast.
See oli
kirjeldamatult vahva, kuna ma polnud väga ammu peale teinud. Enamik meist
suitsetasid ja me hakkasime mereääres rannal mängima ringmängu „Kes aias?“. Nii
mõnus tagasivaade lapsepõlve läbi mu pilves silmade pühkis igasuguse mälestuse
mu reisijast ja iiveldusest, olgugi et ainult natukeseks ajaks. Selle õndsuse
lõpu algus oli Liina juhtumine ringmängus mu kõrvale. Ma tundsin teda juba
varem, kuid ainult põgusalt. Ta näojooned olid ilusad ja olematud, justkui nagu
valge paberileht, millele elu pole veel ühtegi rõvedat plekki tilgutand. Palju
polnud vaja aga kui meie käed puutusid oleks justkui elekter nendest läbi
jooksnud. Ma pole üldse kindel, et tema sama tundis, pigem ma arvan, et ta ei
tundnud midagi. Sellest hoolimata olid mu mõtted nüüd ülejäänud õhtuks ainult
temale suunatud.
Minu õnneks jäime
me viimasena randa. Kahekesi lamades hoidsime me käest kinni ning kuulasime
muusikat tema iPodist. Zeppelin paitas mu väsinud kõrvu sama õrnalt kui ta käsi
paitas mu kätt. Müstiline ning maagiline moment, mille hävitas lause „Ma lähen
nüüd magama.“
Ma ei olnud nõus
sellega leppima, kuid mul polnud õigust protesteerida. Ma saatsin ta tagasi
tema telgini ning jätsin hüvasti. Siis ronisin ma ühe lähedaloleva puu otsa
ning vaatasin taevast. Tähti, mis kauguses eredalt põlesid. Sama eredalt olen
ma tundnud ainult ühte silmapaari põlemas. Ma võtsin taskust telefoni ja
vaatasin Kai numbrit. Aga ma ei suutnud talle helistada. Ma tundsin, et ma
tahan oksendada ning tegin peaga kiire liigutuse küljele, mispeale sadasin ma
puuotsast alla. Õnneks minust midagi välja ei tulnud ning ma kõndisin
rahulikult oma autoni ning jäin eesistmel mõneks tunniks magama. Kui ma ärkasin
oli Liina juba lahkunud ning ma ei näinud põhjust kauemaks jääda. Ma suundusin
tagasi Tallinnasse.
*
Koju jõudmine oli
veider. Kuigi ma lahkusin vaid mõned päevad tagasi, tundus, nagu ma oleksin ära
olnud terve eluaja. Korter ega mina polnud vahepeal muutunud, kuid hoolimata
sellest tabas mind nüüd selle koha vastu tülgastus. Esimesed 5 minutit olin ma
tegelikult päris õnnelik tagasi kojujõudmise üle. Siis aga roomas vaikselt mu
vastik iiveldus mu sisse. Ma lamasin selili madratsil ja vaatasin lage. Kõik
oli vaikne. Vaikus ei mõjunud üldse hästi. Väline vaikus meenutas mulle midagi
mu enda sees. Ma surusin silmad kinni ning kuna ma olin väga väsinud, suutsin
ma ka uinuda.
Uni, mida ma
nägin, oli väga veider. Peamiselt sellepärast, et see oli väga reaalne. Ma
nägin unes, kuidas ma lamasin lõputul tühermaal. Täiesti üksinda. Ma ei saanud
liigutada ega rääkida. Kõik oli täiesti vaikne. Tuul küll puhus, kuid täiesti
helitult. Järsku hakkas sadama ning ma ei osanud midagi teha. Liigutamine oli
võimatu. Siis muutus vaade ning ma nägin kõrvalt ennast vihma käes. Lamav mina
uppus vihas, kuniks ta lõpuks suu kinni surus ning mulle silma vaatas.
Ma ärkasin
higisena. Väga vastik oli olla ja ma tahtsin jooma hakata. Aga esimene pits
viina hakkas vastu, mispeale panin ma pudeli kappi tagasi. Kõik oli paigast ära
ja veider. Järksu tabas mind tunne, et ma tean kuidas ennast paremini tunda. Ma
jooksin kodust välja ja istusin autosse ning sõitsin Kai maja juurde. Kell oli
juba piisavalt palju, et korterite tuled põleksid. Tänu sellele nägin ma, et
Kai on kodus. Tema maja seina ääres olid ehitustellingud. Ma haarasin tänavat
kaunistavast lillepotist ühe õie ning ronisin tellingutele. Kolmanda korruse
akende taha jõudes koputasin ma sellele, millest teisel pool oli Kai elutuba.Ta
tuli aknale ning vaatas mind kurva üllatusega ning avas akna. Kai nägemine
röövis minult kogu mu ärevuse ja iivelduse. Ma ei tahtnud enam kuhugi joosta.
Enne kui ta midagi öelda jõudis olin ma toas.
„Kai, ma tean, et
see, mis ma viimaste päevadega korraldanud olen on andestamatu ja rõve ja
piinlik, kuid palun kuula mind ära. Ma arvasin, et ma saan ära põgeneda kogu
selle pasa eest, mis mu elu on, lihtsalt minema sõites, aga see pole nii. Kogu
see raskus või valu, mis mu sees on reisis minuga kaasa. See maailm, kus me
elame, ei paku palju lohutust piinlevatele hingedele, kuid sinu otsa sattumine
oli suurem õnn, kui ma kunagi arvata oskasin. See sinuees põlvili vabandamine
praegust jätab minu sisse soojema tunde, kui ükskõik mitu pudelit viina. Ma ei
saa paluda andestust, sest ma ei suuda isegi endale andeks anda. Ma lihtsalt
palun, et sa prooviksid veelkord. Et me saaksime veel ühe korra oma katkist
segast lootusetut õnnetut suhet päästa. Ma armastan sind, kui see veel midagi
tähendab. Ma pole just suurem asi saak meestemeres, kuid ma luban sulle
siiralt, et ma annan endast kõik. Mis sest, et seda palju pole.“
„Sander...“
Vannitoast astus
välja Taavi. Ta vaatas mind ning Kaid vaheldumisi. Ma põlvitasin märgade
silmadega Kai ees ning ei suutnud päris hästi aru saada, mis toimub.
„Sander, sa
läksid ära.“
„Ma ei saanud enne aru, mis mind seestpoolt näris. Ma olin ära aga ma ei lahkunud kunagi. Kõik, mis minus on hea, karjus su nime igal öösel. Kahjuks teda polnud kuigi palju. Ma luban sulle, et ma ei jookse enam ära. Me peame kaklema. Kuna meie vahel olid asjad viimasel ajal kuidagi imelikud, siis oligi minu esimene reaktsioon põgeneda. Tormile peab minema vastu, mina proovisin ta eest ära joosta. Aga ma ei saa sinu eest ära joosta, ma kannan sind oma hinges. Sa oled nagu mu vari. Isegi kui sind alati näha pole, ei saa ma sinust siiski kunagi lahti. Ja türa, Taavi, mine siit minema enne, kui ma su haiglasse peksan.“
„Ma ei saanud enne aru, mis mind seestpoolt näris. Ma olin ära aga ma ei lahkunud kunagi. Kõik, mis minus on hea, karjus su nime igal öösel. Kahjuks teda polnud kuigi palju. Ma luban sulle, et ma ei jookse enam ära. Me peame kaklema. Kuna meie vahel olid asjad viimasel ajal kuidagi imelikud, siis oligi minu esimene reaktsioon põgeneda. Tormile peab minema vastu, mina proovisin ta eest ära joosta. Aga ma ei saa sinu eest ära joosta, ma kannan sind oma hinges. Sa oled nagu mu vari. Isegi kui sind alati näha pole, ei saa ma sinust siiski kunagi lahti. Ja türa, Taavi, mine siit minema enne, kui ma su haiglasse peksan.“
„Sa peaksid
minema, Taavi.“