Pokker

Kaks lasku lõhestasid õhku ja ma langesin betoonile. Korraks ma veel kuulsin, mis ümber toimus ja siis sulgesin silmad. Kui ma silmad jälle avasin istusin ma suitsuses toas. See meenutas filmidest tuttavat ruumi kuskil restorani tagaotsas, kuhu pääseb sisse ainult suure rahakoti ja veel suuremate munadega. Ma istusin kaardilaua taga, mille kohal rippuv väikene laelamp sellele tuhmi kollakat valgust heitis. Mu vastas istus mees. Tal olid tugevad näojooned ning hästi aetud habe ja hoolikalt korrastatud soeng. Tõeline pedant. Ta kandis musta ülikonda ja musta lipsu. Käes hoidis mees pakki kaarte.

“Kus ma olen?”

“Praegust oled sa ilmselt kiirabiautos.”

“Päris aeglane teine.” ütlesin ma toas ringi vaadates. Vaid laud ja mu vastas istuv mees olid valgustatud, muu oli pime.

“Kes sina oled?”

“Mina olen see, kes otsustab.”

“Mida kuradit sina otsustad?”

“Seda, mis sinust edasi saab.”

“Vahva, aga ma nüüd hakkaksin hea meelega minema.”

Ma tahtsin püsti tõusta, kuid ma ei saanud. Miski hoidis mind tagasi. Ma oleks nagu toolikülge seotud olnud aga ma ei näinud ühtegi nööri.

“Mis kuradi nali see on?”

“Sa ei tohiks kuradi nime liialt suhu võtta. Sul pole ju aimugi kuna sa teda tervitama pead.”

“Kuule mine perse, mees!”

“Rahu. Mängime nüüd kaarte, selleks sa siin oled.” Ta oli hirmutavalt stoiline. Täielik rahu. Kivid oleksid ka vist kadedad selle rahu üle, mida selle mehe näojooned hoida suutsid.

“Ahnii... no mille peale me mängime?” Järsku alla vaadates nägin ma enda ees kuhja žetoone. “Ma hoiatan ette, et mul pole väga suurt kogust sularaha kaasas. Kui suurte summade peale me mängime?”

“Kõige suuremate, Donald.”

“Türa räägi nüüd inimese moodi, ma hakkan närvi minema. Kus ma olen ja mida sa minust tahad?”

“Hetkel oleme me su peas. Sina oled kiirabi autos kahe kuulihaavaga. Ühtlasi oled sa ka vankumas elu ja surma piiril. Nüüd mängime. Sul on 1000 žetooni ja sama palju on ka minul. Kes iganes enda kätte 2000 žetooni saada suudab, võidab. Mäng on texas hold'em no limits pokker. Blindid 25/50.”

Ma ei saanud enam midagi aru. Nüüd alles proovisin ma meenutada, kuidas ma olin siia sattunud. Viimane asi, mida ma mäletan, on see, kuidas ma koorisin mingid vaesed jobud suurte panuste lauas rahast vaeseks. Peale seda olin ma paar tundi baaris. Pärast baari kui ma parklas suitsu tegin nägin ma ühte nendest, kellelt ma lauas raha olin võtnud. Ta hõikas mulle midagi ja rohkem ma ei mäleta.

“Kes sa oled?”

“See on hetkel ebaoluline. Small Blind palun.”

Masinlikust harjumusest viskasin ma žetoonid lauale ja ootasin oma kaarte. Mõistlik käsi, kuid ei midagi erilist. Ma tahtsin teda testida ning heitsin lauale kerge bluffi. Ta ei reetnud kaarte vaadates midagi ning tuli mu bluffiga kaasa. Flop ei andnud mulle palju lootust aga ka ma ei uskunud, et tallegi see miskit erilist tõi. Ma surusin edasi ja tema tuli kaasa.

“Kas sa tõesti arvad, et sa saad mind bluffida?”

Külm värin läbistas mind. Kuidas suutis ta mind lugeda? Ma ei olnud midagi reetnud. Endameelest vähemalt mitte. Õhkõrn naerutoon helkis ta näol selle küsimuse saateks. See ärritas mind, kuid ma teadsin, et ma pean rahulikuks jääma enne kõike. Kõige suurem viga, mida inimesed minu vastu mängides tegid oli see, et nad ei suutnud oma emotsioone kontrollida. Ja see õrn naerutoon andis mulle lootust, sest nüüd ma teadsin, et mingid emotsioonid sellel asjal, kes mu vastas istus, ikka olid. Ma foldisin ja ta korjas žetoonid endale. Järsku tundsin ma ennast kuidagi nõrgana ja kerge valu lõi mu kõhtu. Ma kohmetusin toolil.

“See on loomulik. Kas sa nüüd saad aru, kui tähtis see mäng on?”

“Kes sa oled?”

“Diiler. Sinu kätte ma kaarte ei anna. See, mis sa nendega teed, ongi ju tegelikult põhjus, miks sa siin oled.”

“Mis mõttes?”

“Sa oled osav, aga mitte nii osav. Sa võid ära petta eluheidikud kuskil räpases kasiinos, aga mitte mind. Minu mängus pettureid ei ole.”

Nüüd sain ma aru, kellega ma mängin. See viimane lause ütles kõik, mis mul teada oli vaja.

“Kui sa oled diiler, siis jaga nüüd kaardid.”

Bluffida ma enam ei saanud. See ilmne. Kui ta mind juba esimene kord nõnda luges. Ma bluffisin alati esimesel käel, et saada aru, kui head lugejad mu vastased on. Me mängisime mitu kätt ja mu kuhi muutus järjest väiksemaks. Valu kõhus sellega koos järjest tugevamaks. Veerand žetoonidest olin ma juba ära tiksunud, kui tabasin kulda. Tõeliselt tugev käsi.

“Donald, ma olen sind kaua jälginud. Sa oled mind juba liialt pikalt mõnitanud. Oligi aeg, et me maha istuksime ja asjad kaardilauas selgeks teeksime.”

“Mis mõttes mõnitanud?”

“Pool liitrit viskit päevas. Kõvasti suitsetamist. Seks ilma igasuguste kaitsevahenditeta naistega, kellega mõni mees ei julgeks ilma karantiinülikonnata rääkidagi. Ja kõige hullem see pidev inimeste petmine. Miski ei tee inimest ohtlikumaks, kui teadmine, et teda on petetud. Sa ise palusid seda.”

“Ja nemad palusid ise, et ma nende raha ära võtaksin! Kas sa mängid kõigiga nõnda kaarte?”

“Ei. Igal ühel on omad pahed.”

“Kas sa mõne vennaga keeglit ka oled mänginud võidu?”

“Ära küsi nii palju!”

“Raudselt oled! Kuidas sul see kurv tuleb? 300 on lihtne mäng sinu jaoks?”

Ta ei vastanud. Aga jooned ta näos liikusid. Vaevumärgatavalt, aga ma olin ta emotsioone tabanud. Just õigel hetkel. Ma panustasin suurelt ja võitsin selle käega oma kaotatud žetoonid tagasi. Valu kõhus lõppes sama järsult kui ta oli alanud. Me mängisime veel mitu kätt ja rääkisime. Ma pärisin järjest rohkem ja järjest rumalamaks muutusid mu küsimused.

“Sa ütlesid ennist, et sa oled mind pikalt jälginud. Kas ka pokkerilauas?”

“Eriti seal.”

Sellepärast ta teadiski mu esimest bluffi vana raibe! Ja sellepärast pole ma julgenud bluffida. Järgmisel jagamisel panustasin ma enne floppi kõvasti. Ta tuli kaasa. Ju oli tall tugev käsi. Flopil oli lauas kolm ärtut. Äärmiselt tugev mastitõmme. Ma vaatasin oma kaarte. Kaks ristit. Ma panin kõik sisse. Ta vaatas mulle otsa.

“Kas sa ikka tead, mis juhtub, kui ma võidan.”

“Olen selles hakanud vaikselt aru saama küll, jah.”

Ta viskas kaardid ära. Ma näitasin omi. Nüüd oli ta juba märgatavalt endast väljas. Võibolla mitte tavainimesele märgatavalt, aga mina tundsin seda pilku, mis ta silmis oli liiga hästi. Tal oli vähe žetoone alles ning ma rääkisin temaga edasi, kuigi ta vastused muutusid järjest napisõnalisemaks. Ma lasin tal mõned käed võita. Tal oli üle poole žetoonidest juba tagasi võidetud. Siis tegi ta seda, mida ma olin oodanud. Lükkas turnil kõik sisse. Arusaadav bluff. Ma naeratasin.

“Kas sa tõesti arvad, et sa saad mind bluffida?”

Ma läksin kaasa ja ta näitas oma kaarte ning mina omi. Selge võit.

“Donald, sa oled selle ära teeninud. Mitte selle eest, kui hästi sa mängida oskad, vaid selle eest, et sa mind ei karda. Võta oma teine võimalus. Kasuta seda hästi.”

Ma ärkasin haiglas. Mind oli ilusti kokku lapitud. Mõne nädala pärast kirjutati mind haiglast välja. Kõik elutähtsad organid olid imekombel puutumata jäänud. Haiglast suundusin ma otse oma lemmikbaari. Tellisin toppeltviski ning neelasin selle alla. “Selle terviseks, et ma sind ei karda, persevest,” naersin ma enda ette.

Õpetaja

 Äratuskell hävitas mu trummikilesid. Kas tõesti oli eile vaja nii teha? Kuradi kurat. Mis see kell on? 10?!? See oli siis mu kolmas äratus... persse. Ma ajasin ennast kiiresti püsti ja läksin vannituppa hambaid pesema. Peeglist irvitas eilne öö mulle vastu. Kiirelt heitsin ma endale suurtes kogustes külma vett näkku ja vaatasin uuesti üles. Nüüd oli seis veidi parem. Vannitoast välja joostes lükkasin ma veekannu tööle ja hakkasin riidesse panema. Pintsak õlul väljusin ma oma toast ja tegin endale ühe eriti musta kohvi. Must nagu eilse öö mälestused. Mitte et mul enda teada midagi kahetseda oleks, ma lihtsalt ei mäleta.

Uksest välja astudes otsisin ma oma taskud läbi ja leidsin kortsus suitsupakist kaks viimast padrunit. Kiire liigutusega viskasin ma ühe endale huultevahele ja hakkasin oma zippot klõpsutama. Jälle tühi, raisk. Noor koolipoiss kõndis mulle vastu müts viltu peas ja jalas püksid, mis minu arvutuste kohaselt peaksid ta riista tänu verepuudusele lillaks muutma. Ma küsisin talt tuld. Oh õnne! Tegu oli nolgiga. Ta võttis lojult oma taskust R-Kioski logoga välgumihkli ja aitas mind hädast välja. Tugevate mahvidega liikusin ma oma sihtmärgile lähemale nagu auruvedur.

Sealt ta paistis: minu uus töökoht. Tallinna 32. Kk. Kuradi kaunis nägi ta välja... huvitav, miks neil mind vaja läks? Ma tõmbasin suitsu lõpuni, heitsin koni kõnnitee äärde ja astusin kooli territooriumile. Nüüd asusin termostassi kallale, et kohviga ennast veidigi ergutada. Täna oli vaja ju noori meeli harida. Ma jooksin trepiastmeid pidi üles ja oma klassi suunas. Tõeliselt stiilne saabumine: Hilinedes ja veidi purjus. Minu õnneks oli mulle sobitatud esimeseks tunniks too päev viies klass. Nemad ikka ju aru ei saa, et mul pohmell on... eks?

See ei olnud mu esimene õppetamistöö, kuigi see võis nii tunduda. Ma olin noor ja suuri plaane täis aga see oli kunagi. Kõige viimane varuvariant oli alati inglise keele õpetajaks saamine. Mis küll kõigi esimeste varuvariantidega juhtus? Klass oli lärmi täis, kui ma sisse astusin. Mu suikuvale peale ei meeldinud see üldse. “Istuge maha ja jääge vait.” Nad vaatasid mind suurte silmadega. Keegi õpetaja räägib nendega nii üleolevalt? Kuidast ta julgeb? “Töövihikud leheküljelt 13 lahti ja hakkame tööle. Mina olen õpetaja Rohula. Teie nimed õpin kunagi hiljem.” Üks paksu kondiga tattnokk proovis tagapingist protesti tõsta, kuid selle ma vaigistasin kiirelt hindelise ähvardusega. Nad kõik nohistasid oma ette ja ma vaatasin neid. Ainus mõte, mis too hetk mu peas kõlas, oli see, et kust kurat ma leiaksin aspirini. Tõeline staarõpetaja. Aga ega ma ei hakanud ju õpetajaks, sest ma oleks metsikult lapsi armastanud.

Tunnikell päästis nemad ning saatis minu valjude helide kurja maailma. Ma läksin õpetajatetuppa lootuses seal kelleltki diskreetselt valuvaigisteid omastada. Kooliõe juures käimine jätaks ju vähe kehva mulje. Õpetajatetuba täitus vaikselt pausil olevate kohvinarkomaanidega. Kõik nad olid vanad välja arvatud üks mees, kes välimuse järgi otsustades oli kunstiõpetaja. Ta rüüpas kohvi. Ma tundsin lõhnast, et seal oli kõvasti koort ja suhkrut sest ta istus mu kõrvale. Ime ka, et temast kunstniku ei saanud, päris kunstnik peaks ikkagi jooma kohvi, sama must kui ta hing. Mis sest, et kunstnike sees õitsevad lilled ja sünnivad liblikad, tegelikult on nad ikkagi hullusest mustad.

“Tere, vabandust, kuidas su nimi on?”

“Markus. Ja teie olete?”

“Rait, mul on esimene tööpäev. Räägi, ega sul aspirini ei juhtu olema?”

“Ei, miks?”

“Ah, ei ole vahet.”

Miks? Kuradi miks? Miks ma peaks aspirini tahtma??? Sest mul on kuradi kõht tühi ja üks väike valge tablett oleks ainus, mis selle õõnsuse minus täidaks? Söö sitta, Markus. Mine teieta kedagi teist. Ma naeratasin talle tõusin püsti ja kõndisin kohvikannu juurde ja täitsin oma termose. Kui ma ümber keerasin istus laual, mille ääres ma just istunud olin blond naine. Mida tema siin tegi? Õpetaja ta küll olla ei saanud. Ta rääkis Markusega juttu jalg üle põlve. Must seelik oli ennast veidi üleskeeranud, et minu kujutlusvõimet õrritada. See saatan vaatas Markusest läbi. Naeris ja sõnad kadusid tuulde, sest mida oleks saanud see tolgus rääkida, mis oleks kinnihoidmist väärt olnud?

“Tere jälle, Markus.”

“Nii et sul on esimene päev, sa näed kuidagi räsitud välja?”

“Jah, mul olid eile õhtul närvid läbi, ei saanud und. See on mu esimene korralik õpetamistöö.”

Ta sõi mu sitta naeratus näol.

“Ja kuidas sinu nimi on?”

“Merili.”

“Tere, Merili, Rait. Meeldiv tutvuda.”

“Meeldiv tõesti.”

Naeratus püsis tugev. Ta käis pilguga minust üle. Raibe analüüsisis mind. Huvitav küll milleks? Tähtsam veel, huvitav, kas ma läbisin selle analüüsi edukalt. Tunnikell helises ja lõhkus kõik vahva. Kõik hakkasid ooteruumist nende väikeste deemonite sekka valguma. Nii ka Merili. Ma kõndisin tema järel trepikotta ja kuni tema klassini, tehes muuseas nägu, nagu ma läheksin lihtsalt vetsu. Ta astus bioloogia klasis ja sealne lärm vaibus. Mida iganes... Ma läksin korruse alla tagasi ja astusin oma klassi. Lärm ei vaibunud.

“Tere, mina olen õpetaja Rohula. Kas kõik on kohal?”

“Ei.”

“Kahju.”

Järjekordne vahetunnikell. Õndsus. Või vähemalt kõige lähedasem tunne sellele. Ma ei tahtnud klassist välja minna. Õpetajatetuba oli liiga hirmus koht minu jaoks. Kui viimane väike elajas oli mu klassist välja läinud panin ma ukse tema järel kinni. Ma kõndisin laua taha tagasi ja kuulsin siis koputust. Mida nad must veel tahta saavad? Kui ma ukse avasin vaatas mulle vastu Merili.

“Kuidas ma saan kasulik olla?”

“Sa oled siin esimest aastat, eksole?”

“Tuleb nii välja. Kas sa tahad sisse astuda?”

Ta tuli sisse ja ma panin ukse meie järelt lukku. Muie jooksis üle ta näo vaevumärgatavalt. Ma istusin oma toolile ja tema võttis häbitult koha minu ees laua peal. Ta istus sama moodi nagu enne, jalg üle põlve ja seelik veidi üles roninud. Ta seelik oli kõndides reetnud ta figuuri ja nüüd tegi sama ta triiksärk. Kahju, et pole kombekas sõnumisaatjat tappa.

“Mida sa siin üldse õpetad, inglise keelt?”

“Just nii. Ja sina?”

“Bioloogiat.”

“Ei.”

“Mida?”

“Seda ma ei usu. Ma ei ole seda nõus uskuma.”

“Kas ma ei ole sinu arust bioloogia õpetaja nägu?”

“Kõik kolm bioloogiaõpetajat, kes mul kooliajal olid, meenutasid mulle välimuselt midagi, mida nende õpikutes näidata ei tohiks.”

“Ja kas ma ei kuulugi sellesse kategooriasse?”

“Teatud mõttes kuulud.”

“Ai, see oli nüüd küll terav solvang.”

“Võta seda komplimendina kallis.”

Inimsuhted polnud mu tugevaim külg. Inimesed olid peamiselt sitarattad ja siis, kui ma tööle läksin ja enam iga päev juua ei saanud jätsid ka mu viimased sõbrad mind omapead. Mind hämmastas, et see 

vestlus praegu nii sujuvalt läks.

“Kas sulle meeldib siin?”

“Siin koolis või siin elus?”

“Koolis ma mõtlesin siiski.”

“Ega ta parem või halvem pole kui teised ma arvan.”

“Küünik.”

“Joodik ka.”

Ta naeris miskipärast. Kas ta mõistis mind või tal hakkas minust kahju- see oli ükskõik, mulle lihtsalt meeldis vaadata, kuidas ta istus. See meenutas mingit vahvat optilist illusiooni, mida väiksena kogenud olin, kui ta seelik järjest üles liikus sentimeetritki liikumata. Joovastav. Ta pilk püüdis mind kinni.

“Kuhu teie pilk kangastus, härra?”

“See on su oma süü.”

“Kas tõesti?”

“Või su vanemate või õmbleja, väga vahet ei ole. Tulemus on sama.”

Tunnikell hävitas meie vahel tekkinud lühikese vaikuse.

“Mitu tundi sul veel on?”

“Kaks.”

“Hästi.”

Mis see tema asi oli mitu tundi mul veel on? Klass valgus jälle täis. Seekord kaheksandikud. Üks 

tattnokk jäi mulle kohe silma. Ta mõõtis mind oma pilguga. Vau, see tuleb vahva...

“Sa oled uus õpetaja vä?”

“Jah. Istuge maha kõik.”

“Miks?”

“Palun ära hakka. Istuge maha ja jääge vait.”

Klass ronis kisades oma kohtadele. Kaks blondi poissi peksid üksteist ja nende taga istuvad poisid õhutasid takka. Ma vihkan neid inimesi. Mis kuradi pärast ma siin olen? Siis mul tuli meelde, et nemad maksavad mu alkoholi eest ja ma leebusin. Tund möödus raskelt. See väike tolgus protesteeris kõigi mu ülesannete vastu kuni ma neid kontrolltöid kirjutama panin Siis ta solvus ja jäi vait. Paras talle. Kui hästi läheb saan ma vast ka ta vanematega kohtuda. Ma ise olin vist kunagi samasugune.

Järgmised olid neljandikud. Nemad mulle meeldisid. Nad vähemalt tahtsid õppida. Mitte, et mul neile palju anda oleks olnud, aga vähemalt olid nad seda natukest, mis mul oli, valmis vastu võtma. Kahju oli teada, et paari aasta pärast sõidavad hormoonid neist rongina üle ja nende puhas meel on rikutud. Kas minu silmis oli ka selline sära kunagi? Mulle meeldib mõelda, et ei olnud. Muidu oleks mul liiga raske peeglist endale silma vaadata.

Kui nad tunnikella peale asju kokku pakkima hakkasid tegin seda ka mina. Ma tahtsin võimalikult kiiresti põgeneda sellest majast, mis pidi mu õudusunenägusid järgmised paar aastat kaunistama. Kõik lapsed olid läinud ja ma olin sammu kaugusel põgenemisest kui uks läks lahti ja Merili astus sisse. Sõnad polnud enam tähtsad ta lükkas ukse seljataga kinni ja lükkas mu vastu ukse kõrval seinaääres olevaid kappe. Ta tõmbas ennast vastu mind ja ma läksin sellega kaasa. Misiganes see oli, see meeldis mulle. Ma andusin talle ja seekord polnud seeliku liikumine enam illusioon. Ma tundsin seda oma sõrmede all. Ma tundsin kõike oma sõrmede all. Kas kardinad on ikka kinni??? Ma vaatasin kiiresti kõrvale ja õnneks oli päike ennist otse klassi paistnud. Püha Jumal, lapsed õpivad nende laudade peal. Nüüd siis õppisin mina ka. Seda polnud ammu olnud aga õnneks olin ma nooruses popp poiss olnud. Nagu jalgrattasõit. Ma keerasin olukorra ümber. Nüüd oli tema laua peal selili ja ma panin kõik oma teadmised mängu. Nii palju kui mul neid oli. Ta oli metsik. Kiskja. See ei kestnud väga kaua.

Ta seadis ennast kiiresti korda ja ütles, et peab nüüd tundi minema. Ma panin püksid jalga, viskasin pintsaku õlgadele ja läksin koolimajast välja. Sada meetrit hiljem panin ma suitsu ette ja siis tuli mul meelde, et mul pole tuld. Persse. Seekord polnud gümnasiste ka kuskil läheduses. Koju jõudes otsisin ma sahtlist tikupaki välja ja süütasin suitsu. Ma tegin kolm suitsu järjest. Siis avasin pudeli Jägermeistrit ja kallasin endale koolaga dringi ning viskasin voodisse pikali märkmik käes.

Kõigepealt parandasin ma selle rõveda klassi kontrolltööd piinava anaalsusega. Selle poisi kukutasin ma kindla käe ja naerul suuga läbi. Siis proovisin üle tüki aja midagi luuletada aga mul ei tulnud nagu ikka midagi välja. See oli mu rituaaliks juba mitu aastat. Kunagi, kui ma veel noor olin, olid mu luuletused päris head. Aga siis elasin ma rohkem, ma käisin rohkem ringi, nägin rohkem inimesi, suudlesin rohkem, armastasin. Täna ma olin ka suudelnud aga ma olin roostes. Raske oli ta huuli sõnadeks muuta. Ma proovisin kõiki tavalisi võrdluseid alustades verest lõpetades tähtedega. Ükski ei sobinud. Märkmik pidi minema tagasi sahtlisse oma päeva ootama sama armetult nagu enne. Ma hakkasin lugema. Suured lood inimestest. Väikestest tähtsusetutest inimestest, kes tänu trükimustale elavad igavesti. Õnnelikud värdjad.

Järsku tundsin ma mingit imeliku vajadust välja minna. Minna parki jalutama. Justkui ootaks mind seal õnn. See oli magneetiline tõmme. Ma jõin oma kuuenda kokteili lõpuni ja panin jaki selga. Need kokteilid olid päris kanged.

Park oli tühi. Taevas oli pilvine ja tuul päris vali. Kell oli kesköötunnile lähenemas. Mitte üks mõistusega inimene ei tuleks sellisel ajal välja soojast kodust, et pargis jalutada mingi rõveda purjus peaga tekkinud raamatufantaasia pärast. Nii et seal ma olin. Mina üksi. Ma kõndisin veidi aega ringi ja siis pöörasin koju tagasi. Mu jalad olid väsinud. Koju jõudes viskasin ma jaki koridoris maha ja läksin tuppa. Ma võtsin poolelioleva raamatu kätte ja viskasin täiest jõust vastu seina, nii et see voodi taha kukkus. Siis lõpetasin ma oma pudeli ja läksin magama.

Hommikuäratus oli ikkaveel valus. Esimesed paar nädalat on kõige raskemad. Nii nad räägivad. Ma panin enamvähem aksepteeritavad riided selga ja läksin kooli. Teepeal ostsin välgumihkli ja tegin ühe suitsu. Klassis ootas mind neljas klass. Ka nemad olid väsinud. Ma panin nad mingit harjutust tegema ja läksin ise veel ühele suitsule. Tagasi tulles nägin ma neid mängimas ja lõbutsemas. Ma olin kade. Tunnikell kõlas ja ma lasin neil minna. Järgmine pidi olema jälle see õudne kuues. Kohvi oli vaja. Ma läksin õpetajatetuppa. Seal istus Merili jälle lauapeal ja rääkis mingi vanema meesõpetajaga. Ta tõstis mu sisenemisel vaid korraks pilgu ja rääkis siis edasi. Ma võtsin kiiresti kohvi ja läksin klassi tagasi. Ma jagasin põrsastele nende tööd tagasi ja sellel, kes kõige julgemalt protesteeris, vaatasin ma tööd kätte andes silma. Me tõesti olime sarnased. Minu pilk oli õpetajatetoas samasugune nagu temaoma siin. Me mõlemad kukkusime kontrolli läbi. Huvitav, kas ma olen esimene kelle ta läbi kukutas? See poiss minul küll polnud.

Punk

Kolmas õlu oli vere soontes kiiremini voolama pannud, kui me Mardi ja Sandriga pargimurult püsti tõusime. Suits andis enesekindlust kui me kolmekesi läbi kesklinna tänavate kõndisime. Mul polnud plaanis täna juua aga punk on mu üks paljudest nõrkustest ja kui Sander mind oma kõnega kell 14 üles ajas, pidin  oma pohmaka mõne tunniga maha raputama ja ennast linna saama. Siiski oli see seda väärt, sest seltskond oli seni hea olnud ning õlu ravis mu eilsest jäänud haavad ka kaunilt.

“Kes täna üldse mängivad?”

“See on punk Mart, keda kotib, kes mängivad?”

“Aga ikkagi oleks hea ju teada mida oodata!”

“Oodata võid sa kolme künnarnukki oma ribides kogu aja vältel, kehva muusikat hea rütmiga ja vokaale, mida kuulevad ainult need, kes sõnu teavad.”

Mart ei tundunud selle vastusega rahule jäävat aga siiski  vaikis ja mina vaatasin naerulsui pealt, kuidas Sander võidukalt õlut rüüpas. Inimeste pilgud tegid mulle nalja. Sandri kõrge hari murdis taevast ja paksu endassesüvenud õhkkonda, mis tavaliselt kehva ilmaga linnas kõndivaid inimesi saadab. Mina olin justkui ühendav lüli Sandri ja Mardi vahel. Sander oli tõeliselt punk, mina kandsin suuremas osas musta, kuid mu nahktagi all oli siiski valge triiksärk ja mu soeng oli loodud mu padja poolt. Mart riietus vastavalt oma iseloomule- üpris normaalselt. Aga talle meeldis meie seltskond ja ta pakkus meile tihti nalja, nii et me alguses ei keelanud tal  meiega kaasas käia ja nüüdseks oli ta enda kanna juba seltskonnas nii tugevasti kinnitanud, et me lausa kutsusime teda endaga kaasa.

Turistid tolknesid teepeal ees ja me jätsime neile otsakõndimisega suurepärase mulje oma riigist. Kuid hetkel polnud see tähtis. Mul oli vaja kusele minna ja muusika ootas. Lõpuks jõudsime me baari kus kontsert pidi aset leidma. Sander suundus esimese asjana leti äärde lubades ka mulle midagi võtta ning Mart kadus meile istkohta otsima kuniks esinejad lavale tulevad. Ma kergendasin ennast ning naastes leidsin peaagi Mardi ja Sandri ühest pimedast nurgast koos paari võõra näoga. Ilmselgelt oli tegu Sandri sõpradega ja Mart tundis ennast veidi ebamugavalt. Ma istusin Mardi kõrvale ja haarasin laual ilutseva õlleklaasi. Värskendavad sõõmud tegid olemise mõnusamaks ja ka Mart muutus sõbralikumaks, kui ma temaga lahkelt oma õlut jagasin.

Me läksime Mardiga suitsule ja jätsime Sandri ning teised punkarid endast maha.Istusime suitsuruumis maha ja rääkisime veidi raamatutest, mis meil käsil olid või mille me olime just lõpetanud. Ma kiitsin talle taevani Nabokovi ja tema kiitis Kafkat. Suitsetasime ja vaatasime ümber olevaid inimesi. Kõik tundusid meeldivad. Paar väga halvasti vananenud punkarit, palju noori punkareid ja mõned niisama lahedad sellid. Ma suitsetasin kaks marlborot ja jälgisin olukorda oma mustade päikeseprillide tagant. Järsku nägin ma midagi, mis mu pilku hetkeks tõmbas. Ühes seltskonnas seisis seljaga minu poole roheliste juustega lühike tüdruk. Kuna ta ümber ei vaevunud keerama, ei vaevunud mina tal kauemaks peatuma. Mart oli juba teise suitsu lõpetanud, nii et ka mina tegin omaga kiire lõpparve ja me läksime tagasi oma laua juurde.

Me jõudsime vaid paariks minutiks ennast toeatada,kui minigd inimesed lavale ilmusid. “Vahva!” hõikas Sander. Me jõime õlled lõpuni ja läksime lava ette. Esimene laul oli päris hea, ülejäänud suhteliselt saastad. Kahjuks polnud veel ka palju rahvast, mistõttu polnud ka palju tõuklemist. Nad ei mänginud palju laule aga meilt said nad siiski võimsa aplausi ja räuskamise.

Siis läksime me baari, et uus ring tellida ja baaridaam naeratas mulle väga meelalt. Ma vastasin samaga ja see muutus naeruks kohe kui ma talle selja keerasin sest Sander oli seda märganud ja vaatas mulle eriti nilbelt otsa. Me naersime kahekesi ennast suitsuruumi, kus Mart juba ootas. Taas oli ta valinud mingi eriti nurgas paikneva laua ja me ei hakanud protesteerima ning parkisime end tema kõrvale. Roheline helk oli kadunud kohast, kus ma teda enne nägin. Nüüd liitusid meiega ka Sandri sõbrad ja lasid ringi käima väikese kollase pudeli mille Sander soovitas mul nina juurde tõsta ja sealt sügavalt sisse hingata. See oli hea mõte. Kogu veri mu kehas jooksis järsku viis korda kiiremini. Viis minutit ümbritses mind täielik õndus millele järgnes peavalu. Aga need viis minutit olid maagilised. See pauk mille esimene sissehingamine mu kehale andis oli vapustav. Kõik muu oli hetkeks nii tilluke. Kõik mured, mis mind jooma olid pannud ununesid ära. Siis kuulsime me seest muusikat, see pani meid suitse kiiremini lõpetama ja me läksime lava ette. Bänd mängis oma loo esimesi akorde ja tundus järjekordne keskpärane elamus tulevat, ehhki nüüd oli juba rohkem rahvast, mis omakorda tähendas paremat elamust. Me seisime Sandriga kõrvuti ja ootasime kui lavale kõndis nende laulja.

Alguses ma ei saanud päris hästi aru, mis parajasti mu sees toimuma hakkas kui ma nägin seda rohelise peaga neiut baleriinikostüümis pikkade sammudega lavale kõndimas. Ta võttis mikrofoni kätte ja ma nägin ta uduseid silmi  roheliste päikeseprillide taga. Ta silmad olid kurjad. Mitte tahtlikult vaid looduse poolt. See oli loomulik üleolek, mis tekkib hullu silmis, kes hoiab relva vastu kellegi otsaesist. Too hetk hoidis ta vist poolel publikul relva otsaees. Keemia mis oli mõned minutid tagasi mu aju täiesti rööpast välja löönud, polnud isegi võrreldav sellega, mida see neiu nüüd mu mõistusega tegi. Mõni inimene on võimsam kui narkootikumid. See, kuidas ta liikus oli täiesti vapustav. Ta häält oli tänu pasale helitehnikale vaevu kuulda aga see ei lugenud mulle midagi. Ta päikeseprillid paistsid veidi läbi ning ma olin omad ära võtnud, et paremini näha. Sander lendas mulle küljepealt sisse ja ma oleksin peaaegu betooni maitsnud sest ma polnud valmis. Kuidagi suutsin ma siiski tasakaalu säilitada ning esimest löögist, mis see neiu andnud oli, vaikselt toibuda. Nende esinemine sai läbi liiga kiiresti. Ma oleksin võinud tunde vaadata seda tüdrukut liikumas. Ta tundus olevat uimas lavast ja mina olin uimas temast. Ta oleks võinud iga hetk märgata, et mu silmad on talle fikseeritud aga see polnud temajaoks oluline. Tal oli mujal.

Bänd pakkis kokku ja ma läksin baari äärde ning tellisin endale pitsi viina ja uue õlle. Viina jõin ma kohe ära ja õllega suundusin ma suitsuruumi Sandrit ja Marti otsima. Nad istusid seal kohusetundlikult mind oodates. Me ajasime juttu ja väikene kollane pudel saabus jälle mu kätte. Seekord ta nii hästi ei toiminud, sest kõiki mõtteid ta minema viia ei suutnud. Ma nägin seda rohelise peaga tüdrukut ruumi sisenemas ja hirm naelutas mu kohale ning pühkis mu naeratuse. Kiirelt lõin ma silmad temalt minema. Või vähemalt nii kiirelt kui ma suutsin. Oleks keegi seda näinud oleksin ma raskelt jälitajaliku mulje jätnud. Õlleklaas sai tühjaks ja ma kutsusin Sandri ja Mardi endaga baari uue järgi.

“Ma armastan selle eelmise bändi lauljat vist.”

“Ma ei üllatu.” muheles Sander.

Ta tundis mind küllalt hästi, et teada minu armumistest. Nende kiirusest ja kohati nende kohutavatest tagajärgedest. Mart naeris samuti mu üle. Baari ääres sorisin ma korra taskus ja leidsin sealt paberi ning pastaka. Ma kirjutasn tillukesele paberilehele paarirealise sõnumi juhuks, kui mul peaks olema julgust seda sellele tüdrukule üle anda kui ma teda üldse veel näen. Panin kirja taskusse ja me võtsime viimaseks bändiks endale lava ees kohad sisse,ootasime ja jõime õlut. Varsti tuli peaesineja lavale ja nüüd oli saal paksult rahvast täis. Paigal seismine ei olnud võimalik. Inimesed liikusid nagu meri. See kõik oli nii suurepäraselt loomulik. Inimesed, kelle ümbert ma tasakaalu hoidmiseks kinni hoidsin, vaheldusid pidevalt. Uued näod tegid mulle alati rõõmu. Tõeline vendlus! Järsku tundsin ma, nagu keegi oleks mulle just noa ribide vahele löönud. Terav valu. Ma vaatasin alla ja nägin tütarlapse kätt mustaks värvitud küüntega. Kui ma pead pöörasin jäin ma sekundiks kannad maas seisma ja täiesti pahviks löödud näoga vaatama, kuidas see sama roheliste juustega neiu nüüd käsi ümber minu muusikale kaasa elas. Ta vaatas korraks minu poole ja naeratas ning ma hukkusin. Ma naeratasin vastu  ja hoidsin temast kõvasti kinni. Ma hoidsin teda nagu armastajad hoiavad teineteist peale pikka lahus oldud aega. Nii kõvasti kui suutsin kuid siiski õrnalt. Ma pidin kindel olema, et ta kuhugi ei kaoks. Ma libistasin oma teise käe tagataskusse ja võtsin sealt kirja. Minu õnneks oli tal nüüd seljas tavalised riided nii et ma suutsin talle selle kirja rüseluses taskusse sokutada. Veidi aja pärast nägi ta tagareas oma tuttavaid ja kadus nende juurde. Ülejäänud kontserdi põlgasin ma kõiki, kes mu käe alla sattusid.

Ma astusin baari uksest välja ja ütlesin sõpradele head aega. Nad kõndisid vasakule minema naerdes ja muljetades. Ma panin päikeseprillid ette, sest ma ei tahtnud enam kedagi näha ja süütasin suitsu. Nii ma siis kõndisin mööda tänavat kuldne marlboro ees nagu õige noor mässaja kunagi, nahkjaki krae taevapoole püsti. Ma kõndisin veel pikalt mööda vanalinna tänavaid aga tema oli lootusetult kadunud ja nii olin ka mina. Vähemalt mõneks ajaks.

Tont

Öö oli pime ja tuul vilises akna taga kurjakuulutavalt, kui ma oma kambris külge keerates und otsisin. Ma ei kannatanud selliseid öid ega pimedust viimasel ajal. Mulle tundus juba tükk aega, et keegi jälgib mu und. Et keegi vaatab pealt, kui mina olen kuskil mujal. See kriipiv tunne sõi mind seespoolt ja tegi unest põgenemispaiga asemel põrgu. Kuid siiski otsisin ma und igal öösel lootes, et seekord on teisiti. See on vist kõige õnnetum saatus, mille otsa sattuda- mitte saada magada. Karta und. Uni peaks olema päästja!

Nii ma lamasin ja mõtlesin  oma kurjast saatusest. Räägitakse, et uni tuleneb suuresti sellest, millele me viimasena enne und mõtleme. Seda saatuslikumad on õudusunenäod sest nemad tulevad tavaliselt just enne järgmist magamajäämist jälle meelde. Andku Une-Mati nüüd seda liiva. Ma lugesin lambaid ja numbreid ja tähti ja putukaid, kes toas ringi lendasid. Alguses ei aidanud miski, kuid lõpuks hakkas päeva rammestus tunda andma ja ma hakkasin unne suikuma, et olla äratatud kõue rängast mürinast akna taga. See lõi mu silmad jälle pärani. Mitu korda järjest. Lõpuks äike vaibus ja siis oli mul taas lootust ning hirmu uinuda. Ma sulgesin silmad.

Vaevalt olin ma tund või kaks maganud, kui ma ärkasin ja nägin oma voodi jalutsis tumedat kuju. Justkui inimene seisis seal ja vaatas mind. Koletu mees, kelle nägu oli võimatu varjudest eristada, kuid kelle kohalolu oli varjudest hoolimata karjuvalt märgatav. Ta ei liigutanud ega teinud häält. Ma olin shokiseisundis. Ma ei suutnud liigutada ega karjuda. Hetk hiljem ründasin ma teda oma meeltesegaduses padjaga. Ma vehkisin pimeduses kuni lõpuks see kuju kadus. Hirmust värisedes läksin ma vannituppa pesin näo ja vaatasin endale peeglist otsa.

“See oli lihtsalt uni. Su kujutlusvõime vili! Kõik saab korda. Mine lihtsalt magama tagasi. Sul on und vaja. Kõigil on und vaja. See läheb mööda! See oli lihtsalt halb uni.” Nii ma lohutasin ennast ja läksin lõpuks oma tuppa tagasi. Ma panin seinal teleka mängima, et mõtteid veidigi kõrvale viia, lootes nii paremini magama jääda. See õnnestus. Hommikul olin ma puhanud.

Kuid asi ei läinud paremaks. Juba järgmisel öösel seisis ta jälle seal. Tund või kaks peale uinumist ärkan ma ta kohalolu peale ja näen teda voodijalutsis. Ta kaob valguse ja aja peale. See hävitab mind. Neli ööd järjest juhtus see õudus minuga. Ma kartsin, et ma ei saa enam kunagi magada. Aga viiendal ööl teda ei olnud. “Imelik,” mõtlesin ma endamisi. Ta töötas nagu kellavärk ja nüüd oli ta kadunud. Kuuendal ööl ilmus ta jälle ja seitsmendal uinusin ma nii, et mind ei saanud enam kunagi äratada. Ma ei suutnud enam ärgata tema peale. Ainus asi, mis mu mõtteid läbis, kui ma lahtiste rohupurkide kõrval viimasesse unne suikusin oli see, et miks ta viiendal õhtul ei tulnud?

*

Madis ronis oma sakrofaagist vana kiriku elamus välja ja hakkas tööle hõljuma. Tüütu poltergeist kõrvalsakrofaagist, millel oli kolm korrust vaatas teda möödaminnes pilkavalt teades, et tema töö algab alles nädala aja pärast, kuna uus pere kolib tema objektile alles siis sisse. “Kuradi persevestid on need poltergeistid ikka küll!” Mõtles Madis endamisi. “Töötavad kuu aega ja siis jälle kolm kuud rahu majas ja elavad nagu rikkurid. Tahaks ka sellist tööd. Nii ära tapab see igapäevane hall graafik. Kui ma saaks kasvõi mõne vaba päeva oleks mul lootus pere luua. Ma tahan ka ju kunagi lapsi!”

Madis astus kirikust välja ja vilksatusega oli ta suures vanas ehitusshaftis, kus tuhanded näotud mustad kujud ringi siblisid. Kõik liikusid oma boksi suures kontorihoones. Temasugustel meestel polnud luksust lihtsalt inimesi hirmutada. Ta pidi ka täitma paberitööd, igal hommikul lööma sisse tunnikaardi ja tuhat muud kohustust. Kujutage seda ette, tööle asudes pidi ta kirjutama alla lepingu ja lugema läbi ohutusnõuded lihtsalt selleks, et teha seda, milleks ta loodud oli!

Ta jõudis oma karpi selles lohutus karpiderägastikus ja istus maha. Eileõhtune raport seisis tühjana ta ees. Mitte midagi polnud ette kanda. Madis hakkas juba minema endale määratud sihtmärgi juurde aga igasugune missioonitunne oli kadunud. Ta lihtsalt istus kogu õhtu baaris kolme unenäodeemoniga ja nad kurtsid enda hädasid. Siis kuulutas Madis veel rõõmsalt: “Mida see ülemus minuga ikka teha saab?” Nüüd siin lauataga istudes hakkas kahetsus võimust võtma.

Millistesse kastidesse ta pidi risti panema? Külm higi? Pisarad? Hullunud naer? Üheski neist polnud ta kindel. Kuidas ta pidi kirjeldama ohvri käitumist? Persse küll! Tund aega vaatas Madis seda paberit enda ees. Siis juhtus see, mis juhtuma pidi- ülemus kutsus ta üles oma kabineti. Silmapilk hiljem oli Madis seal.

“Kus sa eile öösel olid?”

“Tööl.”

“Miks sa mulle valetad, Madis?”

“Ma ei valeta.”

“Raport oleks pidanud tund aega tagasi mu laual olema, selleasemel aga oled sa selle kohal viimased pooldeist tundi higistanud ja mõtelnud, mis oleks parim viis valega minemapääsemiseks.”

“Aga..”

“EI OLE MINGIT AGA!” Nüüd lõi Madise musta südamesse hirm. Ta istus pruuni tammepuust lauataga ning vaatas oma ülemust. Suurt musta kogu kümnete kombitsatega, mis olid lauale ja mööda tuba laiali vedelema lastud. Madis ise – muidu hirmutav kogu – oli nüüd sunnitud oma kõhna keha toolil häbist ja hirmust kössi tõmbama. Ta istus nagu koolipoiss direktori kabinetis.

“Madis, seekord saad sa andeks. Aga ära lase sellel korduda. Ma lihtsalt loodan, et saa saad aru, miks sul preemiat see oktoober ei laeku.”

“Härra, ma luban, et see ei kordu.”

“Ma tean, et see ei kordu. Mine nüüd tööle tagasi. Ära vaevu eilsele raportile midagi kirjutama.”

Madis oli tagasi laua taga. Eneseuhkus oli löödud. Tuju oli nullis. Sellel öösel seisis ta eriti mornilt oma ohvri voodijalutsis. Mitte et keegi ta nägu oleks näinud aga ta oli väga kurb. Õhtu hiljem kohale ilmudes avastas Madis, et ohver oli alla andnud. Ta kirjutas kogu loost täispika protokolli ja talle määrati uus ohver. Ja nii järjest veel palju aastaid.

Silmanurgaromanss

Mu pea oli tina täis ja suu maitses, nagu üks odavamat sorti prostituut oleks öösel sinna kärvama roomanud. Voodist tõusmine tundus nagu sõit ameerika mägedel, kus karjuvate turistide rolli täitis äratuskell, milleni ma ikka veel ei küündinud. Suurejoonelise jõupingutusega suutsin ma järsu liigutusega kella kisendava saatana siiski vaigistada. Nüüd istusin mavoodiäärel ja vaatasin ringi. Pooled mu eilsed riided katsid  põrandat. Särki ja ühte sokki ei olnud ma suutnud siiski enne und eemaldada ning need olid veel mu seljas. Teine äratus hakkas kisendama, mis tähendas, et ma olin juba viis minutit voodiserval istunud ja ennast kogunud. “Nüüd on aeg tegudeks!” mõtlesin ma endamisi vaikselt püsti tõustes.

Ma läksin vannituppa ja viskasin riided pesukorvi suunas. Minust väljuv juga oli sellel hommikul eriti tumeda tooniga, mis andis tunnistust eelmise õhtu vägijookide potentsist. Peeglist vaatas mulle vastu deemon, põrgu kõige koledamast nurgast. Ma naeratasin endale ja ronisin dušši alla. Jääkülm vesi tegi mu pea veidi selgemaks ja uhtus killu mu võimsast lõhnabuketist endaga koos torusid mööda minema. Hambaid pestes hakkas  minus vaikselt tekkima juba tunne, et ma olen veel inimene. Eelmise öö elajas oli mu sisse ära surnud ja roiskus nüüd seal. Hambaid pesin ma igaks juhuks kaks korda.

Rätik ümber läksin ma elutuppa. See jalutuskäik oli piinarikas ning ma istusin diivanile taastuma. Umbes pool tundi vaevlesin ma seal pohmavaludes ning siis lõpuks peale teist kiiret külma dušši liikusin ma kööki. Ma panin keema vee, et teha endale puljongit. Ma olin kusagilt kuulnud, et see pidavat hea olema. Siis jõin ma ära umbes kaks liitrit vett, et oma süsteemile jõudu juurde anda. Ma panin puhtad riided selga ja panin ühed vahetusriided seljakotti. Puljong tõesti aitas veidi ja ma liikusin koridori. Tossude jalga panemine oli siiski väga keeruline ja ma oleks teist tossu jalga pressides peaaegu oksendanud. Jaki taskust leidsin ma väikese paberi tundmatu telefoninumbriga. Trepist alla minnes üritasin ma meenutada, kelle numbriga on tegu sellel paberilehel, aga kuna välisuksest väljudes see mulle ei meenunud, viskasin ma paberi minema. Varahommikune päike lõi mulle nuiaga näkku ja ma surusin silmad kinni. Kätt taskusse päikeseprillidejärgi sirutades sain ma aru, et nemad on eelneva öö loomulik kadu. Kissis silmadega surusin ma edasi.

Bussipeatuses ei olnud kedagi. Ma istusin ja vaatasin tühja teed, kust peagi pidi välja ilmuma linnaliinibuss. Mu silmad olid juba veidi valgusega kohanenud, mistõttu pakkus mulle varahommikune päike juba teatavat naudingut. Aga rohkem kui mõni millimeeter mu silmad siiski ei avanenud. Siis tuligi püha sõiduriist ja ma astusin peale. Minuga koos liikus kesklinna suunas kaks vanatädi. Huvitav kellel meist parajasti raskem oli... Mustamäel oli sõit igav, aga kui me jõudsime kesklinna hakkas mul huvitav. Eilsete piduliste jälgi oli veel igal pool. Mõned tugevamad sõdalased vaarusid ikka veel vabaduse väljakul. Paar paistes silmadega tüdrukut tulid koos viinahaisuga bussi ja ma itsitasin enda ette. Aga mitte kaua, sest viinahais tuletas mulle meelde, et ma tahaks kohutavalt oksendada.

Bussijaamas väljusin ma väiksest bussist, et see suurema vastu vahetada. Enne veel pidin ma ostma pileti. Miks nii palju inimesi sellisel kellajal bussijaamas oli, seda ma mõista ei suutnud aga ma võtsin rivvi. Kui kord minu kätte jõudis raha lipiku vastu vahetada sain ma aru, et mu hääl on lootusetult kadunud. Müüja vaatas mind äärmiselt pettunud pilguga kui mu suust väljus trammrööbaste kriginale sarnase heli järel hääl, mis kõlas nagu rong. Siiski sain ma pileti kätte ja otsustasin ka kioskist midagi söödavat osta. Ning vett, palju... palju vett. Ma ostsin kaks liitrist pudelit vett, kaks pakki soolapulkasid ja ühe hotdogi. Hotdog tegi mind õnnelikuks bussiootajaks.

Siis saabus mu tõld ja ma parkisin end mulle määratud numbrikohale. Mu ümber tekkis kiiresti paks madalrõhk ja keegi miskipärast mu kõrvale ei istunud. Ma tõmbasin kardina ette ja toetasin pea aknale. Bussijuht tervitas meid ja me hakkasime sõitma. Juba esimeste meetrite peal, mis buss liikuda jõudis, rappus mu pea tugevasti vastu akent ja ma sain aru, et mul on lisaks kõigele ka korralik peavalu. Õnneks olen ma nutikas väike poiss ja mul oli taskus aspirini. Ma võtsin kolm tabletti sisse ja vajusin oma istmesse.

Siis alles avastasin ma, et teisele poole vahekäiku oli istunud üks tütarlaps, kelle välimus lõi mu pea kohe vähekene selgemaks. Ta polnud tüüpiliselt kaunis. Mitte seda sorti tüdruk, kellega ma oleksin eelmisel ööl tantsinud. Pigem oleksin ma temaga pikemalt vestelnud ja isegi tahtnud järgmine hommik teda taas näha.Temas oli mingisugune rahustav kohalolu. Peaaegu blondid juuksed, väikene suu ja ilusad silmad  mis olid fikseeritud raamatule. Tal oli naljakas nina. Ma polnud kunagi varem sellist nina näinud aga see meeldis mulle. Samas teadsin ma aga, et temaga rääkimine oleks antud hetkel lootusetu. See oleks nagu Kamikaze. Rünnak ja enesetapp.

Lööduna ta ilust avasin ma paki soolapulkasid ja hakkasin neid nautima. Minus tekkis tunne, et kõik bussis olijad vaatasid mind, kui ma soolapulki suust mööda panin. Kaasa arvatud neiu teiselpool vahekäiku keda ma pidevalt silmanurgas jälgisin. See oleks nii uskumatu, kui ta oleks mu kõrval. Mida kõike ma ei annaks, et tema õlal pead puhata! Ma kujutasin seda ette. Ma visualiseerisin seda kinnisilmi. Ennast ja teda. Minu pead õrnalt ta õlal puhkamas. Teda vaikselt lugemas ja vahepeal mulle pilku heitmas, kontrollimaks, et ma ikka õndsas pohmelliunes tema õlal viibin. Ma jäin magama.

Ma ärkasin alles siis, kui buss hakkas Tartus peatuma. Ma heitsin pilgu üle vahekäigu ja ta oli veel seal. Ta nägi isegi seda, et ma teda vaatasin ja naeratas õrnalt. Ning siis ta tõusis püsti ja läks. Ta läks enne veel kui ma suutsin ennast kokku pakkida ja tõusta. Kui ma lõpuks bussist välja hüppasin inimeste ja suitsuhaisu keskele, oli see neiu juba igaveseks ajaks kadunud.

Tund aega hiljem istusin ma vanaema kaetud pidulaua taga ja ajasin kõike rasvast ja räigelt soolast näost sisse. Mulle pakuti pahaaimamatult pits konjakit. Selle lõhn tekitas minus inetuid reaktsioone, aga kadunud aarde mälestamiseks neelasin ma siiski selle alla. Kahju ainult, et ma ei teadnud, kelle number see oli, mis ma hommikul taskust paberilehelt leidsin.

Õhupall

Üks väike poiss seisis valge aia ääres. Ta nimi oli Tim ja ta oli väga õnnelik. Tim oli õnnelik, sest tal oli käes suur punane õhupall. See õhupall oli ainult tema oma ja sellepärast tegigi see õhupall Timi nii rõõmsaks. Kõige rohkem selles maailmas meeldis Timile vaadata, kuidas ta õhupall kevadises tuules lendles ja päikese käes säras.

Paljud läksid selle aia äärest mööda, aga paljud neist poleks nagu Timi õhupalli näinudki. Ja need kes nägid, ei söandanud midagi öelda. Ju neile ei meeldinud see suur punane õhupall. Aga Timile ei läinud see sugugi korda, tema lihtsalt seisis ja nautis oma õhupalli lendlemist.

Marie oli väike blondide juustega tüdruk, kellel polnud õhupalli. Ta jäi Timi juurde seisma ja ütles “Sul on väga ilus õhupall.” “Aitäh!” vastas Tim, sest ta oli viisakas poiss. Tim oli väga õnnelik, et keegi lõpuks tema kaunist õhupalli tunnustanud oli. “Kas  ma tohiksin sellega mängida?” Tim kahtles alguses, kuid siis ulatas oma õhupalli Mariele. Talle meeldis vaadata, kuidas Marie ta õhupalliga mängis. Tim oli õnnelik, et tema õhupall kellelegi rõõmu tuua suutis.

Siis tüdines Marie aga õhupallist ära ja ta lasi selle nöörist lahti ning keksis minema. Õhupall hõljus kõrgele taevasse, kus ta lõpuks plahvatas ja Tim ainult vaatas. Ta vaatas kuidas kadus ta õhupall ja ta vaatas, kuidas kadus Marie. Tim oli väga kurb ja ta nuttis.

“Kas see oli sinu õhupall, mis ära lendas?” küsis väike pruunide silmadega tüdruk. “Jah, oli küll,” vastas Tim pisaraid pühkides. Ta vaatas üles ja tema ees seisis tüdruk, kelle käes oli suur sinine õhupall, mis lehvis sammuti tuules. “Kahju, see tundus väga ilus. Me oleksime koos saanud mängida.”

Mida ma öelda üritan on see, et ärge andke oma õhupalli esimesele inimesele, kes seda kiidab.

Kainus

Kolmas nädal kainust. See oli vangla. Ei, see oli hullem. Ma justkui istusin väikeses kongis, kus seintel olid pildid kohtadest, kus ma alati olla olin tahtnud. Ja mis kõige hullem, sellel vanglal oli uks, millest ma iga hetk oleksin võinud välja kõndida, kuid kui ma seda teinud oleksin, oleks minu karistusaega pikendatud. Kainus viib mõtted ikka võigastesse kohtadesse. Kuid see ei olnud veel kõik. Taaskord olin ma nõustunud sõpradega peole minema. Minu viibimises klubis oli midagi sarnast dieedil paksu väikse poisil olekule kommipoes. Kuid siiski, ma olin nende inimestega võõras riigis veel viimast päeva ja see nõudis tähistamist. Miks ma endale nii teen?

Me kõndisime kamba eestlastega mööda Lübecki tänavaid, otsides klubi mida kohalikud meile soovitanud olid. Ma rääkisin mõne kaaslasega juttu ja mulle tundus, et neile isegi meeldis mind kuulata. Võibolla olid nad lihtsalt juba piisavalt purjus, et mind rõõmsalt taluda, aga ma eelistan mõelda, et esimene variant kahest on tõsi. Mõned neist olid vähem, mõned rohkem täis. Ma vaatasin neid ja tõdesin kurbusega, et vaid murdosa neist oskas juua nii, nagu viisakas ja kohane on. Ma ei heida ette liialdamist, mida ka minul pahatihti ette tuli, kui ma veel seda püha nektarit tarbisin. Neile heitsin ma hoopis ette seda, et nad ei osanud ennast liialdadest piisavalt kontrollida. See tähendab , et nad said koormaks teistele. Kuid siiski proovisin ma mõistev olla.

Kõik pakkusid mulle juua ja ma keeldusin viisakalt. Ümbrus oli väga ilus. Jõed ja rohelus hoidsid mu mõtte õigel rajal. Liisa oli mu kõrvale sattunud.

“Miks sa siis jälle ei joo?”

“Ma pole jõgi, ma ei pea koguaeg voolama.”

“Ei, aga nagu päriselt?”

“Sest mul on juba palju saanud. Sa tead küll, et vanasti jõin ma väga-väga tihti. Ja üks asi mis mind selleni viis, oli fakt, et iga harv kord kui ma joogist keeldusin, olid kõik täiesti vapustatud.”

“Nojah.”

Juss hüppas mulle selga ja karjus nõõ. Mina, nagu iga tubli suksu, perutasin korraks ja liikusin oma kiireima galopiga inimesterivi esimestest mööda. Siis me peatusime ja vahetasime kohti ning mina sõitsin tema seljas tagasi oma kohale. Liisa naeratas ja me vestlesime veel. Ta oli minu hinnangul täitsa kena, peamiselt tänu oma punastele juustele. Ma olen üks miljonitest meestest, kes jagavad pärilikku nõrkust punapeade vastu. Midagi surmavalt vapustavat ta ei olnud, kuid siiski oli ta teatud määral paeluv. Oleks mul võimalust ja soovi, küllap oleksin ma üpris õnnelik temaga mõnel õhtul koos lõpetades. Aga soov oli ajutiselt kadunud .Eriti viimasel ajal, kus minust oli saanud kuivik.

Seltskonna eesotsast räuskas Hanna vajudes Martini kaela. Tema oli võtnud mult soovi juba tükk aega tagasi. Tema aitas kaasa mu kunagisele alkoholihullusele, mille jooksul iga kaine nädal oli patt, ja mina olin väga vooruslik. Mõned nädalad tagasi olin ma sellest lihtsalt väsinud ja ma proovisin omal käel toime tulla. Selles mõttes oli see reis Saksamaale koos tutvuskonnaga väga halb mõte. Kuid piletid olime me ostnud teadmata, et teine seal on ja nüüd leppisime me oma saatusega. Nii õel, kui see ka poleks. Aga ma olin juba väga tubli ja suutsin temast eemale hoida.

“Ma peaksin vist koju minema. Ma olen päris väsinud ja klubis pole mul kainena miskit teha.”

“Ole natukene veel,” vastas Liisa.

“Ma parem siiski lähen.”

Ma ütlesin Jussile headaega ja keerasin seltskonnale selja endameelest märkamatult ning tegin mõned sammud.

“Sa lähed ära?” kuulsin ma liialt tuttavat häält hüüdmas.

“Jah, mul pole siin midagi teha.”

“Ära veel mine. Tule pidutse veidi ikka!”

Ma seisin rahulikult ning üritasin teda analüüsida. Kuid see õnnestus mul alati liiga hilja nagu ka seekord ning ma otsustasin siiski seekord alluda. Me kõndisime kõik koos veel edasi ja mina ning Juss vahetasime oma tavapärase kõndimisstiili väga silmariivava tantsu vastu. Me olime kaunilt sünkroonis. Miks teised ennast nii hästi ei tundnud nagu meie näiliselt? Ma võisin ju seespool kaktki olla, aga sellegipoolest võin ma ülejäänud seltskonnal meelt lahutada!

Järsku olime me kohal ja astusime klubisse sisse. Sees ootasid meid mõned kohalikud, kellega me selle nädala alguses kohtusime. Mõned neist ei meeldinud mulle absoluutselt. Või kui meeldima on liiga üldine, siis pigem ma lihtsalt ei usaldanud neid absoluutselt. Nad polnud meie rühmast ka sugugi jookidega maas.

Siis lagunes grupp laiali ja ma hakkasin seltskondade vahel zonglöörima.Ma tantsisin ja nautisin eesti neiude seltskonda. Ega kohalikelgi viga polnud, aga mul polnud enam mingit tuju uute tutvuste loomiseks. Siis uurisin suitsuruumis, kuidas inimestel läheb ja käisin läbi baarileti äärest, nautimaks seda pinevat õhkkonda, mis tekkis kui kogu seltskond tõstis shotiklaasid kõrgele.

Koguaeg pidasin ma aga silmas Hannat. Ta oli juba liialt võtnud ja väga sõbralik kõigiga. Minu meeldimisele liiga sõbralik. Ta vaarus ringi ja otsis juua. Sõbralikul kaunil neiul blondide juustega polnud seda väga keeruline leida. Ma põlesin seest, aga ma olin endale lubanud, et ma ei lase ennast ta kohalolust segada. Lubanud, et ma ei sega teda enda kohaloluga. Me ööbisime erinevates hotellides aga ma oskasin ka tema omasse minna, sest ma olin juba varakult ühelt sõbrannalt, kes temaga elab, teejuhiseid küsinud. Tema oskas ka sinna minna, aga ma hakkasin vaikselt kahtlema ta võimekuses. Ei, las ta olla.

Ma läksin tantsima tagasi kuid see ei suutnud mind enam kauaks lõbustada. Just siis sadas mulle otsa blond juuksepahvakas ja selle all purjus neiu. Ma tõmbasin ennast kiirelt eemale ja vaatasin teda ning tema vaatas mind ja naeris. Kurat, tema võit.

“Ma viin su koju, sa oled liiga palju joonud,” ütles Michael, kes oli järsult ta seljataha ilmunud. Muusika oli väga vali aga siiski kuulsin ma neid sõnu väga selgelt. Me olime Michaeliga kaks päeva tagasi kohtunud ja temast oli olnud palju kasu kõige mõnusamate istumiskohtade leidmisel. Ta juhtis Hanna saalist välja ja ma läksin nendega kaasa. Klubi ees kukkus Hanna kõrgendatud äärele istuma.

“Kas sa tead üldse, kus ta ööbib?”

“Jah, ära muretse, mees.”

“Muidugi ma muretsen, ta on liiga palju joonud. Ma võin ta hotelli viia. See pole siit kaugel.”

“Miks sa pead meid segama?”

“Mida kuradit sa luuletad, ma viin ta lihtsalt koju!”

Michael vaatas mulle silma. Tema silmade nägin ma seda, mida ei saaks ükski inimene usaldada ja tema nägi minu silmis põlevat viha.

“Ha, no muidugi, sa oled lihtsalt kade! Juss rääkis mulle eile, kuidas sa Hannaga koos olid olnud. Sa lihtsalt armastad teda ja tahad temaga uuesti koos olla.”

Mu enesekontroll oli kadumas. Käed tõmbusid pilgule ja silmisse ilmus pilk, mida kunagi sõdurid kartsid. Mul olid mehe silmad, kellel pole enam midagi kaotada. Nüüdseks on silmade lugemise kunst kadunud aare. Kuidas saab üks persevest armastust nii vääriti mõista?! Armastus ei tähenda seda, et ma iga hinna eest oma riista just selle inimese sisse torgata tahaksin! Ma lihtsalt tahtsin teda koju viia. Aga endised armastajad on maailma suurimad kurjategijad. Kui teema puudutab ühe puhul teist, siis peavad kõik tema sõnu vaid räpaseks pettusskeemiks nendevahelises mängus. Kõigi jaoks on see järjekordne hästiplaneeritud malekäik.

“See ei ole hetkel oluline, mida ma tunnen! Ma pean ta ära viima!”

“Haha, muidugi on see oluline. Sa armastad teda!”

“Luba mul lihtsalt temaga korraks rääkida!”

“Ei, nüüd on minu kord. Hoia eemale.”

Michael lükkas mind eemale ja ma nägin, et ta rusikad olid valmis. Ta ootas, et mina haaraksin initsiatiivi ja prooviksin lüüa. Õpiku järgi tantsiv nolk. Aga mul polnud mingit lootust kaks ühe vastu.

“AH MINE PERSSE!”

Ma hakkasin minema kõndima. Mu keha värises ja mu silmad olid pisarais. Ma tundsin, et ma oksendan kohe ja ma ahmisin armutult õhku. Sellest ei piisanud, ma pidin seisma jääma ja hingeldama. Mul polnud kunagi varem paanikahoogu olnud. Kõnni minema ja lase sellel minna! Ei, kurat ma ei saa teda jätta!

Ma keerasin tagasi ja pühkisin silmad. Nad istusid veel õnneks seal kuhu ma nad jätnud olid ainult et nüüd oli Michaelil kõrval mingi sõber.

“Hästi, saadame ta koos koju.”

“Ei, mu sõber viib meid juba autoga. Ma elan ise selle hotelli lähedal, ma oskan teed juhatada.”

“Hästi, luba mul vähemalt kaasa sõita, palun. Pärast võid sa mu siia tagasi tuua ja me pidutseme edasi.”

Nad rääkisid oma sõbraga midagi omavahel saksa keeles. Ma ei saanud midagi aru, siiski kõlas see kohutavalt.

“Hästi.”

Me istusime autosse ja hakkasime sõitma. See ei olnud tee hotelli. Vähemalt minumeelest mitte. Aga ehk ma olingii eksinud? Me peatusime ja Michael hüppas kohe autost välja ning tõmbas ka Hanna kaasa. Ta hõikas veel järgi, et viib ta üles. Nüüd nägin ma alles, et maja mille ees me peatusime ei olnud kindlasti hotell. Ma kuulsin kuidas Hanna vastu hakkas õuest ning samal hetkel klõpsusid ukselukud kinni. Juht oli mind hästi silmas pidanud. Tal nagu poleks see olnud esimene kord.

Mind haaras kombinatsioon hirmust ja vihast kui ma nägin läbi toonitud akna Hannat võitlemas ja alla jäämas ning vaikselt paksu põõsastiku poole liikumas. Ma lõin täie jõuga küünarnukiga aknasse ja see purunes. Ma tundsin kuidas mu nahk rebenes kuna ma kandsin lühikeste varukatega särki ja auto liikus kiiresti kohalt.

Hetkeks ei osanud ma käituda, siis aga nägin, et juht oli oma turvavöö lahti jätnud. Ma haarasin enda oma ning surusin selle kiirelt ühte kahest august. Siis panin ma käe seljatagant ümber autojuhi kaela ning surusin kogu oma jõudu kasutades kinni hapniku ja vere liikumise ta pähe. Mõni sekund hiljem keerasin ma ta pead just niipalju vasakule, et ta käed ka kaasa liikusid ja ühes nendega ka rool.

Vali pauk ja auto jäi seisma. Mu keha lamas puu najal ja juht oli lömastatud. Kurat! Seda klõpsu ei olnud käinud, mis tavaliselt käib, vihjamaks, et turvavöö on kinni ja nüüd on su sõit turvaline. Mu parandamatult katkine kest lamas verega kaetud seal puu najal. Võidelnud surmani ja siiski surnud ilma asjata. Meie kahe kadumist märgati alles paar tundi hiljem ja mina ei olnud ainus armastaja, kes tol ööl suri. Üks meist ainult kõndis edasi. Ja püha pask, ma surin kainena.

Moosekant

Baarileti külm pind oli mu põsele juba koduseks padjaks saanud. Hommikuti oli siin alati hea olla. Õhtuti tekitas mu üksindus klaasi taga minus teatavat masendust. Hommikuti aga mitte. Mu trepikojast oli siia hämarasse keldrisse vaid mõni üksik samm. Ma istusin ja puhkasin letil pead ning jõin viskit. Baarineiu Kristin oli mulle tuttav. Kuidas saigi ta mulle mitte tuttav olla? Nii kaua olime me juba üksteist silmitsenud. Mina teda kui lootust seltskonnale, tema mind nagu parimat kundet. Peale seda, kui ma kaks aastat tagasi siia kolisin, olin ma tihti temaga vestelnud.

Ma ei saanud hommikul palju juua aga sellest piisas, et päeva üle elada. Enne lahkumist palusin ma Kristinilt veel viilu leiba, et alkoholi haisu varjata. Ma sõitsin bussiga Kullosse. WC korrastasin ma kiirelt oma soengu ja viskasin veidi külma vett näkku. Lapsed olid juba ruumis kui ma sinna sisse astusin. Nad olid nii ootusärevad. Kõik nad arvasid, et nad saavad tänu minu tundidele kunagi staarideks. Keegi neist aga ei mõtle ju selle peale, et ka mina võtsin kunagi selliseid tunde. Ma õpetasin neile kitarrimängu ja sellest piisas, et söögiraha kätte saada. Paar tundi tinistasin ma nendega ja see oli kõige lähedamal, mis ma muusika tegemisele olin olnud peale ise selle kooli lõpetamist.

Teel koju ostsin ma pudeli punast veini. Kodus viskasin ma pikali ja hakkasin jooma. Ma vaatasin kitarri, mis armetult nurgas kotis lamas ja mõtlesin, et ta on paremat väärt. Kahju oli millestki, mida oleksid võinud mängida suured geeniused aga nüüd peab olema minu saamatute käte vahel. Vein oli sammuti kehv. Viinamarjadestki oli mul kahju mis nii lõpetama pidid, selle asemel, et mõne restorani vaateaknal särada. Ma polnud õnnelik aga ma polnud ka kohutavalt õnnetu. Ma olin leppinud lihtsalt sellega, mis minuga toimus. Vaikne allaandmine elu raskusele. Sellepärast ei kartnud ma ka surma. Endale kätt külge panema ma ei läinud, aga ma ei elanud ka väga tervilikult. Polnud lihtsalt mõttet. Või olin ma liiga arg, seda ma ei tea.

Kunagi olin ma ju ka noor ja ambitsioonakas olnud. Ma arvasin, et kunagi valitsen ma maailma. Kunagi võtan ma oma kitarri ja kõnnin lavale miljonite ette. Ja ma teadsin ka seda, et kui see plaan ebaõnnestub võin ma alati kindel olla oma muude oskuste peale, rumalalt uskudes, et kellelegi on minusugust ülbet kõiketeadjat kindlasti tarvis. Aga kui ülikoolid üksteise järel mu ees uksi sulgesid hakkas realsus ka minu uksele inetult valju kõlaga koputama. See oli ainult aus saatus minule, kes ma olin nii kõrk olnud. Muusikast muidugi ka asja ei saanud, sest ma ei suutnud midagi kirjutada. Ainult ühe loo. See üks lugu oli täis igatsust millegi järele, mida ma polnud veel näinud ja see laul kummitas mind iga päev. Ta ei lubanud mul midagi muud kirjutada. Mentaalne barikaad, mis pärssis kogu loovtöö. Iga kord, kui ma midagi muud kirjutada proovisin, muutus see peale esimest või teist rida alati solgiks.

Minu õnneks olid vanemad mulle haletsusest siiski selle näruse korteri muretsenud, kus ma nüüd elasin. Ega nemadki mind enda koju tahtnud. Ma masendasin neid selleks liialt. Töö Kullos olin ma muretsenud läbi oma endise õpetaja, kes minus mingil tundmatul põhjusel midagi erilist oli näinud. Ta andis mulle oma ameti edasi sest oli seda juba väidetavasti liiga kaua teinud. Veidi aega peale töö vastuvõtmist kuulsin ma, et ta oli ennast oma kodus üles poonud. Ma nägin selles enda jaoks justkui hoiatust tuleviku suhtes, aga ma ei osanud ega vist ka tahtnud midagi ette võtta. Ma lihtsalt ei suutnud midagi enam muuta. Mu noorus oli läinud aga siiski polnud ma täiskasvanuks saanud.

Vein hakkas otsa saama ja ma muutusin uniseks. Ma olin pool tundi lihtsalt oma kitarri vaadanud, meenutades oma noorpõlve. Noorena olin ma kena ja ihaldatud. Ma mängisin võrdlemisi hästi kitarri ja mul oli šarmi ja stiili. Mul polnud küll palju pruute, kuna ma olin väga valiv ja mitte just kõige kaunima näoga, aga siiski tahtsid mind paljud ja ka mina armastasin mitmeid. Raske oli ka mitte armastada, kui teada, kuidas noored neiud käitusid pimedas nende vastu, kes armastasid. Ja ma andusin neile, ma ehitasin ennast üles pooleldi tänu oma populaarsusele ja pooleldi tänu oma intelligentsile. Õpetajad ütlesid alati, et ootavad minust rohkemat, kuigi minu meelest olid neljad ja kolmed väga korralikud hinded. Nad üritasid väita, et mu pea on vales kohas ja et ma ei jõua tulevikus kuhugi. “Well, look at me now!” karjusin ma sapiselt üle korteri selle mõtte peale ja tegin veinile põhja. Ma veeretasin tühja pudeli nurka, kus ta vastu mu eelnevaid õhtuid klirises.

*

Järjekordne hommik ei tõotanud midagi paremat. Kuna mul oli vaba päev ärkasin alles siis kui päike mulle aknast silma paistma hakkas. Peale pesemaskäiku panin ma riidesse ja läksin alla. Ma istusin baarileti äärde ja palusin endale pudeli calvadosi. Kristin oli mu vastu lahkeks muutunud ja müüs mulle pudeli peaaegu poehinnaga. Ta teadis, et ka minul on raske. Ma võtsin taskust tükki paberit ja pastaka ning üritasin ridu kirja panna. Samal ajal kadus alkohol vaikselt. Baar oli päris tühi.

“Mida sa kirjutad?”

“Midagi.”

“Miks?”

Ma vaatasin talle pooleldi nukralt otsa. Siiski suutsin teatud naeratuse näole manada ja hädavalena ütlesin, et pastakas on tühi. Ta sai aru, et see oli hädavale ning heitis mulle nukra naeratuse. Ma jõin veel paar klaasi ja me ajasime põgusalt juttu. Mul jäi pool pudelit alles ja ta pani selle mu palvel kõrvale. Ma läksin üles oma tuppa, võtsin kitarri ja sõitsin vanalinna. Viru tänaval võtsin ma mõnusa koha sisse ja hakkasin mängima. Ma mängisin suvalisi meloodiaid, mis mulle pähe tulid ja mõned inimesed viskasid mulle sente. Ma vaatasin neid kõiki, nii neid, kes lihtsalt möödusid, kui neid, kes kuulama jäid. See oli minu lava. Minu ainus ülesastumiskoht. Mul polnud julgust kuskile vabalava üritustele minna. Mul polnud ka väga tahtmist. Ilma korralike lauludeta ei saanud ma seda oma enesehinnangule teha. Nii et seal ma siis mängisin- üksinda ja tähtsusetult.

Väsinult ja paar eurot rikkamana pakkisin ma asjad kokku. Ma ei oodanud aplausi ega õnnitlusi ja ega ma ei tahtnudki neid enam. Ma polnud neid nii kaua kuulnud, et ei osanud neid enam ka igatseda. Seejärel kõndisin ma aeglaselt läbi vanalinna Balti jaama trollile. Ma ei vaevunud isegi tuppa minema vaid läksin kohe keldrisse oma calvadosi lõpetama. Baaris polnud jälle kedagi ja ma istusin baarileti äärde. Kristin tõi mulle mu calvadosi. “Ma panen varsti kinni, täna on pühapäev ja meil pole siia niikuinii kedagi oodata.” “Hästi.” Ta andis mulle ka klaasi ja läks ise laudu koristama, et ööks sulgeda ja magama minna. Ta pani juba välisuksegi kinni, sest läbi tagaukse pääses trepikotta, kust kaudu ta ise välja läks ja minule sobis see ka.

Kui ta baaririiulil pudeleid kohendas, et neid lukku panna jälgisin ma teda. Kristin polnud just kõige kaunim tüdruk. Noor mina oleks ta isegi kõrvale lükanud, või teda ebaoluliseks osaks oma elust pidanud. Nüüd aga jälgisin ma ta figuuri. Pooleldi oli süüdi alkohol, pooleldi fakt, et ma polnud ammu ühegi naisega olnud. Ma jälgisin teda ja kujutasin endale ette, kui vale see oleks ümber leti kõndida, ta baarilauale tõsta ja teda suudelda nii palavalt, nagu ma seda kunagi olin suutnud kaunite neiudega. Ma kujutasin, kuidas see oleks veidi hirmuäratav tunne olla temaga baaris, kus inimesed iga päev käivad. Heita ta diivanile, millel istuvad vanad mehed ja noored  eluheidikud. Võtta temast viimast ja anduda talle füüsiliselt nii kaua, kuni mul poleks enam midagi anda. Kõigi nende mõtete jooksul oli tema kassa kinni pannud ja kerge tuulemantli selga visanud. Ma tõusin masinlikult püsti ja läksin tema järel trepikotta. Ta jättis minuga hüvasti ja läks välisuksest välja. Mina läksin trepist üles, pudelis oli veel natukene calvadosi alles.

*

Ma ärkasin pudel käeulatuses. Enne, kui hambaid pesema läksin loputasin oma ihu halbadest unenägudest juues calvadosi lõpuni. See tegi seest soojaks. Terve päev ähvardas tulla surmavalt tüüpiline. Ma õpetasin tundi samasuguse ükskõiksusega ja sõin lõunat sama maitstult. Kõik see oli masinlik. Ma polnud kitarriõpetaja ega indiviid. Ma polnud tänavamuusik ega kerjus. Ma ei tea, kas ma üldse olin.

Õhtul istusin ma jälle baaris. Mõned inimesed istusid laudade taga ja sõid tagasihoidlike roogasi. Teised jõid õlut. Mina olin jälle viskiklaasi taga. Ma vaatasin ringi ja midagi ei sobinud pildile. Nurgalauas istus noor tütarlaps. Mitte vanem kui mina. Ta oli väsinud ja armetu välimusega. Ta blondid juuksed olid sama sassis kui ta elu. See tekitas minus huvi. Ma võtsin oma klaasi ja läksin tema laua juurde. “Kas ma tohin sinuga liituda.” “Aga palun.” Ta vaatas üles ja ta näos ei muutunud midagi. Silmad registreerisid mind aga ta pähe ma see hetk ei mahtunud.

“Miks sina sellisel ajal sellises kohas istud?”

“Sama võiks ju sinu kohta küsida.”

“Mina olen siin käinud juba paar aastat.”

“Ka sinul oli esimene päev ju.” Ta näole kerkis kerge naeratus.

“Muidugi oli. Sellepärast ma nii murelikult sinuga vestlema tulingi.” Ma ütlesin seda naerdes.

“Küll sina oled kangelane.”

“Batman lausa. Kaitsja pimeduses.”

Ta naeratas. Punased huuled ei tõotanud midagi head, kui nad niimodi naeratasid.

“Räägi, batman, miks sina siin paar aastat siis juba käinud oled, nagu sa väidad.”

“Usk, lootus ja armastus.”

“Siis sa tead ka vastust oma küsimusele. Sellele, mida sa mult esimesena küsisid.”

“Mis su nimi on?”

“Melissa. Ja sinu?”

“Rasmus.”

Me istusime veidi aega vaikselt ja jõime oma jooke. Ma vaatasin vahepeal teda. Ma ei tea, kas tema vahepeal mind vaatas.

“Rasmus, kas ma täna sinujuures ööbida saaksin?”

“Miks?”

“Ma ei taha koju minna.”

“Olgu, aga ma elan nagu siga.”

“Sellel pole vahet.”

Mul tekkis lootus, et lõpuks ei pea ma enam oma külma voodit üksinda tundma. Ükski suletekk poleks olnud võimeline mind seal soendama. See külm, mida ma oma voodis uinudes tundsin, oli mu kontides, mu hinges. “Kas ma võtan meile midagi kaasa?” “Jah.”

Ma läksin baarileti äärde ja palusin pudeli punast veini Kristinilt. Ta andis mulle selle suhteliselt külma näoga ja nõudis üpris kallist hinda. Kuna mul õnneks oli veidi ka vanematelt saadud raha, maksin ma selle kinni ja me läksime Melissaga üle.

Ta vaatas mu korteris ükskõikse pilguga ringi. Ta avastas seda ääretu tuimusega. Ma istusin voodile ja tema jäi aknalaua äärde seisma. Ta vaatas aknast räämas mänguväljakut. Sellel ajal tegin mina veini lahti ja kallasin kahte klaasi. Akna juurest paar sammu minu poole astudes võttis ta klaasi ja avastas mu pudelikogu nurgast. Nädala aja taara. “Muljetavaldav.” “Aitähh.” Me jõime ja rääkisime natukene tühja juttu. Oma minevikust ja mõttemaailmast.

Vein sai otsa ja me lamasime mõlemad mu voodil. Nüüd ta vaatas mind. Mina vaatasin teda ka. Ta polnud kõige kaunim tüdruk, kes kunagi mu kõrval nii lamanud oli. Vastupidi. Aga miskit temas siiski oli. Midagi, millega ma samastuda suutsin. Ta oli mulle päris lähedal ja ma suudlesin teda. Meie veinised huuled kohtusid. Ta pani käed mu kehale ja mina tõmbasin ta lähemale. See oli jõhker, kuidas me üksteisega käitusime. Tema surus küüned mu selga, mina surusin sõrmed ta kõrile. Loomalik pool meist lõi välja. Meie loomad pidasid lahingut.

*

Ma ärkasin, Melissa oli võtnud mu särgi ja istus mu voodijalutsis selg vastu seina. Ta hoidis kätega põlvede ümbert kinni ja vaatas mind. Ta välimus oli sama, mis eile, aga ta pilk polnud enam nii külm. Sama oli minu olekuga. Ma tundsin sooja rahulolu. Positiivsed emotsioonid olid minu jaoks juba kaua võõrad olnud, mis tõttu see olisee hetk eriti mõjus. See oli vabastav. Üksinduse koorem oli mu turjalt ajutiselt ära tõmmatud. See oli ohtlik asi, mida teha, sest ma olin selle koormaga juba harjunud. Kui nüüd see mulle tagasi selga heita, oleks koorem jälle sama raske kui alguses. Ma vaatasin teda lootusrikaste silmadega.

“Kas sa oskad mängida?” Ma olin segaduses sellisest filosoofilisest küsimusest nii vara hommikul.

“Ma mõtlen kitarri. Ma nägin seda nurgas ja ma tahan teada, kas sa oskad mängida.”

“Jah, ma oskan mängida, aga ma pole muusik.”

“Mängi mulle.”

“Kas ma enne hambad võin ära pesta?”

Melissa noogutas ja ma läksin vannituppa. Ma vaatasin endale peeglis otsa. Kõik oli sama, aga midagi oli nagu teisiti. Ma läksin tagasi tuppa ja Melissa oli vahepeal mu kitarri kätte võtnud ja lasi sõrmel õrnalt üle keelte langeda. Kui ta mind nägi andis ta pilli minu kätte ja jäi ootama. Ma istusin voodile ja ta keeras ennast minu poole.

“Mida ma mängin sulle?”

“Midagi olulist.”

Ma mõtlesin hetke ja siis torkas see mulle pähe. Ma mängisin talle ainsa loo, mille ma kunagi kirjutada olin suutnud. See oli kurb, isegi hale. Jutt igatsusest millegi järele, mida pole veel nähtud. Janu armastuse järgi armastuseta. Armastus kellegi vastu, aga kedagi polnud. Nüüd tundusid need sõnad aga õigesse kohta minevat. Ta nautis seda. Kui laul läbi sai istusime me mõlemad paar hetke vaikselt.

“See oli ilus.”

“Aitähh.”

“Väga kurb, aga ilus.”

“Kas ma näen sind veel?”

“Kui sa tahad.”

“Muidugi tahan. Ma pole ammu nii soojana ärganud.”

“Hästi, aga…”

“Ära hoiata mind millegi eest. Mulle pole tõesti väga vahet. Las olla nii.”

“Olgu nii.”

Ta suudles mind õrnalt ja jättis minuga hüvasti ning lahkus. Ma vaatasin talle järele, kui uks sulgus. Mu voodil oli sedelikene tema numbriga. Mind hirmutas see, kui palju ta minust rohkem teadis. Kella nähes sain ma aru, et mul pole tavaliseks hommikuseks baariskäiguks enam aega ja läksin kiiresti tööle. Aga ma polnud ka väga kurb. Seekord õpetasin ma lapsi isegi mingisuguse innuga.

Ma astusin baari ja Kristin vaatas mind külmalt.

“Üks originaal.”

“Sul oli eile põnev õhtu?”

“Võib ka nii öelda.”

Ta avas õlle ja keeras minema. Oli ta siis tõesti ise tahtnud minuga koos uksest väljuda? Mis vahet sel on. Ma jõin õlle ära ja läksin üles magama.

*

Sel hommikul läksin ma aeglaselt jala Kullosse. Ma pidin mõtteid mõtlema, neid puhastama ja korrastama. Järsku olid mu pähe jälle riimid tekkinud. Riimid, mis ei muutunud hetkega jälgiks. Ma vaatasin kevadist linna enda ümber ja üritasin seda sõnadesse panna. Kuna mul oli kohale jõudes veel aega, istusin ma maja kõrval pargis ja kirjutasin oma märkmikusse ridu. Tunnis jäin ma tihti isegi liialt kinni oma meloodiatesse, nii et lapsed said ainult vaadata, mida ma teen. Ma panin sõnadele taha viise. See tunne oli jumalik.

Ma helistasin Melissale ja me leppisime kokku, et ta tuleb mulle külla ja võtab midagi juua kaasa. Tuba oli sama sassis nagu too õhtu, aga ma otsustasin seda mitte korrastada. Nii tundus see meie järjekordne kohtumine kuidagi ausam. Milleks peaksin ma oma elu reaalsust tema eest peitma? Ta jõudis kui väljas hakkas juba hämaraks minema.

“Su tuba on päris sassis.”

See tegi mind seest kuidagi kõhedaks. Ta istus voodile ja pani kaks pudelit veini põrandale. Ta nägi kuidagi teistsugune välja. Ta oli puhanum ja ilusam. Silmadel polnud enam punetavat masendusenooti.

“Ma olen viimase paari päevaga midagi kirjutada suutnud.”

“No mängi siis.”

Ühe laulu ma tõesti olingi oma mõteterägastikus korrastada suutnud. See oli ilus, siiras ja õnnelik. Ma mängisin seda ja ma märkasin, kuidas ta silmadest vilksas läbi see kurbuse varjund, mida ma olin esimesel korral näinud.  Ta jõi veini ja kuulas mind veel, kui ma mängisin suvalisi meeloodiaid. Siis panin ma kitarri käest ja hakkasin ka ise veini jooma.

“Miks sa too õhtu baaris olid?”

“Sa ei taha teada, aga eks sa varsti saad.”

“Hästi.” Mu ema oli mulle alati õpetanud, et iga asi tuleb omal ajal või natukene hiljem. “Räägi mulle, mida sa teed oma ajaga.”

“Üritan oma elu koos hoida. Ülikool, pere ja muu. See esimene on vahepeal ikka täielik piin.”

“Mida sa õpid?”

“Psüholoogiat.”

“Räägitakse, et psüholoogid on kõik ise peast veidi katki.” ütlesin ma naerdes. Ta naeris ka, aga kuidagi valulikult. Just nagu oleks välja öeldud tõde, mida ta parajasti kuulda ei tahtnud.

“Mis sa ise teed?”

“Joon peamiselt ja õpetan kitarri Kullos.”

“Küll lastel on siis hea eeskuju.”

“Pigem nagu hoiatus.”

Me jõime veini ja lamasime kuni väljas oli täiesti pimedaks läinud. Vein oli kehv aga see polnud oluline. Siis me põimusime, meie kehad said jälle üheks. Öö möödus sähvakuna.

*

“Sinilinnus on reedel vabalava. Sa peaksid sinna mängima minema. Ma tuleksin sind kuulama.” Ma olin nõus ja endiselt öö võlus. Me lamasime üksteise käte vahel kui hommikupaiste aknast sisse paistis. Ma hakkasin vaikselt mõistma, et ma olen sellesse tüdrukusse armunud. Ma olin selle üle rõõmus aga siiski püsis mu meeles üks tume noot. Midagi selle neiu silmades oli mulle esimesest pilgust peale kurjakuulutav tundunud.

Varsti pidime me tõusma ja ta läks ära. Ma teadsin, et ma ei näe teda uuesti enne reedet, kuna olin võtnud vastu ta soovituse mängida. Ma tahtsin teda näha küll. Tal oli aura, nagu kunstiteosel, ma sain teda ju oma peas näha nii palju kui soovisin, aga päris temale lähedal olemine tekitas sees maagilise tunde. Päris tema imes mind endasse nii tugevasti, et ma ei oleks saanudki midagi selle vastu teha, isegi kui ma oleksin tahtnud.

Peale tööd käisin ma korra Sinilinnu juures, et reedeks kindlalt teada, kus see on. Siis jalutasin ma veel veidi vanalinnas, kuni hämarduma hakkas. Kogu see aeg lõin ma oma peas laule. Vahepeal istusin ma pinkidel ja kirjutasin parimad asjad üles. See polnud niivõrd laulude loomine, kui nende kinni püüdmine oma ajust. Nad lendlesid seal vabalt juba paar päeva ringi, nende puur avati ja nüüd olid nad vabad nagu linnud. Ja ainult vabadel lindudel on seda häälekõla, seda kaunist laulu. Puuris olles need laulud ei helisenud.

Ma jõudsin baari ja seal istus ainult üks mees vaikselt nurgas. Ta ümises enda ette ja vaatas oma laual olevat viskit. Ma istusin baari äärde ja palusin Kristinilt ühe õlle. Kristini pilk oli kaastundlik ja ma ei mõistnud miks. Me ei rääkinud jälle. Ta andis mulle mu õlle ja vaatas minust mööda, ta ei suutnud mulle otsa vaadata. Ma ei saanud aru, miks. Kristini pilk oli nii kuradi kurb ja see häiris mind, aga ma ei osanud midagi ette võtta. Ma jõin mitu õlut, lihtsalt et mul oleks rohkem aega aru saamaks tema olekust. Kuid siiski see ei õnnestunud. Lõpuks maksin ma arve ja läksin ära. “Head aega.” ütles ta mulle järgi, kui ma juba teel ukse poole olin.

*

Reede tuli kiiresti ja ma ärkasin vara. Ma ei teadnud, kumb mind rohkem erutas, kas teadmine, et ma näen õhtul Melissat, või lavahirm. Noorena polnud mul kunagi esinemisega probleeme olnud, aga enam polnud ma oma võimetes nii kindel. Ma olin kooli helistanud ja valetanud, et ma olin haige. Selle asemel istusin ma terve päeva oma toas, täiustades neid paari pala, mille ma olin õhtuks välja valinud. Aga osutid liikusid ühe aeglasemalt. Peagi ei suutnud ma enam mängida vaid käisin mööda elamist ringi. Lihtsalt edasi tagasi, ühest toa otsast teise päriselt leidamata kohta. Ma tahtsin juba uksest välja minna, jätta oma eelmise elu siia ja edasi liikuda, aga veel ei suutnud ma seda teha. Just nimelt elust tahtsin ma välja astuda. Juba paar päeva oli mul kindel tunne, et see õhtu muudab minu jaoks väga palju. See pidi saama alguseks millegile suurele.

Ma ei suutnud enam toas olla. Ma panin kitarri ettevaatlikult kotti ja läksin välja. Baari ma minna seekord siiski ei tahtnud. Seekord hakkasin ma lihtsalt kõndima. Ma kõndisin umbes pooldeist tundi, kuni lõpuks jõudsin vanalinna. Viru tänaval istusin ma taas oma vanale kohale ja hakkasin mängima. Seekord aga jäid inimesed mind teistmoodi vaatama. Enam polnud pilgus kaastunnet ja haletsust, vaid tõeline huvi. Huvi ja nauding. Nüüd ei vaadanud mina aga enam neid pea üldse. Mul olid silmad kinni ja ma nägin midagi hoopis maagilisemat, midagi kõrgemat.

Ma olin kõigi nende kõrval, keda ma kunagi jumaldanud olin. Ma olin väga eredalt valgustatud saalis. Toolidel istusid mu kangelased: Zappa, Page, Clapton. Hendrix naeratas mulle kavalalt nurgas. Tuba oli inimesi täis. Nad kuulasid mind ja ma mängisin oma lugusid. Isegi kui ma vahepeal ümbruse jälgimiseks silmad avasin olid nad siiski mu peas. Ma tunnetasin nende kohalolu oma kontides. Lõpuks olin ma looja. Ma olin jumal omas mõttes. Ja teised jumalad tunnistasid mind, kui üht nende hulgast.

Siis tuli aeg kätte ja ma pidin minema. Mu kotti oli kõvasti raha visatud. Enam ei tundnud ma närvilisust esinemise suhtes. Ainult ootusärevust, et lavalt Melissat vaadata. Et näidata talle, milleks ma saanud olin. Laval esinesin ma sammuti, nagu tänaval. Ma laulsin nii puhtaid, valusaid ja ravivaid ridu, et keegi ei suutnud mind eirata. Ka Melissa mitte. Ta pilk oli mulle andunud, aga siiski tundsin ma selles mingit mõru alatooni. Sammuti tundsin ma seda nüüd ka jumalate pilgus, kui ma silmad kinni panin. Ka nende muidu nii julgustavas toonis oli mõru noot. Kõige mõrum pilk tabas mind aga oma Kullo tööanda näost. Tema pilk ei kohutanud mind aga sugugi. See töö ei tähendanud mulle niikuinii enam midagi.

Kui ma laval lõpetasin tuli minu juurde üks mees, kes palus mind enda baari regulaarselt esinema. Ta olevat loomas mõnusat olemiskohta elava muusikaga. Minu esinemise eest kaks korda nädalas pakkus ta Kullole võrdset palka. Ma võtsin ta pakkumise kahtlemata vastu. Veidi pidin ma nüüd toas ringi otsima enne, kui ma Melissa leidsin. Ta oli taganenud baari äärde.

“Kuidas oli?”

“Jumalik.” ta ulatas mulle pitsi viina. “Võta üks minu kulul.”

Esimene kord üle väga pika aja polnud mul realset tungi seda võtta, aga tema pilk sundis mind selleks. Ma kallutasin pitsi endale kurku tühjaks. “Lähme siit minema.” “Hästi.”

Me kõndisime mööda tänavaid. Ma olin õnnelik ja me rääkisime Melissaga tühistest asjadest. Me suudlesime kõigis ilusates kohtades, mis teepeale jäid. Iga kord oli suudlus veidi kibedam. Veidi kurjakuulutavam. Kuid siiski olin ma õnnelik. Ma olin armetult õnnelik. Ma olin seda sorti õnnelik, mis hävineb tuhandeks killuks. Me olime jõudnud vaateplatvormile, kust oli kõike näha. Seinal oli kiri “The times we had.”

“Ma armastan sind.”

“Kahju.”

“Miks?”

“Sest see tähendab, et on liiga hilja. Ma lootsin, et ma saan kaduda enne, kui on liiga hilja. Anna mulle andeks, aga sa ei näe mind enam. Sa pead aru saama, et ma pole kõik. Mina pole see, kes sind päästis. Sa olid ise kõige alus.”

Aga ma ei uskunud teda. Pisarad kerkisid mu silma ja voolasid välja. Nagu nuga oleks mu sisse lõiganud iga sõna eest, mis ta lausus.

“Miks?!”

“Sest sa ise tahtsid seda. Sa otsisid päästerõngas. Sul polnud mingit kavatsust kasutada päästerõngast abivahendina kaldale pääsemiseks, vaid vastupidi. Sa triivisid temaga kaugemale avamerele. Sa olid nii kindel, et rõngas ei vea sind alt. Sellepärast ei saanud ma midagi teha. Ma proovisin sind aidata, aga ma ei saa sind päästa.”

“Mida ma teha saaksin?”

“Sa kas õpid kohe ujuma, või sa upud. Head aega, kallis.”

Ta suudles mind. Ja siis ta läks. Ta läks ja mina jäin sinna. Ma vaatasin linna, mis vaid veidi aega tagasi oli mulle nii eredalt säranud. Nüüd oli ta aga tuhm. See imes minust hinge välja. Pisarad valgusid mu silmist välja ja mu särgile. Ma hakkasin jooksma. Viru tänaval istusin ma maha. Jälle vaadati mind nagu vanasti. Mind vaadati haletsusega, kui ma istusin ja nutsin. Ning mina vaatasin ka vahepeal üles. Põlgus ja viha kerkisid minus iga inimese vastu, kes mind vaatas.

Baari uksest sisse astudes tõusid korraks kundede pilgud ja siis langesid tagasi lauale. Kristin nägi mu punaseid silmi ja valas mulle klaasi viskit enne kui ma istudagi jõudsin. Ma istusin vaatasin talle nukralt otsa ja tema vaatas kurvalt mind. Siis pööras ta ära. Mina ei saanud aga enam niimodi istuda siin nagu vanasti. See oli olnud mu püha koht, aga nüüd oli see rüvetatud. See polnud enam kodu, keegi oli kardinad maha kiskunud ja voodi põlema pannud. Ma neelasin viski alla ja palusin Kristinilt pudeli. Ta noogutas. Ma hakkasin juba raha otsima, kui ta mind takistas.

“Kuna see on viimane, siis selle saad sa tasuta.”

Ma tundsin jälle pisaraid ja läksin kiiresti oma koju. Ma jõin viskit ja nutsin. Nutsin südantlõhestavalt ja kõvasti. Mu pilk langes kitarrile ja ma tõmbasin selle kotist välja. Ma tahtsin mängida proovida, aga kohe kui ma kitarrikaela oma kätel tundsin, tuli mulle meelde Melissa kael. Ma heitsin kitarri kogu jõuga vastu seina ja see lendas pilbasteks. Ma jõin viski põhjani ja veidi hiljem ma oksendasin.

*

Terve järgmise päeva ma magasin. Alles õhtuhämaruses suutsin ma ärgata. Ma läksin trepist alla ja kõndisin veidi oma naabruses ringi. Lõpuks suutsin ma leida mingisuguse räpase baari. Ma tellisin klaasi viskit habemega baarmenilt ja istusin nurka. Ma istusin seal nurgas vaikselt ja ümisesin enda ette ühte viisi. Seda viisi, mida ma kunagi olin laulnud. Seda ainsat viisi, enne Melissat. Ma panin silmad kinni ja kõik oli pime. Ja ma jõin veel. Kas ta oli siis seda väärt?