Heartless

Õhtu oli hämar ja tuuline aga ma pidin kodust välja saama. Mu mõtted olid ummikusse jooksnud ja edasi liikuda oli võimatu. Ma olin oma peas kinni. Maria ei ole mulle hästi mõjunud. Sõnad ühte ja teod teisipidi ning kumbagi ei suuda ma uskuda. Ei siirust sõnades ega tahtlikust tegudes. Ma lihtsalt pidin välja saama.

Pargi puud kohisesid vaikset hümni lähenevale ööle ja tasapisi oma kohti sisse võtvatele tähtedele. Ma imetlesin seda rütmi, milles see park toimis aasta aastalt. Näiliselt oli see üksluine, kuid ega minagi oleks ilmselt märganud üksikute puude langemist.

Mulle meeldis kollane valgus, mida tänavalambid rajale heitsid. See oli kuidagi rahustav ja kodune. Kodusem igatahes kui lambid mu toas kunagi olla suudaksid. Ühe tänavalaterna alla pingile istusin ma maha sest päev oli mind küllalt räsinud ja mu jalad olid kurnatud. Avasin märkmiku ja hakkasin kritseldama minust teisel pool kõnniteed seisvat puud.

Kümme või viisteist minutit hiljem istus mu kõrvale vana mees. Kogu pargi tühjuses valis ta minu pingi. Ilmselt oli tal mulle midagi öelda, aga ta lükkas seda edasi vaadates puud, mida ma väga süngelt oma märkmikus kujutasin.

“Sitt tuju, kamraad?”

“Võib ka nii öelda.”

Ma üritasin keskenduda oma märkmikule ja mitte tõsta pilku. Kuid ma tundsin, et ta jälgib mind. Justkui mõõdaks ta mind oma pilguga, üritaks mulle anda hinnangut. See pani mind veel enam süvenema oma märkmikusse, millesse ma enam ei kristeldanud. Ma proovisin ennast nõnda vist kaitsta.

“Naised?”

“Naine.” Ta oli mu hästi lahti nöörinud. “Millest nii täpne pakkumine?”

“Mis muu paneks noore mehe raagus mändi joonistama.”

“Nojah.” Alles nüüd märkasin ma, et mänd mu märkmikus nägi täiesti surnud välja.

“Mis juhtus?”

“Elu juhtus.”

Ta ei vastanud vaid jäi täiendust ootama. Miks ma peaksin talle rääkima oma elust? Mis tal sellest? See ei läheks talle ju korda... Võibolla just selle pärast.

“Ma ei saa temast aru. Ta räägib mulle pisarsilmi lugusid kahetsusest ja siis kordab oma patte.”

“Ole ettevaatlik. Nii võib ta su hulluks ajada.” 

“Teid aeti?”

Ta naeratas kuidagi valulikult. Alles nüüd vaatasin ma teda päriselt. Ta nägi vanem välja, kui ta tegelikult oli. Habe ja juuksed oli süsimustad ning korrastamata. Riided olid räbalas ja mantli taskust vaatas välja Belõi Asti kork, aga see ei rõhunud mind pooltki nii palju kui pilk ta silmis. See oli... kustunud. Sealt oli justkui midagi ära võetud. Tihti näen ma inimesi, kelle pilgus pole midagi aga pole ka midagi olnud. Vaid harva näeb kedagi, kelles lõõmav tuli on kustunud.

“Mu nimi on Kennet, ära teieta mind palun, kamraad. See kõlab vulgaarselt.”

Siis hakkas ta rääkima. Ta rääkis mulle tüdrukust, kelle nimi oli Liisa. Kui Kennet oli minu vanune, nii umbes 17 või veidi vähem, oli ta Liisaga tutvunud. Esimene kord  kui ta Liisat nägi oli midagi hingematvat. Justkui kevad kattis igavest talve kannatanud hinge, kui nende pilgud esimest korda kohtusid. Kõigis kolgastes puhkesid õitsele kõige kaunimad lilled. Sellised lilled, mida saab korjata ainult üks inimene- see, kellele nad õitsevad.

Kui Kennet sellest rääkis nägin ka mina veel viimaseid langenud lillede kroonlehti ta pilgus. Lilled ise olid poolest varrest maha niidetud, sodiks trambitud või närtsinud.

Et ma mõistaksin seda talve, mis temas enne valitses, rääkis ta mulle sellest, kes ta varem oli. Väga töökas ja aktiivne noor. Ta juhendas abivajaid reaalainetes, võitis olümpiaade, luges ohjeldamatutes kogustes raamatuid ja oli potensiaalne Eesti tennise tulevikulootus. Üle kõige oli ta aga väga lahke. Ta aitas teisi igal võimalikul moel- supiköökidest varjupaikadeni. Kõik see sõi aga tema aega kohutavalt ja harva jõudis ta unistada või armastada.

Teda nüüd sellel pingil vaadates poleks ma seda eal uskunud. Mulle meenutas ta järjekordset laiska persevesti, kes ei tea, mida elult tahta. Aga pilk ta silmis veenis mind.

Liisaga see muutus. Mitte küll täielikult, ta tegeles oma hobidega edasi, aga kevade tärkamisega täitis ta keha ja hinge ka uus energia, mis võimaldas tal ka Liisa oma päevakavasse ära mahutada. Algus oli ilus. Kõigist nendest raamatutest, mida Kennet oli lugenud, oli ta õppinud, kuidas kedagi armastusega üle kallata. Õrnad sosistused  täitsid nende õhtuseid jalutuskäike. Puudutused nii jõhkrad kui ka pehmed sisustasid nende öid ja kõik tundus hästi minevat. Nii ebareaalne oli Kenneti jaoks puudutada seda armastust, mida ta oli varem vaid raamatulehekülgedel näinud.

Teda kuulates nägin ma Kenneti pilgus hõõguvat sädet, mis oli ainus allesjäänud valgus sellest põletavast lõkkest, mis ta peas oli kunagi lõõmanud.

Kuid siis keeras kõik persse. Liisal hakkas igav. Tal oli vaja draamat. Ta sõbrannad olid rohkem kui valmis teda selles aitama. Liisa rääkis neile, et tahab Kennetit maha jätta ja nemad kinnitasid, et nad ei näe temas midagi head. Kui Liisa sellega lõpuks Kennetile seda rääkis, plahvatas Kennet. See oli osa endast, mida ta ei olnud kunagi tundnud. Tõeline raev vallandas sõnadepurske, mis lõppes lausega “Sa ei leia minust kunagi kedagi paremat.”

Ka seda raevu oli veel näha mu kõrval istuva mehe silmis. Kõik need emotsioonid olid temas alles ja ta võttis sõõmu oma pudelist.

See oli nende esimene lahkuminek. Mõni päev hiljem oli Liisa talle helistanud ja pakkunud asju selgeks rääkisid. Ja nad rääkisidki. Vähemalt Kenneti arust. Liisa sõnad kõlasid küll siiralt, kuid nendes oli vähe tõde. Ja nii nad jätkasid pikalt. Iga natukese aja tagant keeras tüdruk jälle mingi õuduse kokku ja Kennet vandus, et tema võiks selle asja katki jätta ja mitte üritada seda parandada. Kuid siiski proovis ta seda alati parandada. Armastus on selline katkine asi. Nõnda trampis Liisa lillede peal, mille ta oli ise õitsema pannud ja kustutas leegi, millele ta varem oli bensiini valanud. Seda kõike teadlikult.

Siis proovis Kennet tema eest põgeneda aga kunagi ei jõudnud ta kuigi kaugele. Ikka tõmbas Liisa ta viimasel hetkel tagasi. Nii oli see noor mees kinni mitu aastat ühe koha peal, kust ta edasi liikuda ei saanud. Aga nüüd oli kevad, suvi ning sügis ta sees möödunud ja ennast oli taas sisse seadnud kõige külmem talv. See omakorda tähendas aga, et Kennetil oli vähem energiat ja ta hobid hakkasid kaduma. Selle asemele tekkis alkohol, mis aitas tal puhata Liisast. Siis kolis Kennet Tallinnasse, jättes maha oma senise elu. Liisa teda enam kätte ei saanud, aga oma elu oli ta juba kaotanud, ning mis kõige hullem, mälestused püsisid.

Mehe näkku oli naasnud nukrus. Ta rääkis seda kõike nii detailselt. Ma värisesin öökülmast, kuid kuulasin siiski terve jutustuse ära, mis kestis rohkem kui tunni.

“Aga mis siis sai?”

“Mis siis ikka sai. Midagi. Siin ma nüüd olen.”

“See oli ju mitukümmend aastat tagasi?”

“Ega see miskit muuda. Siis ma langesin ja need haavad ei parane.”

“Kas sa armastad teda veel?”

“Seegi ei muutu, kamraad.”

Ta jõi paar suurt sõõmu ja soovis mulle head ööd. Mina kõndisin koju ja kogu tee mõtlesin ma ainult tema sõnadele. Mis mul nüüd üle jäi? Jätta maha Maria? Vältida iga hinna eest armastust, et mitte lõpetada nii nagu tema?

Ma jõudsin koju ja helistasin Mariale. 15 sekundit ma vaikisin, siis ütlesin, et armastan teda ja lõpetasin kõne. Järsku tundsin ma rasket väsimust ja viskasin voodisse pikali. Veel hetk enne uinumist kuulsin ma oma peas vana mehe häält kauguses hõikamas sõnu “у нас потери!”.