Meie külas on traditsioon: iga poiss peab meheks saamiseks
minema retkele ning tapma eluka. Millise eluka ja kuna vanalt on igaühe oma
valik. Kuid mida nooremalt poiss oma esimese retkega hakkama saab, seda rohkem
teda austatakse. Mõned asusid teele eriti noorelt. Mõned jätsid retke alles
hilisesse keskikka ning neid mõnitati selle eest külarahva seas armutult. Auküsimus
oli ka see, kui võimas oli vastane. Osad võitlesid huntide ja greifidega.
Laisemad võtsid aga ette põrsa või lehma. See polnud suurem asi võitlus, kuid
retke märgi said nad sellega kirja.
Ka mina hakkasin jõudma sellesse ikka, kus retk tuli ette
võtta. Kauem oodata tähendaks mõnitusi. Ma läksin ennustaja juurde ning tema
pidas minu saatuseks võidelda draakoniga. Nõnda võtsingi ma oma retkeks
draakoni alistamise. Ühe võimsaima seejuures. Tema pealmised soomused olid
tumemustad. Just nagu öö. Just nagu eebenipuu. Ta silmades põles roheline leek,
sarnane ta suust purskavale tulejoale. Mina pidin selle tule kustutama. Kuigi
see nägi välja kustutamatu. Igipõlev. Põrgu. Ma olin näinud mehi, kes tulest alistatuna sellelt retkelt tagasi tulid. Nad naasesid külasse lööduna ning
enamasti võtsid seejärel ette mõne rebase või põdra.
Tema koopas võitlemine oleks olnud rumal. Ta tundis ümbrust.
Draakoni koopa käigud on hirmutavad ning petlikud. Seal on lihtne eksida ning
lõksu jääda. Pealegi oleks tal seal ilmselt ka abiväge. Temasuguseid on ometi ju veel. Ma
meelitasin ta enda poolt välja valitud kohta. Et seda teha lasin ma liikvele
jutu metsikust varandusest, mis seal peidus on. Draakonid ei suuda varandustele
vastu panna. Minu õnneks ei suutnud seda ka tema. Seal oli võitlus palju
lihtam. Kuid “lihtsam” ei tähendanud “lihtne”.
Ma mäletan esimest korda, kui ma talle lahinguväljal otsa
vaatasin. Ma olin teda varem näinud õpikutes ja raamatutes. Kuid mitte kunagi
niimodi. Me teadsime mõlemad, mis tuleb. Enne kui ma reageerida jõudsin, ta
ründas. Viimasel hetkel suutsin ma ennast siiski kaitsta, kuid kaotasin oma
kilbi. Nõnda seisin ma ta ees kaitseta. Mu mõõk polnud veel lahingu valmis, kuigi lahing oli
alanud.
Üks tark munk õpetas mulle kunagi, et selles olukorras
pean ma lausuma kolm sõna draakoni nõrgestamiseks. See pidavat võidu võimalikuks tegema. Ma
õppisin need sõnad selgeks. Kuigi nad olid võõras keeles, suutsin ma sõnad silp
silbi haaval meelde jätta. Kuid siis kui draakon oma roheliselt põlevate silmadega
mulle otsa vaatas, tundusid need võimatud. Ta puuris oma silmadega mu
hinge. Ainult täielik usk sõnadesse oleks mind päästnud. Valetamine
oleks läbi nähtud. Need silmad olid liiga võimsad, et valedega leppida.
Siiski ilma sõnadeta polnud võimalik võita. Ja siis, väga
raskelt, ma ütlesin oma loitsu. Ning ta vappus. Ta ründas mind. Ma
üritasin põigelda. Ta rebis mu enda haardesse. Mõne hetkega suutsin ma sealt
põgeneda, sest teadsin, et nii ma rünnata ei saa. Ma haarasin oma mõõga ninga
ta märkas seda. Mu käsi värises, kuid ma teadsin, et ma ei tohi hirmu välja
näidata. Ma võtsin endas kogu jõu ning usu kokku ja hoidsin mõõka kindlalt. Ma
olin lahinguks valmis. Enam veel kui kunagi varem.
Nüüd oli minu aeg. Ma nägin võimalust, nõrka kohta. Ma pidin
kogu oma kavaluse ning osavuse mängu panema. Minu mõõgal lasus loits, mille
võlur oli sinna pannud. Ilma selleta oleks rünnak mulle endale liialt ohtlikuks
võinud osutuda. Üks kunagine sõdur oli
rääkinud, et ma pean tabama draakonit paari õrna kohta. Ta oli mulle need kohad
ka selgeks õpetanud. Nüüd oli mu rünnak täies hoos, ma tabasin teda jala ja
kere vahele ning ta möirgas. Siis kiiresti liikudes tabasin ma veel kahte nõrka
kohta.
Hetk oli käes. Ma nägin oma võimalust. Ma teadsin, et see oli "kõik või mitte midagi". Ma ründasin. Kuid oh õudu! Esimene torge ei tabanud märki. Ta märkas
mu nõrkust, kuid ma ei lasknud sellel ennast segada. Ma proovisin uuesti. Teisel
korral saatis mind edu. Draakoni silmades oli nüüd õndsus. Allavandumise rõõm.
Ta teadis alati, et kunagi peab ta langema. Tol hetkel oli ta lihtsalt rõõmus, et
mina olin selle ülesande enda peale võtnud. Kuid langedes jäin ma tema alla
ning ma sain kukkudes kõva hoobi vastu pead. Veel enne teadvuse kaotamist sain
ma siiski aru, et retk oli tehtud. Mu näole ilmus võidukas ning veidi tobe
naeratus. Ma võisin külla tagasi minna võitjana. Kangelasena.
