Kolmas nädal kainust. See oli vangla. Ei, see oli hullem. Ma justkui istusin väikeses kongis, kus seintel olid pildid kohtadest, kus ma alati olla olin tahtnud. Ja mis kõige hullem, sellel vanglal oli uks, millest ma iga hetk oleksin võinud välja kõndida, kuid kui ma seda teinud oleksin, oleks minu karistusaega pikendatud. Kainus viib mõtted ikka võigastesse kohtadesse. Kuid see ei olnud veel kõik. Taaskord olin ma nõustunud sõpradega peole minema. Minu viibimises klubis oli midagi sarnast dieedil paksu väikse poisil olekule kommipoes. Kuid siiski, ma olin nende inimestega võõras riigis veel viimast päeva ja see nõudis tähistamist. Miks ma endale nii teen?
Me kõndisime kamba eestlastega mööda Lübecki tänavaid, otsides klubi mida kohalikud meile soovitanud olid. Ma rääkisin mõne kaaslasega juttu ja mulle tundus, et neile isegi meeldis mind kuulata. Võibolla olid nad lihtsalt juba piisavalt purjus, et mind rõõmsalt taluda, aga ma eelistan mõelda, et esimene variant kahest on tõsi. Mõned neist olid vähem, mõned rohkem täis. Ma vaatasin neid ja tõdesin kurbusega, et vaid murdosa neist oskas juua nii, nagu viisakas ja kohane on. Ma ei heida ette liialdamist, mida ka minul pahatihti ette tuli, kui ma veel seda püha nektarit tarbisin. Neile heitsin ma hoopis ette seda, et nad ei osanud ennast liialdadest piisavalt kontrollida. See tähendab , et nad said koormaks teistele. Kuid siiski proovisin ma mõistev olla.
Kõik pakkusid mulle juua ja ma keeldusin viisakalt. Ümbrus oli väga ilus. Jõed ja rohelus hoidsid mu mõtte õigel rajal. Liisa oli mu kõrvale sattunud.
“Miks sa siis jälle ei joo?”
“Ma pole jõgi, ma ei pea koguaeg voolama.”
“Ei, aga nagu päriselt?”
“Sest mul on juba palju saanud. Sa tead küll, et vanasti jõin ma väga-väga tihti. Ja üks asi mis mind selleni viis, oli fakt, et iga harv kord kui ma joogist keeldusin, olid kõik täiesti vapustatud.”
“Nojah.”
Juss hüppas mulle selga ja karjus nõõ. Mina, nagu iga tubli suksu, perutasin korraks ja liikusin oma kiireima galopiga inimesterivi esimestest mööda. Siis me peatusime ja vahetasime kohti ning mina sõitsin tema seljas tagasi oma kohale. Liisa naeratas ja me vestlesime veel. Ta oli minu hinnangul täitsa kena, peamiselt tänu oma punastele juustele. Ma olen üks miljonitest meestest, kes jagavad pärilikku nõrkust punapeade vastu. Midagi surmavalt vapustavat ta ei olnud, kuid siiski oli ta teatud määral paeluv. Oleks mul võimalust ja soovi, küllap oleksin ma üpris õnnelik temaga mõnel õhtul koos lõpetades. Aga soov oli ajutiselt kadunud .Eriti viimasel ajal, kus minust oli saanud kuivik.
Seltskonna eesotsast räuskas Hanna vajudes Martini kaela. Tema oli võtnud mult soovi juba tükk aega tagasi. Tema aitas kaasa mu kunagisele alkoholihullusele, mille jooksul iga kaine nädal oli patt, ja mina olin väga vooruslik. Mõned nädalad tagasi olin ma sellest lihtsalt väsinud ja ma proovisin omal käel toime tulla. Selles mõttes oli see reis Saksamaale koos tutvuskonnaga väga halb mõte. Kuid piletid olime me ostnud teadmata, et teine seal on ja nüüd leppisime me oma saatusega. Nii õel, kui see ka poleks. Aga ma olin juba väga tubli ja suutsin temast eemale hoida.
“Ma peaksin vist koju minema. Ma olen päris väsinud ja klubis pole mul kainena miskit teha.”
“Ole natukene veel,” vastas Liisa.
“Ma parem siiski lähen.”
Ma ütlesin Jussile headaega ja keerasin seltskonnale selja endameelest märkamatult ning tegin mõned sammud.
“Sa lähed ära?” kuulsin ma liialt tuttavat häält hüüdmas.
“Jah, mul pole siin midagi teha.”
“Ära veel mine. Tule pidutse veidi ikka!”
Ma seisin rahulikult ning üritasin teda analüüsida. Kuid see õnnestus mul alati liiga hilja nagu ka seekord ning ma otsustasin siiski seekord alluda. Me kõndisime kõik koos veel edasi ja mina ning Juss vahetasime oma tavapärase kõndimisstiili väga silmariivava tantsu vastu. Me olime kaunilt sünkroonis. Miks teised ennast nii hästi ei tundnud nagu meie näiliselt? Ma võisin ju seespool kaktki olla, aga sellegipoolest võin ma ülejäänud seltskonnal meelt lahutada!
Järsku olime me kohal ja astusime klubisse sisse. Sees ootasid meid mõned kohalikud, kellega me selle nädala alguses kohtusime. Mõned neist ei meeldinud mulle absoluutselt. Või kui meeldima on liiga üldine, siis pigem ma lihtsalt ei usaldanud neid absoluutselt. Nad polnud meie rühmast ka sugugi jookidega maas.
Siis lagunes grupp laiali ja ma hakkasin seltskondade vahel zonglöörima.Ma tantsisin ja nautisin eesti neiude seltskonda. Ega kohalikelgi viga polnud, aga mul polnud enam mingit tuju uute tutvuste loomiseks. Siis uurisin suitsuruumis, kuidas inimestel läheb ja käisin läbi baarileti äärest, nautimaks seda pinevat õhkkonda, mis tekkis kui kogu seltskond tõstis shotiklaasid kõrgele.
Koguaeg pidasin ma aga silmas Hannat. Ta oli juba liialt võtnud ja väga sõbralik kõigiga. Minu meeldimisele liiga sõbralik. Ta vaarus ringi ja otsis juua. Sõbralikul kaunil neiul blondide juustega polnud seda väga keeruline leida. Ma põlesin seest, aga ma olin endale lubanud, et ma ei lase ennast ta kohalolust segada. Lubanud, et ma ei sega teda enda kohaloluga. Me ööbisime erinevates hotellides aga ma oskasin ka tema omasse minna, sest ma olin juba varakult ühelt sõbrannalt, kes temaga elab, teejuhiseid küsinud. Tema oskas ka sinna minna, aga ma hakkasin vaikselt kahtlema ta võimekuses. Ei, las ta olla.
Ma läksin tantsima tagasi kuid see ei suutnud mind enam kauaks lõbustada. Just siis sadas mulle otsa blond juuksepahvakas ja selle all purjus neiu. Ma tõmbasin ennast kiirelt eemale ja vaatasin teda ning tema vaatas mind ja naeris. Kurat, tema võit.
“Ma viin su koju, sa oled liiga palju joonud,” ütles Michael, kes oli järsult ta seljataha ilmunud. Muusika oli väga vali aga siiski kuulsin ma neid sõnu väga selgelt. Me olime Michaeliga kaks päeva tagasi kohtunud ja temast oli olnud palju kasu kõige mõnusamate istumiskohtade leidmisel. Ta juhtis Hanna saalist välja ja ma läksin nendega kaasa. Klubi ees kukkus Hanna kõrgendatud äärele istuma.
“Kas sa tead üldse, kus ta ööbib?”
“Jah, ära muretse, mees.”
“Muidugi ma muretsen, ta on liiga palju joonud. Ma võin ta hotelli viia. See pole siit kaugel.”
“Miks sa pead meid segama?”
“Mida kuradit sa luuletad, ma viin ta lihtsalt koju!”
Michael vaatas mulle silma. Tema silmade nägin ma seda, mida ei saaks ükski inimene usaldada ja tema nägi minu silmis põlevat viha.
“Ha, no muidugi, sa oled lihtsalt kade! Juss rääkis mulle eile, kuidas sa Hannaga koos olid olnud. Sa lihtsalt armastad teda ja tahad temaga uuesti koos olla.”
Mu enesekontroll oli kadumas. Käed tõmbusid pilgule ja silmisse ilmus pilk, mida kunagi sõdurid kartsid. Mul olid mehe silmad, kellel pole enam midagi kaotada. Nüüdseks on silmade lugemise kunst kadunud aare. Kuidas saab üks persevest armastust nii vääriti mõista?! Armastus ei tähenda seda, et ma iga hinna eest oma riista just selle inimese sisse torgata tahaksin! Ma lihtsalt tahtsin teda koju viia. Aga endised armastajad on maailma suurimad kurjategijad. Kui teema puudutab ühe puhul teist, siis peavad kõik tema sõnu vaid räpaseks pettusskeemiks nendevahelises mängus. Kõigi jaoks on see järjekordne hästiplaneeritud malekäik.
“See ei ole hetkel oluline, mida ma tunnen! Ma pean ta ära viima!”
“Haha, muidugi on see oluline. Sa armastad teda!”
“Luba mul lihtsalt temaga korraks rääkida!”
“Ei, nüüd on minu kord. Hoia eemale.”
Michael lükkas mind eemale ja ma nägin, et ta rusikad olid valmis. Ta ootas, et mina haaraksin initsiatiivi ja prooviksin lüüa. Õpiku järgi tantsiv nolk. Aga mul polnud mingit lootust kaks ühe vastu.
“AH MINE PERSSE!”
Ma hakkasin minema kõndima. Mu keha värises ja mu silmad olid pisarais. Ma tundsin, et ma oksendan kohe ja ma ahmisin armutult õhku. Sellest ei piisanud, ma pidin seisma jääma ja hingeldama. Mul polnud kunagi varem paanikahoogu olnud. Kõnni minema ja lase sellel minna! Ei, kurat ma ei saa teda jätta!
Ma keerasin tagasi ja pühkisin silmad. Nad istusid veel õnneks seal kuhu ma nad jätnud olid ainult et nüüd oli Michaelil kõrval mingi sõber.
“Hästi, saadame ta koos koju.”
“Ei, mu sõber viib meid juba autoga. Ma elan ise selle hotelli lähedal, ma oskan teed juhatada.”
“Hästi, luba mul vähemalt kaasa sõita, palun. Pärast võid sa mu siia tagasi tuua ja me pidutseme edasi.”
Nad rääkisid oma sõbraga midagi omavahel saksa keeles. Ma ei saanud midagi aru, siiski kõlas see kohutavalt.
“Hästi.”
Me istusime autosse ja hakkasime sõitma. See ei olnud tee hotelli. Vähemalt minumeelest mitte. Aga ehk ma olingii eksinud? Me peatusime ja Michael hüppas kohe autost välja ning tõmbas ka Hanna kaasa. Ta hõikas veel järgi, et viib ta üles. Nüüd nägin ma alles, et maja mille ees me peatusime ei olnud kindlasti hotell. Ma kuulsin kuidas Hanna vastu hakkas õuest ning samal hetkel klõpsusid ukselukud kinni. Juht oli mind hästi silmas pidanud. Tal nagu poleks see olnud esimene kord.
Mind haaras kombinatsioon hirmust ja vihast kui ma nägin läbi toonitud akna Hannat võitlemas ja alla jäämas ning vaikselt paksu põõsastiku poole liikumas. Ma lõin täie jõuga küünarnukiga aknasse ja see purunes. Ma tundsin kuidas mu nahk rebenes kuna ma kandsin lühikeste varukatega särki ja auto liikus kiiresti kohalt.
Hetkeks ei osanud ma käituda, siis aga nägin, et juht oli oma turvavöö lahti jätnud. Ma haarasin enda oma ning surusin selle kiirelt ühte kahest august. Siis panin ma käe seljatagant ümber autojuhi kaela ning surusin kogu oma jõudu kasutades kinni hapniku ja vere liikumise ta pähe. Mõni sekund hiljem keerasin ma ta pead just niipalju vasakule, et ta käed ka kaasa liikusid ja ühes nendega ka rool.
Vali pauk ja auto jäi seisma. Mu keha lamas puu najal ja juht oli lömastatud. Kurat! Seda klõpsu ei olnud käinud, mis tavaliselt käib, vihjamaks, et turvavöö on kinni ja nüüd on su sõit turvaline. Mu parandamatult katkine kest lamas verega kaetud seal puu najal. Võidelnud surmani ja siiski surnud ilma asjata. Meie kahe kadumist märgati alles paar tundi hiljem ja mina ei olnud ainus armastaja, kes tol ööl suri. Üks meist ainult kõndis edasi. Ja püha pask, ma surin kainena.
