1. Vaatus
Koor:
Koor:
Kas tunnete seda poega,
nii isepärase moega,
kes rekordeid jookseb,
kelle soeng taevasse vookleb?
Tast täna teil jutustab me lugu,
kuidas sõpradest ei pidanud lugu
see noormees, kes Kisel on tagant
ja Rasmus on eest, see vanapagan
(Sisesneb Rasmus, näeb välja nagu ülelaskja homo.)
Rasmus:
Kutid, kutid kuulake plaani:
Täna täis joome end maani!
Mida teed Oll, Tauri, Roosine sõber
ja mu vend Aivar, sa pole ju nõder?
Lähme, lähme, tõstame klaasid,
peame maha ühe korraliku brääzi!
Roosnupp:
Tuleksin küll, kuid sõber, mu kallis,
täna kinos varjundid hallid.
Ning homme trenn nii vara,
et ei kutsu mind pudeliava.
Tauri:
Ka minagi kahjuks vist tulla ei saa,
mind ootavad naised, viin ja muusika.
Sünnipäevalaps taas aasta vanem,
olgugi, et sina tast kordades parem.
Aivar:
Kallis vend, sul teatama pean:
Õhtu veedan tööl, sa tead.
Ma rügan, et toetada sind kui langed,
et iial pisaraid ei näeks su palged.
Oliver:
Viina ma sinuga võtaksin küll
ja õlutki jooksin kui hull,
kuid kulda mul pole ja hõbedat ka.
Kui aitaksid tuleksin, muidu ei saa!
Rasmus:
Mu sõbrad, mu kallid, mu joomaribande,
nõnda siis murrate ammu antud vande,
et joomalauas kõrvuti alati jääme,
seniks kuni viimsegi päeva ära näeme?
Mis saab küll nüüd edasi?
Kas pole tõesti kedagi?
Ma üksi ja kaine,
see karistus nii ebamaine.
Aivar:
Kuid minul on võimalus, minul on plaan,
objektil me võtta võiks lonksu või paar!
Teil noored ja tugevad töökäed ju taskus.
Poleks paha kui mõni teist juurde astuks,
sest olen nii üksi, nii lõputult üksi,
et jalast võiksin heita ka püksid!
Tauri:
Kallis Oll, kas sinagi tuled
saatana peole, kus õhkkond nii jube?
Su olukorda neis ridades pilkan
ja ekraanitaga itsitan kui väike plika.
Oliver:
Tauri, mu kallis, mu arm, mu ainus,
sitta sa söö, et mind pangendad laimu!
Ma saatana nimest kuulda ei soovi
ja tema tegemistest enam ei hooli.
Rasmus:
Jah, Tauri, söö sitta sa alatu tõbras!
Miks ütled nii kurjasti seltskonnas, kus sõbrad?
Aivar:
Ära kuula neid tauri, sitt teha võib paha!
Keegi neist seda ise ei tahaks!
Oliver:
Kuid, Aivar, kas ei näe sa tõde?
Ta sõnad teravamad kui lauahõbe!
Vaata Aivar ja sinagi näed,
kuidas sitta loobivad mu hinge ta käed!
Aivar:
Mõistan oma sõnade ekskliku sisu,
Tauril tõesti võiks olla sitaisu!
Oliver:
Kui Rasmus toob õlled, siis sinule ,Aivar,
ma tuleksin toeks, töö valmis sul aitaks.
Oh, Rasmus, oh, Rasmus, kas oled nüüd mees?
Sõnade taga sa seisad või ees?
Rasmus:
Ah,
ma ei tea...
Aivar:
Esmakordselt kuulen ma sellist lauset
suust, mis muidu on armas mul lausa!
Mis juhtunud sinuga kallis vennas?
Kas kaotanud oled sa ennast?
Oliver:
Rasmus räägi nüüd, su sõnu meil tarvis,
ütle, kas päästad mind kainusest karmist?
Ja Aivari üksinduse kõledast vallist?
Kas päästad Roosi varjundist hallist?
Rasmus:
Sõbrad teid alt vedama pean.
On noku mul peas,
ja püksid vaid vedelat paska täis.
Ehk teine kord, eks näis...
Koor:
Nõnda reetis noor Rasmus oma sõbrad nii head,
need ilusad näod ja nõnda helged pead.
Kui muud me loost te täna ei kuulnud,
siis teadke, et Rasmus on me jaoks koolnud.
2. Vaatus
Koor:
Arvasite, et nõnda see lõppes?
Kuid oodake, kuulake, istet võtke.
Rasmuse lugu nõnda otsa ei saanud!
Südametunnistus oli ta tegudele viinud.
Rasmus:
Kuula mind, kallis Oliver,
su maja ees peagi olen.
Objektile sind viia tahan,
minevikku jätame mu pahad.
Oliver:
Oo, kas need on õlled su peos?
Püsti veel nõnda me paneme peo!
Rasmus:
Pidu kaua kesta ei saa.
Edasi minema ma peagi pean.
Oliver:
Kuhu sind viivad su õhtused teed
ja mis teedele tassib sind su muutlik meel?
Kas taas meid alt vedama hakkad
või meie sõdade kirve matad?
Rasmus:
Esmalt objektile jõuame koos,
siis Aivariga koos joomahoos
reedan teile oma väikese plaani,
seletan teile, miks teiega ei kaani.
Oliver:
Nüüd, kus minek on jalas
võtan välja oma viimased varad.
Kuuspaki meile ostagi saan,
siis avarduvad meile uhiuued maad!
Aivar:
Tere, tere, noored ja vahvad!
Avame õlled, Oll tool kahma!
Rasmus, miks seisad nii seal?
Miks õlle ei ava, mis sa meist pead?
Rasmus:
Kaaslased teil tunnistan ausalt,
edasi suundun te lõbude aasalt,
sest Geyla rõõmud mind ootavad ees,
seal õnnelik iga minusugune mees.
Oliver:
Rasmus, taas sa meie südant rüüstad,
kuid valust alkoholgi ei päästa.
Päästab vaid see, et ootasime seda.
Aivar, me ju tunneme teda!
Aivar:
Tõsi ta ole, seisab me ees
see alatu pettuseid täis mees.
Kuid pidada pikka viha ei saa,
ta ilu vooruste ees me põlvili maas.
Oliver:
Sinuga nõustuma pean. Tõi mind ta siia,
lõpetas õllega kainuse piina.
Sinu üksildusele pani ta jõhkralt tõkke.
Ärgem lükake teda veel unustuste jõkke!
Rasmus:
Tänan teid, kamraadid.
Te tarbigem vaadid!
Teid jätan nüüd siia,
kuid kunagi ehk võtame isegi viina.
Koor:
Nõnda noor Kisel andestuse välja teenis,
kuid kas ta ka teist kahte selle teenega veenis?
Selle üle sina vaataja otsustama pead!
Vaid sina saad olla see, kes seda teab,
sest sinagi sellisse olukorda sattuda võid.
Kuidas käitud sina, kui ära kasutatakse sõpruse võim?
Muidugi kui teil on vähegi õnne
kuulete, kus oli Aivari ja Oliveri öine tõmme.
Kus nad jõid ja vabadust tundsid,
kus Rasmuse reeturlikus haihtuma sunniti.
3. Vaatus
3. Vaatus
Rasmus:
Ma olen naasnud, siin ma olengi taas.
Langegu iga narr mu saabumise ees maas!
Heategu ja üllas pünnistus mu poolel on.
Kes mu vastas olgu mürgine ja kärnas konn.
Lisaks kõigele abiväge ma tõin,
vastased seni ma elusalt sõin.
Andke mulle andeks reetmise valud,
teid endale appi ma rünnakul palun.
Igaveseks vastased seljatan siis
kui aitate mind mu sõbrad, sõda on peace!
Martin:
Loogika me poolel.
Me vasane kooleb!
Mihkel:
Isegi vigastus ei sega meid
hävitamast, löömast puhtaks teid!
Oliver:
Mida sa räägid, puhta hullunud mees?
Kas tead, mis väljakutsed sind ootavad ees?
Rasmus:
Ma olen valmis nii valmis!
Minu valmidust ei saa väljendada salmis.
Kuid oodake oodake veel,
oma pühendumust tõestan töö teel.
Kuid esmalt veidi ma istuma pean,
sest väsinud mu keha reisist sa tead!
Aivar:
Millest sa räägid, miks kuseb su meel?
Sa ju tead, et saatus meie poole teel!
Meid vallutab öö kirgede torm.
Miks, Oll, sa oled nii morn?
Oliver:
Sest ma tean, et Rasmus meid reetmas on taas.
Ei suuda ta hoida lippu, ei Isamaad,
kuid annan tal võimaluse, annan tal žansi!
Kui põrub siis igavesti põrgus ma tantsin.
Rasmus:
Uskuge mind, semud, uskuge mind!
Võidule teid viia, see on mu ind.
Kuid teatke, see kattus täna paika veel saab.
Mu roheline volga teid koju veab!
Oliver:
Kuid uskuda sind me iial ei saa.
Kuidas saame ohverdada sulle me oma maa?
Sinu käes kõik kaardid, sinu käes on võim,
tuua tagai me sõprus, tuua tagasi me hõim!
Aivar:
Miks usud sa teda, miks usaldada veel?
Kas tõesti nii lihtne ongi su meel?
Me peame ta muutma, ta tegema uueks!
Teda usaldan vaid üksnes uues kuues!
Tauri:
Ma tahaksin liituda, kuid mu süda on murtud.
Kadunud on tahe, kuid iial ma ei kurtnud.
Tänan, Rasmus, et mind aidata tahtsid.
Sul on mu õnnistus, sinuga kirve ma matsin.
Roosnupp:
Ma olen juba kodus, kuid vaikin ma veel.
Ma tunnen, et kadumas mu meel.
Sul andestan, Rasmus, sul andestan, vend.
Ma igatsen sind nõnda nagu käbi igatseb känd.
Oliver:
Andkem andeks mu sõbrale kallile!
Aivar:
Vastab ta me moraalide mallile!
Roosnupp:
Teda usun ma alati, temas on mu religioon!
Tauri:
Tema eest ennast ülesse pooks!
Koor:
Mis arvasite anduestusest te?
Kas arvasite, et Rasmusel sinna puudub tee?
Uskuge mind on hullemaid veel!
Neist pajatab mõni teine teravam keel!
Uskuge meid, Rasmus on perse.
Tänu temale loome me värsse.
Kuid unustuse hõlma ta iial ei vaju.
Ta lollus liigutab inimiesi ja maju.
Sellega jätame teid igaveseks siit.
Jätkae meelde,Rasmus on sitt!
Kuid temast on palju sitemaid veel.
Kuid neid ei suuda luua mu meel.
Andesta lugeja kirjaniku lollust.
See kõik vaid ta mõistuse hall ollus.
Tegelased loome vili vaid.
Autor teie ette kuvas loodud maid.
Nüüd veini vaid jooma peab teie looja.
Rasmus, Oliver, Roosnupp ja Aivar, te kujutlusvõime roojad.
