Varrsav V2

Õhtul jäi kahjuks saun vahele, kuid pole hullu, sest toa temperatuur polnud hoolimata lahtiset aknast langenud ning ma sain piisavalt higistada. Kui ma õhtul korraks emale receptionist turistiraamatut tooma läksin juhtus taas midagi põnevat. Nimelt on saatnud moepolitsei ka teise spiooni mulle sappa mu räigete kuritegude eest moe vastu. Kõndisin sirgel seljal, oma vana Metallica särk uhkel seljas, receptioni poole, kui läksin mööda baarist, kus mingi armsa vuntsiga härra hoogsalt klaverit mängis. Seal baaris persetas laua taga üks turtelneckia kiilakas. Tagasi toa poole suundudes tabasin ta pilku, mis vihjas selle suunas, nagu ma oleksin just ta tütart vägistanud ja siis talle näkku sülitanud. Parkisin ennast peale seda traumatiseerivat teekonda tuppa maha ja otsustasin minna vanni, sest tundsin ennast peale seda sündmust väga räpasena. Tunniajast vanninautimist sisustas ka The Doors. Siis otsustasin visata pikali ära, kuna päev oli olnud väsitav ja kui ma lasin ennast rõõmsalt pikali voodisse, avastasin, et voodid on siin nii pehmed, nagu oleksid madratsid tehtud väga mitme kihilsest pehmest peldikupaberist. Hoolimata temperatuurist ja voodi pehmusest suutsin ma siiski petaselt magama jääda. Hommikul vedasin ennast siis dušši alla, kus ma harjumuspäraselt pool tundi ärkasin. Hommikune puhastus tehtud viskasin ma Metallica särgi selga ja vaatasin natukene telekat, kust mänis Cartoon Networki pealt "Free Willy". Täna sain ma esimest korda aru, et see filmipealkiri ei räägi peenisest. Siis suundusin hommikusöögile. Kuna tegu oli bufee lauaga, ei näe ma ühtegi head põhjust, miks mitte täita oma taldrik 2/3 ulatuses peekoni ja suitsulõhe saiadega. Olles poolel teel võidule oma taldrikul ilutseva toidu vastu hakkasin ma kuulamamis ümber toimub ja kuuldu kinnitas mulle mu kahtlus. Nimelt praeguseks olen ma juba 80% kindel, et Saksa Liitvabariik saadab igale reisile kuhu mina lähen kaasa ühe saksakelt kõneleva perekonna, kelle põhieesmärk on istuda minu kõrval lauas hommikusöögi ajal ja tuletada mulle meelde, kus koolis ma käin. Ning rusikareegel on ka see, et kui sa võõral maal hommikusööki sööd, on kuskil restorani otsas mingi soome tädi, kes räägib kõigist teistest valjema häälega. Peale seda, kui ma suutsin lammutada selle kuningriigi, mille ma ise selle taldriku peale ehitasin, suundusin ma magustoitu võtma. Kui ma istusin tagasi maha oma kohale, oma hommikuhelbeid piimaga nautima, avastasin ma, et vastaslauda oli ennast istutanud see turtelneck moepolitseist. Hommikul aga temal minujaoks pilke ei jagunud, ma märkasin ta silmadest kurbust, mille võib sinna tekitada ainult fakt, et ta ei saanud keppi. Kui ma amutasin viimaseid lusikatäisi piima oma kausi põhjas püüdis mu silma üks 4-liikmeline seltskond. Silma püüdis seetõttu, et esmapilgul tundus seal olevat üks kena minuvanune tüdruk. Lähemal vaatlemisel aga selgus, et teguon vähemalt 25 aastase naisega, kes on ennast väga osavalt nooremaks maskeerinud. Kõht lõhkemiseni täis, istusin ma oma tuppa, et kirjutada üles tähtsmad muljed hommikusöögist ja lasta leiba luuse. Leib luus otsustasin ma rünnata tihedat päevaplaani muuseumist muuseumisse. Teisel vaatamisel pean tunnistama, et mõni asi vanalinna majade juures mulle siiski meeldis. Nende lapikud taevasse ulatuvad korstnad, mis aitasid vahet teha sellel, kus üks maja algab ning teine lõppeb olid päris armsad. Eriti aga meeldisid mulle nende väiksed rõdukesed, mis torkasid ennast tavaliselt teiselt korruselt majast välja, poosetama vanalinna peatänava kohale. Eriti stiilne oli vaadata, kuidas seal üks vanem mees suitsu tegi. Astusin hotellist välja minnes ka kiirelt ühte toidupoodi kuna nohu kiusas ja janu tülitas. Teel kassa poole pakk taskurätte ühes ja pudel cappyt teises käes vaatasin ma alkoholi leti poole ja avastasin, et riiulitel polnud ei Monte Cristo ega Bolino veini. Poola sai mu väikses märkmikus ühe miinuspunkti aga õnneks olin ma emaga, mis tõttu see minu reisi üldist meeleolu väga ei rikkunud. Lükkasin siis asjad letti ja müüja viskas mulle 4.3 sekundiga ette umbes kaks poolakeelset lauset. Minu jaoks kõlas see kõik ühe sõnana, aga hoolimata sellest tegin kindla näo ütlesin "I-I-II can't speaks language." Mis peale ta silmasi keerutas ja mult raha nõudsi. Summa makstud asusin kindlal sammul oma esimese sihtmärgi poole Uprising muuseumi näol. Teel kaarti lugeda üritades avastasin ma, et suudan juba poolakeelseid tänavanimesi veerida. Suur samm edasi minu meelest. Möödudes akendest nägin ma armsaid valgeid tikitud linikuid ja kardinaid. Täielik throback 1920 aastatesse, kui mina olin veel poisike ja Eesti oli uus uhke sõna. Varssavis on erinevalt Tallinnale andekad kerjused. Üks mees näiteks mängis trummi mingi vana kapi peal. Teda kuulates jäin mõtlema, et mida kõike ta saavutaks, kui talpäris trummid oleksid. Seda mõtet mõlgutades olin ma temast liiga kaugel, et raha anda. Ühest viiulikangelasest panin ka mööda aga olin liiga arg, et raha anda. Oli ka klassikalisi vähemandekaid, nagu üks vananaine, kes sente paluma tuli. Õnneks ei saanud ma tema palvest saastagi aru sest see oli kohalikus keeles ja kõndisin ilma süümekateta edasi. Kõndides avastasin ma, et tänavakivid on lõksud turistidele. Nimelt osad neist on lahtised ning nende all on auk kuhu koguneb vesi. Ma ise astusin nede sisse korduvalt aga ühtegi kohaliku ma sellise õnnetu saatuse osaliseks saamas ei märganud. Sellest järeldasingi, et kohalikel on mingid kaardid aukude vältimiseks. Peatselt sattusin ma ka esimese valgusfoori otsa, mida ma jalgsi liigeldes Varssavis näinud olin. Seal selgus kurb fakt, et ka valgusfooridest on autojuhtidel üpris ükskõik, mistõttu oleks ma teekonna jooksul korduvalt peaaegu auto alla jäänud. Üks suuremaid miinuseid keele mitte oskamise juures on see, et ma ei saa kohalikust tänavakunstist mitte midagi aru. Kõik need teravad laused seintel jäävad mulle kaugeks ja mõistmatuks. Kuid järsku tabas mind teel ootamatu takistus- mu ema otsustas mind tirida kingapoodi. Seal istusin ma maha tegin näo nagu mul oleks kadunud igasugune eluisu ja leidsin, et too hetk oli suurepärane võimalus oma Pou-d toita. Minu mänguhoogu aga segas üks müüja, kes hakkas midagi poola keeles vuristama. Lasin tal rahulikult lõpuni rääkida enne, kui külma ükskõiksusega ütlesin, et ma keelt ei mõista. Õnneks pääsesin peatselt kurja kingapoe õelast võimusest ning teekond jätkus. Mida kesklinna poole ma jõudsin, seda rohkem nägin ma ehitusprojekte. Jäin mõttlema selle peale, et küll on hea meie väiksele Järvevanale, et ta Varssavit ei lubanud üle uputada, kui see valmis, sest see linn ei valmi ainult kauem kui Tallinn, vaid kauem kui Tallinn-Tartu maantee. Kogu see jalutamine aga oli kostitanud mind kerge peavaluga, mis kergelt mu tuju pärssis, aga mütsid on nohikutele ja homodele. Kõndides hakkas miski mulle silma, nimelt olin ma sattunud vist vatsakamate inimeste rajooni, sest iga 100 meetri tagant oli kas Pizzahut, Kfc või mõlemad. Kogu selle liikluskultuuri virr-varris ja hirmus seisin ma taas ülekäigu raja juures ja üritasin leida oma võimalust üle tee joosta, kui juhtus midagi hämmastavat. Üks vanema seeria BMW peatus ja lasi mind üle. Mul oli tunne, et olen sattunud pahupidimaale. Äkki kätt tahataskusse viies sain aru, et mu rahakott on veel alles. See ja teadmine, et ka mu eesnahk on alles tekitasid minus küsimuse, et mis värk on. Siis mulle aga seletati, et juutidel on eraldi linnaosa. See tundus alguses nagu huvitav ekskursioon, kuid siis tuli mulle meelde, et eesnahk ei kasva tagasi ja see ekskursioon jäi tegemata. Kõigi nende mõttelendude käigus olin ma nagu imeväel jõudnud sihtkohta ja võtsin rõõmsalt piletikassas järjekorda. Koht oli väga populaarne, seda sai järeldada nii sellest, et kassa juures oli pikk rivi, sellest, et riidehoid oli täis ja sellest, et igalpool oli palju inimesi. Audiogiidiga varustatuna hakkasin ma siis avastama poolakate vastuhaku muuseumit. Elamus oli võimas alustades pisaraid välja tirviatest kangelaslugudest ja lapskullritest, lõpetades eepilise relvakoguga. Mu elu on jälle tükike täiuslikusele lähemale nüüd, kus ma olen oma silmaga ära näinud Panzerfausti ja Nebelwerferi mürsu. Kahjuks oli ka elamuse juures negatiivne külg. Nimelt, kui ma seisin rivis , et näha filmi Poola 1945 3D digitaal rekonstruatsioonist seisid minu taga kaks oma hilimsemates 20's naist, kes haisesid nagu varbavahe juust peale pikka trenni. Kuid oh õnne, muuseumit avastades leidisn ma maast 10 kohaliku raha senti. Nagu ütleb vanasõna: "Kes groszi ei korja see złoty ei saa." Peale kaht tundi selles võimsas muuseumis jõudsis minuni aga väsimus ning olin sunnitud lahkuma kuna mind ootas veel ees Kopeirnikuse muuseum. Sinna otsustasin kaardi järgi võtta otsetee aga kuna ma kasutasin vannenud meediumit, nimelt paberkandjat polnud keegi sinna peale märkinud teeöid, mistõttu oli minu otsetee üpris käänuline. Kõndides kõigi nende kõledate kortermajade jahirmutavate büroohoonete vahel nägin ma aga arhitektuurilist meistriteost. Se seisis uhkelt ümbritsetuna kõrghoonetest aga suutis mu suu äiesti ammuli lüüa. Selleks oli Poola Kultuuri ja Teaduse Palee. See oli pilvitorkiv hiiglane kes hämmastas mind üdin. Kuid ka see nauding jäi lühikeseks, kuna ühe hoovis oleva obeliski peale oli mingi hernepea üritanud teha graffitiga anarhistliku liigutust ja ma tundsin ennast tiba halvasti, et maailmas on igal pool selliseid idioote. Oma uuel teel,mille pidin tänu teedeparandusele ette võtma, kõndisin ma mööda ühest ostukeskusest mille vaateaknad suutsid mind shokeerida. Nimelt oli neli suurt vaateakend enda alla võtnud pirakad Schwarsernegeri pildid. Lähemalt uurides selgus, et tegu on mingisuguse tema välja antud raamatuga. Mõte tema kirjutatud raamatust võttis külmavärinad ihule küll. Minu kõrvalteed viisid mind aga ka ühe väga meeldiva asja juurde. Nimelt E. Wendeli shokolaadikohvik. Mul oli korraks tunne, et tegu on Willy Wonka poega. Selline segiajamine võiks elgitada selle poe võimsust. Kuna külmus oli taas minust võitu saanud istusin ma maha ja tellisin sooja shokolaadi kookosega ja kihilise shokolaadikoogi. See oli vahelduseks selline söögikord, peale mida ei olnud ma sunnitud ema kohi kõrvalt suhkrut magustoiduks varstama. Peale veel paari sisseostu selles maagilises poes jätkasin ma pooleli olevat teekonda. Ning ilma erilise seikluseta jõudsin ma sihtkohta. Kell oli selleks ajaks saanud juba 16, mis jättis mulle ainult pooldeist tundi muuseumi avastasmist. Koht ise oli nagu Ahhaa Keskus ruudus. Palju rohkem huvitavaid asju aga kahjuks tänu sellele  ka palju rohkem tüütuid külastajaid, tänu kellele ei saanud ma pooli asju proovida, sest ma ei viitsinud passida kuni nad üritavad nende asjadega midagi saavutada. Üks mees mulle siiski meeldis ja minujaoks üllatusena oli ta hiinlane. Ta meeldis mulle, kuna kui ta palus, et ma temast ühe vidinaga pilti teeksin ütles ta mulle Sir. Tundsin ennast võimsana. Lõpetasin siis oma seikluse teaduses, sest kell andis märku, et on aeg tagasi pöörduda. Teel tagasi kõndisin mööda ühest eramajast, mille aias nägin koera, tegin siis teadusliku katse ja selgus, et koer mõistis eesti keelt. Ma hõikasin "Koer" ja ta reageeris. Jõudnud tagasi vanalinna peatänavale mis viis mind otse hotelli juurde, avastasin ma, et turistide arv oli võrreldes eilsega kahekordistunud ja meenutas juba seda rahvasumma, mida võib leida Tallinna vanalinnast, kui suvised Soome kruiisilaevad oma ahtri Tallinna sadamasse pargivad. Ringi vaadates aga poola keelt kõnelevate inimeste suunas, märkasin ma, et nende ülestõus oli mingil määral õnnestunud, sest aaria rassist polnud nende veres haisugi. Kõik olid rõvedad slaavi mollid. Kell 18 jõudsin siis hotelli ja see jättis mulle 30 minutit puhkeaega, kuna kella 19 oli broneeritud laud ühes Liibüa restoranis. Hea ka, et kiirelt sealt toast minema sain, kuna see juustu hais mis mu jalgadest tuli peale päevast kõndimist, oleks löönud ka tugevama saksa sõduri lootusetult auti. Panin siis botased jalga tagasi ja suundusin sööma. Restoran tundus väljast nagu koht, kuhu viisakas jalg tavaliselt ei astuks, kuid esmamulje oli petlik. Istusime laua äärde maha ja kohe kõnetas mind naaberlaua peoseltskonnast üks vanem tädi poola keeles. Rääkis pika jutu maha, osutas näpuga mu selja taga olevatele kinkidele ja kui ma selgitasin, et ma keelt ei mõista, noogutas ta mulle rõõmsalt ja istus maha ning pani viina edasi. Tegu oli vist kellegi 70. juubeliga. Meile toodi menüüd ja ma hakkasin järjest rohkem aru saama, et ilusad tüdrukud ei kuku elus läbi, neile on lihtsal ette määratud hakata ettekandjaks. Söök oli täiesti jumalik. Õhtusöögi käikude tipphetk oli see, kui lauda toodi vahekäik, milleks olid lambalihapallid frittitud hakkliha ümbrises. So much meat! Peale sööki oli küll selline tunne, et ma ei söö enam kunagi, hommseni. Kui natukene viriseda saab seda teha lihavarda kallal, mis oli tiba väntske, aga kellele meeldiks suus tiba kõva vorst rohkem, kui mulle. Kuna hotelli tagasi siirdudes oli aeg hiline olid hakanud ilmutama end 8-tunni kangelased, kes öös põlevad nagu tähed ja päeval närbuvad nagu veeta lilled. Neid on raske mitte märgata, kuna nad tekitavad nii palju lärmi. Natukene enne seda, kui ma jõudsin hotelli, tabas mind üllatus. Kõndides kuulsin seljataga järsku valjut vaibakloppimist ja sellinne tunne oli, nagu Elton kihutaks mööda. Mööda panid aga kaks vana Volvot aknad all. Ju on siis Volvo poola osside bemm. Tagasi oma toas, tundsin, et mu õhtusöök tahtis tagasi tulla ja ta oli vihane. Peldikus korraldasin siis omamoodi uprisingu. Tegelikult oli see rohkem downfall, aga peldiku vntikas pidi kõva tööd tegema, et ülestõusu laiali peksta. See vabastav elamus seljataga suundusin sauna ja ujuma. Kuna hotell oli pakkunud tasuta hommikumantlid ja sussid, tundsin ma, et oleks patt need kasutamata jätte. Viskasin oma mantli selga ja lasi külma rahuga läbi reception, kus tähtsad härrad jõid kallist alkoholi, spasse. Kahjuks oli basseini pikkus tüüpilisele rõngataujujale kolm tõmme ja saunas valitses temperatuur, mida etiooplased nimetavad mahedaks kevadeks. Kuid siiski oli see mingil määral karastav ning uni tuli sedavõrd magusam.