Hannover 8 Brezelite lõpp

Viimane päev algas nagu arvata võis kõige raskemalt. Äratus oli kell 5.30, mis on minu jaoks veel kaugelt liiga vara, et maailma aksepteerida sellisena nagu ta on. Õnneks oli mu lemmikjogurt lauas tagasi viimasel hommikusöögil. Ilmselgelt pere hoolis minust. Auto poole kõndides hakkas mulle kõrva, kuidas kohvri rattad klõbisevad teel alati kõvemini, kui sa kuskilt lahkud. Autosõit oli minu jaoks huvitavam, kui viimastel päevadel, sest seda teed ei olnud ma varem sõitnud. Teeks oli autobahn. Sõitsime küll väikses Volkswagenist, kuid sellest hoolimata polnud autobahnil 130 km/h mitte mingi pinge. Kõik need ärapöörde kohad kiirteel meenutasid mulle kohutavalt Need for Speed Underground 2. Üle silla sõites vaatasin ma aknast välja ja mulle meeldis väga avanev vaade silla alt läbi sõitvale kiirteele, mis oli nagu autodejõgi. Taas tundsin ma ennast kahjuks täiesti tähtsusetuna.

Lennujaam tundus isegi pisem kui Tallinna oma ja Wifist polnud seal haisugi. See tegi lennu ootamise natukene nukraks, kuid ma suutsin toime tulla. Kusele minnes leidsin midagi väga armsat. WC-s oli üks kabiin tiba suurem kui teised ja selle uksel seisis kiri “Isa ja poja WC”. Tundus mulle väga armas lisa pisikesse lennujaama. Lennukis oli mind taas õnnistatud aknaaluse kohaga. Õnnistaja oli Rain, kes tegi internetis meile Check-In ära. Lennukis tasub alati istuda akna all. Seekord ma küll ei saanud vaadata päikesetõusu ega loojangut aga pilvede vahel nägin taas midagi ilusat. Kui me lendasime  kahe pilvekihi vahel tundus silmapiir nagu amatöör guaššimaalija teine teos, kus on näha väga selget erinevust iga üle lõunedi ülatuva pintslitõmbe tooni vahel. Lisaks sellele, oli ka järgmine avanev vaatepilt võluv. Pilvede vahelt avanesid väiksed augud, just kui aknad, läbi mille nägin ma all jooksvast maastikust ja infrastrukuurist.

Peatselt maandusime hiiglaslikus Frankfurti lennujaamas. Seal oli mu esimene sisseost kindel. Läksin oma väravale lähima toidukäru juurde ja ostsin endale reisi viimase brezeli. Ma vabandan kõigi oma blogi lugejate ees, sest ma olen teid eksitanud. Kogu nädala kirjutasin ma Bretzel aga saksakeeles on siiski tegu Brezeliga. Viimane Brezel sees läksin tagasi värava juurde, kus lootsin topsi tasuta sooja kakaoga kirjutama istuda. Minu suureks pettumuseks oli kakao otsas ja tasuta interneti aeg piiratud. Interneti aja probleemist ma suutsin Jonase abiga siiski mööda hiilida, sest mul polnud mitte mingil juhul enam plaanis passida 3 tundi ilma internetita. Lennujaamas sai veel tiba ringi seigeldud. Käisin teiste väravate juures kakaod varastamas, ostsin ühe hotdogi, mis polnud midagi selle sarnast, millega me harjunud oleme. See oli midagi ameerikalikku. Lisaks sellele seisin ma veel lennuujaama ühes osas, kus lagi oli kõrgemal kui mujal, ja nautisin oma olematut suurust.

Pärast seiklemist oli aga aeg minna lennukisse. Sisse astudes tabas mind õõvastav vaatepilt. Terve äriklass oli täis pilukaid, kes möödujaid vaatasid. Ma tundsin täiesti õõvastavat hirmu kui vähemalt 20 kitsast silmapaari minu peal peatusid. Pääsesin siiski eluga ja peitsin ennast lennuki tagumisse otsa akna alla. Seal tabas mind taas mu vana sõber uni ning koos läksime me võõrastele maadele seiklema. Ärkasin ma taas söögi ajaks, mis valmistas pettumust kuna sooja söögi asemel sain ma kaks mingisugust haledat võileiba. Sõin ära ja asusin aknast välja jõllitama. Seal nägin, kuidas pilved olid moodustanud meie alla otsekui põranda, mis tundus täiesti läbistamatu. Reisi tipphetk oli see, kui aknast välja vaadates ma nägin, kuidas järsku üle meie lendas üpris lähedalt teine lennuk. See joovastav pilt ajus jätkasin ma lugemist. Kui me alustasime maandumist võlus mind merelt maale kraapiv udu. Ta justkui oleks üritanud maad vaikselt vallutada. Tallinna lennujaamas sain ma pagasi üllatavalt kiiresti ja Vallo isa oli piisavalt lahke, et mind koju viia. Mis mind häiris oli see, et kui aeglaseslt me mööda Järvevana teed sõitsime. Sest minujaoks oli 80 km/h nagu rahulik sörk peale saksa kiirteid. Kodus jälle pakkisin asjad lahti ja viskasin oma lehmakostüümi selga ning asusin mitte midagi tegemist nautima. Järgmine reis on plaanis Soome sellel esmaspäeval. Parem oleks, et jälle loete.

Hannover 7 Kainus

Hommikulauas tabati mind kurva üllatusega. Minule nii armsaks saanud jogurti asemel ootas mind seal mingi vale topsike. Sel hetkel teadsin, et päev head ei too. Kooli sõites oli jälle vähe kehv olla kuna inimesed möödusid nii kiiresti. Ma sain aru, miks mulle meeldib inimesi vaadata rongis. Kõige ilusamad tüdrukud ongi need, keda sa näed ainult üheks sõiduks. Su mälu teeb ta ise perfektseks. Kooli jõudsime kiiremini, kuna üks valgusfoor oli katki ja meie jaoks tähendas see väiksemat ummikut. Sealt ristmikult teisest suunast tulevad inimesed mind ei huvita. Viimasel kooliteel jäi mulle taas silma asi, mis oli mind terve reisi häirinud. Millegi pärast meeldib sakslastele oma autosi värvida hambapasta värvi. Mul pole aimugi miks. Vihjed saatke mulle palun Facebooki.

Koolis ootas mind prantsusekeele toppelttund. Täitsa ilus oli alguses kuulata seda keelt. 25 minutit tunnsit tegeleti õppimisega, peale mida lükati meid mikroskoobi alla. Pommitati igasuguste küsimustega Eesti kohta, millele ma vastasin meeleldi. Ülekuulamine läbi pidin ma minema jälle projektiga tegelema. Külmavärinad käisid üle, kui ma astusin uuesti sinna õudustemajast arvutiklassi. Harder suutis mind jälle välja vihastada kuid see sai lõpuks siiski valmis ja mind ootas järgmine toppelttund. Seekord oli tegu ajalooga. Seda oodates proovisin ära ka saksa kooli põrandad. Imelikul kombel oli seal palju mugavam istuda, kui Eestis koolipõrandatel.

Ajaloo tunnis juhtus midagi maagilist. Õpetaja tegi lõpuks klapptahvli lahti. Ma tundsin nagu kogu tarkus, mis tahvlile kirjutati, voolaks nagu iseenesest minu sisse. Lõpuks ma siiski tüdinesin tahvli vaatamises ja vaatasin ringi klassis. Seekord oli klassis isegi 2 ilusat tüdrukut. Lisaks  sellele oli ka tagareas Jacob. Ma ei tea, mis ta päris nimi on, aga ta nägi välja nagu Jacob Twilightist. Meie kõrval istusid kaks tüdrukut, kellest üks meiega ka tiba juttu tegi. Tänu ta juudininale ei olnud ma kindel, kas tta on rohkem huvitatud sellest, mis on Matul püksis, või sellest, mis on Matul püksi taskus rahakoti vahel. Hakkasime taas filmi vaatama nagu see Saksamaal nii tavaline on. Selle ajal ründas mind taas unepoisikene. Päris suur teine, kui aus olla. Iga silma pilgutusega vajsuin unne hetkeks.

Tunnid läbi läksime Subwaysse sööma. Hoolimata sellest, et see on Eestis ka, oli see mu esimene Subway külastus. Maitses teine isegi päris hästi, kahjuks polnud mul piisavalt raha kallima võiku jaoks. Siis naasesime kooli, et vaadata oma töö vilju. Projekt, mille eest me olime saanud kõik 100 eurot reisiraha seisis uhkelt. Uhkelt, kuna ma olin pannud kogu teksti Comic Sans-i. Kui keegi ei tea milline Comic Sans välja näeb siis Selline. Peale seda läksin taas shoppama. Tegin ka ühe sisseostu, kuid üldiselt jäi see poodlemine üpris viljatuks. Käisin ära ka ühes kohalikus antiigipoes, aga tegu oli üpris mageda antiigipoega. Teine lahe pood, kus ma käisin oli ühe ostukeskuse koomiksipood, kus ma kahjuks raha kulutada ei raatsinud.

Tagasi kooli minnes polnud me kindel, mis bussile minna. Niisiis hüüdis Rain “YOLO” ja me läksime ühe bussi peale. Yolobuss sõitis kahjuks aga vales suunas. Järgmises peatuses siis tulime maha ja läksime lähedalolevasse metroojaama. Stiilse hilinemisega saabusime me siis grillpeole. Enne veel astusin läbi kooli vetsust ja mul tuli suurepärane mõte. Teha kõigile kooli poistele särk, mis on noortepärane aga samas paneb mõtlema neid oma tegude üle. Särgil peaks seisma suur kiri “Keep calm and PISS EVERYWHERE”. Tõsiselt, mul tunne, et nad isegi ei ürita. Peol grilliti kõvasti vorste ja veel enam tehti vorstinalju. Kahjuks aga õpetaja vorsti lõputult ei jätkunud.

Pärast grillimist liikusime sakslastega linna. Kuna kell oli 20 läbi tuli näidata oma sõidupiletit bussijuhile. See tundus nagu mingi kehvem versioon Edgari geniaalsest valideerimisest. Linnas astusime sisse korra Dublineri ja siis liikusime väiksema seltskonnaga edasi kuhugi järgmisesse baari. Kuna ma olen otsustanud peale Kissi joomisest loobud, seisab miskipärast selle baarideskäimiseaja peal umbes 50 korda sõna “kainus”. Öö oli mulle, kui paranevale alkohoolikule äärmiselt raske. Tagasi Dublineris vaatasin veidi suhteliselt igavat jalkamängu, peale mida vaatasin ma, kuidas seltskond Dublineri ees õllekasti tühjendas. Ise käitusin nagu kainele kirjanikule tavaks ja irdusin seltskonnast. Tegin isegi tiba pättust ja võtsin tänavalt raamatukapist ühe raamatu kuigi mul endal sinna midagi vastu panna ei olnud. Lõpuks õnneks sain ma koju ja magama. Kainus on kohutav asi, eriti mulle igavas seltskonnas.

Hannover 6 Härg

Hommik saabus tavapäraselt aga seekord märkasin ma teel kooli palju rohkem rattureid. Võrreldes Lübeckiga pole see ikkagi midagi aga samas pole Märjamaa B-klassi rattamaraton võrreldes Tour de Francega midagi erilist. Kuna kooli jõudsin ma liiga vara otsustasin taaskülastada pagariäri tänava nurgal. Hea tunne oli süüa kooki ja juua teed, samal ajal vaadates, kuidas inimesed kooli lippavad. Seejärel liikusin Matu ja Rometiga parki. Teel jäi meile silma üks eriti mehine roller, mis ilmselt eritab süsihappegaasi asemel higihaisu ja sügab regulaarselt mune. Käisime korraks ka tiigi ääres ja üritasime kalu enda juurde meelitada. Välja kahjuks ükski ei hüpanud, nii et suundusime tühja kõhu ja tiba nukra meelega tagasi kooli.

Koolist sõitsime hauptbahnhofi ja seal istusime rongile suunaga Wolfsburg. Minu suureks pettumuseks puudusid rongis lauad. Aknast välja piiludes avanes taas väga meeldiv vaatepilt. Kerge udu oli katnud silmapiiri, mis tegi sealt välja paistvad perfektsed puud veel maagilistemateks. Ainsaks probleemiks loen ma enda vaadet seganud elektriliinid. Nad tükkisid õelalt mu ilusale lõuendile. Möödasõidul võlus mu pilku üks räbalas korras vana rongijaam. Midagi nii omapärast õhkus temast. Ma ei oska seda kirjeldada aga tema korrast ära olek ja pisikene suurus lõid mingisuguse armsa kombinatsiooni. Enne kohale jõudmist sõitsime veel üle paari väikse jõe ja siis üle paari jõe, mis olid nii üle kallaste tulnud, et kõrval olevad põllud olid muutunud soodeks. Loomad tundusid oma vastvalminud basseinides tegelikult päris õnnelikud. Esimene Wolfsburgi põnevatest asjadest sisustas mu viimaseid kilomeetreid rongisõitu, kui me paar kilomeetrit kulgesime mööda kanali äärt. Kanal oli nii rahulik, kui me tast mööda lippasime.

Rongist välja astudes lõi esimesena asjana silma see, kui valge see linn oli ja ma ei mõtle praegust, et tegu oleks rassistliku kohaga. Igal pool oli heledat betooni ja see peegeldas kohutava koguse päikest mulle näkku. Igatsesin päikseprille, mida ma olin hommikul öökapi peal vaadanud ja siis otsustanud mitte kaasa võtta. Kõndisime siis Harderi juhatusel üle ühe üpris kena silla. Sild seisis eelmainitud kanali kohal ja üle silla minnes pidin esimest korda tõdema, et teisel pool jõge tõesti oli muru rohelisem. Seal ootas meid Volkswageni tehas. Meile öeldi Autostadti ees, et me oleksime võinud tulla raudteest 100m kaugusel asetsevast, lintidega kallist ja uhkest sillast, selle asemel, et kõndida 600m ja minna üle tavalise igava silla. Kirusime taas vaikselt Harderit aga kuna peatselt laaditi meid väiksele praamile, ei kestnud minu viha kaua. Praamil võtsin kohe väljas oleva esirea koha kuna ilm oli üpris palav ja oma jakki ma seljast võtta ei raatsinud.

Praamiga sõitsime umbes 5 minutit. Meist sujusid mööda suurte konteineritega laevad, nii mõnusalt, nagu neil polekski lasti peal. Sõites tehast vaadata oli võimas. Taevast läbistavad korstnad ja suur punane ehitis. Tundus tõeliselt hirmutav kuid samas ka kutsuv, nagu Willy Wonka tehas. Siis ronisime tehase juures maha. Kõndisime ülepingutatud bussipaviljoni ja ronisime bussile. See buss on üks kallimaid busse ilmselt mida ma näinud olen. See oli ka jumalikult mugav, mis tähendas, et ma jäin poolest vabrikusõidust ilma, kuna ma jäin magama. Kogu see bussisõit oli nagu suur väide Volkswageni poolt: “Vaadake palju raha meil on. Teil pole nii palju raha ja ei saka kunagi olema!” See tripp seljataga kõndisime tagasi Autostadti fuajee. Tegu oli päris vinge hoonega, see kord mitte oma kaunite reljeefide või iidse kunstiga vaid puhtalt tänu oma avarusele. Tundsin ennast seal keskel seistes vastikult tillukesena, minu jaoks pigem harjumatu tunne. Tulime siis välja tagasi, kuna Harder oli taas pange pannud ja läksime seekord üle ilusa silla Phenosse, mis oli nagu Ahhaa! korda kaks. Üle silla sõites märkasin kanali kallastel väikseid nunnusi rohelisi künkaid.

Teaduskeskuses ringi seigeldes avastasime küll palju toredat aga mind isiklikult väga häiris enamus asjade juures see, et mul tuli nendega seoses Reischl meelde. Lisaks sellele oli seal üks eriti ülbe masin. Pidavat välja arvuta, kui suur on hirm, et mu lapsed on värvipimedad. Küsis kõigepealtl, et kas mu partner on värvipime ja ütlesin, et ei. Siis küsis, et kas täpilise ringi sees on 72 või mitte midagi. Ma vastasin mitte midagi ja siis järsku julges see idioot mulle väita, et ma olen värvipime. On ülbik. Lisaks sellele üllatas mind Matu ühe masinaga, kus alguses ma vaatasin peeglisse ja siis ta pani järsku kastis tule põlema ja mingi nigru vahtis vastu mulle. Vahepeal tegime pausi ja sõime. Seekord oli mu pasta isegi aksepteeritav. Kui ma uuesti ringi lipasin leidsin ma ühe punapea, kes oli ilmselt itaalanna ja siis hakkas mu tee tema omaga kuidagi imelikult tihti kattuma.

Teaduskeskuses lõpetanud läksime lõpuks Autostadti. Teel andis ilma lootust juba, et muutub jahedamaks ja aksepteeritavamaks. Sillal sõites nägin ma suurt Nike Factory Outlet poodi. Ma pidin ennast tagasi hoidma kuna olin lubanud raha kokku hoida. Lihtne see ei olnud. Autostadt mulle väga pinget ei pakkunud sest saksa autod ei paku mulle väga pinget. Korra istusin mingis Porsches aga ei tundnud mingit erilist emotsiooni sellega seoses. Seevastu sealne arhitektuur oli juba päris huvitav. Omapärased väiksed ja suuremad majad jagatud laiali pargi laadsele ehitisele, kust voolasid läbi erikõrgustel ojad ja tiigid. Porsche maja oli ainus, mida ma külastasin. Premium Clubhouse oli ainus, mis mind huvitas, aga sinna sisse minna ma ei julgenud.

Raudteejaama tagasi kõmpides nägin ma kõige lahedamat asja maailmas. Järjekordselt konteinerparvel jooksis edasi tagasi väike armas koer. Ta oli mingi kaks korda armsam kui need hiinakad. kes rongis mu kõrval istusid. Hannoveri rongijaamas juttu ajades segas meie vestlusele ebaviisakalt vahele üks eestlane. Päris eestlane. Võrras linnas. Ajasime temaga natukene maast ja ilmast juttu ning läksime poodlema. Ostsin kõige lahedama asja Saksamaal endale, kuid see peab saladuseks jääma, sest see on üllatus Triinale. Siis pidime mina ja Matu sakslastega kokku saama, aga kokkulepitud kohtumispaika me üles leida ei suutnud, nii et kutsusime saksad enda juurde. Neid oodates avastasin ma, et ühe maja varjus kekutab võltshärg. Ma arvan, et Hannoveri peale on ära jagatud terve võlts farm. Kui nad kohale jõudsid astusime sisse baari, kus läks väikseks õlle rüüpamiseks. Mina kahjuks õlut ei joo, mistõttu istusin ma kuival. Siis kõndisime kohaliku Hella hunti. See oli mõnusa jõe kaldal, mis oli hakanud ka üleujutama nagu maakohtade jõekesed. Seal istudes tabas mind äkitselt arusaam, et Saksamaal pole vist ühtegi sääske.

Hannover 5 Ment

Hommik oli seekord eriliselt külm. Tavaline vannitoa ja söögi rutiin seljataga ronisin ma autosse ja asusin koolipoole teele. Teel sõitsime mööda loomaaiast, milles mulle on ainult häid lugusi räägitud, ja lubati, et peatselt me külastame seda. See kord hakkas mulle mööda sõites järjest rohkem kohale jõudma kui rikka linnaga, või vähemalt linnaosaga, oli tegu. Kõik majad nägid välja, nagu neis maksaks korter hingehinda. Kõige uhkem majadest oli üks villa, mis mu silma püüdis. Sellest mööda sõites seletati mulle, et tegu on vanadekoduga ja ma jäin tõeliselt hämmingusse.

Autoga tihti sõites on mulle järjest selgemaks saanud, et ma eelistan ühistransporti. Need hommikused peatusespassimised võivad tüütud olla aga mulle meeldib teisi, kes minuga ootavad, jälgida. Autos lähevad inimesed kõik nii kiiresti mööda ja minul pole miskit vaadata. Isegi kui auto jääb tiba pikemalt seisma on see ummikus, kust ma küll inimesi vaadata saan, aga see pole see. Ei ole seda tunnet, et mis saab, kui nad vastu vaatavad. Sõites jälgisin ka tänavanimesi. Järsku nägin Zeppelinstrasset ja tunniks ajaks oli mu peas kinni Rock and Roll.

Jõudsime kooli ja mind ootas ees kaks tundi eetikat. Kahjuks aga tunnis elava arutluse ja uute teadmiste omandamise asemel hakkasime vaatama filmi. Film võis isegi hea olla aga oli esimene tund, tegu oli draamaga ja film oli saksakeeles. See kõik kulmineerus selleks, et ma oleks peaaegu õpetaja kõrval istudes magama jäänud. Ainukene asi, mis mulle filmist meelde jäi oli üks umbes 8 aastane lohakas juuditüdruk, kelle seelikud olid ikka liialt kõrged. Filmist puhkamiseks otsustasin minna kusele. Seal äratas mind üles kõle vaatepilt. Tekkis tunne nagu sakslased kuseks kas ilma käteta või oleksid nad kõik pimedad. Põrand sõnaotseses mõttes ujus kusest.

See elamus seljataga liikusin arvutiklassi tegelema klassiprojektiga. Hakkasin siis arvutis ringi vaatama ja esimene asi, mis mulle vastu vaatas oli Internet Explorer, minu igihaljas vaenlane. Üritasin leida siis arvutist teist brauserit aga tulutult. Selle otsingu käigu selgus ka, et rääkimata normaalsest brauserist arvutil polnud normaalset operatsioonisüsteemigi. Õigemini, tal polnudki operatsioonisüsteemi, vaid tegu oli mingisuguse serveril põhineva totrusega. Süda läks selle kasutamisest pahaks. Lisaks kogu sellele arvutidraamale avastasin ma järsku, et mu ipod oli suutnud endas ära kustutada mu põhiplaylisti. Õnneks kõik laulud olid siiski alles.

Projektiga tegelemine läbi vaatasin ma koolipeal ringi ja avastasin, et ringi liigub väga palju pilukaid. “Suurepärane jahimaa Otile” mõtlesin ma endale, nii ringi vaadates. Pidin siis minema järgmisesse tundi ja klassi ees seistes, tegi mind ümbritsev klass oma käitumisega mulle selgeks, et mind übritsevad idioodid. Minu õnneks toimib sarnaselt meie koolile ka seal saksapärane õppesüsteem, nimelt tuli õpetaja klassi juurde ja ütles, et tund jääb ära.

Otsustasin siis minna üksinda jalutama. Kõigepealt kõndisin ringi lähedal olevas pargis. Seal ma avastasin, et kohalike lembus graffiti vastu on suurem, kui arvatagi võis. Isegi puud polnud pääsenud spreivärvi külma embuse alt. Ringi uidates leidsin ma kohaliku muusika-ja teatrikõrgkooli, mis tuletas mulle meelde, et õhtul on näidend. Sealt pöördusin ma tagasi parki ja leidsin ennast peatselt ühe tiigi ääres. Tiik oli küll roojane aga omas mingisugust mõnusat kohalolu. Ma seisin pea 10 minutit silla peal, mille alt voolas tiigist välja üks oja. Siis aga märkasin, et kõrvalolev ment passib mind juba tükk aega, nii et otsustasin lahkuda. See kitsekuju oli tõeliselt hirmus. Seejärel kõmpisin pagariärisse, millest olin parki suunudes möödunud. Seal võtsin endale bretzeli, tüki kooki ja klaasi teed ning tundsin ennast aknast välja vaadates kirjanikuna. Seni kuni teised tegid praktilisi asju kulutasin mina aega mõtlemisele. Tagasi kooli minnes püüdis mu silma ka üks roosa välikäimla. Minu jaoks oli see uus kuna ma nii harjunud tavapäraste sinstega.

Koolis sain kokku väikse seltskonnaga ja me läsime sööma. Bussi oodates jäi mulle silma koht, mis reklaamis ennast vanainimeste arvutiklubina. Judinad käisid üle keha selle peale. Buss viis meid kesklinna. Seal seadsime sammud ühe Ameerika stiilis toidukoha poole. Seal haises ja toit oli kehv, aga kuna mina ei maksnud on see ükskõik.
Sealt edasi liikusime ühele endisele industraalalale, kus sakslased pidid oma projektiga tegelema. See tehtud liikusime kooli. Koolis oli meil 2 tundi aega, et saada lahti kõigist tehnilistest probleemidest, teha proovi ja olla valmis esinema. Kõik läks lõppuks õnneks hästi ja kuigi sakslased millestki aru ei saanud, julgen ma väita, et mina andsin hea esinemise, nagu paljud teisedki. Saime kätte ka näitleja palga ehk tiba kommi ja läksime kõik koju. Kodus sõin ma veel kergelt õhtust, blogisin ja keerasin näitlemisest tulnud väsimusega tuttu.

Hannover 4 Lõpeta ära, vein

Käes oli taaskordne raske hommik. Seekord tegi seda siiski tiba ilusamaks fakt, et kuna ma hommikusöögilauda ennast vedada ei jaksanud toodi hommikusöök mulle voodisse. Nagu see ütlus kord juba oli “Kui Muhhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi Muhhamaedi juurde, kui piisavalt oodata.” Mu õnn jäi aga üürikeseks kuna hommikusöögiga kaasnes teade, et tunni aja pärast astume me välja. Söök söödud käisin pesus ja kirusin fakti, et Saksa vannitubades on aknad alati lahti. Soe dušš oli mu ainus päästja tollel hetkel. Peale pesu jõudsin ma veel 5 minutit magada ja siis pidin liikuma raekoja tagusesse parki, kus sakslased alustasid eelmisest õhtust üle jäänud alkoholi lammutamist.

Tiba imelik tunne oli veini rüübata kell 14 hommikul kuid ma ei hakanud vastu vaidlema sest reisil olles proovin võtta asjast täit kultuurielamust. Poisid tegid väikse pissipeatuse pargipõõsas ja liikusime poe suunas, kust sakslased tahtsid osta lisaalkoholi. Avalik kusemine on kohalikel ikka kohutavalt tavaline sest kui ma endale kohta otsisin, leidsin ma tänu sellele, et üks teine kutt oli seal just lõpetanud. Poes käidud liikusime rongile, et kokku saada teiste sakslaste ja eestlastega, et liikuda edasi kehva muusika üritusele.

See kontsert oli kogu Saksamaa reisi madalpunkt. Algas tunniajase rivisseismisega, kus kadus mu igasugune peomeeleolu. Siis tuli seista jäises vihmas ja kuulata saasta muusikat. Kohal pidi olema küll 25 tuhat inimest aga see ei olnud väga oluline number arvestades, umbes 24 500 olid väga koledad. Seal pidin ma seisma 5 tundi. 5 TUNDI. Lugeja, kas sa saad aru, mis tunne on lõdiseda külmas ilma igasuguse peomeeleoluta 5 TUNDI?!?! VIIS TUNDI! Mu paremal käel on 5 sõrme. Iga tund tohiksin ma nagu langetada ühe sõrme. VIIS TUNDI kuulasin ma kehvasi räppareid. 5 tundi selleks, et mu sakslane kuulaks ühe laulu Sean Paulilt.

Kui põrgu sai läbi suundusime me Oskari sakslase juurde jalgpalli vaatama. Tegu oli ju sakslaste jaoks tähtsa mänguga. Mina valisin poole selle järgi, mille vastu sakslased olid. Seal parkisin oma taguotsa diivanile ja vaatasin, kuidas teised kõik õlle panid. Sellel istumisel aga hakkas mulle Oskari sakslane esimest korda meeldima. Ta õde nimelt oli esimene ilus saksa tüdruk, keda ma see nädal näinud olin. Tõeline Cassanova nagu ma olen, viskasin ma talle vahel ühe pilgu ja vaatasin jalkat edasi. Lõpuks siiski sai mul villand faktist, et kõik mu ümber rüübist mekivad ja otsustasin pereisalt küsida, et kas majas valget veini ka leidub. Ta ütles, et kohe vaatab ja naases peatselt liitrise pudeli valge veiniga. “Kui hüva” mõtlesin ma endale ja hakkasin rüüpama. Varsti liitus minuga ka Matu, kes mõistis, et õlu pole midagi veini kõrval. Jalkpall lõppes edukalt, nimelt sakslased jäid kurvaks. Kristjan võttis ka pealt kampsuni, mille all peitis ennast ilus Bayerni särk.

Kuigi pereisa oli piisavalt lahke, et küsimata tuua lauda teine vein, pidime me siiski kahjuks lahkuma. Läbi paduvihma asusime teele lähima bussipeatuse poole. Bussipeatuses ootas mind rõõmus vaatepilt, nimelt seisis seal Oskari sakslase õde. Mul õnnestus temaga meie lühikese bussisõidu vältel ka paar toredat sõna vahetada, kuid peatselt pidime me bussist lahkuma. Siis kõndisime me läbi kohaliku rikasterajooni kodu poole. Kõndides tutvustas mu sakslane mulle naabruskonda. Näitas, kes kus elab ja kes mida tarvitab. Lõpuks, läbimärjana jõudsime me koju ja kohe kui ma suutsin jaki seljast võtta hambad pesta ja voodisse roomata kustusin ma ära.

Hannover 3 Kaevurmati

Hommik oli varajane ja seetõttu nukker. Kuid sellest hoolimata tuli võta jalad alla ja kihutada hauptbahnhofi, kus pidime kokku saama ülejäänud klassiga ja alustama järjekordset seiklust. Hommikul märkasin ma rongus kohutavalt palju huvitavaid kujusi. Parimaks näiteks saan tuua madala juuksejoonega Lebroni ja kolme lõuaga Snookie. Rongi aknast välja vaadates sai mulle selgeks kui väga kohalikud armastavad punaseid telliseid. Neid oli siin igale poole suurtes kogustes sokutatud. Lisaks sellele võlus mind üks rongipeatus, mis oli täiesti täis soditud graffitiga. Muidu oleks see võibolla tiba kehvasti mõjunud aga antud juhul oli tegu tõeliselt kauni tänavakunstiga. Rongist maha tulles jäi meil veel väike maa kõndimist hauptbahnhofini ja seda läbides märkasin ma väikest poekest, mis kummitab mind siiani. Tegu oli “Muffinparadisega” ja ma pean tunnistama, et selle poe sisu tõesti tundus paradiisina.

Seltskonnaga saime kokku rongipeatuses kust pidime asuma teele mingisse väikelinna, kus oli plaanis külastada kaevandust. Grupiga kohtudes aga sain taas kinnitust faktile, et Rain on sitaratas. Muidu ma siin blogis isklikuks ei lähe aga Rain on sitaratas. Asusime rongiga teele ja esimene asi, mis mulle peagi silma jäi oli üks täissoditud rong. Ta oli omamoodi ilus. Tee peal aknast välja piiludes jäi silma ka kohalik Lasnamäe oma kõrgete paneelhoonetega. Üldse jõudsin ma teel palju peale mõelda sest mul polnud oma muusikat kuna Rain on halb inimene. Kas ma mainisin juba, et Rain on sitaratas? Kui ei, siis Rain on nibunägu.

Järsku kihutas meist mööda teine rong ja ma jäin süavalt mõtesse selle üle kui imelik sündmus see on. See kui ma võisin sekundimurdosaks näha oma võimaliku tulevast sõpra, tuttavat või lausa abikaasat. Selle mõttelennuga lõin ma head 10 minutit surnuks. Kui ma sellest taastusin hakkasin ma märkama ümberringi asetsevat loodust, mis oli tõeliselt hingemattev. Väiksed külakesed punaste katustega. Üksiseisvad puud teede ääres, mis olid nii perfektsed, et igaüks neist sobiks mõne veinipudeli sildile või kuhugi logoks. Kõige tähtsam olid kauguses paiknevad mäed, mis olid kaetud paksude metsadega. Metsad lausa nagu oleksid palunud, et ma neisse ära eksiksin. Tõeliselt vapustav vaatepilt avanes mulle. Seda oleks suurepäraselt saatnud näiteks The Nationali melanhoolia, mida ma kahjuks kuulata ei saanud sest Rain on türanina. Mida edasi sõit läks seda lähemale jõudsid mäed ja seda rohkem võlutud ma neist olin. See moment kui me sõitsime läbi kahe mäe vahelt tundus tõeliselt maagiline.

Peale looduse nägin ma ka seda, kui tõsiselt võtab Saksamaa rohelist energiat. igal  pool oli näha tuulikuid ja paljud eramajad olid kaunistatud päikesepaneelidega. Kohale jõudes oli juba esimene pilk võluv. Raudteejaam oli järjekordne vana hoone, mille sarnaste nägemisega ma juba harjunud aga millest ei ole ma veel tüdinenud. Teine asi, mida ma märkasin oli mingi kohalik rokkar, kes minu jaoks jaama palju huvitavamaks tegi. Siis panime jooksu, et jõuda bussile mis pidi viima meid kaevandusmuuseumisse. Bussiga sõitsime mööda Schilleri koolist ja Platoni restoranist. Nägemata jäi vist ainult Hemingway baar. Kaevanduses lükati meile kollased kiivrid pähe ja kohe maa sisse. Maa sisse saime rongiga. Eriti vinge kollase masinaga oli tegu mille iga kapsel nägi välja nagu surmaotsus. Ilma kiivrita oleks see rongisõit minujaoks lõppenud ilmselt üpris veriselt. Tegime siis tiba tutvust kaevurite tööga. Tõstsime mingit maja kokku, koristasime põrandat, saagisime puid ja panime kive järjekorda. Siis läksime sööma. Lõunaks oli mu elu kõige magedam pasta carbonara. Hetkeks oli juba tunne, et meie kooli Nadja oli ka pagasis kaasa veetud. Siis läksime tagasi maaalla, kus sai tutvust tehtud ühe ülbe puuriga ja lähemalt uuritud plahvatuse detaile kaevandamisel.

Kui olime maaalt väljas kõndisime läbi kohaliku pargi ja mulle hakkas silma üks armas jõgi, mida ma kahjuks lähemalt uurima ei jõudnud. Siis tegime peatuse ühe tõeliselt võimsa mõisa ees. See oli nii hämmastav ehitis, et ma lihtsalt vaatasin seda umbes 10 minutit. Seal ees oli ka just lõppenud pulm. Selles kohas toimuks minu unistustepulm. Kuid järsku rikkus momendi perfektsust see, kui ma nägin ühe mõisa ees seisva kuju külge, kuhu oli soditud ringi sees A, pealuu ja tekst “Piracy”. Anarhia anarhiaks aga mis kuradi väidet sa üritad teha, kui sa midagi sellist sellisesse kohta sodid. Imbetsillid olid taas edukalt mu tuju rikkunud.

Edasi suundusime sööma ja kuna teised võtsid suunaks McDonaldsi tundus mulle, et jään nälga. Õnneks aga nõustus Matu minuga Dönerit sööma tulema sest tema pole pasavedur nagu Rain. Rongijaamas seistes nägin endiselt neid silmapiiril kõrguvaid metsavaipadega mägesi. Hämmastav vaatepilt, mis püsis ka esimesed 10 rongisõidu minutit, mida oleks suurepäraselt saatnud The Doors, mida ma ei saanud kuulata sest Rain on persekott.

Siis kui peale sõitu kodus käidud suundusime maailma suurima persekolli juurde peole. Seal tegin tutvust veiniga ja peale pikka pidu tuli ka uni nii et suunudsin koju magama. Uni tuli eriti magus kuna vein oli peas ja ipod lõpuks minu taskus.

Hannover kaks ehk Bretzel korda kaks ja võltslehmad

Ma lubasin endale, et sellel reisil pean peldikunaljadega piiri. Ma ei saa aru siis miks nad just nüüd mulle selle nii lihtsaks teevad? Läksin hommikul siis ennast tühjendama, kui avastasin, et tegu on taas juba berliinipäevlit tuttava vetsupotiga. Pott, mis on ehitatud mulle kui lõuendiks, kuhu ma pean oma patud maailma. Lisaks sellele kui ma üritan kasutada paberit ähvardab pott ümber kukkuda. Aga aitab praeguseks sitahuumorist!

Lähme tagasi aksepteeritavamatele radadele ja viriseme piima üle. Tegelt ei ole meie, ainult mina virisen praegust. Laual on küll 3.8% piim, mis on juba peaaegu inimlik aga maitseb ikka nagu keegi oleks selle veega pooleks teinud.

Ainult viriseda aga ei tohi! Ma pean südamest kiitma kohaliku ilma, mis võimaldab mul käia õues ilma, et ma ennast iga sammuga 10 grammi kergemaks higistaks. Esimest korda kooli sõites nägin ma jälle saksamaale omaseid vanemaid maju, mis taas tekitasid mu peas arusaama, et tegu on ilusa kohaga. Sõites kooli nägin ma ära juba kaks kirikut. Üks neist oli majadest tiba eemal seisev, puude varjus pesitsev, väga sünge stiiliga kirik. Teine aga oli ehitatud nii, et see sulas täiesti arusaamatult elumajadesse. Kooliteed kaunistas ka üks teistmoodi ilus hoone. Tegu oli ilmselgelt lammutamisele mõeldud suure hoonega. See oli täis soditud ja pooled aknad olid sodiks visatud aga mingi kummaline šarm oli sellel ehitisel siiski. Nende linna üks vingemaid ehitisi pidi olema Kuppelsaal, millest me ka mööda sõitsime ja ma pean tunnistama, et ta tõesti hakkas silma oma suure rohelise kupliga.

Kooli ette jõudes tabas mind taas suurepärane üllatus. Kool oli suur vanamoodne ehitis, mida oli tõeliselt ilus vaadata. Iga kell ilusam kui meie Eesti tavalisi H-kujulisi koole. Koolis ootas meid ees esimene tund, milleks oli geograafia. Geograafia õpetaja tuletas mulle meelde, et inimesed, kes on Eestis käinud, ei väsi Eestit kiitmast. Tundsin ennast juba natukene aega uhkena. Klassis silmadega ringi käies leidsin ma otse enda eest klappidega tahvli. Minujaoks tundus see kui mingisugune maagiline artifakt, mis peidab enda klappide taga kõiki maailma saladusi.

Kool aga lõppes meie jaoks peatselt ning me suundusime bussi peale, et sõita raekotta. Kõndides busipeatuse poole märkasin ma põõsas lehma. Lootsin, et saan lõpuks korraliku piima ammutada aga tegu oli kahjuks mingisuguse võltslehmaga. Bussipeatuses oli üks kodutehnika kauplus igasuguste vingete külmkappidega. Üks külmkapp seisis tänaval sildiga “Avatud”. See oli mingi pettus sest kui Romet proovis, siis uks ei avanenud.

Raekoda sai järjekordseks meeldivaks üllatuseks. Üllatuseks tänu sellele, et kui me selle ette jõudsime arvasin ma, et tegu on palju tähtsama ehitisega kui raekoda. Tegu oli täiesti rabava ehitisega, mis on väidetavalt täpselt 100m kõrge. Kuid kuna me pidime raekoja ees osasi inimesi järgi ootama otsustasin ma kasutada ära oma Bundeswehri jakki, võtsin üe käe varukast välja ja viskasin lähimale pingile magama, jakk näo ees. Kodutu mängimine kahjuks vilju ei toonud ja münte ma enda pealt pärast ei leidnud. Lõpuks pääsesime me raekotta siiski sisse ja ma saan julgelt väita, et seest oli tegu sama võimsa ehitisega, kui väljast. Ainus kaebus, mida ma esitada oskan on see, et lühter oli igav. Kuid raekoda ei väsinud mind üllatamast ning vetsus avastasin ma linnavalitsuse ametihoones kondoomiautomaadi. Miks ta seal oli, seda ma ei tea.

Raad läbi käidud kõndsime me ühe tehisjärve äärde, kus purjekad ringi silkasid. Järvekese lähemal uurimisel avastasime me sealse elu. Vee all ujusid ilmselgelt anaboolseid steroide tarvitavad kalad. Kuulasime veel mingit sakslaste presentatsiooni ja siis saime endale pooleteisttunnise linnaloa. Husselisime siis 3 erineva rongiga, et jõuda ülima eesmärgini. Döner. Meid ei seganud tee peal olev liiklus sest ka siinses liikluskultuuris on jalakäija miskipärast au sees.

Vaba aja veetsime süües ja seejärel veeti meid järjekordsele linna tutvustus retkele. Tee peal avastasin ma ühe kollast värvi karu kujukese, mille all oli silt “Goldenbärchen”. Kui ma hambaid sisse lööma asusin avastasin ma et tegu pole siiski Haribo uuemat sorti tootega. Juba teine pettumus päevas. Teel läbi linna tuvustati märkasin ma ühte vinget mahapõlenud kirikut ja kõndisin otsa ühele maast meetri kõrgesele ulatuvale puhast õelusest tehtud raudpostile. Meile tutvustati ka lähemalt ühte kirikut, mille torni peal olid suured pentagrammid ja selle vastas seisvat vana raekoda, mis polnud pooltki nii võimas nagu uus. Kiriku kõrval oli üks täiesti geniaalne asi. Raamatuautomaat, kust võis raamatuid ise laenutada ja isegi endale võtta tingimusel, et sa tood ise ühe raamatu sinna asemele. Siis tutvustati meile ka ühte vana purskaevu, mis oma pisikeste nikerdustega tõeliselt võluv oli. Ringi vaadates märkasin ma väga saksapäraseid maju, mis ulatusid astmetena oma esimesest korrusest järjest kaugemale välja ja mis omasid väljast neid tuttavaid tumeda palgi ja valge seina kombnatsioone.

Asusime minekule ja kõndisime haupbahnhofi suunas. Tee peal tabas mu silm eludeloendurit, mis tundus oma moodi ikka väga nukker asi, sa nagu saaksid vaadata kuidas inimesed surevad. Kuna nälg näpistas jooksin ma korraks grupist kõrvale ja ostsin endale ühe Maxi-Bretzeli, see oli nagu tavaline bretzel aga seda oli rohkem, mis tõttu oli see parem. Kui ma siis oma suur bretzel käes mööda tänavat keksides grupile järgi jooksin tundsin ma ennast juba nagu tõeline Hans.

Läksime siis kooli suunas, et teha proovi õhtuseks etenduseks. Tee peal jõudis mulle lõpuks kohale, et peaaegu kõik sakslased kannavad samu riideid. See oli tiba nukker. Teel kooli oli mu tuju heaks läinud ja ma tantsisin mööda tänavaid. Järsku tuli mul geniaalne mõte hüpata tänava kõrgemale äärele tantsima, äär oli aga liiga kitsas ja ma lõpetasin selili põõsas. Kooli jõudes saime teada, et etendust täna ei toimugi, mis peale otustasime minna ühe sakslase juurde, juua paar klaasi veini ja mängida kaarte. Kella üheksast liikusime koju ja ma jäin kell 22 magama.

Hannover 1: Bretzel

Järjekordne reis on kätte jõudnud ja järjekordne blogi nõuab kirjutamist. Näpud võivad veritseda aga oma lugejate nimel olen kõigeks valmis.

Reis algas küll tiba vähelubavalt kuna äsja on mul seljataga Lübeck ja sellele konkurentsi pakkumiseks peaks see reis muutuma inimeseks ja mind igal mõeldaval moel rahuldama. Kuid skeptilisusest hoolimata viskasin oma uhiuue kasutatud Bundeswehri jaki selga, võtsin jalad selga ja lippasin lennujaama.

Tundsin ennast uhkena, kui olin üks esimesi, kes oma pagasi ära andis. Palju vabam tunne ka kohe. Jäin seega ootama, et teised ka oma check-in’ga hakkama saaksid. Kaua ei läinud ja taas vantsisin rõõmsalt ja piiksuvabalt läbi turvavärava. Turvavärav viimase kadalipuna läbitud algas tavapärane ralli wifisse. Hüppasin oma värava juures asuva diivani peale ja ühendasin ennast koheselt Eestlastele elutarviliku wifiga. Wifis siis tubli õpilasena läksin ma kolmanda asjana eKooli.

Natukene aega wifis passitud ja üks edukas mäng LoL’i tehtud avastasin ma, et Matu on kadunud. Läksin teda otsima aga kuna ei leidnud, läksin hoopis pissile.

Lennukis pidin taas kuulama kolmes keeles turvaõpet, mis on praeguseks päris tüütuks muutunud juba. Eriti kõrva jäi mulle aga eellindistatud sõnumist üks lause: “Me teeme kõik, et tunneksite end mugavalt.” Kuid ma ei hakanud igaks juhuks stjuardessi kutsuma, sest olin üpris kindel, et minu nõuetele nad vastata ei suuda.

Lennukis oli mul taas hästi läinud sest istusin tiivareas, mis tähendas, et õhkutõus oli mulle natukenegi huvitav, kuid lend üleüldiselt on hakanud kaotama minu jaoks oma võlu. Süüdistan selles mu viimase aja tihedamat lendamist ja Sebe busse mis on bussisõidu muutnud minu jaoks nauditavaks.

Üks eelis lennukitel siiski on, selleks on söök. Täna serveeriti mulle siis lihapalliüllatust sinepitäidisega ja taevalikku saiakest. Maitseelamud meenutas natukene hotdogi. Ma lihtsalt pean välja uurima, kes varustab lennukfirmasi kuklitega. Mul on neid vaja! Eriti hästi läks mul tänu sellele, et mu ilmselt hetke lemmik klassiõde Laura andis mulle ka oma söögi. Toppelt küll ei kärise aga pakspersena tundsin ennast siiski. Nagu lõppes söök ei kestnud ka lend kaua. Vähemalt minu jaoks mitte. Samal ajal kui teised istusid kitsas lennukis kõndisin mina mööda võõraid radu Hispaanias tänu Hemingwayle.

Frankfurt tervitas mind ebarealselt ilusa ülelennuga. See linnaelu ja metsade kontrast oli rabav. Sellises paksus metsas tahaks ma tappa päevi mitte midagi tehes. Üks asi oli siiski, mis mind häiris. Selleks oli autobahn. Ma ei talu suuri kiirdeid kaugelt vaadata. Ma hakkan mõtlema, kuidas igal inimesel seal autos on eraldi elu ja kui tähtsusetu ma olen. Lennujaamas märkasime me Super Mariot, kes vist ei elanud ära torulukkseppa ametist või ta lasti lihtsalt kogu seente söömise eest lahti ja oli asunud tööle lennujaamatöölisena.

Kuna meil oli Frankfurti lennujaamas vaba aega 2 tundi arvasin ma, et parim otsus oli osta söögiks esimene bretzel, mis mulle silma hakkas. See oli väga hea otsus. See oli väga maitsev otsus. Peale seda, kui olime avastanud natukene kalleid lennujaamapoode läksime me oma värava juurde, kus saime teada, et seal on tasuta kuumad joogid. Mina jõin ära 4 kakaod ja Marcus proovis ära kõik kohvisordid masinas. Vahepeal me küll kartsime, et tal jääb see pooleli sest mingi neeger pani masina sisuga minema, aga õnneks tõi ta selle siiski tagasi ja degusteerimine Marcuse jaoks jätkus. Suurem osa mu ajast kulus seal kahjuks tööle. Kuid suutsin leida ka aega, et minna Matuga aknast sügavalt välja vaatama. Üks huvitav vaatepilt avanes siis kui akende juurest seismast naasesime. Kaks tüdrukud hoidsid kolmandalt, kellel olid klapid ja magamisprillid peas. mõlema käe alt kinni ja talutasid teda mööda lennujaama. See oli nii uus minu jaoks, et ma ei suutnud isegi sobivat nalja välja mõelda. Tagasi kõndides sõitis meist ka mööda üks pruunlane (nii kutsume me siin neegreid nii, et nad aru ei saa) lennujaama autoga sellisetempoga nagu ta oleks selle varastanud. Huvitav küll miks.

Boarding toimus täielikult automatiseeritult, mis oli päris põnev. Läksime all bussi ja hakkasin lennuki poole sõitma. Mööda lennujaama tunneleid driftides sõitis meist mööda buss mille ette oli kirjutatud Crew. Me arvasime, et see buss sõidab küll otse Hoodi.

Lend algas taas sama igavalt kuid on paar asja, mis minujaoks ära ei kulu. Esimeseks on taevas, kui me lendame pilvepiirist kõrgemal, päike on just langenud ja ma näen pea tervet värvispektrumit silmapiiril. Teiseks on joogikäru, seda ma ootan nagu ma ootasin 7 aastasena jõulukinke. Maandumisel imetlesin Hannoveri tulede valguses. Seekord ma kahjuks loodust ei näinud. Linn oli oma tuled sisse lülitanud, kuid kahjuks loodus oli omad juba kustutanud.

Lennujaamast sõitsin oma uue perega koju ja rääkisin emaga juttu. Kui mult küsiti, et kas ma etenduses mängin ja ma vastasin, et mul on peaosa läbis autot ekstaatiline “ouuuu”. Õhtusöögilauas tegime vähekese tutvust ja ma avastasin, et külalispere isa ehitab keldris pirakat elektriraudteed mis oli minu arust väga võimas. Siis panin jooksuga oma tuppa ja hakkasin blogi vihtuma ning kui see valmis keerasin tuttu.