Taevas oli süsimust. Oleks võinud arvata, et ta on surnud, kui tähed poleks oma säraga temas
hinge hoidnud. Sügisel oli taevas kuidagi eriti kurjakuulutav. Kuu seisis
tuhmilt peaaegu täisringis ja valgustas merel madalaid, kuid kiiresti liikuvaid
laineid. Lained peksid vastu pankranniku valget seina. Ranniku peal oli muru veel väga roheline. Ta
andus tuule mängule ja kiikus temaga kaasas. Ma seisin murul tugevasti maa külge naelutatuna ja vaatasin merd. Tema, kes ei kuulunud siia pilti, seisis mu
seljataga, ma tundsin teda seal. Ta seisis autotulede vihus ja ootas mu
vastust.
Ma olin merd
alati armastanud. Või noh... mitte alati. See algas umbes 6 aastat tagasi,
kuigi ma võin kõvasti eksida. Lihtsalt siis on mu esimesed mälestused merest
sellisena, nagu ma teda praegust näen. Siis polnud ma rohkem kui 16 ja ma mäletan, et me olime sõpradega
läinud rannale grillima ja õlut jooma. Alguses oli kõik hästi, kuid kui teised
olid jagunenud väikestesse gruppidesse või paaridesse läksin ma eemale. Ma ei
suutnud leida kodu nende juures. Sealt, kus ma too öö üksi istusin võis veel
vaikselt kuulda ülejäänud seltskonna juttu, kui kuulata. Mina ei kuulnud.
Ainult meri mängis mu kõrvus. Me rääkisime tunde ja ma otsustasin ujuma minna.
Ma oleksin peaaegu uppunud. Kopsud olid juba parajalt vett täis ja pilk hägune,
kui ma suutsin ennast sügavast veest välja sumada. Mu jalg oli krampi läinud.
Veel pikalt lesisin ma külili madalates lainetes, kuni mu sõbrad mind leidsid
ja alajahtununa haiglasse toimetasid.
Sellest ajast on
mul merega mingisugune imelik suhe. Vähemalt pean mina seda imelikuks. Kuna mu
kodu on mere ääres räägin ma temaga tihti. Ma olen talle korda tuhat vandunud oma armastust ja mulle on
alati tundunud, et tema vastab samaga. Ta lohutab mind, kui isegi alkohol enam
ei suuda. Siiski on ta ainus asi, mida ma maalida ei suuda. Mitte kunagi nii
nagu ma tahaksin. Kõike muud võin ma
maalida aga mitte tema igavesti liikuvaid laineid. Ning ma vihkan ennast alati
kui ma üritan.
Nüüd täna teda
vaadates tundsin ma veidi, et olen teda reetnud. Ma olin toonud tema juurde
tüdruku, kes ütles nüüd, et armastab mind. Ma ei lootnud seda viimast tegelikult
eriti. Hoopis vastupidi. Ma kartsin seda kohutavalt, et ta ütleb seda, sest ma
teadsin, et see on tema jaoks midagi muud kui mulle. Sellepärast vaikisingi veel hetkeks. Ma
tahtsin tunda, mida meri sellest arvab. Kuulda seda ta lainetes või lugeda seda
ta vahu salakirjast. Kuid meri oli vait.
Tüdrukut, kes seisis
autovalguses, ei olnud ma nii kaua tundnud, vist, kuid ka meil oli oma ajalugu. Mõned
korrad olin ma temale haiget teinud ja tema mulle ka, kuid siiski püsisin ma
temaga. Ja ka tema tuli minu juurde tagasi. Ma kartsin teda. Tema ihu ja hinge.
Tema võim ei peitunud igavestes aadetes või voorustes, vaid teadlikusest oma
tugevustest. Ta oskas kasutada seda, millisena ta oli loodud, kuna ta teadis
täpselt oma väärtust. Selle teadmisega suutis ta kõiki rohkem maksma panna.
Mina maksin tema eest oma tormilised teismeeaaastad. Täiesti kahetsuseta. Ning
ta võttis need vastu ning pani endale riiulile tolmu koguma teiste trohveede
kõrvale koos kümnete piltidega, mille ma olin talle joonistanud, ning
armuandidega teistelt poistelt.
Ta küsis: ”Kas sa
armastad mind ka?” Oh, kuidas ma oleks tahtnud viskuda pangalt alla ja otse
merre! Ma kujutasin seda nii selgelt ette. Kuidas ma langen läbi õhu teades,
et ees ootab vaid hukatus, kuid hoolides
sellest mitte rohkem kui kannatustest, mis ootaks mind temale samaga vastates. Algus on ju ilus. Algused tihtipeale
ongi. Aga see ilu lõppeks kiiresti. Meri haaraks mind tormates endasse, nagu ta
on seda teinud mitmed korrad, kui olen ujumas ning teda armastamas käinud. Kuid
siis ma lämbuks. Ma üritaksin ahmida endasse kõike, mis on tema, kuid tõmbaksin kopsud vaid soolast vett täis. Üritaksin kahmata kätega, kuid käsi ei suudaks millestki kinni hoida, sest meri
pole mulle taltsutamiseks. Ta pole
seda kellelegi. Ma ei suudaks näha enam teda helkimas kuuvalgel ja näha ta igavest ilu. Kuid mis kõige hullem- Meri on külm. Külm kui jää. Ja mina võin
põleda, kuid mis on minu soojus merele? Vaid üks järjekordne hull, kes arvab,
et just tema armastus võib ookeanid keema panna. Järjekordne madrus merepõhjas.
Ning ma astusin
hukatusse.Teadlikult, rahulikult ja teades, et ma võiksin veel pääseda. Vastasin
talle, ”Jah” ning me sõitsime linna
tagasi. Ennesse autosse minemist saatsin merele veel viimase hüvastijätva pilgu
ning nägin kuidas nüüd kõrgematest lainetest, mis vastu rannikut peksid, lendas
pisaraid taeva poole. Või olid need ta
põskedel...
