Varssav vol. 1

Reis algas küll täieliku pettumusega kuna turvakontrollist läbi minnes värav piiksugi ei teinud ja mina jäin läbiotsimisest ilma.Tallinna lennujaamas õhkutõusmisel õnneks löökaugud ei seganud, ei tea, kas asi seisab selles, et neid polnud, või hoopis selles, et piloot suutis kindla käega nendest mööda triivida. Igatahes õhkutõus möödus edukalt ja tundsin ennast Poola lennufirma kindlate käte vahel ennast turvaliselt. Ainus väike kõhklus mu mõistuse ääremail oli, oli see, et juhul kui õnnetus tõesti juhtub ei oska ma mitte midagi teha, kuna poola reisisaatja inglise keel kõlas umbes sama moodi nagu inglase poola keel, poola keelselt. Lennu ajal serveeriti ka karastav pool topsi mahla ning saiake kahe viilu juustu ja kahe lõigu paprikaga, magustoiduks kostitati meid poola shokolaadiga. Kohe, kui me jõudsime maandumisel allapoole pilvepiiri meenus mulle kohe, et ma olen ikka veel Ida-Euroopas ja mõtlesin kerge naeratusega "Hää-hä neil on rohkem lund". Neil tõesti oli rohkem lund, kohati lausa pooldeist sentimeetrit, või vähemalt nii hindasin seda mina lennukist. Enne kui "kinnitage turvavööd" silt jõudis kustuda oli 2/3 lennukist püsti ja rebis oma kotte välja, ma ei tea miks, aga ma ennustan, et kusagil jagati tasuta jäätist. Õnneks minu kõht oli saiakesest ja shokolaadist täis mistõttu suutsin ma oma rahu säilitada. Väljudes lennukist ütles reisi saatja mulle poola keeles midagi, mis peale ma hetkeks tardusin, üritasin ajus töödelda, mis just juhtus ja pomisesin headaega sest ma lootsin, et seda ta ütles. Pärast kahte minutit lennujaamas kõndimist ja selle siltide imetlemist veendusin ma, et poola keele mõtles välja kas sadist, massohist, või lihtsalt halb inimene. Nii palju kaashäälikuid nagu seal pole ma kunagi ühes reas näinud. Järsku pani must mööda turvatöötaja, kes oli ilmselgelt oma Segwayd tuuninud, sest see masin võttis mingi 50 km/h sisse seal rahva vahel. Kõndisin siis edasi, silmad suunatud lootusrikalt igale "Exit" sildile aga nad kõik juhatasid mind üha edasi, umbes 200 meetrit hiljem ma siiski jõudsin õige ukseni, Teepeale jäi ohtlik vastane, pagasite vastuvõtt. Ohtlik seetõttu, et seal ootasid Pariisi lennult saabunud oma kotte. Nendest möödaminnes meenus mulle, miks ma pranstalseid ei talu. Ma ei saa aru, kuidas saab üks kärsupea nii lärmakas olla. Aga võibolla oli ta lihtsalt ühe konna allaneelanud, kes oli veel elus ja nüüd saatis appikarjeid.Edasi kõndsin veel natukene läbi pimedate koridoride ja jõudsin õue valguse kätte. Ma tahaksin öelda, et päikesevalguse kuid tegu on siiski Ida-Euroopaga, aprillis. Kõnidisin oma äsja leitud armasalt karvase transferonu järel tema bussi, miks meile anti kahe inimese peale vastu 7 inimese buss jääb mulle mõistmatuks, aga ju on eestlased poolakate arust paksud. Alustasime sõitu ja kui ma olin silmi pilgutanud ja peale seda aknast välja vaadanud tekkis mul küsimus, et ega ma kogemata mingisse 7 tunnisesse unne selle pilgutuse ajal ei vajunud, sest pilt, mis aknast vastu vaatas meenutas Läti äärelinna. Kuid poodide ja tänavate nimedest järeldasin siiski, et tegu on Poolaga,
kuna poolte tähtede peal polnud kriipsukesi nagu Lätile omane. Sõitsime siis julgelt ikka vanalinna poole, sest seal paiknes meie hotell. Transferonul mängis raadio ja üks hetk hakkas seal lõõritama "One night in Ibiza", ma ei saanud hästi aru, mida see laul mulle öelda üritas, aga ma arvan, et sellel on midagi seost Ibizaga kuid ausalt öeldes ma ei tahagi teada. Teepeal nähtud kontserdite plakatid tegid mind siiski tiba kurvaks, et ma elan Eestis, sest 7 minuti jooksul olin ma näinud 3 suure bändi kontserdi plakatit ja mis lõikaks valusamalt, kui teadmine, et sa ei ela linnas, kus peatselt esineb Biebs isiklikult. Kuni need mõtted mu peas tormitsesid oli saanud läti äärelinnast poola pealinn. Majad olid alguses kohati vanaaegsed ja kohati suured uhked büroohooned. Ma olin nii pimestatud büroohoonete võimusest, et minust oleks peaaegu mööda lipsanud need üksikud lasnamäe paneelmajad, mis ennast kontorihoonete vahel peitsid nagu kurjad nõukogude nuhid. Üks vaatepilt mõjus mulle raskelt, sest nägin ühe uhke maja seinal Sniper 2: Ghost Warrior plakatit ja mulle tuli meelde, kui saast mäng see oli, aga õnneks ma palju ei nutnud. Tee peale jäi ka üks park, pealtnäha väga kaunis aga kuna järjekordne punane tuli surmas meie edasiliikumispünnistused jälgisin seda pisut terasemalt ja avasasin enda jaoks midagi uut. Nimelt poosetas keset suurt parki läbivat kõnniteed J-Lo kurvidega lumememm, kellel oli ilmselget jumala pohhui, et inimesed seal kõndida üritasid. Rullusime mööda teed edasi ja järsku avastasin ma ennast Varssavi vanalinna tänavatelt, kus väidetavalt kaherealine tee oli suuruselt sobiv vaid ühe ja poole realisele. Ühe punase tule taga peatus meie kõrval ühistranspordibuss, mille sõitjatega oleksin ma saanud akende puudumise ja valgusfoori rikke kokkusattumisel saanud vahetada viisakusi kõrva sosistades ja hea tahtmise korral isegi nendega vahekorda astuda tänu tänavate kitsusele. Järgmise punase tule taga seistes kihutasid meist mööda kaks jalgrattakullerit, ma alguses vaatasin, et üks neist on Rain. Kahjuks ei olnud. Lõpuks jõudsime siiski hotelli, kus muhe transferonu oma vuntsi alt headaega soovis ja minema kihutas. See hetk jõudsin ma järsku mingile valgustatud arusaamale, et teel hotelli ei tundnud ma pea ühtegi auku tees. Marssisin siis hotelli peauksest sisse ja kõndisin receptioni, miskipärast meeldis kõigile inimestele mind seal tervitada. Sain kätte toavõtme ja juhatused, kuidas sinna saada poolases inglisekeeles.
Jõudsin edukalt oma ukseni ja avastasin, et hotell on teinud taktilise otsuse paigutada toanuumbrid põrandale. Ma mõtlesin, et küll see tuleb kasuks, kui ma juhuslikult emaga reisil olles ennast nii täis kaanin, et enam sirgelt vaadata ei suuda. Hotellituba oli esimesel korrusel ja kapist sain lugeda sildikest, mis ütles hinna hommikumantlile, sussidele jms. juhuks kui ma otsustan nad suveniirina kaasa võtta. Toas oli päris kole temperatuur, keegi oli vist mõtlenud naltsi teha ja peale kümmet minutit pikutamis sain aru, et ma olen temperatuuris, mida sakslased kutsuvad saunaks. Aknast välja piiludes avastasin ma 20 meetri kaugusel lasteaia mänguväljaku ja mõtlesin, et küll see oleks hea tuba, kui ma peodfiil oleksin. Viskasin korraks läppari lahti, et ennast sotsiaalmeediaga kurssi viia ja facebookis avastasin, et Matu oli küsinud, et miks ma üldse sinna Varssavisse ronin. Ma vastasin, et tulin juute nuusutama. Holocausthumor. Igatahes toaga tutvumine tehtud viskasin oma uhke särgi selga, tegin peegliees näo korda ja otsustasin vanalinna vallutama minna. Juudilõhna polnudki väga, aga ehk on see rohkem Lõuna-Poola teema. Igatahes oma vanalinna vallutused saan ma võtta kiirelt kokku ühe pisikese inglisekeelse lausega "We did it better!"Aga olgu räägime siis natukene detailsemalt, miks see vanalinn mind niiväga ei võlunud. Nende vanalinn on kindlasti suurem kui mina seda üheõhtuse peatänava jalutuskäiguga näha sain, kuid räägime sellest mida ma nägin. Esimese asjana suundusin apteeki kuna ma olen kolma päeva köhinud nagu ahelsuitsetaja, apteegis arutasime emaga eesti keeles millist rohtu osta ja kui ostmiseks läks oli müüja väga täpselt aru saanud, mis maalt me oleme ning kõnetas meid saksa keeles. Edasi ekslesin aeglaselt mööda vanalinna peatänavat mille käigus ma avastasin, et pilte ei oska ma kohe üldse teha. Kirikuid oli neil palju ja need olid ilusad ja võimsad, kuid need tavalisemad majad, mida mulle Tallinnas nii väga vaadata meeldib polnud midagi erilist. Suur tohuvapohu värve ja stiile. Mööda minnes astusime sisse kohalikule nö. kultuuriturule ühe kirku kõrval. Seal sai igast vorsti näha ja nuusutada. Turult välja tulles hakkas aga nende kõlaritest tuututama "Tonight we are young" ja te võite mulle öelda, et ma olen kultuurivaene aga ma tõesti ei saa aru, kuidas see teemasse sobis. Teel "Unknown Soldier" kuju juurde läksin ma mööda suurte akendega moepoest, millest mina rumala peaga sisse vaadata julgesin. Vastu vaatas üks mees, klaas shampust käes, sellise pilguga nagu tema oleks moepolitsei ja mina oleksin just toime pannud toppeltmõrva. Tutvusin selle seikluse jooksul ka natukene kohaliku liikluskultuuriga, mis töötab põhiliselt süsteemil "Fuck you!" Üle tee tuli minna siis kui auto võimalikult kaugel oli sest enne ta hoogu maha võtma ei hakanud, kui sina keset teed oled. Keskmine tunnikiirus oli umbes 80.  Pärast "Unknown Soldier" juurest käimist ei suutnud ma enam majadele keskenduda sest mul kummitas The Doors ja kuna ka jahe tuul oli muutunud sõbralikust paist löögiks ninna otsustasin tuldud tee tagasi minna. Mida rohkem ma ringi käisin, seda rohkem ma sain aru, et poola tüdrukud on kaugelt palju kenamad kui lähedalt. Teel tagasi tegi mu kõht hääli nagu ta vajaks deemonite väljaajajat, mistõttu otsustasin sisse astuda ühte rahvuslikku restorani. Seal istutati mind koheselt maha ja ma märkasin silmapilkselt ettekandjate kostüüme. Tüdrukutel olid võluvalt lühikesed rahvuskleidid aga mis mind hämmastas oli see, et kogu selle kostüümi juures olid neil jalas igale 15-aastasele omased valged papud. Tellisin siis mingi piraka kartulipannkoogi seenekastmega ja kui ma küsisin enda toidu kõrvale piima, tegi ettekandja näo nagu ma oleksin küsinud just, et kas ma võin talle rinnale situda. Kõigest, mis tema rääkis oli muidugi täiesti kohutav aru saada sest kõigi poolakate inglise keel on piinarikas. Piim maitses muidugi kole kehvasti, mis pani mind jälle Eestit igatsema aga õnneks pidevalt ringi tatsuvad ettekandjad ja nende jalad ajasid selle igatsuse minema. Selle restorani üks palkamistingimus on ilmselt jumalikud jalad. Sõin oma pannkoogi ära, mis täitis mu kõhtu nagu ma oleksin just hävitanud pool
lammast. Jätsin siis julge tippi ja läksin hotelli, seal parkisin oma perse teleka ette, et ennast koduselt tunda ja selle jutu lõppedes jätkan oma peas debatti, kas minna sauna ja vastus sellele jääb ilmselt positiivseks ning tasuta spa ootab mind.