Miina

“See on peaaegu nagu armastus ju.”

“Ei, armastuses higistatakse vähem.”

“Vastupidi, seal peab tunduvalt rohkem higistama. Ja lõpuks pole ikka keegi rahul.”

“Nojah…”

Miina lamas mu kõrval ja me tegime suitsu. Meie boonustega sõprus oli võtnud uue pöörde peale seda kui ma üksi elama kolisin. Või noh, boonuseid oli lihtsalt rohkem. Kui peensused kõrvale jätta võib öelda, et me nikkusime lihtsalt tihedamini. Ja ma hakkasin sellest ära tüdinema. Ma ei tea, kas asi oli temas või minus, kuid viimasel ajal oli meie asjal nagu imelik maik küljes. Nagu oleksin kogemata tellinud pitsa oliividega. Kõik muu on väga vahva aga oliivid ei kõlba kuhugi. Ma lihtsalt ei saanud hetkel aru, mis on olukorras üleliigne. Võibolla oli see viimasel ajal toimunud lihtsalt liiga tihti. Korra veel pidin ma siiski sellest vähemalt veel mööda vaatama, sest juba ta silitas mu selga, 

mille ma tema poole peale viimast korda olin keeranud.

Hommikul saatsin ma Miina ukseni ja viskasin voodisse pikali. Üksinda oli voodis rohkem ruumi ja mulle meeldis see. Kuna palju und polnud kumbki meist öösel saanud, proovisin ma magada. Kuidagi imelik oli lihtsalt külili olla ja ma võtsin padja kaissu. Und ei tulnud ikkagi. Veidi aega lamasin ma lihtsalt silmad kinni ning asusin siis alla andes päevaste toimetuste kallale.

Ma hakkasin hommikusööki tegema aga üks teine tühjus mu sees näris ja ma teadsin, et tema tuleb enne täita, muidu pole toidul maitset. Koos paari munaga võtsin ma külmkapist ka siidripurgi, tegin ta väikse plõksuga lahti ja alustasin täisväärtusliku päeva.  Alles peale kolmandat siidrit tohtis kangema peale liikuda, muidu hakkas tavaliselt magu vastu.

Natukene pidin ma tööd ka tegema, aga õnneks oli minu jaoks oma tuttavate kirjatööde toimetamine ka kergelt vines peaga täiesti tehtav. Õigemini ei olnud see kaine peaga vist isegi mõeldav. Nemad maksid mulle selle eest täiesti kaine peaga raha. Tuntsin täieliku triumfi iga ülekandega.  Niisiis matsin ma paar tundi sellesse ja läksin siis viimasesse loengusse. Ühes pidi päevas kohal käima, see on mu reegel.

Lektor oli igav ja teema mage aga õnneks oli mul läpakas kaasas ja ma rääkisin muuseas Miinaga juttu ning mängisin Need for Speed: Most Wantedit.  Miina rääkis midagi eelmisest õhtust aga kuna mul oli pingeline ralli pooleli vastasin ma talle “mhm” ja vestlus liikus edasi. See ei saanud ju midagi tähtsat olla, sest need õhtud polnud kuigi tähtsad.

Aga see õhtu oli tähtis, sest reede oli kätte jõudnud. Reedest reedesse käis minu nädal. Ja nii nädalast nädalsse. Peale loengut oli kolmas siider möödunud ja peagi sai rummi kallale asuda. Mu kõrvalmajas elas mu keskkooliaegne tuttav Margus ja ma kutsusin ta endale külla, et jook ikka mõnusamalt alla läheks. Me alustasime koos joomist kell 18, et õhtuks kindla peale valmis olla. Ajaviiteks mängisime me kaarte. Margus tegi mind veidi vaesemaks.

Alustuseks läksime me Nimetasse, kuna Shootersi shotideks oli veel liiga vara.  Me jõime teist õlut, kui Margusele jäid silma kaks blondiini kõrvallauas. Nad lubasid ilma protestideta meid enda lauda ja peale kiiret tutvumist voolas jutt äärmiselt elavalt. Tüdrukud olid sammuti esmakursuslased nii et meil oli mugavaid jututeemasid varnast võtta.

Seejärel liikusime me kõik neljakesi Shootersisse, sest ma olin jutustamisest väsinud ja ma tahtsin shotte ning tantsida. Tüdrukutele sobis see hästi ja Margus polnud ka vastu. Kui me Margusega pitside tarbeks tantsimisest pausi tegime märkasime me midagi maagilist. Tüdrukud olid meie puudumisel tantsupõrandal vastu teineteist liibunud ja joobusid shottide asemel teineteise huultest. Ma pakkusin välja, et me viskame kulli ja kirja selle peale, kes palub nendega liituda, ja ma võitsin. Minu meeldivaks üllatuseks võtsid tüdrukud mu oma haardesse ja ma tantsisin mõlemaga huultepõimuses vaheldumisi. See oli natuke lõbusam, kui mul tavaliselt linnas olles on. Nende puudutus kahelt poolt korraga, peaaegu sünkroonis, oli haarav, võluv, joovastav.

Kaili ja Liina, need olid nende nimed, kutsusid meid enda juurde. Me läksime kaasa, kuigi Margus kurtis, et ta on veidi väsinud. Õnneks oli tee baarist tüdrukute ja Marguse kodu suunas sama. Tänu sellele suutsin ma teda veenda.

Siis aga lõi õhtusse esimene ebameeldiv noot. Mu telefon helises ja ma nägin Miina numbrit. Viisakusest jäin ma seltskonnast veidi tahapoole ja võtsin vastu.

“Mis teed?”

“Mida sa tahad?”

“Ma lihtsalt mõtlesin sulle, mida sa te..”

“Ma ei saa praegust rääkida, tsau.”

“No okei. Kahju..”

Paari kiirema sammuga olin ma taas grupis ja peagi olime me tüdrukute kodu juures. Elutoas avasime me koos pudeli veini ja Margus ammutas minu üllatuseks sellest lõviosa. Sellest hoolimata, et tüdrukuid oli kaks, oli rituaal mulle tuttav. Peagi liikusime me magamistuppa, aga Margus miskipärast ei liitunud. Ta ütles, et ta varsti tuleb ja läks rõdule. Viimane, mis ma Margusest kuulsin oli summutatud “Mis teed?” kui ta rõduukse kinni tõmbas.

Kahe tüdrukuga korraga polnud ma varem ööd veetnud ja kõik kujutused, mis mul sellest varem olid olnud, lükati nüüd umber. Sellist asja ei saa lihtsalt ette kujutada. Vähemalt minu kujutlusvõime polnud kunagi sellisele tasemel jõudnud. Kuid paari tunniga muutus kõik taas tuttavaks, ainult et osalejaid oli rohkem. Kuid vastikut tooni, mis Miinaga kaasnes, ei olnud.

Hommikul lahkusin ma neiude korterist üksi, sest Margus oli ilmselt juba öösel koju läinud. Tee pealt ostsin ma veel ühe siidri, sest ma teadsin, et kodus külmkapis neid enam palju olla ei saa Kodus jõin ma veel kaks siidri, sõin pool pakki juustu ja viskasin voodisse pikali. Und ei tulnud ikkagi. Ma vaatasin öist kõnelogi ja märkasin, et mu boonustega sõber on mulle helistanud. Kõne ennast ma meenutada ei suutnud. Ma helistasin talle tagasi ja küsisin, et mis ta tahtis. Miina ütles, et ta oli purjus ja ei mäleta. See oli veidi veider sest minu teada jõi Miina äärmiselt harva, aga õnneks sain ma peale kõne lõpuks magama. 

Veidi enne viit tegin ma silma lahti ja kuna pohmell mind ei vaevanud, otsustasin kohe kangest alustada. Peale mõnda pitsi helistasin ma Margusele aga ta ei vastanud. “Midaiganes!” mõtlesin ma endale. Ma saan ise ka hakkama! Ja ma seadsin pudel käes sammud linna poole.

Laupäev sobib ka pidutsemiseks hästi. Kuna ma linna tulles oma pooliku pudeli olin ära lõpetanud oli mu samm üpris pehme. Ma astusin Patrickusse sisse, tellisin ühe õlle ja istusin nurka maha. Koheselt jäi mulle silma üks pruuni peaga tütarlaps, kes tundus, nagu ta murraks iga öö uue südame. Peale teist õlut võtsin ma julguse kokku ja läksin temaga rääkima. Imelikul kombel istus ta üksinda.

“Ega sa pahanda kui ma sinuga liitun?”

“Ei.”

“Räägi mulle, mis su nimi ja lemmik värv on?”

“Liis ja lilla. Mis sul?”

“Kevin, must. Vähemalt me sobime, eksole.”

“Must ei ole värv, dear.”

“Kas sa pead tähti närima?”

“Ei aga ma tahan. Lahkuma ma pean,” ütles ta klaasi põhjani juues.

“Miks nii? Ära mine veel, mulle just hakkas su silmade värv meelde jääma!”

“Sest mu poiss jõudis linna. Roheline, võid pähe õppida. Tsau.”

Liis kõndis minema ja ma jäin lauda üksinda istuma. Päris sitt tunne oli. Väga teisi inimesi baaris polnud, kes mulle meeldida võiks nii et ma helistasin Miinale.

“Kas sa palun tuleksid täna minu juurde, ma tahan sind näha ja teisi asju ka.”

“Olgu, aga ma pean täna ühest asjast rääkima.”

“Jajah sobib hästi, näeme poole tunni pärast, okei?”

“Okei.”

Ma jõudsin veidi enne teda, nii et ma tegin meile mõlemale joogid valmis. Ta astus sisse, kuid kui ma teda suudlema liikusin pööras ta pea ära.

“Milles asi?”

“Ma ju ütlesin sulle, et mul vaja rääkida sinuga.”

“No räägime siis!”

Ma istusin laua taha ja liigutasin klaasi selle koha poole, kus ta tavaliselt istus. Ta ei istunud sinna ning keeldus, kui ma klaasi uuesti liigutasin.

“Kevin, asi on selles, et…”

See pikk paus häiris mind. Ma teadsin mis sealt tuleb, õigemini olin ma seda juba kaua teadnud. Siiski lasin ma tal rääkida. Ma olin enesekindel.

“Kevin ma arma…”

Enne kui ta lause lõpetada jõudis hakkasin ma jooma. Ma jõin klaasi lõpuni.

“… ja sellepärast ei tohi see enam jätkuda. Ma ei suuda enam.”

Miina tõusis püsti ja läks ära. Ma jõin tema klaasi ka põhjani ning heitsin voodisse. Ma ei maganud see öö ega ka järgmine. Padi oli halb asendus. Mitu õhtut oli mööda läinud kehva une ja suurte, suuremate kui tavaliselt, koguste alkoholiga, ja ma sosistasin patja:

“Mis kuradi asi see armastus on. Ma lihtsalt ei tea, mida see tähendab ja ma ei julge välja uurida.”

Aga ma vist teadsin. Reedel läksin ma jälle välja ja üritasin Marguselt selgitust saada, et miks ta minuga kahte blondiini ei võtnud. Ta läks mu peale vihaseks ja lahkus. Ma tahtsin sellest kõigest Miinale rääkida aga tema numbrilt vastas vaid kolm piiksu, mis oli selge tunnistus sellest, et ta oli mu numbri blokeerinud.

Kolm nädalat hiljem, kui ma üksi baaris õlut jõin, nägin ma teda Marguseg baari sisenemas. Jälle tegi ta mind vaesemaks. Tol õhtul helistasin ma ühele sõbrannale, kellega ma pikalt suhelnud polnud, ning kutsusin enda juurde veini jooma.