Slow Show

Enne veel, kui hakkate oma igavuse või mingi muu tundmatu ajendi tõttu minu juttu lugema soovitan, et enne või peale mu jutu lugemist kuulaksite The Nationali laulu "Slow Show", millest see jutt oli inspireeritud. Siin ka link: http://www.youtube.com/watch?v=-KhGUE_KjIo. Head lugemist.

Slow Show

“Ma tahan koju.” ütlesin ma vaikselt enda ette. Keegi teine seda õnneks ei kuulnud. See polnud teistele kuulmiseks. Mitte, et see, kus ma parajasti olin väga kohutav oleks olnud. See oli tavaline edevuse laat. Pidu, mille mu kauaaegne sõber korraldas. Teadsin ma teda juba ju koolipingist, mis tõttu ei saanud ma viisakale kutsele ka keelduvalt vastata. Ta tegi seda selleks, et silma paista. Seda läbi oma seltskonna suuruse ja värvikirevuse. Lisaks oli ta kodu värske remondi üle elanud. Ma märkasin seda, kui ma olin vannitoas ennast kergendamas käinud. Vannitoa uksest välja astudes nägin ma vastasoleva toa ukse vahelt sisse, kuhu koridorist tulev valgusviir võõrana sisse tungis. Ta valgustas tuba piisavalt, et ma nägin laiali vedelevaid tööriistu ja värvipotte.

Magnus oli alati kannatamatu mees olnud. Ju ei jõudnud ta õieti remondigagi valmis enne, kui külalisi kutsuma hakkas. Sotsiaalse kohustuse tingitud majatuuril oli ta kavalalt paigutatud naljaga vannitoa kohta juhtinud inimesed häbitoast mööda ilma liigsete küsimusteta. See oleks ju mõjunud mainele laastavalt, kui mõni viisakusest kutsutud pooltuttav oleks näpuga näidanud ja Magnuse rutakuse paljastanud kogu kõrgele seltskonnale. Magnus oli tark, seda ma teadsin juba ammu. Inimene, kes ei oleks nii tark nagu on tema, ei suudaks ronida advokaadi karjääriredelil nii kõrgele. See oli hea vein, mida ta pakkus.

See ei muutnud mu tahtmist lahkuda. Juba viis minutit olin ma seinsud seina ääres ja joonud rahulikult oma veini. Teised ajasid elavalt ringis juttu. Magnus - milline õnnetu nimi nii edukale inimesel- oli seltskonna huvi keskpunktis. Tema oli tänaõhtune meelelahutus. Selle rolli oli ta ära teeninud sellise elu koorekihti kuuluva seltskonna komplekteerimise eest. Mina olin seal muidugi lapsepõlvesõbra rolli täitmas ja tähtsad arstid ning ärimehed jäid mulle võõraks. Tegelikult ei teadnud ma sealt kedagi peale Magnuse. Sellepärast polnud mul neile ka midagi öelda. Kaasaarvatud Magnusele, sest isegi kui me suhtlesime, tegime me seda harva ja põgusalt. Mind kutsus ta vist lihtsalt viisakusest ja ilmselt ega ta arvanudki, et ma kutse vastu võtan.

Nii seisingi ma üksi seina ääres ja jõin veini. See oli suurepärane vein. Ma läksin endale uut klaasi valama ning selle käigus olin hetkeks rebitud nende suhtlusesse. Ma naeratasin viisakalt nalja peale, millest ma konteksti puudumise tõttu aru ei saanud, ning vaatasin Magnusele otsa. Ta vaatas vastu ja naeratas, nii valideerides mu kohalolu enda jaoks. Siis pöördus ta pilk kõrvale ja ma võisin oma kohale tagasi minna.

Keegi seltskonnast ei tundnud minust puudust ja mulle meeldis see. Mina igatsesin kedagi. Kedagi, kes ootas mind kodus. Seepärast ma minna tahtsingi, aga mu viisakus hoidis mind kinni. Mu eemalolekut ei märka keegi, kuid mu lahkumine torkaks silma ja rikuks meeleolu veidiks ajaks. Seda ma ei tahtnud. Ma tahtsin lihtsalt jooksma hakata ja mitte lõpetada enne, kui ma olen kohal. Sinu kõval.

Võibolla oleksin ma nautinud nende kõrval seismist, seltskonda sulamist. Ehk oleksin ma naernud nende naljade üle, mida ma vaid kõrvalt vaatasin. Ma oleksin peale suurt kogust seda hämmastavat veini ilmselt ka oma kompleksidest üle saanud ja mõne teravasõnalise nalja sisse heitnud, mida kõik juba kuulnud on. Kõik oleksid naernud. Kui poleks olnud seda igatsust. Mu mõtted olid fikseeritud ainult sulle.

Sa ootasid mind kodus, ma olin selles kindel. Sa ilmselt lamasid siis voodil juuksed lahtiselt ühele külejle langenult ja toestusid künnarnukile. Sa lugesid kindlasti midagi head, Tolstoi oli sul minu meelest pooleli. Seda samal ajal kui mina seisin seltskonnas, mis oleks nagu pärit halvast raamatust. See vein oli täiesti meeliülendav. Ma tahtsin sind nii väga lihtsalt lugemas vaadata. Siis su silmad elavad täiesti teist moodi. Sa põgened sellest hallist realsusest, mis muidu su silmadele kurnatud ilme annab. Lugedes lähevad nad põlema, isegi kui sa loed midagi halba.Õnneks on meil selles koledas realsuses abstraktne armastus. Kui reaalne see üldse oli? See, mis meie vahel silla ehitas. See, mis meil üksteist tunnetada aitas. Kas see oli päris? See vein oli hurmav.

Ma tahtsin koju. Ma tahtsin sulle esineda. Praegust esines seltskonnas üks arst rääkides naljakat lugu oma äpardumisest. Kõik naersid. Patsient oli surnud. Kõik naersid. Ma tahtsin sulle esineda teist moodi. Ma tahtsin sulle aeglaselt ennast lahti voltida. Alustada pinnapealsest jutust ja siis üha edasi rääkida. Rumalalt paljastada kõik, mida ma sinu vastu tunnen, et sa mu üle uhkust saaksid tunda. Ma tahtsin koju ja see vein oli hea. Sa tead, et ma olen kogu elu ainult sinust unistanud.

Ma tahtsin koju, aga ma vajusin vastu seina. Ma vajusin justkui selle seina sisse, sain temaga üheks. Lõpuks siiski hakkasid inimesed lahkuma. Ka mina võisin minna. Ma kõndisin aeglaselt läbi talviste teede. Mõned lumehelbed langesid mu näole ja sulasid kohe ning ma tundsin ennast hästi. Vein oli mind purju teinud ja sealt seltskonnast lõpuks välja pääsemine andis vabaduse tunde. Ma kõndisin kogu tee koju, kuna ma ei tahtnud taksole raha raisata. Maja ees vaatasin ma oma akendesse, tuli põles. Trepist läksin ma rutakalt üles ja keerasin ukse lahti. Astusin oma ühetoalisesse korterisse sisse, panin tule kustu, mille ma lahkudes põlema olin jätnud, võtsin riided seljast ja heidsin voodisse. Ma armastasin sind ikka. Ma unistasin sinust ikka veel. Ma olin 28 aastat vana ja ma unistasin sinust.

Aknad

Ma kuulan, aga mida see muudab? Ma ei saa ju aru ega tahagi saada. Teid austades ja inimesena tajudes tean ma, miks te proovite. Kuid kas te ei leia, et minu liigne karistamine nende pilkudega, mida te nii tihti mulle suunate rääkimise kõrval, ei vii mitte kuhugi? Küllap on see aus teiste vastu, kes proovivad. Nende vastu kellele see päriselt korda läheb. Hoolimata kõigist nendest küsimustest istun ma siiski siin. Siin toolis, mis on ebamugav, siin ruumis, kus on umbne, selles nahas, mis on kitsas.

Paljud kirjeldavad neid momente, milles ma hetkel viibin külma higi ja südamelöökide kiirenemisega. Mina ei tunne aga midagi. Mitte midagi. Ma ei ütle, et ma ei hooli mingil tasandil tulemuses, aga erilisi emotsioone see minus ei  käivita, kuidas meid tulemusteks ette valmistatakse. Ja ma tahan nii väga midagi endas esile suruda, hirmu või närvilisust aga ma ei suuda.

Laud millele ma toetun on jahe ja kutsuv. Ma lükkan asjad kõrvale, et oma raske pea lauale toetada. Niipea kui mu otsaesine aga lauda puutub meenub mulle, et see ärritab autoriteete, veel enam, nad võtavad seda just kui isikliku solvanguna, et minu pea on mõtteid liialt täis ning mu kael ei kannata selle raskust enam mitte sekunditki kauem. Ma tõstan siiski pea kohe uuesti üles näidates endameelest sellega austust reeglite pühaduse ja nende järgimise kohustuse vastu.

Ennem aga kui jõuan taas keskenduda suundub mu pilk aknast välja. siin on nii suured aknad ja mul on tunne, et need on sellised vaid meie mõnitamiseks. Muidugi ei saa ma rääkida kõigi eest, kuidnäha loomuliku valguse sissetungi muidu pimedasse klassituppa, näha päikest, mis kogu maailmas elu äratab, kuid nende akende taha pidama jääb, näha puid, mis kohisevad tuules, mille puudutust ma justkui tunda suudaksin, läbi seinasuuruste akende on julm. See on kui suurelt seinasuuruselt ekraanilt näidata vanglas vangile tema elu kõige kaugemaid aspekte, tema mälestusi ja lootuseid. See on minu jaoks lihtsalt alatu. Aga küllap olen ma liialt kriitiline.

Ma unustasin oma mõttelennul, mis viis mind aknast välja, kuulata ruumii ees halba võõrkeelset laulu laulva grammofoni. Või nii see vähemalt mulle näis, sest ma endiselt ei mõistnud millest jutt on. Minujaoks oli see just kui taustamüra mu oma mõtetele. Kuid selle eest ootas karistus. Prillide taga muidu siblivad silmad olid nüüd mulle fikseeritud. Mu pattu oli märgatud. Ta vaatas mind nõnda kurjalt, et ma tundsin ennast mõrvarina. Ma tapsin tema autoriteedi oma psühholoogias ja see ei olnud aksepteeritav. Kuid ma maalisin oma näole väga vabandava näo, selline, mida tavaliselt kasutavad kutsikad. Ta pilk liikus edasi, ta oli andestanud aga mitte unustanud, lahing oli peetud aga sõda läks edasi.

Mul on janu ja mul on hall. Hoolimata näilisest vabadusest ei saa ma kumbagi muret lahendada. Kaua pole enam jäänud, et väikest pausi saada. Kuidas on elu muutunud pidevaks  pauside ootamiseks? Kas ta ei peaks pigem olema pauside kartmine? Kartmine, et mingi sund lükkab su tegevusest välja, sunnib sind peatuma? Kuid küllap on asi minus. Ma tahan lihtsalt aknast välja vaadata. Mu mõtted ei tohiks olla kammitsetud sellese ruumi. See ruum on just kui halb sisedisainer lasnamäe elamurajoonis, kes kõik boksid samasugusteks peldikuteks ehib. Aga kurat mina ei kannata sitta sisedisaini. Mu mõtted ei tohiks olla hinnatud sama mõõdupuu järgi, mis teistel. Kõigil peaks olema oma mõõdupuu, või vähemalt samalaadsetel inimestel.

Kell tiksub praegust aeglasemalt, kui ta on kunagi tiksunud. Oleviku lõpmatu luupainaja. Alati tundub läbitud aeg pikem. Oma järjekordsest mõttelennust välja tulles avastan ma enda eest paberi, mis tekitab minus hetkeks emotsiooni. Tülgastust selle punase tindi raiskamise suhtes, mis on selle paberi sodimiseks korda saadetud. Kuid ka tiba kibedat pettumust vilgatab mu peast läbi. Mind on mõõdetud ja ma olen alla jäänud.  Kas see tähendabki, et ma olen halb ning rumal inimene? Küllap vist.