The Passanger

Me ees oli teine ring õlusid, minul ja mu neljal sõbral, kui ma tundsin, et midagi on valesti. See oli see kuradi iiveldus, mis kestis juba paar nädalat ja kadus ainult väga harva. See tungis kõige enam esile seltskondades- ükskõik millistest seejuures. Ma istusin ja vaatasin oma sõpru ning nende sõnad ja mõtted olid minu jaoks tülgastavad. Tavaliselt läks see vastikus alkoholiga vähemalt ajutiselt üle aga täna oli ta jäänud kauemaks. Ma ei talunud seda enam. Enne kui keegi märgata jõudis olin ma baarist väljas. Alguses kõndisin ma kodu poole, siis hakkasin ma jooksma. Õnneks ei elanud ma kuigi kaugel ja peagi olin ma oma väikeses korteris. Kuid lohutust ei pakkunud seegi. Need seinad ja see lagi ja see põrand ja see elu, mis seal oli, vihastas mind. Ma lõin jalaga oma raamatuvirna madratsi kõrval pikali otse veinipudelite rivisse, mis klirisedes pikali vajus. Kahe käega peast kinni hoides kukkusin ma madratsile. Kuid iiveldus püsis. Ma mõtlesin karjuda, kuid teadsin, et see ei aitaks. Telefoni vaadates nägin, et Kai oli saatnud mulle sõnumi. ”Me täna linna ikkagi, tüdrukud nõuavad. Ma ei taha klubisse minna L” Iiveldus läks hullemaks. Tõeline armastus, eksole... Kuna mul olid veel riided seljas läksin ma uuesti kodust välja. Maja ees istusin ma autosse, vanasse halli civicusse, mille vanemad olid mulle kinkinud. Mul oli vaja ära saada.

Kuna ma olin mõned õlled joonud sõitsin ma väga ettevaatlikult. Ma teadsin, et kaugele ma sõita ei saa. Maanteed on liiga ohtlikud ja seal oleks ma ka teistele liiga ohtlik. Eriti sellises meeleolus. Ma jõudsin umbes 10 kilomeetrit Tallinnast välja Tallinn-Tartu maanteel, kui ma nägin mingit kõrtsi. Hoolimata sellest, et oli august, oli väljas juba päris pime, nii et ma pidasin auto kõrtsi kõrval kinni. Varem polnud ma sellistes teeäärsetes joomapunkrites käinud. Sisse astudes olid kiirelt äratuntavad mõned rekkavennad, kelle hiiglased maja kõrvale olid pargitud. Mõned kohalikud vanamehed istusid seltskonnas nurgalauas ja imelikul kombel oli baaridaam kena noor neiu. Ma istusin leti äärde maha ja palusin ühe vaadiõlle. Tavaliselt oleks ma neiule naeratunud, kui ta mulle õlle ulatas aga seekord ma ei suutnud. Iiveldus oli juba veidi sõites järele andnud, kuid siiski oli ta seal. Nagu hääletaja, kelle ma lasin ettemõtlemata autosse, ning kes ei ole enam nõus lahkuma. Kui ma olin kolmanda õlle juures tundsin ma oma telefoni värinat ja nägin kolme lugemata sõnumit. Üks oli sõpradelt küsimusega, kuhu ma kadusin ning kaks Kailt. „Me oleme Mündis, ma vihakan seda kohta. Mis teed?“ „Jumaaal Tarmo jootis mun ii täis. Kas kõikk on hästi?“

Tegelikult ei olnud kõik tükk aega hästi enam ja mind hämmastas, kuidas ta sellest aru ei saanud. Mulle pigem tundus, et Kai oli lihtsalt apaatne selle suhtes, mis tegelikult otse ta silme all toimus. Iiveldusest ja muust olin ma talle mitu korda rääkinud, aga ma pole kindel, kas ta sai aru, mida ma sellega mõtlesin. Mul polnud plaaniski talle vastata. Ja ega sellest midagi hullu ei oleks. Vähemalt ei jätnud ta mulle kunagi põhjust arvata, et minu puudumine mingi suurem kadu oleks. Viies õlu tekitas selliseid ebameeldivaid mõtteid ja ma otsustasin, et on aeg midagi kangemat jooma hakata. 

Baaridaam muutus järjest kenamaks ning ma palusin talt, nüüd juba naeratusega, klaasi Jägermeistrit jääga. Ta valas mulle klaasi ning ütles, et nad sulgevad tunni aja pärast. Nüüd ringi vaadates märkasin ma, et rahvastik kõrtsis oli hõrenenud. Rekkamehed olid juba kadunud ning vaid kaks kohalikku külameest istusid veel lauas, tühjad klaasid ees ja vaikisid kahekesi koos. See pilt tekitas minus kadedust. Ma jõin jäägermeistrit rahulikult ja jõudsin enne sulgemist ühe klaasi lisaks tellida, mille ma kahe lonksuga alla neelasin, et mitte töötajatele ette jääda.

Tagasi Civicus sõitsin ma sellega üliettevaatlikult mööda külateed veidi edasi lihtsalt, et suurteest kaugemale saada. Õnneks nägin ma 100 meetri pärast ühte väikest teed, mis läks metsavahele. Küllap oli see seal selleks, et hobiseenelised oma aardele mugavamalt lähedale jõuaksid. Ma manööverdasin läbi raskuste auto sellele teele ning sõitsin veidi edasi. Siis parkisin ma ära lasin istme täiesti alla ning panin muusika vaikselt mängima, muidu ei oleks mul und tulnud. See oli veel üks asi, mis viimasel ajal mind piinas. Isegi rampväsinuna ja raskes joobes ei suutnud ma kiiresti magama jääda. Alati läks selleks vähemalt mõnikümmend minutit. Muusika õnneks aitas. Ma pidin lihtsalt meeles pidama, et ma muusika enne uinumist kinni panen. Muidu saaks aku tühjaks. Iiveldus oli küll järele andnud aga ma tundsin, et ta ootab taas võimalust rünnata. Ta lamas kõrvalistmel, mille ma olin tema jaoks alla lasknud. Nagu minu enda peegelpilt.  Ta magas seal õnnist und nagu väike laps. Ma vaatasin teda veidi, panin muusika kinni ning uinusin.

*

Kell ei saanud olla rohkem kui kaheksa, kui ma ärkasin tuututamise peale, mis lõikas kirvena mu kolpa pooleks. Ma ajasin raskelt rähmas silmad lahti ning valgus andis järgmise hoobi. Keskmise tugevusega pohmell. Kui ma olin koos tooli seljatoega üles tõusnud, nägin ma enda ees autot, ninaga minu poole, ning selles sees väga tigedat punase näoga meest, kes nüüd halastamatult minu suunas tuututas. Läbi raskuste suutsin auto süüte sisse lülitada ja tagurdasin mööda teed kuni ristmikuni ning keerasin sealt välja paremale, et vajadusel kohe maanteele saada. Tema sõitis teelt sirgelt välja ning jäi põiki mu auto ette seisma. Ta tuli autost välja ja hoidis käes kaigast. Ma olin aknad lahti jätnud, et auto nii väga ei haiseks, kui ma ärkan, mis tõttu kuulsin ma väga selgelt, mida ta karjus. „Kuradi väiksed persevestid,mitte mingit kuradi austust eramaa vastu ei ole. Käivad seal kuradi narkootikume tegemas ja magamas, nahhui!” Ma sain aru et oht on reaalne ning ma tagurdasin kiirest tema eest minema. Ta heitis kurika veel mu auto suunas ning see tabas külgepeeglit lüües selle veidi viltu. 

Kuna ma nägin, te tema auto nina ja teeperve vahel on piisavalt suur avarus panin ma edasi käigu sisse ja sõitsin tast mööda maanteele. Tema jäi oma auto kõrvale sõimama.

Mu esimene siht oli Tartu. Seal elas mu vend koos oma kahe sõbraga. Tema oli väiksena mulle alati abiks osanud olla, kui ma enam ise toime ei tulnud. Kui vanaisa ennast nii täis jõi, et talvel hange magama jäi ja enam üles ei äragnud, või kui isa meie juurest ära läks. Tema aitas mind nendest asjadest kuidagi mööda.  Vanaisa surm oli vaid paar aastat tagasi tulnud. Mina ta leidsin. See oli mu esimene päris kokkupuude surmaga. Varem olin ma palju surmast lugenud ja selle üle filosofeerinud, mida tähendab minu jaoks surm, ilma tegelikult teadmata, mis ta on. Ma lootsin, et hoolimata mu häda on abstraktsest olemusest, suudab mu vend siiski mind kuidagi aidata. Ma sõitsin üsna kiiresti ja muusika oli vali ning mu reisija istus vaikselt mu kõrval. Iiveldus polnud väga hull ja mu pea oli tühi. Kerge pohmell tegi ka valu, kuid ma olin sellega juba üsna harjunud. 

Järsku sain ma aru kui tühi mu kõht on ning ma tegin peatuse teeäärses bensiinijaamas. Kui ma oma hotdogi ootasin vaatasin ma üht perekonda, kes mööda poodi laiali oli. Kaks väikest tüdrukut olid vaimustuses pehmetest mänguasjadest. Nendest veidi vanem, umbes kümneaastane poiss, mossitas ema kõrval, kes vaatas ajakirju. Isa oli leti ääres ja maksis bensiini eest. Kui ta ära maksis läksid nad kõik välja. Ainult tüdrukud ja väike poiss rääkisid oma vahel. Mulle tegi see miskipärast haiget, aga mis see minu asi on? Kust võtsin ma endale järsku õiguse tunda valu kellegi teiste elude pärast? Ma ei teadnud ju midagi. Ma kontrollisin telefoni ja nägin, et ühtegi uut sõnumit ei ole, ning tundsin jälle, et ma tahan oksendada.

*

Ma jõudsin Tartusse pärastlõunal ning esimalt peatusin ma City Alko ees. Külakostiks kaks Katyushat põues sõitsin ma maja juurde Annelinnas, mida mu vend oma sõpradega üüris. Ma polnud oma tulekust ette teatanud nii et ma polnud kindel, kas keegi üldse kodus on. Õnneks oli Rasmus kodus. Kui ma uksekella lasin, võttis ta mu rõõmsalt vastu, eriti tänu sellele, et kummaski mu käes pudel viina helkis. Martin ja Vallo olid poes ja Rasmus oli jäetud maja korda seadma. Nad valmistusid reedet tähistama ja mu vennal oli hea meel, et ma nende pidu oma kohaloluga õnnistan.

Ma tahtsin talle rääkida sellest, miks ma tegelikult tulnud olin aga ma ei suutnud veel. Ja me hakkasime jooma ning Fifat mängima. Ta oli üks vähestest, kes mind võita suutis. Alati oli ta minust veidi ees olnud ja tänu sellele olin ka mina heaks saanud. Me rääkisime muuseas juttu tühistest asjadest. Mulle meeldis see. Tagamõtteta sõimamine ja lihtne vestlus elust. Rasmus oli töökohta vahetanud ja oli nüüd vahetuse vanem Vilde restorani köögis. Ta oli hea kokk, aga veel tähsam- ta oli ääretult rahulik inimene. Mina ei suutnud kokatööd teha. Ma proovisin küll kunagi venna jälgedes käia, aga see ajas mind kiiresti nii hulluks, et tervise huvides pidin ma lõpetama.

Telefon laual vibreeris. See oli Kai. Rasmus pani mängu pausile, et ma vastu võtta saaks. Kui ma selle peale mobiili hääletuks panin tekkis ruumi järsku mingi veider vaikus.

„Mis pask seekord, väikevend?“
„Ma ei tea, tunne on vale. Mängime edasi.“
„Ära ole siuke sitavares nüüd. Kui sa oma tüdrukut ignoreerid siis mõtle vähemalt mulle korralik seletus välja. Persevestiks ma sind ei kasvatanud.“
„Palun lihtsalt mängime edasi.“

Ma ei vaadanud tema poole. Me mõlemad vaikisime veidi ja ma võtsin suure lonksu viinakokteili, et seda, mis mu kurku kerkis alla suruda. Sel hetkel jõudsid Martin ja Vallo ning lõikasid vaikuse katki. Nad olid rõõmsad, et ma ka ennast vahelduseks nende peole vedada suutsin. Ma aitasin neil kotte külmkappi tühjaks tõsta. Varsti jõudsid ka esimesed külalised.

Kõik olid juba päris purjus ja ma sain aru, et siinsed peod pole väga erinevad Tallinna omadest. Õnneks oli mul siin veidi parem olla, sest peale Martini, Vallo ja Rasmuse olid inimesed uued. Rasmus oli leidnud endale pruunide juustega kõhna tüdruku, kellega ta nüüd lauataga vestles. Ma tahtsin temaga rääkida, kuid ma sain aru, et praegust pole õige aeg. Järsku löödi mind justkui labidaga.

„Sander? Sa oled Sander Kiisa?“
„Nojah, mis siis?“
„Ma tean sind, Kai kaudu. Te olete koos ikka eks?“

Miks kõik kõiki teavad? Ma põgenesin tutvuste eest Eesti teise otsa aga ikkagi leiavad nad mu üles. Nagu ka mu iiveldus. Ma lahkusin veidi peale seda kõrvaltuppa, kus oli  tantsupõrand ja strobo. Kõik see oli nii tuttav aga vali muusika peksis mu mõtetest üle ja see oli rahustav. Aga ka sellest väsisin ma kiirelt. Tülgastav deja vu tunne, mis ei olnud hetkeks, vaid kestis mitu minutit ja ajas mu südame pahaks. Rasmus rääkis ikka veel selle tüdrukuga, nüüd juba päris lähestiku ja ma sain aru, et täna ma temaga ei räägi. Ma võtsin laualt pooliku viina ja läksin autosse. Seal panin ma The Clashi mängima ja lasin istme alla. Mu kõrval istus mu reisija ja vaatas minu poole ülbe naeratusega. Sellega, mida ma tavaliselt teistele jagan. Järsku aga tõmmati autouks lahti ja üks blond neiu hüppas sisse, kes oli selles seltskonnas, kust ma põgenesin kui mind ära tunti.

„Miks sa ära jooksid?“
„Miks sa mulle järele tulid?“
„Sul tundus halb olevat ja ma ei tahtnud, et sa üksi oleks.“
„Ma pole enam kaua aega üksi olnud.“
„Kujuteldavad sõbrad? See ei ole lahendus.“
„Mul oleks hea meel, kui nad ära läheksid.“
„Kas sa tahad, et mina ka ära läheksin?“
„Jah. EI. Ma ei tea.“
„Siis ma ei lähe. Ulata palun viina.“

Veidi ajasime me juttu, siis tahtsin ma kella vaadata ja võtsin telefoni taskust. Kailt oli kaks sõnumit. 

„Kas ma tegin midagi valesti? Palun ära ignoreeri mind.“ „Midaiganes, persevest. Ma täna linna igatahes, mitte et sind huvitaks.“

„Triin, ma tahaksin sind suudelda.“
„Kas sa mitte suhtes ei ole?“
„Kas sind huvitab?“
„Ei. Jah. Ma ei tea.“
„No siis ma suudlen sind.“

Me amelesime mu autos veidi aega. Siis aga tekkis mul janu ja kuna viin oli ennast ammendanud 

läksin ma majja tagasi. Pidu oli otsa lõppenud. Kell oli märkamatult 4 saanud. Laudadel olid tühjad ja pooltühjad klaasid. Igal pool olid pudelid. Sõdalsed olid langenud. Fucking lightweights. Ma leidsin külmkapist veel pooliku veini ja läksin autosse tagasi. Triin oli magama jäänud. Ma tõstin ta autost murule ja manööverdasin ennast aeglaselt ühte kõrvaltänavasse. Siis võtsin ma oma pudeli veini ja läksin jalutama. Kui ma lõpuks jõe äärde jõudsin olin ma väga väsinud ja vein oli otsas. Ma jäin pingile magama ja panin telefonis äratuse paar tundi hiljemaks, et mitte kainestusmajas lõpetada. Ühtegi uut teadet sealt mulle vastu ei vaadanud.

Kui ma ärkasin, olin ma veel suhteliselt purjus. Kuna ma ei tahtnud kedagi eilselt peolt näha ega kohe rooli istuda läksin ma hoopis bussijaama. Esimene buss oli suunaga Võru ja ronisin selle peale.

*

Ma ärkasin Võrus. Inimesed vaatasid mind möödudes väga tigedate nägudega. Lõhnad, mille ma endaga bussi olin toonud tegid õhu paksuks. Madalrõhkkond käis minuga kaasas. Suurepärane kaks ühes pakkumine: kohutav iseloom ja veel kohutavam lebra. Mu kõrvale ei olnud keegi julenud istuda. Ainult tema, kes minuga alati kaasas käis. Ta oli ärgates täies hiilguses mu kõrval.

Kell oli vähe, vaevu üheksa, kui ma oma haigeid liikmeid sirutades bussist välja loivas. See aga tähendas, et polnud veel võimalust peaparandust osta ning pohmell lähenes ähvardava kiirusega. Pealegi oli iiveldus juba kohal. Süda tagus hirmust, kui päike pilvetagant ennast näitas ja kaineks tegev värske õhk mu põski paitas. Kainena oli alati midagi väga rõvedat hommikuses päikses.

Kui ma lõpuks oma pudeli kätte sain jalutasin ma linnapiiri suunas ja sealt ka edasi. Siinsest loodusest olin ma ainult häid asju kuulnud ja pudel veini aitas mul kõndimise lihtsamaks teha. Iga natukese aja tagant tegin ma peatusi, et puhata ja juua. Ma istusin põldudel metsatukkade ääres, et korrakski päikse eest varju saada. Kuid pausidest hoolimata liikusin ma edasi väga jõudsalt. 

Märkamatult oli tunnike mööda läinud ja ma leidsin end Parksepast. Kohaliku A ja O ees seisid mõned kergelt hirmutava välimusega kiilakad kahekümnendates kutid ja paar nooremat poissi. Ühel neist oli ees kurikuulus Guy Fawkesi mask. Huvitav, miks ta seda kandis... Küllap on tegu revolutsionääriga, kuigi ainus asi mille vastu tema selles eas protesteerib on ilmselt liiga vähe arvutikasutamisaega. Ma ostsin poest pudeli vett, sest ilm läks järjest soojemaks ja selle vastu vein nii hästi ei aidanud.

Positiivseks üllatuseks leidsin ma poest veidi edasi kõndides järve. See oli uskumatult ilus. Mõned poisikesed mängisid hüppetorni ja silla peal. Ma läksin sinna ning võtsin riidest lahti ja käisin korraks ujumas. Ma ei olnud väga purjus nii et ära ma ei uppunud, õnneks või kahjuks. Siis tulin ma veest taas välja ja istusin maha ning hakkasin neid noorukeid vaatama. Nad kõik olid kuskil 11-13 vahel ning nad mängisid kulli. Iga kord ootasid kolm teist poissi tagaajajat hüppetorni tipus ja alles viimasel hetkel nad hüppasid. See mäng näis ääretult ohtlik. Samas meenus mulle, et ise mängisin ma väiksena samamoodi. Juba siis pidin ma ju teadma, kui ohtlik see on. Kasvõi kuskil sügaval alateadvuses ilma seda päriselt registreerimata. Ma arvan, et just see tegigi selle mängu nii heaks- pidev ohu kohalolu. Teadmine, et sa võid haiget saada teeb ju kõik lõbusamaks, langevarjuhüpped, kulli mängimise, armastuse. Ilma selleta oleks igav.

Siis tahtsin ma tagasi tsivilisatsiooni. Tagasitee alustuseks käisin ma veel poest läbi ja ostsin paar võileiba. Lähima põllu peal, kus mõnus vari oli, viskasin ma pikali ja hakkasin sööma. See oli üks parimaid lõunaid, mis mul viimase paari nädala jooksul olnud oli. Mu kõht oli väga tühi ja see koht, kus ma lamasin, lasi mul kohandada oma vaadet nii nagu mul parajasti soov tuli. Ühel pool laiusid metsad, teisel maantee. Nii sai nautida nii inimeste pidevalt mööduvat anonüümsust kui ka nende täielikku puudumist. See oli rahustav, kuna ta pakkus vabadust, ilma üksinduse rõhumiseta. Kuid kohe, kui mu kõht täis oli ja ma veidi seda kohta olin nautida jõudnud, oli iiveldus tagasi. Mu kaaslane istus mu kõrval. Ta istus käed ümber põlvede mu kõrval ja vaatas enda ette. Ta ei olnud kurb aga ta pilk oli lihtsalt kuidagi tühi. Ja siis ronis see tühjus tema pilgust ka minu sisse.

Ma tahtsin Kaile helistada, kuid kohe kui ma ta numbri valisin panin ma ise kõne ära. Peale mitut katset suutsin ma end siiski kokku võtta ja ma helistasin talle. Ta võttis vastu ja vaikis.

„Palun vabandust, et ma ära kadusin.“
„Kas sa oled nüüd tagasi?“
„Ei.“
„Väga hea. Ära tule ka.“
„Miks?“
„Sest sa tegid selle katki. Sa tegid selle, mis oli, katki.“
„See oli juba ammu katki.“

Kai hakkas nutma. Ma tahtsin ka nutta aga pisarad ei tulnud minust välja. Nii et ma lihtsalt istusin seal põllul ja vaatasin tühja pilguga enda ette. Ta pani ära. Järsku tabas mind väsimus ja ma jäin magama.

Kui ma ärkasin hakkas päev juba õhtusse jõudma. Ma jõin veini lõpuni ja kõndisin tagasi Võrru. Kuna pood oli veel lahti, võtsin ma sealt paar õlut ja suundusin järve äärde neid jooma. Läbi õhtuse linna kõndides hakkas ossi-stseen endast juba märku andma. Esimeses Bemmid ja Volkswagenid olid juba tähtsamates parklates ja ootasid karja. Võru on eriti ossiderikas koht ja neil on ka omad kohad, kus koguneda. Randa minemiseks pidin ma neist ühest mööduma ja see meenutas mulle nende olemasolu. Hetkeks kahetsesin ma, et polnud tagasi Tartusse sõitnud, aga ma ei tahtnud näha kedagi, keda ma juba tunnen. Võrus oli see võimalus eriti väike.

Ma istusin ranna ääres pinkidel ja jõin teist õlut kui üks neiu minust veidi eemal olevast seltskonnast minuga rääkima tuli.

„Miks sa siin niimodi üksi istud?“
„Ma ei tunne siit kedagi ja see on ilus koht, kus istuda.“

Ta küsis mult veel küsimusi ja mina vastasin ning peagi kutsus ta mind oma teiste sõbrannade juurde, keda praeguseks oli alles jäänud kaks. Ta polnud just ilusaim tüdruk, keda ma kunagi näinud olin, kuid tal oli omamoodi võlu. Küllap oli küsimus kontekstis. Ka hõbe särab sitas nagu kuld. Siiski olid tal ka päriselt meeldivad omadused: pikad sirged mustad juuksed ja lopsakad huuled. Lisaks oli tal Võru kohta üllatavalt arvestatav maitse riietuses. Lihtsad teksad, nahkjakk ja conversed ei ole see, mida ma sellises kohas näha ootaks.

Nende seltskonnas pakuti mulle veel paar lonksu viina ja peale pikka vaidlust seltskonnas kuhu minna, kus mina olin kolme tüdruku kõrval vaid apaatne kõrvaltvaataja, kes oli kõigega nõus, otsustati müstilise koha nimega „Chicago“ kasuks.. Ma ei osanud kaasa rääkida, kuna ei teadnud Võru peokohtadest midagi. Tallinnas on sellenimeline koht väga stiilne ning kena. Siin pidi see olema aga kõige sügavam mülgas. Ja mülgas ta tõesti oli. Me võtsime kohad lauas koos A.le.coqi purkidega ja ma jälgisin enda ümber toimuvat.

See oli korraga hale ja naljakas ja hirmutav ja veider. Enamik meessoost inimesi nägid välja, nagu nad tahaksid esimest ettejuhtujat läbi peksta ja mina ei soovinud nende ohvriks langeda. Seetõttu näitasin ma igas väiksemaski sotsiaalses olukorras üles äärmist viisakust. Naised olid aga sellel peol hoopis värvikam seltskond. Vanus ulatus hinnanguliselt 14-45. Üks tüdruk läks baari äärde särgiga, mis sädeles ning kandis endal kirja „Act like a lady, think like a boss“. Täpselt selline, mis peaks olema Seppelä 12-15 osakonnas. Hiljem tantsis see sama tüdruk naise kõrval, kes oleks võinud olla ta ema või isegi hea pingutuse korral peaaegu ka vanaema. Kultuurishokk oli täielik. Mina aga, muidu täiesti keskmine poiss, olin antud seltskonnas täielik Dorian Gray. Kõik naeratasid mulle, kui ma nende poole vaatasin. Korraks tundsin ma ennast juba hästi. Siis aga tuli kutte peole veel suur kogus juurde, ning paar neist olid selle mustade juustega tüdruku sõbrad, kes mu peole oli tassinud. Peale tema tervitamist saatsid nad minu pihta eriti terava pilgu enne baarileti juurde suundumist.

„Ma nüüd lahkun.“
„Mh, ära mine. Me tuleme kaasa!“
„No olgu. Aga mul ei ole teile kahjuks tegevust pakkuda.“
„Vahet pole, mõtleme midagi välja.“

Me läksime baarist välja, nüüd juba kolmekesi. Üks tüdrukuist oli endale leidnud seltskonna 24 ringis kutte. Väikelinna rõõmud. Kolmekesi kõndisime me mööda Võru linna ringi. Palju me ei rääkinud aga piisavalt, et ei hakkaks piinlik. Kuna kaks tüdrukut kurtsid väsimuse üle siis saatsime me ühekaupa inimesi koju kuniks jäime ainult meie kaks. Mina ja Berta, see mustade juustega tüdruk. Me istusime autotee ääres bussipeatuse pingil. Meie selja taha jäid suvilad ja ette põllud. Kuna kumbki palju rääkida ei tahtnud kuulasime me tema ipodist muusikat. Tal oli väga hea maitse ja ma tahtsin talle lähemale liikuda aga ma ei suutnud ennast selleks sundida. Võibolla olin ma liiga kaine. Mingi sein oli meie vahel. Võibolla ainult mina tajusin seda, võibolla sai temagi mu barikaadist aru. Lõpuks siiski, kuskil kella viie ringis, kurtis ta väsimuse üle ning ma saatsin ka tema koju. Kui me headaega ütlesime suudles ta mind otsaette. Ma tundsin viimase nädala puhtamait erutust.

Ma kõndisin tagasi bussipeatusesse, kus me olime istunud, ja üritasin meenutada, millal ma ennast viimati kellegi puudutusest nii hästi tundsin. Kaid suudlesin tavaliselt mina otsaette. Iiveldus oli tagasi. Mu kaaslane seadis ennast mugavamalt minu kõrvale istuma. Pisarad kerkisid mu silma. Ma võtsin telefoni taskust ja vaatasin Kai numbirt. Mida see helistamine praegu annaks? Milleni see viiks? Praegust ta hoolib must, sest mind ei ole, kuid kohe kui ma annan talle põhjust uskuda, et ma ei lahku, jätkub kõik vana viisi. Ma ei saa elada enam vanaviisi. Draamanarkar ja poole kohaga armastaja. Ta armastab katkist armastust. Muidu ei saaks õhtuti nutta kui perses on armastus ja puuduks vabandus ennast tuimestada joomise ning kergete narkootikumidega. Lisaks sellele on tal isiklikud probleemid, millega mina ei suuda tegeleda. Mul ka endal neid küllalt... Mu reisija oleks justkui mu kätt liigutanud juhtides telefoni tagasi taskusse. Ta haigutas ja ma otsustasin, et ma pean magama jääma.

Veidi hiljem ärkasin ma koputuse peale õlal. „Noormees, siin ei tohi magada.“ Politseauto oli mu kõrval kinnipidanud ning üks vanemapoolne naine toksis mind nüüd oma lihava sõrmega. 

„Kas te olete alkoholi pruukinud?“

„Misasi see on?“

„Noormees, kas te olete alkoholi tarvitanud?“

Ma tõusin istukile ja hindasin oma võimalusi. Järsult jõudsid mu aju ja keha kokkuleppele ning ma panin jooksu. Üle aiamaade põgenedes ajas mind taga ainult politseiniku hääl. Ma tegelt ei oleks pidanud ära jooksma, aga see tundus põnev. See kurnav igavus oli mind Võrru juba toonud, miks mitte lisada elule veidi vürtsi. Veidi aja pärast olin ma juba kortermajade vahel. Ühe maja ees olid autod pargitud üksteise järel ning ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ma jooksin üle autode katuste. Viimasel autol rivis hakkas tööle signaal, kui ma teda parajasti ületasin, nii et ma jooksin jälle valimata suunda. Ma lihtsalt jooksin. Põgenesin ei kellegi eest. Aga mu vari pidas minuga halastamatult sammu ja mu naeratus pöördus vihaks. Nüüd juba vihaselt majade vahel joostes sai mul jaks kiirest otsa. Ma istusin ühe rõdu alla maha ja hingeldasin. Vere maitse oli kurgus.  Seal istusin ma mitu tundi. Magada ega tõusta ma ei suutnud. Ma sõdisin peas iseendaga.

*

Kui ma lõpuks oma transist välja tulin oli kell juba kaheksa läbi ning ma läksin bussijaama ja ostsin bussipileti Tartusse. Kai oli mulle millalgi mu jooksmise ajal helistanud. Ma helistasin talle tagasi.

„Miks sa helistasid?“
„Ma igatsen sind.“
„Ära kujuta ette endale. See ei saa ju enam töötada.“
„Saab ikka. Saame kokku, räägime sellest. Ma võin sulle isegi Camilla andeks anda.“
„Kelle? Ja ma ei tea, kas ma tahan, et see töötaks.“
„See blond tüdruk Tartust. Mida sa tahad siis?“
„Ma ei tea.“
„Tule Tallinnasse.“
„Veel mitte. Hüvasti.“
„Ära ütle hüvasti, ütle tsau parem.“
„Midaiganes, tsau.“
„Tsauki.“

Vere maitse tuli suhu tagasi. Või oli see okse või midagi muud. Ma ei teadnud täpselt. Bussisõit oli kohutav. Mu mõtted lendasid mu peas valimatult ringi. Tuhat erinevat asja lõi mind korraga seestpoolt näkku. Mu telefon helises. Vahelduseks ei olnud see Kai. Ma võtsin Miku kõne vastu.

„Tule homme minu maakoju grillima.“
„Kus see on?“
„Haapsalu lähedal väike kohake. Ma võin aadressi anda, saad GPS-i panna.“
„Olgu.“

Esmalt suundusin ma Rasmuse juurde. Seal käisin ma tema tungival palvel pesemas ja sain talt mõned paarid pesu ja paar t-särki laenuks. Ma ütlesin talle, et mul on vaja mõnes asjas selgusele jõuda. Ta sai aru ning mainis muuseas, et keegi tüdruk oli mu numbrit küsinud aga ta polnud seda veel andnud ilma minult nõu küsimata. Ma tänasin teda, palusin, et see nii jääkski, ja läksin oma auto juurde. Sellel oli pikk võtmejälg ukse peal. Võibolla ikka oleks võind ta mu numbri anda aga olgu... Ma istusin sisse ja hakkasin sõitma.

*

Pärnu oli minu jaoks täiesti võõras koht, kuid tundmatu tung tiris mind sinna. Pohmelli küll polnud aga iiveldus valdas mind siiski. Ma tegin endapoolse akna veidi lahti, et värske õhk mingisugustki elu tagasi mu näkku ja ajju tooks. Sõit kestis imelikult kaua. Ta hakkas kuidagi oma võlu kaotama. Esimestel päevadel kadusid kilomeetrid tuulde, kuid praegu pidin ma neist läbi rammima.

Kohale jõudes peatusin ma esmalt pangaautomaadi juures ning kontrollisin, kas mul raha veel on. 

Vanemate rahakott, mille pealt ma pooleldi elasin, oli küll sügav, kuid mitte põhjatu. Minu õnneks olid siiski värsked rahad üle tulnud. Ma valisin rannikult ühe hotelli välja ja otsustasin öö seal veeta. Valituks osutus Hedon. Kuna ma olin selle koha restoranist ainult häid jutte kuulnud proovisin ma ära, kas need jutud vastavad tõele.

Road olid keskpärased, kuid ettekandja, kes neid mu lauda toimetas, tõeliselt oivaline blondiin. Ma ei saanudki aru, kas ta kasvatas mu isu või tappis seda. Igatahes nautisin ma täielikult seda aega, mis ma restoranis veetsin. Ettekandjate võlu on midagi tõeliselt erilist.

Seejärel läksin ma tuppa ning jäin peaaegu koheselt magama ärgates alles kurjal kombel peale kella kümmet õhtul. Kuid ma ei ole allaandja tüüp ning ma suundusin tänavatele. Kuskil pidi mu janule leevendus leiduma. Esmalt läksin ma ühe Iiri pubi juurde, mis oli mul meeles linna sisse sõitmisest. See aga oli tänu kohalikule vanameeste hobibändile puupüsti rahvast täis ja ma ei hakanud proovimagi ennast sisse pressida. Veidi tundsin ma küll kurbust, kuna baari menüü, mis ukse kõrval väljas oli, kõneles maagilisest õllekraanist, kust voolab Leffe, ning see jäi mul nüüd nägemata.

„Down, but not out!” mõtlesin ma endamisi ning läksin grupi noorukite juurde, kes pubi ees seisid.
“Vabandust, kas te oskate öelda, kus saaks siin linnas üks minusugune noormees rahulikult klaasi kvaliteetset õlut juua?”
Nagu ühest suust vastasid nad: “Wirre!”

Nad näitasid mulle suuna kätte ning saatsid mu teele. Koha leidmine polnud küll lihtne, kuid kohe kui ma nägin tänava kõrgustest akendest keldribaari valgust, teadsin ma, et olen õiges kohas. Wirre oli tõesti maagiline. Suurepärane õllevalik ja mõnus õhkkond. Ma hakkasin vaikselt omaette jooma ning nautisin rock-ja punkmuusikat. Kolmanda õlle juures kutsusid kergelt punkarlikud tüdrukud mind oma seltskonda ning missugune mats oleks suutnud sellest keelduda. Veidi aega ajasin ma nendega pinnapealset tutvumisjuttu ning pidin siis ennast kergendama minema. WC järjekorras tabas mind ilmutis, kummitus, visioon. Kena blond neiu, keda ma too päev juba olin näinud, ootas oma korda naistevetsu järjekorras. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas. Ma vastasin hädiselt samaga.

Õhtu käigus tekkis mulle veel tuttavaid. Selliseid, keda ma enam järgmine päev mäletada ei plaaninud. Kuid ega see neid sellel õhtul siis halvmekas teinud. Ma pendeldasin kahe seltskonna vahelt hoides pidevat silmsidet blondi neiuga, kes oma sõbrannadega istus ja veini jõi.

Kuid kogu selles pendeldamises jäin ma järsku kahe seltskonna vahele üksi. Mõlemates olid tekkinud vestlusringid, kuhu ma ei tahtnud ega viitsinud ennast sisse suruda. Sellega naases ka iiveldus. Ma läksin õue ning palusin seal seisvalt kutilt ühe suitsu. Tavaliselt polnud ma väga suitsumees, aga olude sunnil võis ühe ju läita. Ma nautisin igat mahvi oma harvast pingemaandajast, kui ettekandja minust mööda läks. Ta saatis mulle veel ühe väga sooja ja kurjakuulutava pilgu ning kadus ümber tänavanurga. Mõtted tulistasid mu peas edasi-tagasi ning järsult võeti vastu otsus. Ma hakkasin, ikkaveel suits suus, jooksma. Jooksma sinna suunas, kuhu olin näinud teda kaduvat. Napilt püüdsin ma ta klubi uksepeal kinni ja andsin talle oma numbri, et ta helistaks, kui ta diskopõrgus lõpetab.

Siis läksin ma tagasi baari ja jõin edasi. Ma jõin üpris ohjeldamatult. Ma jõin piisavalt, et ära unustada blond ettekandja ning kui baar suleti hakkasin ma hotelli tuikuma. Üllatavalt kiiresti leidsin ma Hedon hotelli üles. Aga ma ei tahtnud veel sisse minna. Tähed olid taevas ja ma viskasin mere äärde selili. “Huvitav, miks ta helistanud ei ole?” välgatas läbi mu pea, kuid samakiiresti, kui see mõte tuli, ta ka kadus. Mõne aja pärast läksin ma hotelli ja jäin magama.

*

Hommikul avastasin ma, et mu telefoni aku oli tühjaks saanud ning ta oli ennast välja lülitanud. Kuna ma olin juba hingehinda hotelli eest maksnud otsustasin ma veel enne check-out’i SPA-s ujumas käia. See oli meeldivalt värskendav ning ma tundsin ennast sellel hommikul üllatavalt hästi. Veidi aega jalutasin ma veel Pärnu linnas ringi ning lõuna paiku hakkasin ma Miku juurde sõitma.

Peagi jõudsin ma kohale. Ma olin esimene, kes kohal oli. Mikul polnud midagi selle vastu, et ma varem saabusin. Me avasime esimesed õlled ja hakkasime tühja juttu ajama. Peagi saabusid meie ühised sõbrad, nende hulgas kolm neist, kellega ma väljas olin sel kurikuulsal õhtul, kui ma sõitma hakkasin.

„Miks Taavi ei tulnud?“
„Tal oli mingid plaanid ees, eit nagu ta on,“ vastas Mikk.
„Raudselt mingi tüdrukuga, pede raisk.“

Selle peale vaatasid mind Miku kaks sõpra, kellel tüdrukud kaasas olid, eriti soolase pilguga. Ma naeratasin neile ning me jätkasime joomist. Mikk asus grillmeistri positsioonile ning Harri ja Kristjan läksid kossu loopima, võttes oma tüdrukud kaasa. Ma jäin Antsu, Gertu, Hannese ja Mikuga garaaži istuma. Ma vaatasin paarikesi kossu mängimas ja iiveldus oli tagasi. Nad ei näinud üldse õnnelikud välja. Või noh, nad naersid ja kõik tundus tore, aga selles polnud hinge. See oli nagu arvutimängu vaatamine. Sa tead, et nendel karrakteritel peab olema mingi emotsionaalne side aga see ei mõju reaalselt. Päris suhe peaks olema selline, mis paneb ka selle kõrvaltvaatajad värisema. See on minu meelest armastus. Aga üsna pea hakkas õlu pähe ning liha sai valmis ja me istusime laua taha sööma ning viina võtma. Kui meie grilli vabaks jätsime asusid selle taha Miku vanemad. Ka nemad nautisid isekeskis seda peoõhtut.

Laua taga sai kõvasti sitta suust sisse ja suust välja aetud. Mõlemat oli omamoodi meeldiv teha. Kuna mul oli paha tuju, olin ma inimestega üsna terav ning Harri sattus miskipärast eriti mu tule alla. Ta oli paar aastat tagasi asunud ajakirjandust õppima ja ta oli leidnud endale tüdruku samast teaduskonnast. Nüüd need kaks ketrasid lauataga päevakorraliste pollitküsimuste kohta rumalusi. See ei olnud lihtsalt rumal, pigem naiivne. Ma viitsisin nendega algul veidi aega vaielda, kuid siis sain aru, et minu suust on rohkem kasu viinapudelisuu ümber. Ja sinna ma ta ka panin. Mis aga veel tähtsam, miski püüdis mu pilku- Miku vanemad olid korvpalli loopima hakanud. Ja nende vaatamine tekitas minus kerge värina. Ma naeratasin. Üle väga pika aja naeratasin ma täiesti siiralt.

Kuid see kestis ainult nii kaua, kuni mu pihta heideti solvang mu vaadete kohta mingist eelnud vaidluses ning mind tembeldati ühe päris koleda poliitilise sloganiga. Sel hetkel viskas mul üle:

„Sa kuradi kahemõõtmeline multikategelane. See, et sinu maailm liigub spektril ainult üles-alla paremale ja vasakule ei tähenda, et see päriselt nii toimib. Maailmal on sügavus. Sügavus, mida ei ole võimalik saavutada poliitiliste kategoriseerimisega ega inimeste kastidesse surumisega. See teeb lihsalt sinule nende mõistmise lihtsamaks, sa kitsameelne paberimäärija. Ma situks selle peale, mida sa kutsud armastuseks ja eluks, aga ma arvan, et mu peldik solvuks. Te kuradi tühjad igavad persevestid. Lõpetage minu kiusamine eneserahulduseks. Sinu akadeemiline karjäär ei tähenda mulle rohkem kui su algklassi lõputunnistus, nii et sa võid endale selle sisse istuda enne, kui sa selle alusele veel argumente mu vastu tooma hakkad. Mis ma öelda tahtsin oli see: „Jää lihtsalt vait palun.““

Harri tõusis püsti ja kahe sammuga oli ta mu kõrval. Ka mina olin oma monoloogi käigus jalule tõusnud. Ta võttis hoogu ja lõi mööda. Ma püüdsin ta käe, väänasin selle kiirelt ta seljataha ning lõin ta pea vastu lauda. Harri prillid läksid katki ning ta vajus maha. Kõik vaatasid mind shokeeritult. Ma kõndisin autoni ning sõitsin minema. Ma sõitsin veidi maad edasi mööda metsateed, mis mind Miku majani oli toonud. Siis jäin peatasin ma auto ja peksin käsi ja pead vastu rooli ning kisendasin kogu kõrist. Ma tahtsin oksendada ja nutta ja vabandust paluda ja teda veriseks peksta. Mu kaasreisija istus vaikselt mu kõrval ning vaatas aknast välja. Veidi aja pärast rahunesin ma maha ning võtsin taskust telefoni ja vaatasin Kai numbrit. Ma tahtsin talle helistada, kuid ma ei suutnud. Mullle meenusid pildid Tartust, Võrust, Pärnust ning meie varasemast elust. Ma ei suutnud end taluda tänu sellele, mida ma olin viimase nädalaga korda saatnud. Siis puhkesin ma nutma. See kestis umbes 3 minutit ning ma hakkkasin sõitma.

Ma ei tea täpselt kuidas, kuid ma lõpetasin ühel mereäärsel RMK telkimisalal. Mis veel müstilisem, mul oli seal tuttavaid. Kaks tüdrukut minu keskkoolist olid hunniku oma sõbrannasid kokku vedanud ning nüüd võeti mind ainsa poisina soojade tervitustega vastu. Tõeline paradiis arvestades samal õhtul toimunut. Nad leidsid mulle isegi ühe õlle oma alkoholivarudest. Ma juba kartsin veidi, et järgmise asjana viivad nad mind vee äärde ja uputavad ära nagu nümfidele kombeks. Kuid õnneks midagi nii hirmsat ja vabastavat ei järgnenud. Me jõime veidi aega ning kõik said minuga tutvuda kuni üks tüdruk tõi välja kotitäie rohelist taevast.

See oli kirjeldamatult vahva, kuna ma polnud väga ammu peale teinud. Enamik meist suitsetasid ja me hakkasime mereääres rannal mängima ringmängu „Kes aias?“. Nii mõnus tagasivaade lapsepõlve läbi mu pilves silmade pühkis igasuguse mälestuse mu reisijast ja iiveldusest, olgugi et ainult natukeseks ajaks. Selle õndsuse lõpu algus oli Liina juhtumine ringmängus mu kõrvale. Ma tundsin teda juba varem, kuid ainult põgusalt. Ta näojooned olid ilusad ja olematud, justkui nagu valge paberileht, millele elu pole veel ühtegi rõvedat plekki tilgutand. Palju polnud vaja aga kui meie käed puutusid oleks justkui elekter nendest läbi jooksnud. Ma pole üldse kindel, et tema sama tundis, pigem ma arvan, et ta ei tundnud midagi. Sellest hoolimata olid mu mõtted nüüd ülejäänud õhtuks ainult temale suunatud.

Minu õnneks jäime me viimasena randa. Kahekesi lamades hoidsime me käest kinni ning kuulasime muusikat tema iPodist. Zeppelin paitas mu väsinud kõrvu sama õrnalt kui ta käsi paitas mu kätt. Müstiline ning maagiline moment, mille hävitas lause „Ma lähen nüüd magama.“

Ma ei olnud nõus sellega leppima, kuid mul polnud õigust protesteerida. Ma saatsin ta tagasi tema telgini ning jätsin hüvasti. Siis ronisin ma ühe lähedaloleva puu otsa ning vaatasin taevast. Tähti, mis kauguses eredalt põlesid. Sama eredalt olen ma tundnud ainult ühte silmapaari põlemas. Ma võtsin taskust telefoni ja vaatasin Kai numbrit. Aga ma ei suutnud talle helistada. Ma tundsin, et ma tahan oksendada ning tegin peaga kiire liigutuse küljele, mispeale sadasin ma puuotsast alla. Õnneks minust midagi välja ei tulnud ning ma kõndisin rahulikult oma autoni ning jäin eesistmel mõneks tunniks magama. Kui ma ärkasin oli Liina juba lahkunud ning ma ei näinud põhjust kauemaks jääda. Ma suundusin tagasi Tallinnasse.

*

Koju jõudmine oli veider. Kuigi ma lahkusin vaid mõned päevad tagasi, tundus, nagu ma oleksin ära olnud terve eluaja. Korter ega mina polnud vahepeal muutunud, kuid hoolimata sellest tabas mind nüüd selle koha vastu tülgastus. Esimesed 5 minutit olin ma tegelikult päris õnnelik tagasi kojujõudmise üle. Siis aga roomas vaikselt mu vastik iiveldus mu sisse. Ma lamasin selili madratsil ja vaatasin lage. Kõik oli vaikne. Vaikus ei mõjunud üldse hästi. Väline vaikus meenutas mulle midagi mu enda sees. Ma surusin silmad kinni ning kuna ma olin väga väsinud, suutsin ma ka uinuda.

Uni, mida ma nägin, oli väga veider. Peamiselt sellepärast, et see oli väga reaalne. Ma nägin unes, kuidas ma lamasin lõputul tühermaal. Täiesti üksinda. Ma ei saanud liigutada ega rääkida. Kõik oli täiesti vaikne. Tuul küll puhus, kuid täiesti helitult. Järsku hakkas sadama ning ma ei osanud midagi teha. Liigutamine oli võimatu. Siis muutus vaade ning ma nägin kõrvalt ennast vihma käes. Lamav mina uppus vihas, kuniks ta lõpuks suu kinni surus ning mulle silma vaatas.

Ma ärkasin higisena. Väga vastik oli olla ja ma tahtsin jooma hakata. Aga esimene pits viina hakkas vastu, mispeale panin ma pudeli kappi tagasi. Kõik oli paigast ära ja veider. Järksu tabas mind tunne, et ma tean kuidas ennast paremini tunda. Ma jooksin kodust välja ja istusin autosse ning sõitsin Kai maja juurde. Kell oli juba piisavalt palju, et korterite tuled põleksid. Tänu sellele nägin ma, et Kai on kodus. Tema maja seina ääres olid ehitustellingud. Ma haarasin tänavat kaunistavast lillepotist ühe õie ning ronisin tellingutele. Kolmanda korruse akende taha jõudes koputasin ma sellele, millest teisel pool oli Kai elutuba.Ta tuli aknale ning vaatas mind kurva üllatusega ning avas akna. Kai nägemine röövis minult kogu mu ärevuse ja iivelduse. Ma ei tahtnud enam kuhugi joosta. Enne kui ta midagi öelda jõudis olin ma toas.

„Kai, ma tean, et see, mis ma viimaste päevadega korraldanud olen on andestamatu ja rõve ja piinlik, kuid palun kuula mind ära. Ma arvasin, et ma saan ära põgeneda kogu selle pasa eest, mis mu elu on, lihtsalt minema sõites, aga see pole nii. Kogu see raskus või valu, mis mu sees on reisis minuga kaasa. See maailm, kus me elame, ei paku palju lohutust piinlevatele hingedele, kuid sinu otsa sattumine oli suurem õnn, kui ma kunagi arvata oskasin. See sinuees põlvili vabandamine praegust jätab minu sisse soojema tunde, kui ükskõik mitu pudelit viina. Ma ei saa paluda andestust, sest ma ei suuda isegi endale andeks anda. Ma lihtsalt palun, et sa prooviksid veelkord. Et me saaksime veel ühe korra oma katkist segast lootusetut õnnetut suhet päästa. Ma armastan sind, kui see veel midagi tähendab. Ma pole just suurem asi saak meestemeres, kuid ma luban sulle siiralt, et ma annan endast kõik. Mis sest, et seda palju pole.“

„Sander...“

Vannitoast astus välja Taavi. Ta vaatas mind ning Kaid vaheldumisi. Ma põlvitasin märgade silmadega Kai ees ning ei suutnud päris hästi aru saada, mis toimub.

„Sander, sa läksid ära.“
„Ma ei saanud enne aru, mis mind seestpoolt näris. Ma olin ära aga ma ei lahkunud kunagi. Kõik, mis minus on hea, karjus su nime igal öösel. Kahjuks teda polnud kuigi palju. Ma luban sulle, et ma ei jookse enam ära. Me peame kaklema. Kuna meie vahel olid asjad viimasel ajal kuidagi imelikud, siis oligi minu esimene reaktsioon põgeneda. Tormile peab minema vastu, mina proovisin ta eest ära joosta. Aga ma ei saa sinu eest ära joosta, ma kannan sind oma hinges. Sa oled nagu mu vari. Isegi kui sind alati näha pole, ei saa ma sinust siiski kunagi lahti. Ja türa, Taavi, mine siit minema enne, kui ma su haiglasse peksan.“

„Sa peaksid minema, Taavi.“