Lübecki viimane ehk banaani seiklused

Ärkasin viimasel hommikul ning mind tabas üllatus. Mu toakaaslane polnud ikka veel koju ilmunud. See väikene shokk seljataga suundusin pesema. Peale pesu ja söömist pakkisin veel viimased asjad kokku, ajasin viimast korda see nädal endale ülikonna sellga ja hakkasin, kohver nukralt sabas, kooli poole kõmpima. Mõni minut enne minu lahkumist saabus ka mu toanaaber oma tüdrukuga tagasi. See kord oli roheline VW jõudnud lähemale mu saksa kodule. Tundsin kerget hirmu, et äkki see bodypump vend sai kuidagi haisu ninna, et ma ta auto üle naersin. Võtsin kohe tiba kiirema sammu sisse. Hoolimata kiirest kõnnitempost märkasin siiski, et minu saksa kodu läheduses oli ilmunud veel rohkem kadunud kasside plakateid. Ma olin üpris kindel, et kuskil keldris on nad kõik kinni, enne kui neist kasukad või padjad tehakse.

10 minutit kõnnitud mõtlesin, et võiks vaadata kuidas mu Pou elab. Panin käe taskusse ja mind tabas ebameeldiv üllatus. Mu mobiil oli ununenud hommikusöögilauda. Võtsin siis jalad selga ja jooksin elu eest kodu poole tagasi kuna mu host oli juba lahkunud ja mu ainus lootus oli see, et mu toakaaslane veel seal. Peale seda kui ma olin 2 minutit vahetpidamata uksekella helistanud lasti mind õnneks siiski sisse. Rebisin laualt oma telefoni ja panin kooli poole jooksu sest mul ei olnud mitte mingit kavatsust oma viimasel päeval hiljaks jääda. Hilinemisega oleks ka kaasnenud privileeg klassi ees laulda, mida ma ei oleks suutnud vastu võtta, kuna ei tundnud ennast vääriline olevat.

Oma kommiteesse jõudsin 1 minut enne kohaloleku kontrolli. Higist tilkudes võtsin sisse koha klassi taga otsas. Kuna mul polnud plaaniski ette kõnelema minna võtsin pintsaku seljast, keerasin varukad üles ja hakkasin wifit püüdma. Wifi käes otsustasin blogima hakata. Kirjutasin kaks möödunud päeva ära. Mängisin natukene catmariot ja vahetasin Emiliga sõnumeid ad-staffi (uue nimega ass-staffi) perse kohta.

Tapsin ilusti oma aja lõunasöögini ära ja asusime Emiliga söökla poole. Nagu alati olime me söökla rivis esimesed sest see on üks väheseid asju, mille meie oleme TSG's selgeks õppinud. Peale sööki teavitasin ka oma kommitee Chaire, et kahjuks pean ma varem lahkuma. Üllataval kombelolid nad mu lahkumisest löödud. Arvestades, et ma midagi asjaliku ei öelnud terve nädal tuli see mulle üllatusena, aga ju mu mitteasjalik jutt oli seda väärt.

Tund aega hiljem pidin vaikselt oma asjad kokku pakkima ja lahkuma. Fuajees saime kokku veel mõne eestlasega. Sealt sõidsime kohalikku raudteejaama. Raudteejaamas sõin ära ka ühe bretzeli nii et mu saksamaine kultuurielamus oli täielik. Olin ära proovinud saksa õlle ja veini ning söönud dönerit, carrywursti, bretzelit ja KFC's. Rongis tegime kõva häälega nalja, nii et kõik sakslased meid jõllitasid aga midagi aru ei saanud. Siis ma demonstreerisin kui sügava ilmega suudan ma rongi aknast välja vaadata. Seda otsustas Emma ka filmid. Ma tegin eriti kurva näo kaamerale, mis peale Emma pakkus mulle banaani, mille ma kõhklemata koos koorega endale kurku toppisin. Pets märkas ka võimalust ning surus banaanile hoogu juurde. Nüüd võin ma uhkusega tõdeda, et ma olen banaani deepthroatinud. Rongist lahkudes pakkusime seda banaani kõigile teistele eestlastele, kuid kahjuks polnud kellelgi isu.

Istusime Hamburgi peajaamas ümber ning kihutasime lennujaama. Seal otsustasid mõned inimesed riided ära vahetada aga mina otsustasin jääda oma riietuse juurde. Riietuseks oli olnud mul koolist lakumisest saati ülestõmbamata lips, triiksärk, millel oli mõni nööp ülevalt lahti ning ülikond. Käisime natukene lennujaamas ringi, mina ostsin endale berliner bretzeli, mis oli nagu rasvane suhkrusai. Väga maitsev oli. Söögipoes käidud läksime läbi turvakontrolli, kus Siimul vedas ning ta sai läbikompimise. Istusime siis oma värava juurde maha ning ma tormasin koheselt wifise. Vaatasin ära Sabatoni eesti kontsertvideo ning tapsin tiba aega facebookis.

Lennul anti meile ikka väga vinget saia. Tavalise kukli asemel anti kolmnurkset saia. Tundsin ennast nagu äriklassis. Soome lennujaamas jätkus wifis passimine. Lõpuks saime ka seal lennu peale ning kodu oli juba sülitamiskauguses. Lennu vältel jõudsin ära kuulata ühe laulu, enne kui teavitati, et me hakkame laskuma. Eesti lennujaamas passisime 20 minutit oma pagasit ning Ott oli piisavalt lahke, et mind autoga mustamäele tuua. Koju kõndides paitas mind õrnalt Eestile omane tiba külm kliima. Nautisin seda kohutavalt arvestades fakti, et ma olin terve päeva higistanud.

Lübecki viies: Lihtsalt Jõed

Nüüd oli minu kord. Selle eest on mind korduvalt hoiatatud ja mind on sellega hirmutatud. Ma olen seda isegi varem tundnud varem, kuid ma ei olnud selleks valmis. Hommikul, kui äratuskell tuututama hakkas, sain ma valusalt aru, et mul on pohmell. See oli ikka päris valus vedada ennast peale veiniööd hommikul pesema. Mitte miski ei kutsunud mind püsti seisma kuid siiski sain ma sellega hakkama. Hommikusöögilauas jõin ära ühe aspirini. See päästev vedelik õnneks aitas mul päeva üle elada. Mu toakaaslasest eestlane määris hommiusöögilauas nii professionaalselt võid leivale, samas kui mina tundsin raskusi juba võileiva suhu saamisega. See tekitas tiba halva tunde.

Kuna aspirin mõjub kiiresti oli koolitöö juba talutavam. Üks asi mis mind teel võlus oli väike mururoheline Volkswagen Polo, mille tagaklaasil oli kleeps “Bodypump”. Ma itsitasin natukene.

Koolis ootas mind ees taas üheksa tunni pikkune lobbyimine. Eriti kohutavaks tegi selle fakt, et klassiruumis oli nagu mõnes muus saksa asutuseski, kuum nagu ahjus. Natukene peale lobbymise algust tuli ruumi ürituse secretary general. Ta tuli, et rääkida meile sellest, kuidas inimesed alkoholiga liialdavad. Ma ei julgenud talle terve see aeg otsa vaadata. Edasi läks raskeks tööks. Või noh, teistel läks raskeks tööks, mina hakkasin joonistama ja aega surnuks lööma. Päevaga sodisin ma täis terve A4 lehe erinevaid pildikesi. Päeva parim osa tööjuures on muidugi söök. Siine koolisöök on lausa maitsev.

Töö tehtud suundusime Emiliga otse linna, kuna mõningad kingid vajasid ostmist. Riietus oli mul küll ebasobiv sest meie kohal laiutas ebarealne kuumalaine ja mina kandsin tumesinist ülikonda. Rebisin küll mässajana lipsu pooleldi lahti ja avasin särgil mõned nööbid kuid palav oli siiski. Kõigepealt läksime me kebabikarbikest süüa. See oli taas üks suurepärane söögikord. Peale seda käisime natukene poodides ja ostime kinke. Kuid kebabikarbike oli nõrgaks jäänud ja süüa oli juurde vaja. See viis meid lähimasse kohta, kus anti currywursti. Arvestades, et tegu on Saksamaaga ei olnud lähim koht väga kaugel. Currywurst sees käisin ma veel korra supermarketis, kuna kink emale jäi ostmat. See tehtud hakkasin ma koju kõndima.

Koduteel käisin ma taas läbi sellest jäätisekohvikust ning ostsin taas palli kookosejäätist. Kui ma kulgesin mööda tänavat silla poole nägin ma ühte vingt maja, millel oli alates teisest korrusest suhteliselt laiad nurgarõdud, mis omasid suurepärast ülevaadet kohvikuid täis tänavale. See oleks üks lahedamaid kohti, kus elada. Ma saaksin õhtuti langeva päikese hämaruses vaadata veini klaas käes kuidas inimesed baarides elavad. Istuda seal nagu mingisugune pseudojumal. Kõndisin üle silla ja vaatasin, et kahel pool jõge on jooksurajad ja pingid. Kuna ma veel koju minna ei viitsinud ja ma teadsin, et mul õhtuks plaane ei ole, läksin ma jõeäärde pingile istuma. Istudes vahtisin ma pakse jooksjaid ja irvitasin sest ma pole paks. Joonistasin oma märkmikusse ja vaatasin niisama jõe voolamist. Kujutasin ette, et kui minust saaks iga päev pintsakut kandev kontorirott siis selliseks peaksid saama minu õhtud.

Üks hetk viskas mul deep olemisest siiski üle. Ma läksin koju ja rebisin kiirelt oma ülikonna seljast. Siis pakkisin oma kohvri 3 minutiga ära ja viskasin lebosse. Pelasin natukene sõpradega ning hakkasin magama minema. Mind hämmastas fakt, et minu toakaaslast veel kohal ei olnud, tavaliselt norskab ta juba enne mind nagu elajas.

Lübeck 4: Veinijõed ja veinimäed

Lipsusõlm õnnestus esimese korraga ja tunne oli uhke. Hommikusöök söödud panin koolipoole ajama. Kooliteel miskit uut näha ei olnud, ratad kihutasid minust ikka mööda nagu postist.

Jõudsin kooli ja sain kõne sarihilinejalt. Ta teavitas mind, et ta jätkab oma pärandit ning hilineb taas. Koolis ootasid mind uued toredad pilgud. Pilgud mida mulle hiljem seletati ja mis pidid väljendama sügavat pettumust minu ülejoomise suhtes. Veider asi aga oli selles, et ma polnud üle joonud. Mulle lihtsalt ei meeldi kontrollida ennast, kui ma täis olen. See oleks nagu alkoholi raiskamine.

Aga ma ei lasknud ennast nendest pilkudest häirida ja istusin uhkelt maha oma kohal klassis, kus meil algas lobbyimine. Aeg, mille käigul me debateerime valminud resolutionite üle. 10 minutit läks mööda ja ma sain aru, et poliitikas on mul lootust. Ma ei osanud midagi öelda ja tõstsin oma silti ainult siis, kui tegu oli hääletusega. See vastu kirjutasin ma aga valmis 2 päeva bloggi. Istusin Facebookis. Tapsin oma peas korduvalt eelnevatel päevadel märgitud seamolli. Ning kõige tähtsam, mängisin Catmariot. Töö kohta midagi väga sisukat mul öelda ei ole, sest seda ma väga ei teinud.

Koju minnes sõitsid minust mööda jälle ratturid. Ma jäin mõtlema ja sain aru, et tegu oleks Raini unistustemaaga, kus rattaga sõitmine on tavalisem kui kõndimine. Kodus loputasin kiirelt ja valmistusin linna minemiseks. Kokkulepe oli, et me saame Emiliga kokku mis tõttu ma ootasin pikalt, et Emil suudaks minuga aja kokku leppida. Selleks läks tal aga umbes kolmveerand tundi ilmselt selle pärast, et ta on vastik käpard. Kuid lõppuks leppisime me siiski aja kokku ja ma hakkasin liikuma.

Linna kõndisin ma The Nationali saatel, sest “All the Wine” on alati teemas. Kõndides märkasin ühte jäätisekohvikut ja kuna kliima on pigem leige otsustasin ma ühe kena kookosepalli kasuks. Saime kokku supermarketi eesmõne eestlase, mõne sakslase ja ühe poolakaga. Läksime poodi ja ostsime tiba märjukest. Mina ja Emil võtsime mõlemad pudeli veini. Teised olid mingid kusikud ja võtsid õlut ja kokteile. Läksime lähedal asetsevatele pinkidele lammutasime oma alkoholi ja mängisime mu põrkepalliga. Veinid otsas ostsime Emiliga veel ühe veini kahe peale. Vein sees oli suunaks ööklubi, mis oli MUNOL osalejatele reserveeritud. Seal panime ilusti pidu natukene aega.

Kui Emil lahkus hakkas ka minul kiiresti igav. Klubistseen pole ikka minu teema. Hakkasin ka koju kõndima. Klubist väljudes avastasin ma, et klubi esine oli täis ropsitud. Kõndisin julgel sammul, mis oli küll tiba viltune, koju. Mind ootas ees taas suurepärane veiniuimas uni.

Lübeck III, Veini tagasitulek

Esimene hommik kui pidi selga panema ülikonna. Tegelikult väga hullu ei olnudki. Lipsusõlme panin juba kolmanda korraga õigesti. Viskasin oma uhked kingad jalga, läppari koti kokku ja lippasin konverentsisaali, kus toimus ürituse avatseremoonia. Õnneks oli minu kodu sellest konverentsisaalist 2 minuti kaugusel, mis tõttu ajasin ma paljud oma kaaslased kadedaks.

Tseremoonia algas päris vahvalt erinevate kõnelejatega. Siis aga jõudis kätte midagi kohutuvat. Saadikute tervituskõned. Nüüd ma tean mida juudid tundsid Mengele käe all, kuna see oli aeglane surm. Kohutavalt piinarikas elamus. Ma saan aru, et sa oled närvis. Ma saan aru, et sa pole hästi valmistunud, aga palun, tee suu lahti, kui sa räägid! Kõnede ajal joonistasin ma väikseid enesetapupildikesi, et väljendada enda meeleolu.

Ma siiski suutsin selle üle elada. Õues värsket õhku hingata oli peale seda jumalik. Kauaks seda muidugi ei jätkunud sest Emil vedas mind kõrvaltänavasse, kus ta hakkas pulka imema. Kahjuks ei olnud tegu minu pulgaga. Kui Emil imemise lõpetas läksime me oma bussile, mis meid otse kooli viis.

Koolis saime esimest korda oma kommiteedesse. Peale väikest tutvustamist presidentide poolt jagunesime me gruppidesse. Tutvustuse ajal pidime ütlema enda kohta ühe naljaka fakti. Minu puhul oli see see, et vajadusel suudan ma wifi nimel tappa. Kuna me olime Emiliga kokku leppinud, et me samasse gruppi, sattusime me maagiliselt samasse gruppi. Grupi teemaks oli kaevaduste sotsiaalse ja keskondliku mõju vähendamine. Natukene aeg rääkisin ma kaasa aga siis ma sain aru kui väga ma ühte poissi enda grupist vihkan. Mingisugune paks seitsmelõuaga pasavedur, kes kannab douchebagi soengut ja on jalkakohtunik. Ma tahaksin teda lüüa, aga see oleks alatu kuna ta on ilmselt vaimse puudega.

Tagasi koju läksin ma koolist jala. Minust sõitsid mööda kümned ratturid, kes vaatasid mind väga halvustava pilguga. Tundsin ennast nende kõrval, ühe saksa filosoofi terminoloogia järgi, untermenschina. Oma kodu rajooni jõudes avastasin ma, et seal liigub ringi mingisugune kasside sarimõrvar sest kõik postid olid erinevaid kadunud kassi plakateid täis.

Kodus käisin ma kiirelt loputamas ja kõndisin kesklinna. Seal sain ma kokku Emiliga, kellega me nautsime pitsat. See tehtud läksime me supermarketisse, et osta limpsi ja värki. Emil ostis ühe veini ja ühe tüdrukuga nelipaki kahepeale ja mina ostsin ühe veini. Hakkasime siis jooma ja peale Emili kahte õlut ja minu ühte veini läksime me suurema seltskonnaga baari eriüritusele. Emil reetis mind, müüs oma veini maha ja läks koju natukene peale baari jõudmist. Jõin siis ka tema omast pool ära ja pidutsesin Eestlastega täiega. Kohalikud olid veits kused ja tantsida väga ei julgenud aga meid ei huvitanud. Kui ma ütlesin inimestele, et ma lähen jala koju tekkis küll kerge mure minu pärast kuid polnud hullu. Jõudsin ilusti koju. Ma võibolla ei kõndinud väga sirgelt aga jõudsin. Kokkuleppe hostiga oli see, et alt on uks lahti. Ei olnud. Eks ma siis helistasin pool tundi ukse ees oma hostile ja toakaaslasele vaheldumisi. Õnneks võttis mu toakaaslane lõpuks vastu ja ma sain ka sooja magama.

Lübecki teine ehk metaanipask

Teine päev algas huvitava üllatusega. Peale hommikusööki kodust välja minnes näidati meile kahe ratta peale tagahoovis ja anti mõista, et need on meie transpordivahendid kooli. Ma alguses üritasin võidelda selle vastu tusaste pilkude ja paari õrna märkusega, kui minu ponnistused kukkusid läbi ja mind sunnniti ratta selga. Ma tundsin ennast nagu kuradi pleb, kuid polnud hullu sest hoolimata sellest, et ma pole kaks aastat rattaga sõitnud, suutsin ma siiski suhteliselt sirgelt vändata. Minu enesehinnang sai taas valusa paugu, kui me liitusime suure rattasõitjate rühmaga, kes kõik suundusid kooli poole. Oma minmaalse kogemusega tundsin, nagu ma oleksin esimest korda oma kolmerattalise seljas ära eksinud Tour de France’le.

Linnaekskursiooni omades tutvusin ma kooli fuajees natukene selle kohaliku võluga. Vaatasin huviringide pilte ja näiteringis käib 1 poiss ja mingi 10 tüdrukut. Tundsin, et ma oleksin päris ebapopulaarne siin koolis, arvestades kui madalas hinnas siin koolis näitlemine on. Veel üks huvitav seik oli see, kui kaks sakslast kokku said ja panid nii jõulise high five, et ma tundsin, kuidas koolikonstruktsioon kergelt värises.

Asusime siis teele linnaekskursioonile ja kuna tegemist on valimishooajaga olid kõik tänavapostid valimisplakateid täis. Mina usaldasin kõige rohkem plakatit, mille pealt mingi vanaonu, stiilselt aiatoolis tagurpidi istudes, mulle julgustavalt naeratas.

Mööda minnes ei olnud ma siiski pime ka kohalikule arhitektuurile. Mind võlusid sügavalt need kokkurammiud majad teisekorruse terassidega. Vanalinna kõrged reljeefsed majad kõrgete suurte rõdudega oli minu jaoks sügavalt mõjuv vaatepilt. Vanalinn oma osade tänavatega meenutas suuresti Tallinna oma. Minule oli väga uus üks silt, mis näitas piirkiirust sillal tankide jaoks. Mööda jõeäärt kõndides püüdis taas üks ehitis mu silma. Tegu oli Radisson Senator Hotel’ga. Ta kõrgus suurtel sammastel pooleldi jõe kohal. Kui ma kõndisin läbi värava, mida kõik siinsed inimesed väitsid olevat Lübecki sümbol, tundsin ma ennast juba päris kohalikuna.

Siis anti meile vaba aega natukene, et tutvuda ka omavoliliselt vanalinnaga. Mina tutvusin seega esimesena supermarketiga. Otsin veiniavaja, pikaajalise investeeringuna, ja väikse veini, ajutise naudinguna. Kahjuks keegi minuga suurt pudelit poolitada ei tahtnud. Esimene suurem pettumus selle reisi ajal oli seega saabunud. Käisime poistega ka mõnes poes kuid see muutus kiiresti tüütuks. Eriti kuna ma pidin ootama kuni 6 poissi käisid 40 minutit H&M’s. Üks lahe pood siiski mu teepeale sattus. Selleks oli mingisugune universaalne koomiksite, raamatute, muusika ja arvutimängude pood. Peale seda poodi tegime poistega väiksese shoppingpausi. Istusime ühele pingile maha ja kuna seljatugesi ei olnud toetasime me paarides seljad selgade vastu ja tundsime ennast kui insenärieriala geeniused.

Aga palju tähtsam poodidest oli meie jaoks lootusetu wifi jaht. See oli ni imelik tunne kuna Eestis sa ei saa mesavahel sital ka käia ilma, et wifi sulle perseaugust sisse voolaks. Andsime alla ja läksime 1 Euro Shopi. See oli omamoodi lahe whaky koht. Ostsin sealt paki kaarte ja pudeli spordijooki. Siis suundusime aja surnuks löömiseks ühte kohvikusse, kus me hommikul olime olnud, ostsime 6 peale ühe kohvi ja ühe kakao ning neid väga aeglaselt juues mängisime mitu ringi kaarte. Vahepeal oli Siim poode avastams käinud ja leidnud mingi huvitava väga odavate arvutite poe. Suundusime siis sinna. Mina väga aru ei saanud, mis selles nii lahedat oli, aga Siimul ja Petsil tundus lõbus olevat nii et ma lihtsalt läksin vooluga kaasa. Enne kui me lahkusime sattusime otsa ka ühele kolapoele, mis oli kahjuks mingil tundmatul põhjusel esmaspäeval kell 14 suletud. Aknapeal olevad katanad ja vanad fotokaamerad lausa kutsusid meid sisse.

See pettumus selja taga suundusime me kooli. Päev otsa poest sisse välja käies sain ma aru, et Lübeck haiseb ikka rämedalt, meenutades värsket heinamaad. Hiljem õhtul peldikus sain ma aru, et süü on kohalikul söögil. Lammutasin õhtul vetsus nii koledasti, et väiksemad eluvormid oleksid ümbruses surnud metaanimürgitusse. Kooli kõndides tabas mu silma üks kõrvaltäna. Selline väike kitsas munakivitänav, mis algas mingisuguse võlvi alt ja kadus päikesesillerduses kurvi taha. Tänavat ääristasid tihedalt kolme-nelja kordsed vanad majad.

Käisin siis koolis regisratuuris, sain nimesildi ja kaelapaela. Uhke tunduga hakkasin koju väntama. Tagasi teel oli väntamine hoopis mõnusam kuna ilm oli parem ja kohustused päevaks olid peaaegu seljataga. Käisime kodus ära ja läksime raekotta, kus meid tervitasid ürituse korraldajad ja linnapea. Siis juba suundusime supermarketisse suurema koguse veini järele ja läksime seda meile reserveeritud baari ette lammutama. Pidu oli küll lahe kuid kustus kiirelt ja kell 00 olin ma kodus ja magasin.

Lübecki avapauk ehk siit ma tulen

Juba esimestest hetkedest tundus see trip paljulubav. Ajasin oma paksu perse peale kahte tundi und kell 3 öösel üles pesin ennast ja vedasin ennast oma transferi juurde. Hommikune Tallinn oli tiba krõbe kuid mind see ei heidutanud ning sumasin julgelt ainult mantli ja triiksärgi väel läbi hommikuse sudu. Püksid olid ka jalas, hö-hö. Teel lennujaama Järvevana teeehitusi vaadates mõtlesin teha mõne löökaukude teemalise nalja, aga see nali on sama kulunud kui Tallinna teed. Jõudes lennujaama ülemisele korrusele tabas mind shokk. R-Kiosk oli tänu varajasele kellaajale veel kinni ning kuna hommikusöök oli mul vahele jäänud, tundsin ma end kui närbunud lill, mida sa juba 2 nädalat kasta oled unustanud. Mõtlesin panna püst annetuskasti, et ehk mõni helde inimene viskab sinna mõne varbaküüne või vana soki, kust saaks natukenegi toitaineid ammutada. Kuid see idee jäi ära. Turvaväravatest jälle puhta poisina läbi tulnud lippasin ma täie hooga lähima lahtioleva söögiasutuseni. Seal küsiti mult ühe panini eest 6 eurot ja kolm tilka verd mingile imelikule lepingule. Ei tea, mis seal seisis. Ei viitsinud läbi lugeda. Kõht oli liiga tühi. Mind ründas äkkiliselt looduse kutse ja ma patseerisin lähima peldikuni. Seal tabas mind ebameeldiv üllatus kuna mu ootused olid kõrged. Lennujaama peldikust lootsin ma hingatavat õhku kuid pidin leppima baltabombzi pasahaisuga. Tagasi oma värava juures palus mind Emil, et ma ta jalutama viiks. Jalutussihtkoht oli suitsuruum. Lükkasin ta siis uksest sisse ja jäin ise teisele poole klaasi vaatama. Tundus nagu erinäitus Tallinna Loomaaiias “Eluheidikud”. Lennukile kõndides avanes kõhe vaatepilt, sest õhumasin nägi välja nagu ta oleks ajastust, mil propellereid käsitsi käima lükati, et õhku tõusta. Õhkutõusul värises lennuk sellise sagedusega, et mõni kergema närviga tüdruk oleks võinud päris piinlikusse olukorda sattuda kui ta oleks valesti istunud. Kuid lend möödus siiski edukalt ja saabusin tere nahaga Helsingi lennujaama. Lennukist väljudes tuli mul pähe kontrollida, et kas mu ümberistumise pilet on ikka mu kotis nagu ma mäletan. Tuli välja, et ei olnud. Otsisin siis elueest 2 minutit kuni leidsin selle istmetaskust. Kujutasin ette seda kiirust, millega mu jämesool oleks ennast lõplikult tühjendanud, kui ma oleks selle avastanud alles järgmise lennu pardaleminemisel. Lennujaamas bussiga sõites tabas mind kohe külm arusaam, et tegu pole siiski Tallinnaga, kuigi ülelennul oli sarnasusi, kuna roheline kaart näpus jäin ma nukralt ringi vaatama ning ta oranzi sõpra otsima. Soome lennujaamas suurt huvitavamat minu jaoks polnud kui see, et ma sain kõva häälega soome keelseidsilte lugeda ja nagu retard välja näha. Istusin seal oma värava ees ja kuna mul oli kaks tundi aega arvasin ma, et oleks hea mõte lennujaama wifis LoL-i pelada. Mõeldud tehtud ja ainsaks takistuseks sai update mängul. Seni kuni ma seda ootasin, vaatasin ma möödakõndivaid inimesi ja lihtsalt koolipoisist sai Oliver Karm, persepatrullist. Soome lennujaama peldikute omapära oli nende muusika. Kuulates õrna linnulaulu oleks ma peaaegu püstijalu kusedes magama jäänud. Kuid õnneks siiski ei jäänud. Väike jalutuskäik Emiliga kohalikku suitsuruumi tehtud, läksin ma lennule. Lennukis pakkus Emil mulle mingit väga kanget lagritsat kuid ma pidin kahjuks keelduma, sest ma ennem sööks ära mingi suvalise Jamali, kui lagritsat. Lennuajal oli nii armas vaadata kuidas unepuudus oli hakanud inimestele kohale jõudma ning nad magasid nagu inglid. Välja arvatud Emil. See norskas nagu mootorsaag, millel pole küll kütust sees kuid mida keegi siiski meeleheitlikult käima üritab tõmmata. Lennukis salamisi ringi vaadates avastasin, et minu ees istub legendaarne juudinina. Ma isegi ei tea, kas seal juut istus, sest ma ei näinud teda nina tagant. Hamburgi lennujaamas ronisime siis maha ja kõndisime pagasi vastuvõttu. Teel avastasime ühe väga vinge müügiautomaadi, mis kommide asemel müüs iPode ja Beats by Dre-si. Sealt sõitsime edasi Hamburgi keskrongijaama. Esimene asi, mida me rongijaamas nägime, oli KFC. Nii selgus meie hommikusöögi koht. Viisime oma kotid pagasihoidu ning läksime sööma. Poolitasime siis siimuga ühe bucketi ja mina, kuulates Eric Cartmani nõu, ostsin kõrvale ka Gravy, mis maitses nagu puljong rasvaga aga oli uskumatult hea. Lõuna söödud ja peegliees 15 minutit nutetud läksime me Hamburgi linna vaatama. Kõigepealt viidi meid mingisuguse jõepaisu juurde. Kogu vaatepilt oli minujaoks võluv kuna linn koosnes kitsastest tänavates ja kõrgetest reljeefsetest majadest. Just sellised majad mulle meeldivadki. Sattusime muidugi Hamburgi heal päeval kuna käimas oli Hamburgi maraton, mis tähendas, et autoliiklus ei olnud probleem ja sai paar head nalja visata nende kulul omamisi, ise samalajal mälestades neid õnnehetki KFC-s. Lisaks sellele oli maratonil oma DJ, kelle biitide järgi mina ja Emil tiba puusa keerutasime. Hamburgis oli elu luksuslik aga kõigile. Mitte ainult polnud vanalinna majad suremist väärt vaid isegi kodututele olid ehitatud suured ja hubased raudteesillad, mille all laialt ruumi tudida. Avastades edasi Hamburgi nägin ma seal järjest rohkem neid musta kitsa disainäärega rõdusi, mis mind nii väga võluvad. Kadestasin isegi kohalike tiba. Siis suundusime kohalikku raekotta. See oli löövalt võluv ehitis oma sisemiste käikude väliste reljeefide ja hubase siseõuega. Seal oli nii palju potensiaalset Tumblr materjali, et kui ma oleksin hea fotograaf, oleksin ma pidanud seal tunde veetma. Kuid päeva pikkus ning lõuna KFC’s oli mindki ära väsitanud ning ma vajusin pingile viieks minutiks istuma, et nautida tunnet, et mu jalgadel on kunagi veel lootust kõndida. Siis sõitsime rongiga sadamasse. Sealt läksime väiksele paadisõidule mööda mingit suurt turistijõge. Eriti kultuurne see sõit muidugi ei olnud sest minupoolt akendest avanes vaade ainult mingisugusele industriaalpargile. Jõudnud teise sadamasse anti meile vaba aega, mille jooksul oli meie väikese pundi põhieesmärk leida veini ja õlut. Alguses ajasid kohalikud hinnad meil südame pahaks. Siis aga võttis Ott julguse ikokku ja küsis ühelt kohalikult tüdrukult teed lähimasse odavasse veini-õlle asutusse, kuna enamik poode on siin pühapäeviti kinni. Seal siis sain mina oma veini ja teised oma õlled. Hommikuveiniks on suurepärane kellaaeg 13:45. See seljataga saime taas suurema grupiga kokku. Kõndisime tagasi esimesse sadamasse sest surmavalt umbne laev meid enam ei kutsunud. Sealt sõitsime Pearongijaama. Rongijaamas käisin ma elus vist esimest ja viimast korda ühe euro eest peldikus aga kuna ma juba hingehinda olin maksnud siis sai algsest kergest põietühjendusest raskem siskonna liikumine. Peale seda märkimisvääset saavutust läksime rongile, kus mina ennast väsimusest välja lülitasin. Lübeckis sain tuttavaks oma vahetusõega, kellele ei ole küll ilu antud aga õnneks ta on seda ilmselgelt mõistnud ning töödanud selle nimel, et olla meeldiv inimene. Toakaaslaseks osutus mulle ka üks muhe eestlane ning peale õhtusööki perega ja kerget bloggimist tõmbasin ma kell 22 kerra ära.

Varssav: Final Solution ehk viimane päev

Päev algas vara. Kell 7.15 oli kohaliku aja järgi äratus. Suundusin oma hommikuse lohutaja, sooja dušši alla, kuid oh nalja. Hotell tegi mulle vingerpussi ja mingi imeliku universumi loophole mõjul oli minu toas kinni keeratud külm vesi ja kuna mul polnud tahtmist ennast puljongiks keeta jätsin ma pikema dušši vahele, leppides kerge loputamisega. Hambad ja muud kaadervärgid pestud läksin hommikustsööma. Seal olin esimesena lauas. Järelikult olid saksa, moepolitsei ja soome spioonid suundunud tagasi büroodesse aruavaldusi andma. Võtsin uhke tundega jälle taldriku paksult peekonit täis, kugistasin alla ja tundsin ennast õndsalt oma ahnuses. Tagasi toas pakkisin viimased asjad kokku, panin õhtutel jäetud shokolaadid mustadeks päevadeks kotti ja läksin fuajeesse transferit ootama. Peagi saabus ka see, ning miskipärast tahtis härra mu käsipagasi koti pagaasnikusse panna. Minul polnud selle vastu midagi ja istusin taas bussi. Kahjuks ei olnud seekord tegu muheda vuntsiga onuga. Bussi aknast välja vaadates märkasin ma, et esimest korda selle reisi ajal nägin ma just lahkumise päeval päikest. Kahtlustan taas mingisugust vandenõud. Poola vanalinna ilu hakkaski ennast mulel avaldama alles minema sõites, kui ma vaatasin neid mäeotsa ehitatud klotsmaju. Poolas olles õppisin ma seda, et 90% poolaka meestest, kes on üle 50 aastased, kannavad lahedaid vuntse ja seda, et Varssavisse pean ma tagasi tulema. Kesklinna külastades ja vaadeldes neid vanu ajaloolisi maju ja hooneid suurte kõledate büroode ja kortermajade keskel vaadeldes pidin ka kahjuks tõdema, et edevuselaat on asendunud külma praktilisusega. Varssavi ilu aga, sarnaselt ilmselt paljude teiste linnade omale, avaldab ennast ilmselt alles peale mitemkordset läbikäimist. Ma jätan selle linnaga hüvasti tiba raske südamega. Hüvasti jätan ma ka ajutiselt selle blogiga, kuni järgmise reisini. Selleks on Lübeck, kuhu ma sõidan 22. aprillil. Kui keegi otsustab mulle vahepeal hakata selle eest palka maksma, oleksin väga tänulik ja lubaksin bloggid avaldada iga kord täpselt päev hiljem. Delfi, Finnairi jms. inimestele siis +37255572342. Viimased laused nõretasid nii sügavalt sarkasmist, et ma leidsin, et targem oleks seda seletada. Peatse kohtumiseni.

Varrsav V2

Õhtul jäi kahjuks saun vahele, kuid pole hullu, sest toa temperatuur polnud hoolimata lahtiset aknast langenud ning ma sain piisavalt higistada. Kui ma õhtul korraks emale receptionist turistiraamatut tooma läksin juhtus taas midagi põnevat. Nimelt on saatnud moepolitsei ka teise spiooni mulle sappa mu räigete kuritegude eest moe vastu. Kõndisin sirgel seljal, oma vana Metallica särk uhkel seljas, receptioni poole, kui läksin mööda baarist, kus mingi armsa vuntsiga härra hoogsalt klaverit mängis. Seal baaris persetas laua taga üks turtelneckia kiilakas. Tagasi toa poole suundudes tabasin ta pilku, mis vihjas selle suunas, nagu ma oleksin just ta tütart vägistanud ja siis talle näkku sülitanud. Parkisin ennast peale seda traumatiseerivat teekonda tuppa maha ja otsustasin minna vanni, sest tundsin ennast peale seda sündmust väga räpasena. Tunniajast vanninautimist sisustas ka The Doors. Siis otsustasin visata pikali ära, kuna päev oli olnud väsitav ja kui ma lasin ennast rõõmsalt pikali voodisse, avastasin, et voodid on siin nii pehmed, nagu oleksid madratsid tehtud väga mitme kihilsest pehmest peldikupaberist. Hoolimata temperatuurist ja voodi pehmusest suutsin ma siiski petaselt magama jääda. Hommikul vedasin ennast siis dušši alla, kus ma harjumuspäraselt pool tundi ärkasin. Hommikune puhastus tehtud viskasin ma Metallica särgi selga ja vaatasin natukene telekat, kust mänis Cartoon Networki pealt "Free Willy". Täna sain ma esimest korda aru, et see filmipealkiri ei räägi peenisest. Siis suundusin hommikusöögile. Kuna tegu oli bufee lauaga, ei näe ma ühtegi head põhjust, miks mitte täita oma taldrik 2/3 ulatuses peekoni ja suitsulõhe saiadega. Olles poolel teel võidule oma taldrikul ilutseva toidu vastu hakkasin ma kuulamamis ümber toimub ja kuuldu kinnitas mulle mu kahtlus. Nimelt praeguseks olen ma juba 80% kindel, et Saksa Liitvabariik saadab igale reisile kuhu mina lähen kaasa ühe saksakelt kõneleva perekonna, kelle põhieesmärk on istuda minu kõrval lauas hommikusöögi ajal ja tuletada mulle meelde, kus koolis ma käin. Ning rusikareegel on ka see, et kui sa võõral maal hommikusööki sööd, on kuskil restorani otsas mingi soome tädi, kes räägib kõigist teistest valjema häälega. Peale seda, kui ma suutsin lammutada selle kuningriigi, mille ma ise selle taldriku peale ehitasin, suundusin ma magustoitu võtma. Kui ma istusin tagasi maha oma kohale, oma hommikuhelbeid piimaga nautima, avastasin ma, et vastaslauda oli ennast istutanud see turtelneck moepolitseist. Hommikul aga temal minujaoks pilke ei jagunud, ma märkasin ta silmadest kurbust, mille võib sinna tekitada ainult fakt, et ta ei saanud keppi. Kui ma amutasin viimaseid lusikatäisi piima oma kausi põhjas püüdis mu silma üks 4-liikmeline seltskond. Silma püüdis seetõttu, et esmapilgul tundus seal olevat üks kena minuvanune tüdruk. Lähemal vaatlemisel aga selgus, et teguon vähemalt 25 aastase naisega, kes on ennast väga osavalt nooremaks maskeerinud. Kõht lõhkemiseni täis, istusin ma oma tuppa, et kirjutada üles tähtsmad muljed hommikusöögist ja lasta leiba luuse. Leib luus otsustasin ma rünnata tihedat päevaplaani muuseumist muuseumisse. Teisel vaatamisel pean tunnistama, et mõni asi vanalinna majade juures mulle siiski meeldis. Nende lapikud taevasse ulatuvad korstnad, mis aitasid vahet teha sellel, kus üks maja algab ning teine lõppeb olid päris armsad. Eriti aga meeldisid mulle nende väiksed rõdukesed, mis torkasid ennast tavaliselt teiselt korruselt majast välja, poosetama vanalinna peatänava kohale. Eriti stiilne oli vaadata, kuidas seal üks vanem mees suitsu tegi. Astusin hotellist välja minnes ka kiirelt ühte toidupoodi kuna nohu kiusas ja janu tülitas. Teel kassa poole pakk taskurätte ühes ja pudel cappyt teises käes vaatasin ma alkoholi leti poole ja avastasin, et riiulitel polnud ei Monte Cristo ega Bolino veini. Poola sai mu väikses märkmikus ühe miinuspunkti aga õnneks olin ma emaga, mis tõttu see minu reisi üldist meeleolu väga ei rikkunud. Lükkasin siis asjad letti ja müüja viskas mulle 4.3 sekundiga ette umbes kaks poolakeelset lauset. Minu jaoks kõlas see kõik ühe sõnana, aga hoolimata sellest tegin kindla näo ütlesin "I-I-II can't speaks language." Mis peale ta silmasi keerutas ja mult raha nõudsi. Summa makstud asusin kindlal sammul oma esimese sihtmärgi poole Uprising muuseumi näol. Teel kaarti lugeda üritades avastasin ma, et suudan juba poolakeelseid tänavanimesi veerida. Suur samm edasi minu meelest. Möödudes akendest nägin ma armsaid valgeid tikitud linikuid ja kardinaid. Täielik throback 1920 aastatesse, kui mina olin veel poisike ja Eesti oli uus uhke sõna. Varssavis on erinevalt Tallinnale andekad kerjused. Üks mees näiteks mängis trummi mingi vana kapi peal. Teda kuulates jäin mõtlema, et mida kõike ta saavutaks, kui talpäris trummid oleksid. Seda mõtet mõlgutades olin ma temast liiga kaugel, et raha anda. Ühest viiulikangelasest panin ka mööda aga olin liiga arg, et raha anda. Oli ka klassikalisi vähemandekaid, nagu üks vananaine, kes sente paluma tuli. Õnneks ei saanud ma tema palvest saastagi aru sest see oli kohalikus keeles ja kõndisin ilma süümekateta edasi. Kõndides avastasin ma, et tänavakivid on lõksud turistidele. Nimelt osad neist on lahtised ning nende all on auk kuhu koguneb vesi. Ma ise astusin nede sisse korduvalt aga ühtegi kohaliku ma sellise õnnetu saatuse osaliseks saamas ei märganud. Sellest järeldasingi, et kohalikel on mingid kaardid aukude vältimiseks. Peatselt sattusin ma ka esimese valgusfoori otsa, mida ma jalgsi liigeldes Varssavis näinud olin. Seal selgus kurb fakt, et ka valgusfooridest on autojuhtidel üpris ükskõik, mistõttu oleks ma teekonna jooksul korduvalt peaaegu auto alla jäänud. Üks suuremaid miinuseid keele mitte oskamise juures on see, et ma ei saa kohalikust tänavakunstist mitte midagi aru. Kõik need teravad laused seintel jäävad mulle kaugeks ja mõistmatuks. Kuid järsku tabas mind teel ootamatu takistus- mu ema otsustas mind tirida kingapoodi. Seal istusin ma maha tegin näo nagu mul oleks kadunud igasugune eluisu ja leidsin, et too hetk oli suurepärane võimalus oma Pou-d toita. Minu mänguhoogu aga segas üks müüja, kes hakkas midagi poola keeles vuristama. Lasin tal rahulikult lõpuni rääkida enne, kui külma ükskõiksusega ütlesin, et ma keelt ei mõista. Õnneks pääsesin peatselt kurja kingapoe õelast võimusest ning teekond jätkus. Mida kesklinna poole ma jõudsin, seda rohkem nägin ma ehitusprojekte. Jäin mõttlema selle peale, et küll on hea meie väiksele Järvevanale, et ta Varssavit ei lubanud üle uputada, kui see valmis, sest see linn ei valmi ainult kauem kui Tallinn, vaid kauem kui Tallinn-Tartu maantee. Kogu see jalutamine aga oli kostitanud mind kerge peavaluga, mis kergelt mu tuju pärssis, aga mütsid on nohikutele ja homodele. Kõndides hakkas miski mulle silma, nimelt olin ma sattunud vist vatsakamate inimeste rajooni, sest iga 100 meetri tagant oli kas Pizzahut, Kfc või mõlemad. Kogu selle liikluskultuuri virr-varris ja hirmus seisin ma taas ülekäigu raja juures ja üritasin leida oma võimalust üle tee joosta, kui juhtus midagi hämmastavat. Üks vanema seeria BMW peatus ja lasi mind üle. Mul oli tunne, et olen sattunud pahupidimaale. Äkki kätt tahataskusse viies sain aru, et mu rahakott on veel alles. See ja teadmine, et ka mu eesnahk on alles tekitasid minus küsimuse, et mis värk on. Siis mulle aga seletati, et juutidel on eraldi linnaosa. See tundus alguses nagu huvitav ekskursioon, kuid siis tuli mulle meelde, et eesnahk ei kasva tagasi ja see ekskursioon jäi tegemata. Kõigi nende mõttelendude käigus olin ma nagu imeväel jõudnud sihtkohta ja võtsin rõõmsalt piletikassas järjekorda. Koht oli väga populaarne, seda sai järeldada nii sellest, et kassa juures oli pikk rivi, sellest, et riidehoid oli täis ja sellest, et igalpool oli palju inimesi. Audiogiidiga varustatuna hakkasin ma siis avastama poolakate vastuhaku muuseumit. Elamus oli võimas alustades pisaraid välja tirviatest kangelaslugudest ja lapskullritest, lõpetades eepilise relvakoguga. Mu elu on jälle tükike täiuslikusele lähemale nüüd, kus ma olen oma silmaga ära näinud Panzerfausti ja Nebelwerferi mürsu. Kahjuks oli ka elamuse juures negatiivne külg. Nimelt, kui ma seisin rivis , et näha filmi Poola 1945 3D digitaal rekonstruatsioonist seisid minu taga kaks oma hilimsemates 20's naist, kes haisesid nagu varbavahe juust peale pikka trenni. Kuid oh õnne, muuseumit avastades leidisn ma maast 10 kohaliku raha senti. Nagu ütleb vanasõna: "Kes groszi ei korja see złoty ei saa." Peale kaht tundi selles võimsas muuseumis jõudsis minuni aga väsimus ning olin sunnitud lahkuma kuna mind ootas veel ees Kopeirnikuse muuseum. Sinna otsustasin kaardi järgi võtta otsetee aga kuna ma kasutasin vannenud meediumit, nimelt paberkandjat polnud keegi sinna peale märkinud teeöid, mistõttu oli minu otsetee üpris käänuline. Kõndides kõigi nende kõledate kortermajade jahirmutavate büroohoonete vahel nägin ma aga arhitektuurilist meistriteost. Se seisis uhkelt ümbritsetuna kõrghoonetest aga suutis mu suu äiesti ammuli lüüa. Selleks oli Poola Kultuuri ja Teaduse Palee. See oli pilvitorkiv hiiglane kes hämmastas mind üdin. Kuid ka see nauding jäi lühikeseks, kuna ühe hoovis oleva obeliski peale oli mingi hernepea üritanud teha graffitiga anarhistliku liigutust ja ma tundsin ennast tiba halvasti, et maailmas on igal pool selliseid idioote. Oma uuel teel,mille pidin tänu teedeparandusele ette võtma, kõndisin ma mööda ühest ostukeskusest mille vaateaknad suutsid mind shokeerida. Nimelt oli neli suurt vaateakend enda alla võtnud pirakad Schwarsernegeri pildid. Lähemalt uurides selgus, et tegu on mingisuguse tema välja antud raamatuga. Mõte tema kirjutatud raamatust võttis külmavärinad ihule küll. Minu kõrvalteed viisid mind aga ka ühe väga meeldiva asja juurde. Nimelt E. Wendeli shokolaadikohvik. Mul oli korraks tunne, et tegu on Willy Wonka poega. Selline segiajamine võiks elgitada selle poe võimsust. Kuna külmus oli taas minust võitu saanud istusin ma maha ja tellisin sooja shokolaadi kookosega ja kihilise shokolaadikoogi. See oli vahelduseks selline söögikord, peale mida ei olnud ma sunnitud ema kohi kõrvalt suhkrut magustoiduks varstama. Peale veel paari sisseostu selles maagilises poes jätkasin ma pooleli olevat teekonda. Ning ilma erilise seikluseta jõudsin ma sihtkohta. Kell oli selleks ajaks saanud juba 16, mis jättis mulle ainult pooldeist tundi muuseumi avastasmist. Koht ise oli nagu Ahhaa Keskus ruudus. Palju rohkem huvitavaid asju aga kahjuks tänu sellele  ka palju rohkem tüütuid külastajaid, tänu kellele ei saanud ma pooli asju proovida, sest ma ei viitsinud passida kuni nad üritavad nende asjadega midagi saavutada. Üks mees mulle siiski meeldis ja minujaoks üllatusena oli ta hiinlane. Ta meeldis mulle, kuna kui ta palus, et ma temast ühe vidinaga pilti teeksin ütles ta mulle Sir. Tundsin ennast võimsana. Lõpetasin siis oma seikluse teaduses, sest kell andis märku, et on aeg tagasi pöörduda. Teel tagasi kõndisin mööda ühest eramajast, mille aias nägin koera, tegin siis teadusliku katse ja selgus, et koer mõistis eesti keelt. Ma hõikasin "Koer" ja ta reageeris. Jõudnud tagasi vanalinna peatänavale mis viis mind otse hotelli juurde, avastasin ma, et turistide arv oli võrreldes eilsega kahekordistunud ja meenutas juba seda rahvasumma, mida võib leida Tallinna vanalinnast, kui suvised Soome kruiisilaevad oma ahtri Tallinna sadamasse pargivad. Ringi vaadates aga poola keelt kõnelevate inimeste suunas, märkasin ma, et nende ülestõus oli mingil määral õnnestunud, sest aaria rassist polnud nende veres haisugi. Kõik olid rõvedad slaavi mollid. Kell 18 jõudsin siis hotelli ja see jättis mulle 30 minutit puhkeaega, kuna kella 19 oli broneeritud laud ühes Liibüa restoranis. Hea ka, et kiirelt sealt toast minema sain, kuna see juustu hais mis mu jalgadest tuli peale päevast kõndimist, oleks löönud ka tugevama saksa sõduri lootusetult auti. Panin siis botased jalga tagasi ja suundusin sööma. Restoran tundus väljast nagu koht, kuhu viisakas jalg tavaliselt ei astuks, kuid esmamulje oli petlik. Istusime laua äärde maha ja kohe kõnetas mind naaberlaua peoseltskonnast üks vanem tädi poola keeles. Rääkis pika jutu maha, osutas näpuga mu selja taga olevatele kinkidele ja kui ma selgitasin, et ma keelt ei mõista, noogutas ta mulle rõõmsalt ja istus maha ning pani viina edasi. Tegu oli vist kellegi 70. juubeliga. Meile toodi menüüd ja ma hakkasin järjest rohkem aru saama, et ilusad tüdrukud ei kuku elus läbi, neile on lihtsal ette määratud hakata ettekandjaks. Söök oli täiesti jumalik. Õhtusöögi käikude tipphetk oli see, kui lauda toodi vahekäik, milleks olid lambalihapallid frittitud hakkliha ümbrises. So much meat! Peale sööki oli küll selline tunne, et ma ei söö enam kunagi, hommseni. Kui natukene viriseda saab seda teha lihavarda kallal, mis oli tiba väntske, aga kellele meeldiks suus tiba kõva vorst rohkem, kui mulle. Kuna hotelli tagasi siirdudes oli aeg hiline olid hakanud ilmutama end 8-tunni kangelased, kes öös põlevad nagu tähed ja päeval närbuvad nagu veeta lilled. Neid on raske mitte märgata, kuna nad tekitavad nii palju lärmi. Natukene enne seda, kui ma jõudsin hotelli, tabas mind üllatus. Kõndides kuulsin seljataga järsku valjut vaibakloppimist ja sellinne tunne oli, nagu Elton kihutaks mööda. Mööda panid aga kaks vana Volvot aknad all. Ju on siis Volvo poola osside bemm. Tagasi oma toas, tundsin, et mu õhtusöök tahtis tagasi tulla ja ta oli vihane. Peldikus korraldasin siis omamoodi uprisingu. Tegelikult oli see rohkem downfall, aga peldiku vntikas pidi kõva tööd tegema, et ülestõusu laiali peksta. See vabastav elamus seljataga suundusin sauna ja ujuma. Kuna hotell oli pakkunud tasuta hommikumantlid ja sussid, tundsin ma, et oleks patt need kasutamata jätte. Viskasin oma mantli selga ja lasi külma rahuga läbi reception, kus tähtsad härrad jõid kallist alkoholi, spasse. Kahjuks oli basseini pikkus tüüpilisele rõngataujujale kolm tõmme ja saunas valitses temperatuur, mida etiooplased nimetavad mahedaks kevadeks. Kuid siiski oli see mingil määral karastav ning uni tuli sedavõrd magusam.

Varssav vol. 1

Reis algas küll täieliku pettumusega kuna turvakontrollist läbi minnes värav piiksugi ei teinud ja mina jäin läbiotsimisest ilma.Tallinna lennujaamas õhkutõusmisel õnneks löökaugud ei seganud, ei tea, kas asi seisab selles, et neid polnud, või hoopis selles, et piloot suutis kindla käega nendest mööda triivida. Igatahes õhkutõus möödus edukalt ja tundsin ennast Poola lennufirma kindlate käte vahel ennast turvaliselt. Ainus väike kõhklus mu mõistuse ääremail oli, oli see, et juhul kui õnnetus tõesti juhtub ei oska ma mitte midagi teha, kuna poola reisisaatja inglise keel kõlas umbes sama moodi nagu inglase poola keel, poola keelselt. Lennu ajal serveeriti ka karastav pool topsi mahla ning saiake kahe viilu juustu ja kahe lõigu paprikaga, magustoiduks kostitati meid poola shokolaadiga. Kohe, kui me jõudsime maandumisel allapoole pilvepiiri meenus mulle kohe, et ma olen ikka veel Ida-Euroopas ja mõtlesin kerge naeratusega "Hää-hä neil on rohkem lund". Neil tõesti oli rohkem lund, kohati lausa pooldeist sentimeetrit, või vähemalt nii hindasin seda mina lennukist. Enne kui "kinnitage turvavööd" silt jõudis kustuda oli 2/3 lennukist püsti ja rebis oma kotte välja, ma ei tea miks, aga ma ennustan, et kusagil jagati tasuta jäätist. Õnneks minu kõht oli saiakesest ja shokolaadist täis mistõttu suutsin ma oma rahu säilitada. Väljudes lennukist ütles reisi saatja mulle poola keeles midagi, mis peale ma hetkeks tardusin, üritasin ajus töödelda, mis just juhtus ja pomisesin headaega sest ma lootsin, et seda ta ütles. Pärast kahte minutit lennujaamas kõndimist ja selle siltide imetlemist veendusin ma, et poola keele mõtles välja kas sadist, massohist, või lihtsalt halb inimene. Nii palju kaashäälikuid nagu seal pole ma kunagi ühes reas näinud. Järsku pani must mööda turvatöötaja, kes oli ilmselgelt oma Segwayd tuuninud, sest see masin võttis mingi 50 km/h sisse seal rahva vahel. Kõndisin siis edasi, silmad suunatud lootusrikalt igale "Exit" sildile aga nad kõik juhatasid mind üha edasi, umbes 200 meetrit hiljem ma siiski jõudsin õige ukseni, Teepeale jäi ohtlik vastane, pagasite vastuvõtt. Ohtlik seetõttu, et seal ootasid Pariisi lennult saabunud oma kotte. Nendest möödaminnes meenus mulle, miks ma pranstalseid ei talu. Ma ei saa aru, kuidas saab üks kärsupea nii lärmakas olla. Aga võibolla oli ta lihtsalt ühe konna allaneelanud, kes oli veel elus ja nüüd saatis appikarjeid.Edasi kõndsin veel natukene läbi pimedate koridoride ja jõudsin õue valguse kätte. Ma tahaksin öelda, et päikesevalguse kuid tegu on siiski Ida-Euroopaga, aprillis. Kõnidisin oma äsja leitud armasalt karvase transferonu järel tema bussi, miks meile anti kahe inimese peale vastu 7 inimese buss jääb mulle mõistmatuks, aga ju on eestlased poolakate arust paksud. Alustasime sõitu ja kui ma olin silmi pilgutanud ja peale seda aknast välja vaadanud tekkis mul küsimus, et ega ma kogemata mingisse 7 tunnisesse unne selle pilgutuse ajal ei vajunud, sest pilt, mis aknast vastu vaatas meenutas Läti äärelinna. Kuid poodide ja tänavate nimedest järeldasin siiski, et tegu on Poolaga,
kuna poolte tähtede peal polnud kriipsukesi nagu Lätile omane. Sõitsime siis julgelt ikka vanalinna poole, sest seal paiknes meie hotell. Transferonul mängis raadio ja üks hetk hakkas seal lõõritama "One night in Ibiza", ma ei saanud hästi aru, mida see laul mulle öelda üritas, aga ma arvan, et sellel on midagi seost Ibizaga kuid ausalt öeldes ma ei tahagi teada. Teepeal nähtud kontserdite plakatid tegid mind siiski tiba kurvaks, et ma elan Eestis, sest 7 minuti jooksul olin ma näinud 3 suure bändi kontserdi plakatit ja mis lõikaks valusamalt, kui teadmine, et sa ei ela linnas, kus peatselt esineb Biebs isiklikult. Kuni need mõtted mu peas tormitsesid oli saanud läti äärelinnast poola pealinn. Majad olid alguses kohati vanaaegsed ja kohati suured uhked büroohooned. Ma olin nii pimestatud büroohoonete võimusest, et minust oleks peaaegu mööda lipsanud need üksikud lasnamäe paneelmajad, mis ennast kontorihoonete vahel peitsid nagu kurjad nõukogude nuhid. Üks vaatepilt mõjus mulle raskelt, sest nägin ühe uhke maja seinal Sniper 2: Ghost Warrior plakatit ja mulle tuli meelde, kui saast mäng see oli, aga õnneks ma palju ei nutnud. Tee peale jäi ka üks park, pealtnäha väga kaunis aga kuna järjekordne punane tuli surmas meie edasiliikumispünnistused jälgisin seda pisut terasemalt ja avasasin enda jaoks midagi uut. Nimelt poosetas keset suurt parki läbivat kõnniteed J-Lo kurvidega lumememm, kellel oli ilmselget jumala pohhui, et inimesed seal kõndida üritasid. Rullusime mööda teed edasi ja järsku avastasin ma ennast Varssavi vanalinna tänavatelt, kus väidetavalt kaherealine tee oli suuruselt sobiv vaid ühe ja poole realisele. Ühe punase tule taga peatus meie kõrval ühistranspordibuss, mille sõitjatega oleksin ma saanud akende puudumise ja valgusfoori rikke kokkusattumisel saanud vahetada viisakusi kõrva sosistades ja hea tahtmise korral isegi nendega vahekorda astuda tänu tänavate kitsusele. Järgmise punase tule taga seistes kihutasid meist mööda kaks jalgrattakullerit, ma alguses vaatasin, et üks neist on Rain. Kahjuks ei olnud. Lõpuks jõudsime siiski hotelli, kus muhe transferonu oma vuntsi alt headaega soovis ja minema kihutas. See hetk jõudsin ma järsku mingile valgustatud arusaamale, et teel hotelli ei tundnud ma pea ühtegi auku tees. Marssisin siis hotelli peauksest sisse ja kõndisin receptioni, miskipärast meeldis kõigile inimestele mind seal tervitada. Sain kätte toavõtme ja juhatused, kuidas sinna saada poolases inglisekeeles.
Jõudsin edukalt oma ukseni ja avastasin, et hotell on teinud taktilise otsuse paigutada toanuumbrid põrandale. Ma mõtlesin, et küll see tuleb kasuks, kui ma juhuslikult emaga reisil olles ennast nii täis kaanin, et enam sirgelt vaadata ei suuda. Hotellituba oli esimesel korrusel ja kapist sain lugeda sildikest, mis ütles hinna hommikumantlile, sussidele jms. juhuks kui ma otsustan nad suveniirina kaasa võtta. Toas oli päris kole temperatuur, keegi oli vist mõtlenud naltsi teha ja peale kümmet minutit pikutamis sain aru, et ma olen temperatuuris, mida sakslased kutsuvad saunaks. Aknast välja piiludes avastasin ma 20 meetri kaugusel lasteaia mänguväljaku ja mõtlesin, et küll see oleks hea tuba, kui ma peodfiil oleksin. Viskasin korraks läppari lahti, et ennast sotsiaalmeediaga kurssi viia ja facebookis avastasin, et Matu oli küsinud, et miks ma üldse sinna Varssavisse ronin. Ma vastasin, et tulin juute nuusutama. Holocausthumor. Igatahes toaga tutvumine tehtud viskasin oma uhke särgi selga, tegin peegliees näo korda ja otsustasin vanalinna vallutama minna. Juudilõhna polnudki väga, aga ehk on see rohkem Lõuna-Poola teema. Igatahes oma vanalinna vallutused saan ma võtta kiirelt kokku ühe pisikese inglisekeelse lausega "We did it better!"Aga olgu räägime siis natukene detailsemalt, miks see vanalinn mind niiväga ei võlunud. Nende vanalinn on kindlasti suurem kui mina seda üheõhtuse peatänava jalutuskäiguga näha sain, kuid räägime sellest mida ma nägin. Esimese asjana suundusin apteeki kuna ma olen kolma päeva köhinud nagu ahelsuitsetaja, apteegis arutasime emaga eesti keeles millist rohtu osta ja kui ostmiseks läks oli müüja väga täpselt aru saanud, mis maalt me oleme ning kõnetas meid saksa keeles. Edasi ekslesin aeglaselt mööda vanalinna peatänavat mille käigus ma avastasin, et pilte ei oska ma kohe üldse teha. Kirikuid oli neil palju ja need olid ilusad ja võimsad, kuid need tavalisemad majad, mida mulle Tallinnas nii väga vaadata meeldib polnud midagi erilist. Suur tohuvapohu värve ja stiile. Mööda minnes astusime sisse kohalikule nö. kultuuriturule ühe kirku kõrval. Seal sai igast vorsti näha ja nuusutada. Turult välja tulles hakkas aga nende kõlaritest tuututama "Tonight we are young" ja te võite mulle öelda, et ma olen kultuurivaene aga ma tõesti ei saa aru, kuidas see teemasse sobis. Teel "Unknown Soldier" kuju juurde läksin ma mööda suurte akendega moepoest, millest mina rumala peaga sisse vaadata julgesin. Vastu vaatas üks mees, klaas shampust käes, sellise pilguga nagu tema oleks moepolitsei ja mina oleksin just toime pannud toppeltmõrva. Tutvusin selle seikluse jooksul ka natukene kohaliku liikluskultuuriga, mis töötab põhiliselt süsteemil "Fuck you!" Üle tee tuli minna siis kui auto võimalikult kaugel oli sest enne ta hoogu maha võtma ei hakanud, kui sina keset teed oled. Keskmine tunnikiirus oli umbes 80.  Pärast "Unknown Soldier" juurest käimist ei suutnud ma enam majadele keskenduda sest mul kummitas The Doors ja kuna ka jahe tuul oli muutunud sõbralikust paist löögiks ninna otsustasin tuldud tee tagasi minna. Mida rohkem ma ringi käisin, seda rohkem ma sain aru, et poola tüdrukud on kaugelt palju kenamad kui lähedalt. Teel tagasi tegi mu kõht hääli nagu ta vajaks deemonite väljaajajat, mistõttu otsustasin sisse astuda ühte rahvuslikku restorani. Seal istutati mind koheselt maha ja ma märkasin silmapilkselt ettekandjate kostüüme. Tüdrukutel olid võluvalt lühikesed rahvuskleidid aga mis mind hämmastas oli see, et kogu selle kostüümi juures olid neil jalas igale 15-aastasele omased valged papud. Tellisin siis mingi piraka kartulipannkoogi seenekastmega ja kui ma küsisin enda toidu kõrvale piima, tegi ettekandja näo nagu ma oleksin küsinud just, et kas ma võin talle rinnale situda. Kõigest, mis tema rääkis oli muidugi täiesti kohutav aru saada sest kõigi poolakate inglise keel on piinarikas. Piim maitses muidugi kole kehvasti, mis pani mind jälle Eestit igatsema aga õnneks pidevalt ringi tatsuvad ettekandjad ja nende jalad ajasid selle igatsuse minema. Selle restorani üks palkamistingimus on ilmselt jumalikud jalad. Sõin oma pannkoogi ära, mis täitis mu kõhtu nagu ma oleksin just hävitanud pool
lammast. Jätsin siis julge tippi ja läksin hotelli, seal parkisin oma perse teleka ette, et ennast koduselt tunda ja selle jutu lõppedes jätkan oma peas debatti, kas minna sauna ja vastus sellele jääb ilmselt positiivseks ning tasuta spa ootab mind.