Lübecki viies: Lihtsalt Jõed

Nüüd oli minu kord. Selle eest on mind korduvalt hoiatatud ja mind on sellega hirmutatud. Ma olen seda isegi varem tundnud varem, kuid ma ei olnud selleks valmis. Hommikul, kui äratuskell tuututama hakkas, sain ma valusalt aru, et mul on pohmell. See oli ikka päris valus vedada ennast peale veiniööd hommikul pesema. Mitte miski ei kutsunud mind püsti seisma kuid siiski sain ma sellega hakkama. Hommikusöögilauas jõin ära ühe aspirini. See päästev vedelik õnneks aitas mul päeva üle elada. Mu toakaaslasest eestlane määris hommiusöögilauas nii professionaalselt võid leivale, samas kui mina tundsin raskusi juba võileiva suhu saamisega. See tekitas tiba halva tunde.

Kuna aspirin mõjub kiiresti oli koolitöö juba talutavam. Üks asi mis mind teel võlus oli väike mururoheline Volkswagen Polo, mille tagaklaasil oli kleeps “Bodypump”. Ma itsitasin natukene.

Koolis ootas mind ees taas üheksa tunni pikkune lobbyimine. Eriti kohutavaks tegi selle fakt, et klassiruumis oli nagu mõnes muus saksa asutuseski, kuum nagu ahjus. Natukene peale lobbymise algust tuli ruumi ürituse secretary general. Ta tuli, et rääkida meile sellest, kuidas inimesed alkoholiga liialdavad. Ma ei julgenud talle terve see aeg otsa vaadata. Edasi läks raskeks tööks. Või noh, teistel läks raskeks tööks, mina hakkasin joonistama ja aega surnuks lööma. Päevaga sodisin ma täis terve A4 lehe erinevaid pildikesi. Päeva parim osa tööjuures on muidugi söök. Siine koolisöök on lausa maitsev.

Töö tehtud suundusime Emiliga otse linna, kuna mõningad kingid vajasid ostmist. Riietus oli mul küll ebasobiv sest meie kohal laiutas ebarealne kuumalaine ja mina kandsin tumesinist ülikonda. Rebisin küll mässajana lipsu pooleldi lahti ja avasin särgil mõned nööbid kuid palav oli siiski. Kõigepealt läksime me kebabikarbikest süüa. See oli taas üks suurepärane söögikord. Peale seda käisime natukene poodides ja ostime kinke. Kuid kebabikarbike oli nõrgaks jäänud ja süüa oli juurde vaja. See viis meid lähimasse kohta, kus anti currywursti. Arvestades, et tegu on Saksamaaga ei olnud lähim koht väga kaugel. Currywurst sees käisin ma veel korra supermarketis, kuna kink emale jäi ostmat. See tehtud hakkasin ma koju kõndima.

Koduteel käisin ma taas läbi sellest jäätisekohvikust ning ostsin taas palli kookosejäätist. Kui ma kulgesin mööda tänavat silla poole nägin ma ühte vingt maja, millel oli alates teisest korrusest suhteliselt laiad nurgarõdud, mis omasid suurepärast ülevaadet kohvikuid täis tänavale. See oleks üks lahedamaid kohti, kus elada. Ma saaksin õhtuti langeva päikese hämaruses vaadata veini klaas käes kuidas inimesed baarides elavad. Istuda seal nagu mingisugune pseudojumal. Kõndisin üle silla ja vaatasin, et kahel pool jõge on jooksurajad ja pingid. Kuna ma veel koju minna ei viitsinud ja ma teadsin, et mul õhtuks plaane ei ole, läksin ma jõeäärde pingile istuma. Istudes vahtisin ma pakse jooksjaid ja irvitasin sest ma pole paks. Joonistasin oma märkmikusse ja vaatasin niisama jõe voolamist. Kujutasin ette, et kui minust saaks iga päev pintsakut kandev kontorirott siis selliseks peaksid saama minu õhtud.

Üks hetk viskas mul deep olemisest siiski üle. Ma läksin koju ja rebisin kiirelt oma ülikonna seljast. Siis pakkisin oma kohvri 3 minutiga ära ja viskasin lebosse. Pelasin natukene sõpradega ning hakkasin magama minema. Mind hämmastas fakt, et minu toakaaslast veel kohal ei olnud, tavaliselt norskab ta juba enne mind nagu elajas.