Halb turist

Ma jõudsin Rooma lennujaama õhtul. Maandumisel nähtud tuledemassiiv elavdas mind veidi. Pikk päev lennujaamades passimist ja lendamist oli seljataga. Mu kõht oli tühi. Nädalavahetus Roomas tundus nagu midagi, mida mul vaja oleks. Rütmimuutus. Lennujaamas jalutasin ma piki koridore rongile. Reisikott soonis mu õlga.

Selleks hetkeks ei saanud ma enam ise aru, et mu kõht tühi on. Päev otsa nälga muutub õhtuks lihtsalt tühjaks tundeks kõhus. Ma pidasin oma eelarve hoidmist Rooma jaoks targemaks. Rongis oli vastikult kitsas. Sõit lennujaamast linna kestis pool tundi. Tavaliselt meeldib mulle rongiga sõita. Lennata läbi maastike mängleva kergusega. Nüüd aknast välja vaadates tervitasid mind vaid allakäinud kortermajad ning unarusse jäetud hütid. Mitte midagi ilusat. Linn on midagi täiesti teistsugust, korrutasin ma endale.

Termini jaamast välja jõudes tervitas mind pikk kole tänav, mida mööda pidin ma oma hotelli poole minema. Teeääred olid täis väikeseid pudipoode ja kodutuid. Rinnus hakkas pitsitama. Ma tundsin ennast miskipärast väga halvasti. Ma sisendasin endale, et see on näljast. Keegi üritas minuga rääkida, keeles, mis ei kõlanud ei inglise ega itaalia keele moodi. Ma kõndisin edasi. Koti pael soonis mu õlga.

Inetu tänav hakkas aegamisi kenamaks minema ja peagi leidsin ühest kõrvaltänavast oma hotelli. Seal paluti mult väga ilusti vabandust ja öeldi, et ma pean ööbima nende partnerhotellis, mis on iseenesest täpselt samasugune. Ma olin hotelli valinud 3 tundi. Tänud. Miski pitsitas kurgus, nagu enne nutmahakkamist. Uues hotellis jõudsin ma oma tuppa, mis nägi tõesti täpselt samasugune välja, nagu pildid esimesest. Kaks kokkulükatud voodit koleda kattega. Odav kapp ja palju peegleid. Liiga palju peegleid. Voodi jalutsis olevast peeglist võis näha voodite kohal rippuvat igavat maali lilledest või maastikust.

Ma olin väga väsinud. Kell oli kümme. Enam süüa otsima minna polnud mõtet. Ma tõmbasin paksud kardinad ette ning vajusin riietega voodisse. Uni võttis peagi mu üle võimust.

Ma ärkasin pimedas toas. Kardinad tegid tubli tööd. Ma keerasin külge ja tõmbasin teki endale tihedamalt ümber. “Peaks püsti tõusma ja välja minema,” kuulsin ma oma peas. Aga ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud väga midagi. Telefoni tuluke põles. Ma võtsin ta kätte ja nägin, et mul on kaks sõnumit. Kiirelt kustutasin ma mõlemad ära. Kell oli 11. Aega veel on. Rinnus pitsitas ikkaveel.

Pool tundi hiljem pidin ma siiski vetsu minema. Vannitoa aknast tulev valgus tegi mu silmadele haiget. Ma hoidisin kätt näo ees nii palju kui sain. Siis vaatasin ma endale korraks peeglist otsa ning nägin musti silmaaluseid, pesemata sassis juukseid ja õnnetuid silmi Telefon helises. Ma sulgesin vannitoa ukse, et valgus tuppa ei hiiliks ja võtsin vastu.

“Hei, jõudsid ilusti kohale?”
“Jah.”
“Mis täna siis plaanis?”
“Ma ei tea veel, igasugu asju mõttes praegust. Vaatab, kuhu jõuab.”
“Väga lahe. Naudi siis.”
“Seda niikuinii. Ma nüüd tegutsema, tsau.”
“Tsauka.”

Ma läksin tagasi teki alla. See asi, mille eest ma üritasin võõrasse riiki põgeneda, oli ennast mu pagasisse peitnud. Ma lesisin teki sees ja vaatasin seina, vaevu mõeldes. Paar tundi olin ma une ja ärkveloleku vahepeal. Siis tuletas nälg ennast meelde.

Administratsioonis paluti, et ma võtme nende kätte jätaksin. Nad olid väga viisakad. See ärritas mind. Tänavat mööda kõndides tervitasid mind erinevate restoranide töötajad kutsudes sisse sööma. Sellepärast läksin ma toidupoodi. Ma ei tahtnud suhtlust. Ma ostsin sinki, juustu, shokolaadi ja pudeli punast veini.

Mõne minuti pärast olin tagasi hotellis ja oma toas. Ma läksin riietega voodisse ja hakkasin sööma lugedes kaasa võetud Coheni luuleraamatut. Mõne luuletuse pärast panin ma raamatu kinni ja avasin arvuti. Wi-fi ei tundunud töötavat. Ma mängisin oma filmide kaustas lotot ja panin huupi mängima “Sideways”.

Ma teadsin, et ma poleks pidanud arvutit kaasa võtma. Ma avasin oma pudeli chianti’t ja leidsin kapist klaasi. Kui ma olin pudeli ära joonud oli kell 18. Lõpuks otsustasin, et ma pean välja minema. Kasvõi korraks. Ma pean proovima. Kaarti uurides selgus, et ma saaksin suhteliselt sirgjooneliselt kõndida Kolosseumini.

Täpselt nii kaugele ma jõudsingi. Seal oli palju turiste. Iga nägu ajas mu südame pahaks. Iga inimene, kes mulle otsa vaatas tundus eemaletõukav. Ma kõndisin tagasi ja ostsin poest veel ühe pudeli veini. Tagasi voodis panin ma uue filmi mängima. Ma vaevu vaatasin seda. Miski ei meeldinud mulle. Kõik tundus nii... hall. Huvitav, kuidas nad Kolosseumi ehitasid? Enne magamist vaatasin ma veel korraks kardinate vahelt õue, kus väga midagi näha ei olnud. Ainult mõned kõrvalhotellid ja nende katused.

Ma ärkasin peavaluga. Veini põhi oli veel alles. Telefoni vaadates nägin, et 4 tunni pärast pean ma lennujaamas olema. Ma jõin pudeli tühjaks ja istusin voodi serval. Õnnetu tunne sõi mind seestpoolt ikkaveel. Päevaks olin ma jälle kasutu. Esmaspäeval pidin ma juba tööl olema.

Ma käisin pesemas ja pakkisin asjad kokku. Siis läksin ma esimesse restorani, mis hotelli kõrval oli ja sõin taldrikutäie kehva pastat. Pühapäeva puhul ei viitsinud ettekandja minuga eriti jutustada. Raudteejaama kõndides hakkas mu kott juba mu õlga soonima. Neli tundi enne lendu olin ma juba lennujaamas. Ma vaatasin Tripadvisorist, mida teha Roomas, et ma oskaks koju jõudes inimestele valetada.

See, mis mind vaevas ei küsinud olukorda ega riiki. Kell 2 jõudsin ma koju. Rinnus pitsitas ikkaveel. Ma jäin magama enne, kui jõudsin koti lahti pakkida. Hommikul kui ma tööle kõndisin soonis laptopikott mu õlga.