Halb turist

Ma jõudsin Rooma lennujaama õhtul. Maandumisel nähtud tuledemassiiv elavdas mind veidi. Pikk päev lennujaamades passimist ja lendamist oli seljataga. Mu kõht oli tühi. Nädalavahetus Roomas tundus nagu midagi, mida mul vaja oleks. Rütmimuutus. Lennujaamas jalutasin ma piki koridore rongile. Reisikott soonis mu õlga.

Selleks hetkeks ei saanud ma enam ise aru, et mu kõht tühi on. Päev otsa nälga muutub õhtuks lihtsalt tühjaks tundeks kõhus. Ma pidasin oma eelarve hoidmist Rooma jaoks targemaks. Rongis oli vastikult kitsas. Sõit lennujaamast linna kestis pool tundi. Tavaliselt meeldib mulle rongiga sõita. Lennata läbi maastike mängleva kergusega. Nüüd aknast välja vaadates tervitasid mind vaid allakäinud kortermajad ning unarusse jäetud hütid. Mitte midagi ilusat. Linn on midagi täiesti teistsugust, korrutasin ma endale.

Termini jaamast välja jõudes tervitas mind pikk kole tänav, mida mööda pidin ma oma hotelli poole minema. Teeääred olid täis väikeseid pudipoode ja kodutuid. Rinnus hakkas pitsitama. Ma tundsin ennast miskipärast väga halvasti. Ma sisendasin endale, et see on näljast. Keegi üritas minuga rääkida, keeles, mis ei kõlanud ei inglise ega itaalia keele moodi. Ma kõndisin edasi. Koti pael soonis mu õlga.

Inetu tänav hakkas aegamisi kenamaks minema ja peagi leidsin ühest kõrvaltänavast oma hotelli. Seal paluti mult väga ilusti vabandust ja öeldi, et ma pean ööbima nende partnerhotellis, mis on iseenesest täpselt samasugune. Ma olin hotelli valinud 3 tundi. Tänud. Miski pitsitas kurgus, nagu enne nutmahakkamist. Uues hotellis jõudsin ma oma tuppa, mis nägi tõesti täpselt samasugune välja, nagu pildid esimesest. Kaks kokkulükatud voodit koleda kattega. Odav kapp ja palju peegleid. Liiga palju peegleid. Voodi jalutsis olevast peeglist võis näha voodite kohal rippuvat igavat maali lilledest või maastikust.

Ma olin väga väsinud. Kell oli kümme. Enam süüa otsima minna polnud mõtet. Ma tõmbasin paksud kardinad ette ning vajusin riietega voodisse. Uni võttis peagi mu üle võimust.

Ma ärkasin pimedas toas. Kardinad tegid tubli tööd. Ma keerasin külge ja tõmbasin teki endale tihedamalt ümber. “Peaks püsti tõusma ja välja minema,” kuulsin ma oma peas. Aga ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud väga midagi. Telefoni tuluke põles. Ma võtsin ta kätte ja nägin, et mul on kaks sõnumit. Kiirelt kustutasin ma mõlemad ära. Kell oli 11. Aega veel on. Rinnus pitsitas ikkaveel.

Pool tundi hiljem pidin ma siiski vetsu minema. Vannitoa aknast tulev valgus tegi mu silmadele haiget. Ma hoidisin kätt näo ees nii palju kui sain. Siis vaatasin ma endale korraks peeglist otsa ning nägin musti silmaaluseid, pesemata sassis juukseid ja õnnetuid silmi Telefon helises. Ma sulgesin vannitoa ukse, et valgus tuppa ei hiiliks ja võtsin vastu.

“Hei, jõudsid ilusti kohale?”
“Jah.”
“Mis täna siis plaanis?”
“Ma ei tea veel, igasugu asju mõttes praegust. Vaatab, kuhu jõuab.”
“Väga lahe. Naudi siis.”
“Seda niikuinii. Ma nüüd tegutsema, tsau.”
“Tsauka.”

Ma läksin tagasi teki alla. See asi, mille eest ma üritasin võõrasse riiki põgeneda, oli ennast mu pagasisse peitnud. Ma lesisin teki sees ja vaatasin seina, vaevu mõeldes. Paar tundi olin ma une ja ärkveloleku vahepeal. Siis tuletas nälg ennast meelde.

Administratsioonis paluti, et ma võtme nende kätte jätaksin. Nad olid väga viisakad. See ärritas mind. Tänavat mööda kõndides tervitasid mind erinevate restoranide töötajad kutsudes sisse sööma. Sellepärast läksin ma toidupoodi. Ma ei tahtnud suhtlust. Ma ostsin sinki, juustu, shokolaadi ja pudeli punast veini.

Mõne minuti pärast olin tagasi hotellis ja oma toas. Ma läksin riietega voodisse ja hakkasin sööma lugedes kaasa võetud Coheni luuleraamatut. Mõne luuletuse pärast panin ma raamatu kinni ja avasin arvuti. Wi-fi ei tundunud töötavat. Ma mängisin oma filmide kaustas lotot ja panin huupi mängima “Sideways”.

Ma teadsin, et ma poleks pidanud arvutit kaasa võtma. Ma avasin oma pudeli chianti’t ja leidsin kapist klaasi. Kui ma olin pudeli ära joonud oli kell 18. Lõpuks otsustasin, et ma pean välja minema. Kasvõi korraks. Ma pean proovima. Kaarti uurides selgus, et ma saaksin suhteliselt sirgjooneliselt kõndida Kolosseumini.

Täpselt nii kaugele ma jõudsingi. Seal oli palju turiste. Iga nägu ajas mu südame pahaks. Iga inimene, kes mulle otsa vaatas tundus eemaletõukav. Ma kõndisin tagasi ja ostsin poest veel ühe pudeli veini. Tagasi voodis panin ma uue filmi mängima. Ma vaevu vaatasin seda. Miski ei meeldinud mulle. Kõik tundus nii... hall. Huvitav, kuidas nad Kolosseumi ehitasid? Enne magamist vaatasin ma veel korraks kardinate vahelt õue, kus väga midagi näha ei olnud. Ainult mõned kõrvalhotellid ja nende katused.

Ma ärkasin peavaluga. Veini põhi oli veel alles. Telefoni vaadates nägin, et 4 tunni pärast pean ma lennujaamas olema. Ma jõin pudeli tühjaks ja istusin voodi serval. Õnnetu tunne sõi mind seestpoolt ikkaveel. Päevaks olin ma jälle kasutu. Esmaspäeval pidin ma juba tööl olema.

Ma käisin pesemas ja pakkisin asjad kokku. Siis läksin ma esimesse restorani, mis hotelli kõrval oli ja sõin taldrikutäie kehva pastat. Pühapäeva puhul ei viitsinud ettekandja minuga eriti jutustada. Raudteejaama kõndides hakkas mu kott juba mu õlga soonima. Neli tundi enne lendu olin ma juba lennujaamas. Ma vaatasin Tripadvisorist, mida teha Roomas, et ma oskaks koju jõudes inimestele valetada.

See, mis mind vaevas ei küsinud olukorda ega riiki. Kell 2 jõudsin ma koju. Rinnus pitsitas ikkaveel. Ma jäin magama enne, kui jõudsin koti lahti pakkida. Hommikul kui ma tööle kõndisin soonis laptopikott mu õlga.

Baar

Nad kõik seisid või istusid teisel pool letti. Sead küna ääres suurte silmadega valmistumas järgmiseks suutäieks. Unustades nautida seda, mis külmas klaasis loksub, vaatavad nad juba ülemiste riiulite poole, mõeldes mida tellida. Kurat, kas nad ei võiks lihtsalt kõik kõrrega juua. Nii oleks siin palju vaiksem.

Reeded on alati elamus. Halb elamus, aga elamus siiski. Parim ja jubedaim etendus. Ükski teater ei suudaks sellist lavastada. Nii palju tegelasi ei jõuaks üheltki lavalt kolme tunni jooksul läbi käia. Aga siin saan ma nende kõigiga tuttavaks, rohkem veel kui ma sooviksin.

“Vabandus. VABANDUST KAUNIS NEIU. Vabanduussttt.”
“Jah, kohe jõuan teie juurde,” Vastasin ma, shotte kallates.
“Ei, ei, ei... Vabandust agaa, kas teil on siin head Tom... Tom...”

Tal kadus see ära. Ma tean juba hästi, et ta tahab Tom Collinsit. Kahte lausa. See sõber ta kõrval on liiga elevil, et ise otsustus- või maksevõimeline olla. Pruunide juustega keskmist kasvu poiss pintsakus ja lihtsates pükstes. Yuppie nagu neid siin palju olnud. Hetkel on ta kingad targemad kui tema. Vaevu suudab silmi lahti hoida. Kell on alles veidi edasi kahest. Kergekaallane. Õnneks on tal kõvasti raiskamisraha. Keegi pole talle enam ja veel piire peale pannud. Kurat, kui ta ainult kaardiga ei maksaks, siis oleks siit päris maias tip tulemas. Ta tõmbas käega läbi juuste ja keeras silmad korra tagurpidi. Kogus ennast hetkeks ja siis jätkas, enam vähem võluvalt naeratades. Ega ta tegelikult kole poiss polnud.

“Tom Collins. Just! Kas saaks palun kaks Tom Collins. Kohe hästi külmalt ja kangelt.”
“Üks hetk.”
“Noo... mul on lausa kolm.”

Tõeline Shakespeare. Raibe maksis ikka kaardiga. Ma vaatasin Greete poole mõistliku sõbralikku pilku otsides, kuid tema silmad olid täis sinist peegeldust. Ta vaatas veidi liiga suure huviga mingit juristihakatist, kes lahja vestluse kõrvale kanget jooki nautis, mille Greete talle hetk tagasi valanud oli. Või nautis ta Greetet. Vahet ei ole. Peaasi, et ta tüli ei teeks. Ega temasugused teegi. Nad pingutavad tagasihoidlikult ning siis jäävad järsku liiga purju ja oma väärikuse hoidmiseks kaovad öhe Uberi õrna rüppe.

Kuidas see mass üdini erinevatest inimestest nii ühtlaseks suutis sulada? Janused tunnevad vist ainult janu. See ühendab neid. Nad seisid reas. Kiilad nahaga kaetud laiad mehed, kes joovad odavat õlut ja nende kõrval ülemeigitud naised, kelle mürgiks on neoonvärvides kokteilid ning õhtu lõpus siider. Igat sorti noori professionaale. Kõik smart casual pintsakutes. Kahju et need viimased siia alles nii hilja jõuavad. Kunagi võiksid nad isegi arukat juttu ajada, igavat küll aga vähemalt mitte lolli. Kella kolmeks on nad liiga purjus. Nüüd neil pole enam sündsust. Siiski ei lähe nad oma rõvedusega lõpuni. Nemad oksendavad alati tänaval. Siis on veel naised, kes ootavad midagi, mis kunagi ei tule. Nad on juba liiga kaua oodanud, et see armas oleks.

Mõned hoitud habeme ja viimase ajakirja järgi trimmitud soenguga mehed on ka siia sattunud. Enamik neist hoiab siiski Emperori või Kelmi. Aga mõni üksik värvitud kehaga verbaalne macho jõuab reedeti siia ka. Nad riietuvad, nagu nad kasutaksid kaklustes nuge ja kaikaid ning ei näitaks halastust. Ma pole ühtegi sellist kaklemas näinud.

“Palun veel üks viski.”

Ja siis on temasugused. Nad ei tee draamat aga nad ei kao ära. Kurvad silmad ja väsinud riided. Ta ei tunne piiri ega jää liiga purju. Ainult siis kui ta ennast häbistab, suudab ta lahkuda. Muidu on tema jaoks midagi vist puudu. Ma vaatasin tema poole ja naeratasin. Ma tahtsin lihtsalt mõista anda, et ta veidi ootaks. See oli metsikult rumal. Naeratus talle on kui inglite kaunis muusika. See on talle lubadus suurteks asjadeks öös või hommikus või igavikus.

“Aitäh.”

Ta jäi oma teist klaasi keerutama. Ta võiks koju minna, enne kui see halvasti lõppeb.

*

Persse see baar kõlbab küll. Ta on vali aga mul pole täna enam kellegagi rääkida. Kuradi viimane kord, kui ma jätan mingi tüdrukuga rääkimiseks oma sõbrad maha. Kes türa alustab üldse lauset sõnadega: “Kuule, sinuga oli mega tore rääkida aga...” Aga mine vittu!

Oeh, ma olen lihtsalt veidi kibestunud ja veidi rohkem purjus. Tauri ja Priidu läksid juba koju ära. Mul pole veel mingit kavatsust sinna minna. Vähemalt õnnestus mul saada viimane koht baari ääres. 

Mingit raha peaks mu arvel veel olema. Täna joon ma viskit ilma jääta.

Neiu, kes mulle kolmanda klaasi valas, oli teistsugune kui eelmine. Ta tegi mu pimedaks hoolimata sellest, et mu silmad maailmale kinni olid. Ta polnud õrn või armas. Ta oli ohtlik ja kaunis. Kaunim veel kui see, et ma sain oma mõtete kohinat summutada kange alkoholiga. Silmad, mis võiks tugevamagi mehe teda kummardama panna, puurisid mind hetkeks, kui ta mulle kaardimakseterminali ulatas. See on jõhkramat sorti prostitutsioon. Ma maksin ja tema vaatas mulle otsa. Aga igati seda raha väärt.

Kui ta ära pööras, proovisin ma oma mõtted tagasi läbikukkunud õhtule suunata. Kuid ma ei suutnud. See oli lootusetu. Iga kord kui ma “aga” tüdrukule mõtlema hakkasin, tekkis mul mingi joobunud usk saatusesse. Tema pidi mind ära saatma, et ma siia satuks. Jabur, ma tean. Aga ma olin väga purjus nii et jaburused olid poolkohustuslikud. Mõneks joogiks jään ma veel siia. Mõneks tunniks veel. Äkki ta naeratab mulle. Siis mul on lootust veel täna surra, õnnelikult.

*

Need kaks lähevad täna kaklema. Ja parempoolne, see koleda t-särgiga, saab peksa. Järgmise reede pärastlõunal vabandab vasakpoolne tema ees viinaga. Nõnda tantsivad nad üha uuesti ja uuesti. Kahju, et see tüdruk vähemalt ühte neist koju viia loodab. Kakluse lõpuks on ta niikuinii kadunud. See talle ei sobi.

See poiss, kes Tom Collinsit nõudis on nüüd enda sõbra asemele leidnud tüdruku punases kleidis ja punaste huultega. Ta sõber oksendab all vetsus sest nad tellisid kolmekesi shotte ja tema tahtis ka seltsi. Inimesi polnud nii, et ta leidis seda pitsidest. Käsi üle õla. Hea seegi. Vähemalt ei ole laua all arvates, et keegi ei märka.

Viskine räbal lösutab ikka nurgas. Kell on juba viiele lähedal. Muu hakkab rahunema või üle keema aga tema podiseb ikka vaikselt enda sees. Tüdrukud külmade jookidega nii vastupidavad polnud ja võtsid koos takso.

Habemikud lahkusid ka. Neile polnud ööl siin midagi pakkuda. See polnud nende skene ja kui neil pole visuaalselt lööki ei saa nad hakkama. Karrakterite probleem. Kui olukord pole neile loodud on nad nähtamatud.

Muusika oli mu kõrvad täiesti tuimaks teinud. Greete kaunis semu oli juba lahkunud. Nagu enamus pintsakus kutte. Nad kõik läksid, kas sööma või koju kadunud kiilaste meeste koledate naistega. Sammuti tõusis püsti Tom Collins ja lahkus uue kaaslasega. Vana vingerdas veidi hiljem ka välja ja sai eelmise kahega veel samasse taksosse. Niipalju olid nad siiski sõbrad, et üksik poiss trepikojani viidaks.

Letil olev klaas sai jälle tühjaks. Ta otsis mu pilku. Nüüd oli juba vaiksem ka. See tuleb ilmselt nüüd. Tema nukralt romantilised sõnad, mille sarnaseid võib siin iga öö kuulda, kui olla piisavalt rumal, et kuulata

*

Kui ma midagi ei, ütle ei juhtu midagi. Ma pean olema oma elu sündmuste päästik. Kes teine ikka selleks aega leiab? Aga kurat ta on nii kaugel mu liigast väljas. Ta on maaväline. Ta on tähed ja taevas. Mina olen vaid õnnetu laps teleskoobiga pilvisel ööl. Kuidas ma üldse julgen endale midagi sellist lubada? Miks ma arvan, et mul on üldse õigus tema poole vaadata? Aga kui ma näen neid käsi liikumas, neid jalgu keharaskust üksteise vahel jagamas, ei jää mul muud üle kui murduda. Ma olen hetkeks üle kõigist loodusseadustest. Ma olen hiir, kes karjub kassile oma armastust. Ta hakkas uut klaasi valama. Mul ei ole enam kaua. Ta tõstis pilgu ja külm tera lõikas läbi mu südame. Ta hakkas klaasi mu ette letile panema.

“Sa oled lihtsalt vapustavalt ilus. Vabandust, ma ei saanud seda enda teada jätta.”

Ta naeratas mulle õrnalt, lasi oma ideaalsetest huultest vabaks: “Aitäh,” ja pööras ära.

*

Viimase klaasi jõi ta ühekorraga. Vaikselt suutis ta ennast toolilt püsti ajada. Tasakaalu leidnud kohendas ta lootusetult oma sassis juukseid ja vankus ukse poole. Ning kadunud ta oligi. Ta ei tule siia enam niipea. Või noh. Tuleb aga teise nime ja näoga. Oli siis seda vaja? Oleks ju võinud ära minna enne viimast klaasi ja kõigil oleks vähem piinlik olnud.

Viimased inimesed olid veel diivantiel poolunes. Kuidas saan ma vihata nii paljusi inimesi tundes neid ainult paariks tunniks ühel ööl? Klient on kuningas, kuid tundub pigem nagu katk. Ma koristasin baari ja Greete laudu, mis tühjad olid. Lõpp oli lähedal. Vähemalt tänaseks. Aga tsirkus on linnas igal õhtul alati samas kohas. 

Pilt

Tervava heliga avanesid oranži rongiuksed. Ma vaatasin veel korraks tagasi Balti Jaamale ning astusin rongi  peale. Uksed vajusid mu seljataga kinni. Vähemalt rongis oli lõpuks jahe. See suveilm ei kõlba mitte kuhugi. Mul olid mustad teksad jalas, sest nendega nägin ma enda meelest kõige parem välja. Juba õues seismine pani mind higistama. Õnneks Elron hoolitses mu eest.

Vaid paar minutit oli väljumiseni aega. Enamik aknaaluseid kohti oli juba hõivatud. Ma lootsin veel veidi tööd teha ja see eeldas, et ma saan stepsli kõrvale koha.Viimaks leidsin kuuese bloki istmeid, kus oli vaid üks tüdruk.

“Kas siin on kohad vabad?”
“Jah.”

Ta vastas vaevukuuldavalt. Ma ei pööranud sellele tähelepanu ning istusin ta vastasritta. Ma suutsin vaevu üldse millelegi tähelepanu pöörata. Mõtted olid liiga sassis. Persse. Seekord ma lootsin midagi suuremat.

Juba liiga kaua olin ma üksinda olnud. Õieti polnud mul selle vastu midagi, aga mingi soojus oli puudu. Ma olin veel liiga noor, et õppida ilma selle soojuseta elama. Viimased paar kuud olin ma päris mitme tüdrukuga väljas käinud. Enamasti olin ma purjus. Aga kaks nädalat tagasi sattusin neiu otsa, kellega ma suutsin ka kainena mitu tundi kohvikus istuda. Ta naeris mu heade naljade üle. Halbade üle pani ta mind naerma. Ta ei kartnud mind. Pealegi olid tal punased juuksed, mis olid mulle too hetk vastupandamatud. Brünetid ja blondid olid mind ära tüüdanud. Ning mulle meeldis väga ta nimi. Ma ei tea, miks see nii tähtis oli. Rebecca.

Täna pidime me jälle kokku saama. Vähemalt minu jaoks pidime. Tema jaoks ilmselt mitte. Ma ei tea, kas ta unustas mu ära või teadlikult otsustas mind enam mitte näha. Kuid kui ta oli juba pool tundi hiljaks jäänud, jalutasin ma minema. Ma ei kavatsenud lasta endale peale astuda. Ma ei kavatsenud jääda igavesti ootama.

Sihtkohaks oli üks mu lemmikbaare vanalinnas. Teel sinna aga juhtus midagi, millega ma ei arvestanud. Ma nägin seda tüdrukut Raekoja platsil mingi kutiga jalutamas. See ei olnud aga kõige halvem asi tolles hetkes. Kõige halvem oli see, et ma tundsin põletavat kadedust. Täiesti põhjendamatut. Täiesti arutut. Ma sain aru, et ma olen liiga sügavalt sees. Pöörasin esimesse kõrvaltänavasse ning lisasin sammu. Kerge ringiga jõudsin ma siiski lõpuks õlut jooma. Peale esimest õlut vaatasin ma endale rongi aja. Ma olin selleks sitaseks kokkusaamiseks end Tartust Tallinnasse vedanud. Nüüd polnud mul põhjust enam linnas olla. Graafiku järgi oli mul veel kaheks õlleks aega. 

Eks ma jätkan seda esimeste kohtingute rada. Küllap oli see ainult aus, et mina jätsin paljud tüdrukud vaid ühekordsete mälestuste riviks ning Rebecca minu.

Rong hakkas sõitma. Ma ei suutnud ennast arvutit sisse lülitama sundida. Ma poleks niikuinii suutnud seal midagi asjalikku teha. Lugemine tundus tehtav. Kotist leidsin kiirelt kaasa haaratud Sartre “Iiveldus” ja Kivirähki “Sirli, Siim ja saladused”. Otsustasin viimase kasuks. See oli mul niikuinii pooleli. Poole sõidu peal sai mul raamat läbi. See rääkis muu seas ühest mehest, kes unistas väiksena siilist. Mitte, et ta pidevalt siilidest mõelnud oleks, aga ta soovis endale koduloomaks okkalist pisikest nohisevat siili. Kui ta vanemaks sai unustas ta oma siili ära. Tänu sellele ilmus ta maja ette ühel päeval ilmatuma suur koletis, kes kunagi oli olnud tema siil. Ta unustas oma unistuse ning seega muutis selle millekski kohutavaks.

Ma jäin mõttesse. Huvitav, kui mina lõpetaks ka armastusest unistamise, kas siis tuleks kümne aasta pärast mõni majasuurune armilise näoga paks naiselaadne toode ja pistaks mu kahe ampsuga nahka. Otsustasin, et kindlam on mitte järele proovida ning jäin unistamisele kindlaks.

Õues oli väga ilus. Suvine roheline maastik ja sinine taevas möödus rongist muutudes ühtlaseks abstrakseks massiks. Mulle meeldis rongiga sõita. Pidev liikumine läbi maastiku aitas toime tulla maailma kiirusega. Niikuinii läheb kõik vaevumärgatavalt mööda. Peab vaid rahulikuks jääma.

Ma märkasin, et mu vastas istuv tüdruk oli märkmikusse midagi kirtseldama hakanud. Midagi erilist ma sellest ei arvanud. Minagi panin asju vahel märkmikusse kirja: võlgu, numbreid, nimesid. Nii oli neid lihtsam meeles pidada. Kuid kui ma taas mõnda aega mööduvat loodust unelevalt jälginud olin, märkasin ma silmanurgast, kuidas ta käsi peatus ning ta vaatas enne jätkamist minu poole.

Mu huvi kasvas. Ma hakkasin uurima ta välimust. See polnud küll midagi erilist, kuid tal oli omamoodi armas kuma. Pruunid lokkis juuksed ulatusid mõlemalt poolt vaevu üle õlgade. Pruunide silmade all oli ümara tipuga nina ning pisike helepunane suu. Ta veidi liiga suur särk ning teksadad andsid talle väga koduse väljanägemise. Miskipärast tundus ta väga meeldiv inimene. Ning tänu oma märkmikule köitis ta mu huvi. Ta välimuse keskpärasuse tõttu seda muidu ei juhtuks.

Kuigi oleks kaugelt liiga egoistlik mõelda, et ta teeb sinna midagi seoses minuga, pole see ju võimatu. Miks kuradi pärast peaks ta mind joonistama? Ma sain aru, et jälgin teda liiga pingsalt. Tüdrukul oli silmnähtavalt ebamugav. Ta adus mu pilku. Nüüd oli tagasipöördumine juba võimatu.

“Vabandust, kas tohib teada, mida sa joonistad?”
“Mis?” Küsis ta vaikselt, pilku paberilt minule tõstes.
“Mind hakkas huvitama, mida sa sinna märkmikusse joonistad?”

Korraks langetas ta veel pilgu paberile, siis vaatas uuesti mulle otsa, ning andis märkmiku minu kätte. Ma ei osanud kuidagi reageerida. Paberil oli, hoolimata sellest, et veidi laisalt soditult, äratuntavalt minu pilt. See oli pastakaga tehtud teravate joontega kujutus minust aknast välja vaatamas. Ma tundusin sellel pildil väga õnnetu. Ma ei tõstnud pilku, kuid tundsin, et tüdruk on närviline. Talle otsa vaadates sain selgust. See oli ootusärevus. Ta oleks nagu oodanud, et ma võtan talt paberi käest ja annan tagasisidet tema kunstile. Seda ma ei osanud. Ma olin endiselt liiga šhokis, et kuidagi reageerida. Ma pole ju nii ilus inimene?

Ma ulatasin talle märkmiku tagasi. Ta tundus õnnetu. Alles nüüd ma sain aru, et enda pähe kinni jäädes tekkis mul väga kuri nägu. Kiirelt manasin ma esile kohmaka naeratuse. Mul polnud aimugi, miks ma just kohmakalt naeratada üritasin. Küllap tahtsin ma vabandust paluda, oma karmi ilme eest. See pilt oli tegelikut väga meelitav.

“Ega sind seee häiri?” Nüüd oli algus tehtud. Tema võttis vaikusesse taganemise variandi ära. Mul jäi üle ainult kaasa mängida.
“Miks mina?”
“Sest sa olid siin samas.” Ma tundsin ennast peale seda märkust väga kehvasti. Ta sai sellest aru ning lisas kiirelt juurde. “Ning sul oli mingi omadus, mis pani mind tahtma sind jäädvustada. Fotokat mul pole.”
“Ei, see on väga lahe.”
“Nii et see ei häiri sind?”
“Kas peaks?”
“Vist mitte.”

See jäi õhku rippuma. Ma ei saanud enam lõpetada.

“Mis su nimi on?”
“Karita.”
“Mina olen Kaspar. Meeldiv.”
“Eks ikka jah.”

Me surusime kätt. See oli sama kohmakas nagu minu katse oma 11 sünnipäeval tüdrukuga rääkida. Rong sõitis edasi ja me tutvusime põgusalt. Tema õppis kunsti. Mina õppisin IT-d. Üpris sisutu. Kuid vaikus oli välistatud ja me mõlemad teadsime seda. Seetõttu mängisime me kaasa üksteise ogarustega. Nagu siis kui tema küsis, kas ma muusikaga tegelen. Või siis kui mina küsisin, kas ta sporti teeb. Jaama jõudes leppisime me kokku, et saame õhtul Pirogovi pargis kokku. Tema jaoks oli piisavalt soe et õues juua. Minu jaoks liiga palav, et kohe alustada. Pealegi oli mu õhtu niikuinii vabaks jäänud.

Ta suutis minu üllatuseks välisukse mängleva kergusega avada. Tõsi küll, mul oli veidi rohkem veini hinge all kui tal. Sellel hetkel hämmastas mind peaaegu kõik mu ümber toimuv. Ma ronisin tema järel kolmandale korrusele ning torisesin terve tee. Ta naeris selle üle ning ütles midagi, mida ma ei kuulnud. Ta seelik mängles ning lubas mulle astmetel saladusi reeta.

Koridoris läks mul veidi aega, et tosse jalast saada. Selleks ajaks kui ma taas püsti sain, oli ta juba kadunud oma tuppa, kust paistis õrn valgus. Ma kuulsin sealt sahtlite müra ning riiete langemist. Peale kiiret kõrvalepõiget vetsu jõudsin ma tuleni koridori lõpus. Ma tahtsin veel veidi ennast koguda enne kõike, mis järgnema pidi. Me olime pargis ja baarides kõik õpiku järgi teinud. Naljad, naerud, joogid. See oli kindel sellest hetkest, kui me kokkusaamisele kohale jõudsime.

Ma vaatasin ta toas ringi. “Tule nüüd,” sõnas ta, ning viskas mind padjaga. Ma viskasin vastu ning tõusin püsti. Ta seintel olid päris kenad pildid. Isegi kainelt oleks ma neid nautinud. Siis astusin ma miskipärast ta kirjutuslaua juurde ning hakkasin sahtleid avama. Mind hakkas huvitama, mis ta sealt ennist otsis. Mu seljataga oli järsku vaikne. Alt kolmandas sahtlis nägin ma väljarebitud paberilehte ning sellel pilti endast. Ma naeratasin hetkeks, ning nägin siis, et pilt seisab kuhja sarnaste piltide otsas. Figuurid rongidest, bussidest, baaridest. Kuid ma olin juba kogu selle tee tulnud. Ma ei lasknud ennast segada. Kiiruga lõin ta sahtli kinni ning kuulutasin: “Mitte midagi huvitavat sul pole!”

Ma panin riided selga. Ta ütles, et ma võin sinna magama jääda, kuid ma valetasin, et pean hommikul vara ärkama. Trepist alla minnes ei tundnud ma ennast hästi. Halvasti ka mitte. Statistika oli taas täidetud. Nii minul kui temal. Mööduvad numbrid me kõik. Vähemalt olin ma õhtu ära sisustanud. Äkki ma ei olnud liiga noor? Ma avasin vaikselt välisukse. Enne õue astumist pistsin ma pea välja, kontrollimaks, et läheduses koledaid hiiglaseid pole. Seejärel lahkusin ma kiirelt. Uks vajus pauguga mu seljataga kinni.

Esimene Retk

Meie külas on traditsioon: iga poiss peab meheks saamiseks minema retkele ning tapma eluka. Millise eluka ja kuna vanalt on igaühe oma valik. Kuid mida nooremalt poiss oma esimese retkega hakkama saab, seda rohkem teda austatakse. Mõned asusid teele eriti noorelt. Mõned jätsid retke alles hilisesse keskikka ning neid mõnitati selle eest külarahva seas armutult. Auküsimus oli ka see, kui võimas oli vastane. Osad võitlesid huntide ja greifidega. Laisemad võtsid aga ette põrsa või lehma. See polnud suurem asi võitlus, kuid retke märgi said nad sellega kirja.

Ka mina hakkasin jõudma sellesse ikka, kus retk tuli ette võtta. Kauem oodata tähendaks mõnitusi. Ma läksin ennustaja juurde ning tema pidas minu saatuseks võidelda draakoniga. Nõnda võtsingi ma oma retkeks draakoni alistamise. Ühe võimsaima seejuures. Tema pealmised soomused olid tumemustad. Just nagu öö. Just nagu eebenipuu. Ta silmades põles roheline leek, sarnane ta suust purskavale tulejoale. Mina pidin selle tule kustutama. Kuigi see nägi välja kustutamatu. Igipõlev. Põrgu. Ma olin näinud mehi, kes tulest alistatuna  sellelt retkelt tagasi tulid. Nad naasesid külasse lööduna ning enamasti võtsid seejärel ette mõne rebase või põdra.

Tema koopas võitlemine oleks olnud rumal. Ta tundis ümbrust. Draakoni koopa käigud on hirmutavad ning petlikud. Seal on lihtne eksida ning lõksu jääda. Pealegi oleks tal  seal ilmselt ka abiväge. Temasuguseid on ometi ju veel. Ma meelitasin ta enda poolt välja valitud kohta. Et seda teha lasin ma liikvele jutu metsikust varandusest, mis seal peidus on. Draakonid ei suuda varandustele vastu panna. Minu õnneks ei suutnud seda ka tema. Seal oli võitlus palju lihtam. Kuid “lihtsam” ei tähendanud “lihtne”.

Ma mäletan esimest korda, kui ma talle lahinguväljal otsa vaatasin. Ma olin teda varem näinud õpikutes ja raamatutes. Kuid mitte kunagi niimodi. Me teadsime mõlemad, mis tuleb. Enne kui ma reageerida jõudsin, ta ründas. Viimasel hetkel suutsin ma ennast siiski kaitsta, kuid kaotasin oma kilbi. Nõnda seisin ma ta ees kaitseta. Mu mõõk polnud veel lahingu valmis, kuigi lahing oli alanud.

Üks tark munk õpetas mulle kunagi, et selles olukorras pean ma lausuma kolm sõna draakoni nõrgestamiseks. See pidavat võidu võimalikuks tegema. Ma õppisin need sõnad selgeks. Kuigi nad olid võõras keeles, suutsin ma sõnad silp silbi haaval meelde jätta. Kuid siis kui draakon oma roheliselt põlevate silmadega mulle otsa vaatas, tundusid need võimatud. Ta puuris oma silmadega mu hinge. Ainult täielik usk sõnadesse oleks mind päästnud. Valetamine oleks läbi nähtud. Need silmad olid liiga võimsad, et valedega leppida.

Siiski ilma sõnadeta polnud võimalik võita. Ja siis, väga raskelt, ma ütlesin oma loitsu. Ning ta vappus. Ta ründas mind. Ma üritasin põigelda. Ta rebis mu enda haardesse. Mõne hetkega suutsin ma sealt põgeneda, sest teadsin, et nii ma rünnata ei saa. Ma haarasin oma mõõga ninga ta märkas seda. Mu käsi värises, kuid ma teadsin, et ma ei tohi hirmu välja näidata. Ma võtsin endas kogu jõu ning usu kokku ja hoidsin mõõka kindlalt. Ma olin lahinguks valmis. Enam veel kui kunagi varem.

Nüüd oli minu aeg. Ma nägin võimalust, nõrka kohta. Ma pidin kogu oma kavaluse ning osavuse mängu panema. Minu mõõgal lasus loits, mille võlur oli sinna pannud. Ilma selleta oleks rünnak mulle endale liialt ohtlikuks võinud osutuda. Üks kunagine sõdur oli rääkinud, et ma pean tabama draakonit paari õrna kohta. Ta oli mulle need kohad ka selgeks õpetanud. Nüüd oli mu rünnak täies hoos, ma tabasin teda jala ja kere vahele ning ta möirgas. Siis kiiresti liikudes tabasin ma veel kahte nõrka kohta.  

Hetk oli käes. Ma nägin oma võimalust. Ma teadsin, et see oli "kõik või mitte midagi". Ma ründasin. Kuid oh õudu! Esimene torge ei tabanud märki. Ta märkas mu nõrkust, kuid ma ei lasknud sellel ennast segada. Ma proovisin uuesti. Teisel korral saatis mind edu. Draakoni silmades oli nüüd õndsus. Allavandumise rõõm. Ta teadis alati, et kunagi peab ta langema. Tol hetkel oli ta lihtsalt rõõmus, et mina olin selle ülesande enda peale võtnud. Kuid langedes jäin ma tema alla ning ma sain kukkudes kõva hoobi vastu pead. Veel enne teadvuse kaotamist sain ma siiski aru, et retk oli tehtud. Mu näole ilmus võidukas ning veidi tobe naeratus. Ma võisin külla tagasi minna võitjana. Kangelasena. 

Kuritöö

Kurbmäng kahes vaatuses

I Vaatus

Koor:

Kes on see õudne, alatu mees

Kes sangarile toomata jättis eluvee?

Kas teadis ta, mis ootab ees

Kui surma vankub Johannes?

Oliver:

Ma jala tõstsin su maadele julgelt,

Nüüd näha tahaksin sinu palget.

Johannes.

Kuid tea mu sõber, mul on valus.

Mind vaevab haigus järjepanu.

Mu ära vaenvanud lahingud rasked.

Ka eile õhtul talusin laske.

Ma talusin merel võitlustandrit

Ja mis sest, et olen tagasi mandril,

Mu haavad on surmavad, teadma sa pead.

Kuid päästa sa saaksid mind, heasta mu vead.

Ole mu vend, mu ingel, mu jumal.

Ära jäta mind, ära ole rumal.

Oliver:

Räägi mul sõber, mu kaaslane, mees,

Kuidas päästa saan sind su hukatusest?

Johannes:

Tooma pead sa mul Rimide maalt

Pudeli eluvett, “Vytautas” loed pudeli pealt.

Oliver:

See tundub küll lihtne ja labane töö,

Kuid kiusan sind ning kotte söö.

Ma tooma sul mingit vett ei hakka.

Sind sellega ühtlasi maha matan.

Johannes:

Miks nii alatuid sõnu sa pritsid?

Olime kaasvõitlejad ju lahingus “Viski”!

Nüüd oled jätnud mind lebama sohu,

kus isegi enda hingeõhk realselt on ohuks.

Mu süda on raske ja hing paelaga kaelas,

Kuid sina nii rõõmsalt lahkunud laevast.

Laeva, mille kord koos me lõime

Ja millel kunagi veel seilata võime.

Oliver:

Lahingusse võiksin minna veel küll,

Kuid naljakas on su olek nii hull.

Ma naeran ja naeran ja naeru ei pea.

Sa oled nii naljakas kui nutad sa tea.
Sind naerab ka mu sõprade bande.
Sellega murdsin ürgse vande,
Et venda ei jäta ma kunagi murtult.
Kõik auväärne on minus nüüd luhtund.

Johannes:

Nii siis jääbki, et üksi ma jäetud.

Mina ja mäletstus, kõik muu on võetud.

Ma armastasin sind, seda sa tea.

Kuid nüüd ma minema pean.

Oliver:

Nalja pärast ma endale eluvett ostsin

Ja poole tee peale sellega tegin peatusposti.

Kui siia sa jõuad oled päästeud mees,

Muidu sured silmad vees.

Johannes:

Alatu kõlvatu temp!

Mõne teise hauda viiks su vemp!

Kuid mina nii kergelt alla ei vannu,

Sinu pärast ma surma ei sammu!

Ma võtan oma murtud verise keha

Ja vean selle läbi varase eha.

Ma jõuan poolele teele ja veel

Ma kõnnin läbi kogu kannatuste tee!

Kuid tea, et sina surnuks jääd mulle

Ja kui näen võimalust sind kohtlen kui nulle.

Ning järgmine kord kui lahingust naased,

ma kusen sul suhu sa persenaaskel.

II Vaatus

Koor:

Kuid oli kuritöö ei peatund veel siin.

Inimkonnale veel on ta piin.

Ette jääb ta mannetu past.

Temaga elu on keskaegne piinakast.

Kuulake lugu, mis tegi see mees,

Kellel ükski viisakus ei seisa ees.

Johannes:

Ma eluvee leidsin üles,

Kuigi mu keha valus põles.

Ja läksin läbi tule ja vee

Ning jalgealla võtsin uue lahingutee.

Oliver:

Lahingusse me läheme koos.

Täna ma tunnen, et olen hoos.

Ära karda, ma sind enam ei reeda.

Su närvi enam üle ei keeda.

Johannes:

Olgu, ma usun sind, andestan vead.

Ma usun! Ma usun, et sinus on head.

Kuid tea kui mind seekord sa reedad

Siis igaviku põrgus sa veedad.

Oliver:

Ei, seekord alt ma ei vea.

Ma pole nii pede, seda sa tea!

Johannes:

Olgu läheme kohe ja koos.

Vihkamist pole lahinguhoos.

Koor:

Mehed sõdisid südilt öös.

Polnud peatumist raskes töös.

Võtsid nad laske kaliibrist suurest.

Iial ei lahkunud rinde juurest.

Pidevalt edasi marssisid nad

Ning vaatasid, kuidas teised põgenevad.

Kuid järsku peatus me sõda

Kui Oliver ütles: “Kuulake sõbrad!”

Oliver:

Kuulake, kuulake, kallid mehed!

Kas olete kuulnud, kes koju läheb?

See mees olen mina ning lahkuma pean.

Voodis end täna veel katsun kui veab.

Johannes:

Kas ööbid veel lossis, mis kuulub mulle?

Kas linad ja teki ohverdan sulle?

Kas armastad mind veel keset ööd?

Kas armastad mind pillates voorusevöö?

Oliver:

Jah, sinu koju minna ma tahan.

Kuid kohe ja praegu, mul otsas on rahad.

Johannes:

Kuid mina veel lahkuda ei kuidagi saa.

Võtme sul annan sind usaldan ma.

Oliver:

Ole sa tänatud üllas mees.

Muidu ma õnnetult, silmad vees

Seisaksin kuskil pargis või peatuses.

Su võlu peitub su ilus ja veatuses.

Koor:

Oliver lahkus ning suundus võõrasse koju.

Koht, mida väga ei tundnud see poju.

Loss ei kaugeltki kuulunud talle.

Kuid magama jäi, mobiil padja all tallel.

Kuid oh õudus, oh valu!

Mobla jättis ta hääletu manu.

Mida johannes nüüd teha suudab?

Kuidas ta oma õnnetut saatust muudab?

Johannes:

OLIVER! OLIVER! Lase mind tuppa!

Kivid aknassee und sult ei võta.

Mu enda lossi mind sisse ei lasta.

Keegi telefonile enam ei vasta.

Palun, palun laske mind koju!

Sõdadest väsind mu keha, vana roju.

Teenija:

Johannes, issand, kes jättis teid sinna?

Keegi võiks küll perse minna!

Kes mu isanda jätnud nii siia?

Kambrini kohe võin teid viia.

Lahingust katki te olete selgelt,

Kuid kõigist olete siiski helgem.

Johannes:

Ukse tagumisest kasugi pole.

Mul olla on nii väga, väga kole.

Lase mind sisse! Lase mind koju!

Su muidu emaseks teen, poju!

Oliver:

Taaskord kelmust tegin ma, mees.

Astu sisse aga nuta natuke veel.

Mulle maitseb su pisarate soolane valu.

Sult midagi muud kui valu ei palu.

Usaldasid taas mind asjatult täna.

Kui usaldad veel, ma tapan su ära.

Johannes:

Lõpuks iseenda koju mind lasti.

See on valu hullemat masti.

Kui tunned, et sinna kuhu minna sa soovid,

Ja mis sellest, et proovid ja proovid,

Sisse sa mitte kuidagi ei pääse.

Nagu mingi veider valetpidi Brazzers.

Oliver:

Su kannatus alati rõõmu mul teeb.

Voodisse tagasi viib mind mu tee.

Head ööd, väike pede, mul rõõm teha valu.

Su õnne ja rõõmu ma üldse ei talu.

Johannes:

Kannatustevihmatilkades seisan.

Vähemalt mu siiraid pisaraid ta peidab.

Kedagi kunagi enam ei usalda ma.

Oll võttis kõik, pede on ta.

Koor:

Nõnda lõppes me kurblik lugu.

Johannes küll magama sai, kuid Oll sai hagu.

Viimast päästa ei suudaks ükski ingel.

Tal liialt patte juba on hingel.

See pole mingi päästmise lugu.

Oliveri näitel hukas on inimsugu.

Teadke, sel lool head lõppu ei ole.

See lugu on valus halb ja kole.

Vabandust, kallid kuulajad head.

Andestage Ollile ta rumalad vead.

Kunagi võibolla saab ta ka meheks.

Kuid on liiga hilja puhtaks leheks.

Üks asi Ollile öelda on veel:

“Mine perse, mees!”

Teispoolsuse Teater

1. Vaatus

Ma saabusin üksinda. Sõber pidi tulema, kuid hilines veel rohkem kui mina. Väga alatu liigutus arvestades seda, et just tema mind Teatrisse oli kutsunud. Ma lootsin, et selles uues kohas ei kehti tavapärane “Hilinejaid saali ei lubata” mentaliteet. 19:10 jõudsin ma kohale. Sisenedes uksest aadressil, kuhu mul oli palutud tulla, avanes mu ees kergelt groteskne, kuid omamoodi võluv vaatepilt. Katkised põrandaplaadid, kollane tuhm valgus, kulunud värvid seintel. Ma istusin ühele kahest vabast toolist, mis seisid baarilaadse laua taga.

“Kas te soovite midagi?” küsis blond surmavalt võluv neiu minu käest teiselt poolt lauda. Kuna ma ei teadnud, kaua etenduse alguseni on, palusin ma endale klaasi viskit. Selle oleks saanud vajaduse korral kiiresti alla neelata. Ta keeras ümber ning võttis kõrgelt riiulilt pudeli. Ta oli kõhn ja üpris pikk, blond pats kaunistas ta selga kui ta pudeli poole sirutas. Uuesti minu poole keerates vaatas ta oma prillide tagant mulle silma. Mind valdas tunne, nagu selles pilgus oleks peitunud üks kaunemaid monolooge läbi aegade. Miks muidu tundsin ma sellist põletust? Nii reaalset emotsiooni olin ma varem ainult teatris tunda saanud. Kuid ma proovisin rahuneda ning rüüpasin väikeste sõõmudega viskit.

Klaasi poole peal jäi mu pilk baariletil suvalisse kohta pidama ning ma mõtlesin ennast ümbritsevale. Inimesi oli veel päris vähe, vaid kuskilt baari sügavusest kostus heli, nagu keegi mängiks lauajalgpalli. Kõlaritest sumises vaikselt rock muusika. Siis astus uksest sisse Gert. Ta istus mu kõrvale maha ning tervitas mind. Seejärel tellis ta ühe õlle blondilt baaritüdrukult, keda ta tundus teadvat. See läitis minus huvi, kuna mul tekkis tunne, et Gert on siin varem käinud. Vaid mind üksi on tundmatus kohas vette visatud. Kuid siiski püsis võimalus, et mu sõber tunneb seda inglit kuskilt mujalt. Ma otsustasin lasta ajal selgitada. Me rüüpasime üsna rahulikult.

Siis jäi meile mõlemale silma üks selle asutuse kaugemast nurgast välja ilmunud mustade juustega tüdruk, kelle nägu oli grimmiga arusaadavalt moonutatud, kuid oli võimatu öelda, kas ilusamaks või koledamaks. Ta kandis teksasid, mis tänu arvukatele aukudele katsid ta jalgu eespoolt vaid vaevu. Seljatagant oli ta figuur vaimustav. Ta kõndis meist mööda õue ning tagasi tulle heitis ta meile kergelt ülbe naeratuse. Selles peitus mingi tervitav noot. Sarnase pilgu annavad neiud Street race’l, hetk enne taskuräti kukutamist, mõlemale juhile. See tüdruk kõndis meist veel paar korda mööda. Iga kord esines ta robustsemalt, kõndides otsa toolidele või naerdes ebaloomulikult kõvasti, kuid iga kord täitis ta oma eesmärgi ning püüdis meie tähelepanu. Ilmselt oli ta lihtsalt purjus.

2. Vaatus

Esimene klaas oli lõppenud. Kuna öö tõotas pikk tulla hakkasin ma klaase paluma 12 cl kaupa. Niisiis oli teine klaas käes märgatavalt raskem kui eelmine, kuid see ei häirinud mind. Pigem tegi rõõmsaks. Ma vaatasin klaasi kallutades läbi kollaka vedeliku neiu poole, kes näiliselt sihitult ja nõtkelt liikus, vaadates baarileti teisel pool tühjusesse. Siiski oli ta liigutustest tunda ettekavatsetust. Tundus, nagu oleks mu ajust koogitud välja kõige paremini hoitud saladused selle kohta, kuidas mind täielikult nõrgaks teha, ning nüüd kasutas ta neid kõiki ära. Ja halastamatult. Ning veel kohutavamaks tegi olukorra see, et nüüd oli tema kõrval mingi kloun, puhvis lokkis juuste ja koleda pintsakuga, keda selle printsessi kohalolu ei tundnud absoluutselt heidutavat. Veel hullem, ta ajas seda seeravit vahepeal isegi naerma. Küllap pidi narr selle iluga siiski harjunud olema, muidu poleks neil ju võimalik koos töötada. Ma soovisin too hetk, et selle tolguse nägu katakski klounimeik. Ta näinuks vähe parem välja. Ja siis oleks mullegi ehk muie näole ilunud.

Uks avanes ning mänguväljale astus taas mustade juustega neiu. Seekord vaatas ta juba sisenedes mulle otse silma ja seda nii väljakutsuva alatooniga, et ma ei suutnud talt pilku rebida kogu tee minu ja Gerti toolidest mööda. Ma tajusin Gerti reaktsiooni, mis oli sarnane minuomale. Ka tema jõllitas täieliku nahhaalsusega. Imelikul kombel polnud Gert teinud ühtegi märkust selle kohta, kuna etendus algab. Kuid samas minagi polnud seda välja toonud ega isegi tähele pannud. Me istusime oma klaaside kütkes. Nüüd alles märkasin, et me olime peale tervituse istunud mõlemad täielikus vaikuses. Saalis on küll ebaviisakas rääkida, ent me olime ju alles puhvetis.

Kuna olime leti ääres pukkide külge just kui naelutatud ei saanud me ahvatlustele aga alluda ning mustade juustega deemonile järgneda. Siiski miski rebis mind mõni hetk hiljem oma kohalt püsti. Nii piinlik kui mul seda teha ka polnud pidin ma siiski tõusma enda kergendamiseks. Tõustes sain ma aru, et olen juba üpris purjus. Õnneks polnud tee pikk. Kuid hoolimata väikesest distantsist suutsin ma siiski endale veel kurja kaela tõmmata, komistades otsa jumal teab kust välja ilmunud mehele, kes nägi välja kodutu. Õigemini ta nägi välja täpselt selline, millisena mina kodutuid ette kujutan. Ta kandis peas tuttmütsi, mille tutt oli kaduma läinud, kunagi valge olnud jope ja luitunud punane kampsun ei sobinud absoluutselt kokku ning määrdunud mustad teksad langesid väsinud kingadele. Mehel oli halvasti trimmitud habe, turris hõredad juuksed, väikene risti tatoveering otsaees – just kui mööda pandud Manson - ning hullu silmad. Silmad reetsid kõige enam, et tegu oli kadunuga. Neist oli kadunud lootuse helk, illusioonide lääts, mis enamike inimeste silmadest nõnda äratuntavalt sätendab.

Ta vaatas mulle otsa silmipilgutamata hirmutava tõsidusega ning ei öelnud sõnagi. Ma ei saanudki aru, et kas ma olin just mõnele lavale teel näitlejale põhimõtteliselt jala ette pannud, või oli see aatomite kokkupõrge universumi kaootilise plaani osa. Meie vaikus, mis kestis minule aastaid ja teistele sekundeid sai aga läbi sellega, et baari töötajad hakkasid tema suunas mingeid roppusi loopima, millest ma päris täpselt aru ei saanud, kuna mul oli juba üpris kiire. Vetsu sisenedes otsisin ma lülitit, et tuld põlema panna, kuid kui tuled hetk hiljem iseenesest süttisid olin ma shokeeritud. Sellise peldiku peldikutes on liikumistundlik valgustus? See oli väga sürreaalne. Pärast enese kergendamist pesin ma käsi, kuid kui ma peeglisse tahtsin vaadata, leidsin ma kraanikausi kohalt tühjuse. Tundsin selles mingit taotlust. Ma võtsin põuest lapiku pool täis pudeli, ning jõin selle Jägermeistrist tühjaks, et ennast mitte nii näotuna tunda.

3. Vaatus

“Nüüd olen ma juba päris purjus,” tõdesin ma endale vaarudes tagasi istekohale, mis minu suureks üllatuseks oli okupeeritud selle mustade juustega deemoni poolt. Gert naeratas üle õla minu poole ning nad vestlesid edasi. Nüüd ma alles märkasin, et vahepeal oli ruumi kogunenud juba märkimisväärne arv rahvast. Huvitav, kas nad kõik ootasid etendust. Ma seisin nõutult wc ukse ees ja mõtlesin järgmise loogilise liigutuse peale. Siis järsku märkasin ma, et Gertist teisel pool on veel üks baaripukk, mis oli tundmatust kohast välja ilmunud, ning ma seadsin end sellele istuma. Kuna mu õhtu õndsus oli hõivatud mingite räpaste nahkjakis meeste teenindamisega pidin seekordse klaasitäie paluma tema kaaslaselt teisel pool letti. Ta kallas mulle veel ühe klaasi Bushmillsi ning ma jõin rahulikult. Gert oli nüüdseks juba täielikult hõivatud uue vestluskaaslasega ning mina istusin vaikselt ja jõin. Ma ei kuulnud üldises müras, millest nad rääkisid.

Järsku jäin ma aga mõtlema sellele, et me olime ikkagi tulnud ju teatrisse. Kas tükk ei peaks juba varsti algama? Ma tahtsin kellegi poole pöörduda aga keegi ei pööranud mu appikarjuvatele pilkudele tähelepanu ning ma tõmbusin oma klaasi ümber veel enam kössi. Siis sain ma aru: näitemäng on täies hoos. See oli veider teatrietendus, kus mina üksiku pealtvaatajana istusin keskel ning näitlejad lendlesid tahumatult miljoni erineva tempoga ümber minu. Teks oli muutunud ühtalseks suminaks ning midagi aru saada polnud võimalik. Ma olin korraga intrigeeritud ja kohutatud sellest, mis mu ümber toimus. Kas ükski neist inimestest oli päris? Nende garderoob oli mitmekülgne. Osad olid kõige kehvemates, teised kõige paremates riietes. Oli ülikondasid ning kottis ja katkiseid dresse, punkareid ja kleite, aga kõik olid kostüümid kuidagi ühte moodi luitunud ja väisnud nagu oleks nad juba paar aastat liiga kaua kostüümilaos seisnud. Nad sobisid hästi sisekujundusega.

See arusaam lõi mind täiesti pahviks. Ma tahtsin välja joosta aga samas kartsin ma, et jään mõnest tähtsast momendist ilma ning kõik muu jääb mulle hiljem arusaamatuks. Ning tõesti oleks ma lahkudes ühest öö võtmemomendist ilma jäänud sest vaid mõni hetk peale selle mõttelennu lõppu libistas Gert oma käe muuseas tumedate juustega neiu jalale. Kuradi kurat! Kas tema oli ka osa sellest? Mis kuradi tsirkus see selline on? Ma ei teadnud enam, keda ma usaldada saan. Mitte kedagi siin ruumis ilmselt. Kuradi värdjas. Ta vedas mind sellisesse lolluse keerisesse ja järsku tundsin ma tema vastu põletavat viha ning mitte ainult selle pärast, et ta sai omale meie ühise seksuaalse ihaldusobjekti. Ma võtsin ta õlast kinni ning enne kui ma midagi öelda jõudsin, naeratas ta mulle ning sõnas “Me peame nüüd minema. Tsau.”

Täiesti segaduses vaatasin ma enda ees olevat klaasi suutmata mõtteid ritta panna. Ning märkamatult sai klaaski tühjaks. Ma istusin seal nõnda vist päris pikalt sest järsku küsis üks äärmiselt armas hääl mult “Kas sa soovid veel ühte?” Ma vaatasin üles ning seal ta seisis. Saatan oli pildist väljas ning nüüd kuulusid kõik mu meeled sellele blondile jumalusele. Kuid kurat, kas see oli ka scriptis kirjas? Hoolimata sellest kogelesin ma “No...nojah.” Baar oli täiesti täis. Mina sammuti.

4. Vaatus:

Inimesi hakkas veidi vähemaks jääma. Nüüd jälgisin ma endaümber toimuvat juba päris teraselt. Vähemalt nii teraselt kui mu purjus pilk mul lubas. Baari ääres istusid kõige räistuma välimusega vanamehed ning maani täis abielumehed, kes vaikisid solidaarselt. Laudades istus iga kahe tudengi kohta üks kodutu. Kõik ajasid üksteisega juttu hoolimata välimusest või ühiskonna klassist. Kolm kutti jõid suurest karahviinist veini ning laulsid kõlaritest mängiva muusikaga kaasa. Veidi ennast pukil üles upitades ja kaela sirutades nägin ma väga poisiliku välimusega tüdrukut kahele noorele korbivennale lauajalgpallis halastamatult peksa andmas. Ühe diivani peal magas taas sisse saanud vanamees, kelle otsaees oli rist.

Ma tundsin kadedust, kui blond neiu baarileti taga teenindas teisi. Mina pidin ju selle teatri ainus publik olema. Esine mulle! Või äkki ta esineski, selline tragöödia vorm, mis tõesti paneb publiku kannatama. “Tõeliselt innovatiivne,” tõdesin ma endamisi. Siiski tõdemused tõdemusteks, joogid olid teinud oma töö ning ma pidin naasma vetsu. Püsti tõustes olin ma ettevaatlik, kuna kui ma oleks äsja tantsima hakanud vene naiste poole vaadanud, oleks nad seda võinud ehk valesti mõista, ning oleksid mind kaasa haaranud. Üleüldse oli minujaoks väga koomiline, et keegi sellises urkas tantsida suutis.

Peale järjekordset põie kergendamist nägin ma, et mu uus religioon oli hakanud lahendama ristsõna, kuna klientuur oli kahanenud, ning need, kes alles olid jäänud, olid juba liiga raskes olekus, et teda tihti tülitada. Ma istusin maha ning mingis hulljulguse hoos küsisin ma talt, kas ta vajab abi. Vastuseks ulatas ta lehe koos pastakaga sõnatult mulle, ning jätkas oma sihitut nõtkumist, kuniks pidi kundesid teenindama. Nõnda jäin ma siis ristsõnaga. Pooled kastid olid täidetud ning ma asusin tööle. Ma funktsioneerisin endalegi üllatuseks hoolimata joobekogusest üpris hästi ning täitsin väljasid efektiivselt.

5. vaatus:

Kui ma palusin oma klaasi uuesti täita uuris neiu, kuidas mul läheb. Ainult paar vastus oli puudu. Neist tähtsaim: “Vana-Kreeka veinijumal”. Ma olin täiesti kindel, et ma teadsin seda vastust, kuid ei suutnud seda nime kokku panna. See oli ka eriliselt nõmedas kohas, nii et mul oli ees vaid paar üksikut “s”-i ja üks “d”. Ma muutusin juba suhteliselt närviliseks ning tema ei aidanud mind välja. Ma tundsin, et mul pole enam väga kaua selle vastuse leidmiseks. Inimesi oli juba väga hõredalt ning iga lonksuga muutus ka mu teadvus hõredamaks. Pilt juba virvendas kergelt. Ahastus ronis mu hinge. Kui ma ristsõna ära lahendaks, äkki siis vaataks ta mulle silma. Ma pingutasin nii, et silme eest kiskus juba mustaks, kuid vastus jäi tulemata. See tunne, mis mind nüüd valdas, oli teatrist mulle tuttav. Arusaam peatsest lõpust.

Ning siis see tuli: kõlaritest kostus “Mis on kodu...” esimesed sõnad ning tuled vilkusid. Mu silme ette tõmmati eesriiet. Minu peas kostus matusemarsi ähmane meloodia ning ma vajusin ristsõnale kattes näo kätega. Kloun raputas mind, ning ütles, et ma ei või siin magada. Ma saatsin ta persse ja ütlesin, et ma ei tahagi temaga magada. Vaevaliselt ajasin ma end jalule, kohendasin mantlit oma õlgadel ning astusin õue karge hommikuse õhu kätte. Paar sammu komberdasin ma edasi ning toetasin end siis seljaga vastu seina. Mees, kellel oli rist otsaees toetus mu kõrval.

“Vabandust, et teile ennist otsa põrkasin.”
“Siis vaata kuhu sa kõnnid järgmine kord, tolgus. Ja türa sa veel siia vabandama ronid, see on hale.”
“Miks teid minema saadeti ennist?”
“Jää vait.”

Ma arvasin, et ta ei mänginud lihtsalt küllalt hästi kaasa. Ta võttis taskust lapiku viinapudeli, milles oli veel lonks ning jõi selle lõpuni. Siis lonkas ta minema. See ajas ka mulle isu peale. Põuest Jägermeistri pudeli üles leidnud täheldasin, et see on tühi. Karistuseks heitsin ma selle kaarega siseõue kildudeks, mis jäi selle kohutava asutuse uksest paremale. Siis tundsin ma endal ta pilku. Ma vaatasin üles. Ta seisis vastasseina ääres ja tegi suitsu. See oli hukkamõistev pilk. Tundsin kaotusevalu kõigis oma rakkudes. Ma olin Othello. Oma vihas olin hävitanud kõik selle, mis on ilus. “Hei... vabandust... mis su nimi on?” suutsin ma kuidagi kokku veerida. Jumalate kuninganna ei ohanud vaid vaatas mind hävitava muigega. “Stiina.” Ta teadis, et mul pole selle nimega midagi peale hakata. Mul polnud lootustki.

“Väga ilus nimi.”
“Aitäh.”

Ta kustutas sigareti ning mina vaarusin edasi autotee poole, et koju suunduda. Minnes heitsin ma veel pilgu üle õla. Tema ei vaadanud tagasi. Nüüd siis oligi läbi.

Sütiste tee 18-90

Nii see käibki vist. Mitte, et see mulle meeldiks, aga see on nii kaua nii käinud kui ma mäletan. Printsessi saab prints. Narr jääb pika ninaga. Tavapärane reedene pidu, ma olin seal koos sõbraga. Ta julgustas mind seni, kuni ma piisavalt julgust sisse jõin. Siis ma võisin juba laudade peal tantsida. Muidu esinesin kõigile. Täna aga oli mul publikumi number marginaalselt väiksem. Pikad blondid juuksed, ingli nägu, te teate küll, millisest inimesest ma räägin. Silma jääda oli lihtne. Lähedale pääseda oli väljakutse. Aga ma sain sellega hakkama. Lõpuks. Vahepeal pidin ma siiski tähelepanu sõbrale tagasi pöörama. Ta muutus ilma minuta üksikuks. Siis astus keegi vahele. Ta oli väga Armani, Ken südamelöögi ja veresoontega. Enam ma lähedale ei pääsenud. Leppisin ainult pilkudega silmanurgast. Kahju. Aga ma sain sellest aru. Vahet pole. Piisavalt vedelat julgust pani mind magama, kuskile kellegi otsa. Tere tulemast Mustamäe korteripeole.