Tere, mures lugeja. Mulle edastati kurb sõnum, et sulle ei meeldi mu blogi. Väga kahju. Ma kuulaksin meeleldi su muresid, kuid probleem ei esitatud otse mulle vaid kooli sotsiaalpedagoogile. Tänu sellele anonüümsusemaskile olen ma otsustanud sinu arvamust mitte arvesse võtta. Kui sa lähemalt loed, märkad sa võibolla, et mu blogil on nii kommentaaride jaoks vajalik osa, kui ka mu email. Mõlema abil oleksid sa väga lihtsasti minuni jõudnud. Kui su mure püsib, soovitan sul soojalt ühte neist kahest võimalusest kasutada. Tervist ja meeldivat lugemist sulle siiski.
See Eesti kliima ei kõlba ikka mitte kuhugi. Hommikul kotti pakkides pidin kurva näoga kotti toppima kõiksugu suviseid rõivaid, kuna väljas oli liiga kuum, et seda teksadega üle elada. Ka oma jaki pidin pisar silmas koju jätma. Suvi on puhta vale asi minu meelest. Loksusin trolliga siis kesklinna, et kohtuda oma seltskonnaga ja liikuda laevale.
Väike hirm kaasnes ka selle laevale minekuga. Ma pole nii ammu laevaga sõitnud, et ma ei osanud enam. Õnneks olen ma piisavalt tihti Linnahalli katusel istunud, et teada, kus on Linnahalli sadam. Peale väikest seiklemist jõudsime õnnelikult Lindaline paadile. Seal rabasime endale kohe laua, et avada kaardipõrgu. Nii laua taga potiknoid mängides hakkas mulle silma laeva mänguautomaat. Need on alati olnud minu üks pahedest aga kahjuks või õnneks ei olnud mul too hetk münte kaasas. Seetõttu jäi raha kahjuks raiskamata ja pidin leppima mageda tasuta kaardimänguga. Laevas lükkasin ka ümber väite “Kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses” sest armastuses on mul juba vedanud ning kaardimängus pühkisin ma vastastega põrandat. Mu liigne võitmine hakkas vist teistele mõjuma ja kaks neist avasid füüsikaõpiku. “Kuhu ma nüüd sattunud olen”- mõtlesin ma endale, oma kaaslaseid samal ajal väga halvusta pilguga vaadates.
Õnneks hakkasime me kohale jõudma, seda järeldasin ma Soomele omastest kivistest rannikusaartest. Ma olen juba lapsest saati mõtelnud, et väga lahe oleks elada sellisel saarekesel, kuhu mahub ainult sinu maja ja sinu aed. See kord ma küll eriti nende ilu imetleda ei saanud, kuna aknad olid uskumatult räpased. Läbi nende räpaste akende tundus taevas lootustandvalt pilvine. See osutus kahjuks optiliseks illusiooniks. Kui me oma väikse Lindaline Expressiga sadamasse parkisime seisid kahel pool suured kruiisilaevad. See tekitas minus teatud komplekse, väikese laeva reisijana, kuid õnneks asutsin ma peagi laevast välja ja tunne, et ma olen tillukene, läks üle.
Esimene asi mis sadamast väljudes mulle silma hakkas, oli tiba mägine maastik. Ma ei mõtle midagi Goslari sarnast, aga juba 5-7 meetrine tõus linnaveerel tundub kuidagi suurem, kui selle ülemisele äärele on ehitatud armsad kolmekordsed majad. Asusime teele hotelli poole, kus pidime öö veetma. Tee peal pidin kurbusega tõdema, et trammid on soomlastel lahedamad, kui meil. Kauguses nägin ma hiiglasliku kirikut, mida ilmselt kõik Helsinki külastajad on juba korra näinud, kuid siiski tundus see mulle märkimisväärne. Hotelli kõndides jäi tänavatel silma palju kalleid riidepoode. See pani mind veel enam halvasti tundma, enda suvise riietuse pärast. Kõik need ilusad ülikonnad... Astusime ka mõnda poodi sisse, muidugi mitte kallimatesse, kuid mõnesse siiski, et saada täieliku turistielamust. Kõndides pani mind ennast koduselt tundma keset linna poosetav Stockman. Vaatasin seda ja mõtlesin “Heh, meil on ka ju selline.” Üks ilus hoone sattus veel teele. Mul pole aimugi, mis hoonega on tegu, kuid ma tean, et sellele arhitektile, kes selle maja disainis, meeldisid väga sambad. Kogu maja esine oli tihedalt nendega kaunistatud. Minujaoks oli tiba shokeeriv vaatepilt, kui me kõndisime mööda tänavat ja ma nägin kõrvale vaadates meist 10 meetrit allpool tühjal murualal kümneid päevitajaid. Juba hotellile lähenedes olid tee ääres minikaljud. Suured kiviseinad, mille peal olid murualad. See vaatepilt lausa paitas silma.
Leidsime lõpuks õige koha üles ja väljast poolt oli hotell väga kena, seest me veel ei näinud, kuna tuba oli meile saadaval alles kell 15. Jätsime oma kotid hotelli ja läksime tagasi jalutama. Meie grupisisese demokraatliku valitsuse esimene eesmärk oli leida koht, kus võimalikult odavalt süüa. Mööda keskust ringi kõndides hakkas mulle silma kahte sorti inimesi. Räiged douchebagid, kes mu olemist rikkusid, ja kissifännid, kes mu olemist rõõmsamaks tegid. Oli juba aru saada, linna tiba higisest hõngust ja paljudest kissi särkidest, et see õhtu pidi midagi head juhtuma hakkama. Lõpuks leidsime kebabikoha, kus süüa. Seal tellisime kõik endale loomulikult kebabid. Kuna ma olin just Saksamaalt naasnud, olin ma kebabi suhtes vägagi kriitiline ja see koht saab parimal juhul minult hinde “Meh...” Kebabikoht täitus äkitselt Jehoova tunnistajatega. Mulle pakkus see kohutavalt nalja, mõelda sellele, et äkki keegi neist valgustab mu vee, või tob selgust mu kebabirulli. Jehoova tunnistajate ühine haigus on lühikeste varukatega valged triiksärgid. Sellise riietumisega nad paluvad juba ennem, kui suu lahti tehagi jõuavad, et neid välja visataks.
Siis tuuseldasime ringi mööda ostukeskust. Astusime ka huvi pärast sisse alkoholipoodi, et aru saada, miks soomlased Eestis alkoholi ostmas käivad. Seal ma mõistisn. Üks väike õlu maksis seal 3 eurot. Vaesed soomlased. Kuna me olime väsinud, aga hotelli minemiseks oli veel liiga vara, istusime me ostukeskuse purskaevu äärele ja hakkasime wifit varastama. See oli värskendav tunne, et lõpuks on võõral maal avalikus kohas wifi. Saksamaal ei õnnestuks wifit leida ka internetikohvikus. Varsti sai siiski aeg parajaks ja me läksime tagasi hotelli.
Tuba oli ilus. Tõeliselt mõnus oli neljanda korruse appartmenti aknalaual istuda ja tänavale vaadata. Me mngisime veel päris pikalt kaarte ja siis hakkasime liikuma kontserdile. Teel Hartwall Arenale jäi üks park ja ka väike veekogu, mis lõi omamoodi armsa koosluse. Lisaks sellele avastasin ma, et igas linnas on kasvõi väikene versioon Lasnamäest. Peale pikka kõndimist me lõpuks nägime seda. Soome oma Saku Suurhall. Veidi suurem, kui meie oma võibolla tõesti, aga mis see loeb.
Alguses pidime küll kaua ootama, selle ajal suutis mu sõber ka magama jääda. Käisime piilusime, et äkki õnnestub ennast põrandale sokutada, kuid kahjuks ebaõnnestusime. Siis tuli lõpuks lavale Soome glämmrockbänd Reckless Love. Nende esitusega jäin ma väga rahule. Oli tunda tõelist glämmiliku suhtumist. Siis lasti meil taas natukene aega oodata ja lõppuks see moment, mida kõik ootasid. Suur eesriie langes, ja hiiglasliku rauast ämbilku seljas langes lavale Kiss. Nad on küll vanad, aga endiselt nilbemad, kui enamik meie aja rokkareid olla julgeb. Ma pole päris kindel, kas mulle lihtsalt tundus või Gene Simmons seksiski oma basskitarriga laval. Hoolimata sellest, et meil olid istekohad, ei suutnud ma enam peale seda istuma jääda, kui algas laul “Lick it up”, peale mida ma püsti jäingi. Siiski nagu kõik teised kontserdid lõppes seegi. Siis alustasime tagasiteed hotelli.
Teel astusime veel sisse ühte bensiinijaama, et süüa osta. Ainukene asi, mis on Soomes normaalse hinnaga, on Saarioneni pitsa. Ühe sellise ma ostsingi ja kui teised olid oma Hessburgeri eine lõpetanud, liikusme me tagasi hotelli. Teel jäin ma seisma, sest ma avastasin ennast äkitselt ühe antiigipoe akna ees, mille taga oli suurepärases korras “World Fair” komplekt. Ma oleksingi neid vist vaatama jäänud, aga teised minu huvi ei jaganud ja läksid ees minema. Ma pidin neile järgi jooksma ja kui nad kinni püüdsin olime me taas pargi juures. Nüüd vaadates üle veekogu nägin ma seal maju. Täpselt kaldakõrgendikule ehitatud kortermajad, mis olid õrnalt kollakalt valgustatud ja lõid võimsa efekti öösse. Tagasi hotellis mängisime me veel veidi kaarte, ma võtsin külma dussi, sõin ära oma pitsa. istusin veidi akna peal ja läksin magama.
Teisest päevast ma palju ei kirjuta. Hommikul pidime hotellist varakult lahkuma. Peale seda kõndisime me tiba ringi, sõime samas kebabikohas 5 euro eest hiiglaslikud pitsad ja läksime kividepealsesse parki pikutama. Siis tabas mind ulmeline peavalu ja kogu ülejäänud aja surnuks löömine on mu mälus hägune. Sadamasse kõndides mäletan veel üksikuid kissifänne, kes mööda tänavaid komberdasid. Tiba kahju on, et ei käinud söömas kohas, mille nimi oli Elvis Burger. Kõndides märkasim ma äkkitselt ühte plakatit, mis teavitas, et The National tuleb Soome. Saatsin kohe Matule sõnumi ja järgmine Soome reis on paigas. Laevasõit oli väga sarnane eelmisele. Kaardimängud ja füüsika. Tallinnas õnnistati mind hea ilmaga ja koju minnes ei pidanud ma higistama.
See jääb ilmselt mõneks ajaks mu viimaseks sõnavõtuks sellel lehel. Mitte sellepärast, et mulle märkus tehti vaid seetõttu, et pole reise rohkem plaanis. Järgmine kindel minek on novembris, kuid võib juhtuda, et üllatan ka oktoobri lõpus. Seniks ilusat suve, kuigi suvi ei ole ilus. Kui keegi veel mu mõtteid kuulda tahab, peab ühendust võtma, ehk mõtleme välja midagi privaatsemat.
