Baarileti külm pind oli mu põsele juba koduseks padjaks saanud. Hommikuti oli siin alati hea olla. Õhtuti tekitas mu üksindus klaasi taga minus teatavat masendust. Hommikuti aga mitte. Mu trepikojast oli siia hämarasse keldrisse vaid mõni üksik samm. Ma istusin ja puhkasin letil pead ning jõin viskit. Baarineiu Kristin oli mulle tuttav. Kuidas saigi ta mulle mitte tuttav olla? Nii kaua olime me juba üksteist silmitsenud. Mina teda kui lootust seltskonnale, tema mind nagu parimat kundet. Peale seda, kui ma kaks aastat tagasi siia kolisin, olin ma tihti temaga vestelnud.
Ma ei saanud hommikul palju juua aga sellest piisas, et päeva üle elada. Enne lahkumist palusin ma Kristinilt veel viilu leiba, et alkoholi haisu varjata. Ma sõitsin bussiga Kullosse. WC korrastasin ma kiirelt oma soengu ja viskasin veidi külma vett näkku. Lapsed olid juba ruumis kui ma sinna sisse astusin. Nad olid nii ootusärevad. Kõik nad arvasid, et nad saavad tänu minu tundidele kunagi staarideks. Keegi neist aga ei mõtle ju selle peale, et ka mina võtsin kunagi selliseid tunde. Ma õpetasin neile kitarrimängu ja sellest piisas, et söögiraha kätte saada. Paar tundi tinistasin ma nendega ja see oli kõige lähedamal, mis ma muusika tegemisele olin olnud peale ise selle kooli lõpetamist.
Teel koju ostsin ma pudeli punast veini. Kodus viskasin ma pikali ja hakkasin jooma. Ma vaatasin kitarri, mis armetult nurgas kotis lamas ja mõtlesin, et ta on paremat väärt. Kahju oli millestki, mida oleksid võinud mängida suured geeniused aga nüüd peab olema minu saamatute käte vahel. Vein oli sammuti kehv. Viinamarjadestki oli mul kahju mis nii lõpetama pidid, selle asemel, et mõne restorani vaateaknal särada. Ma polnud õnnelik aga ma polnud ka kohutavalt õnnetu. Ma olin leppinud lihtsalt sellega, mis minuga toimus. Vaikne allaandmine elu raskusele. Sellepärast ei kartnud ma ka surma. Endale kätt külge panema ma ei läinud, aga ma ei elanud ka väga tervilikult. Polnud lihtsalt mõttet. Või olin ma liiga arg, seda ma ei tea.
Kunagi olin ma ju ka noor ja ambitsioonakas olnud. Ma arvasin, et kunagi valitsen ma maailma. Kunagi võtan ma oma kitarri ja kõnnin lavale miljonite ette. Ja ma teadsin ka seda, et kui see plaan ebaõnnestub võin ma alati kindel olla oma muude oskuste peale, rumalalt uskudes, et kellelegi on minusugust ülbet kõiketeadjat kindlasti tarvis. Aga kui ülikoolid üksteise järel mu ees uksi sulgesid hakkas realsus ka minu uksele inetult valju kõlaga koputama. See oli ainult aus saatus minule, kes ma olin nii kõrk olnud. Muusikast muidugi ka asja ei saanud, sest ma ei suutnud midagi kirjutada. Ainult ühe loo. See üks lugu oli täis igatsust millegi järele, mida ma polnud veel näinud ja see laul kummitas mind iga päev. Ta ei lubanud mul midagi muud kirjutada. Mentaalne barikaad, mis pärssis kogu loovtöö. Iga kord, kui ma midagi muud kirjutada proovisin, muutus see peale esimest või teist rida alati solgiks.
Minu õnneks olid vanemad mulle haletsusest siiski selle näruse korteri muretsenud, kus ma nüüd elasin. Ega nemadki mind enda koju tahtnud. Ma masendasin neid selleks liialt. Töö Kullos olin ma muretsenud läbi oma endise õpetaja, kes minus mingil tundmatul põhjusel midagi erilist oli näinud. Ta andis mulle oma ameti edasi sest oli seda juba väidetavasti liiga kaua teinud. Veidi aega peale töö vastuvõtmist kuulsin ma, et ta oli ennast oma kodus üles poonud. Ma nägin selles enda jaoks justkui hoiatust tuleviku suhtes, aga ma ei osanud ega vist ka tahtnud midagi ette võtta. Ma lihtsalt ei suutnud midagi enam muuta. Mu noorus oli läinud aga siiski polnud ma täiskasvanuks saanud.
Vein hakkas otsa saama ja ma muutusin uniseks. Ma olin pool tundi lihtsalt oma kitarri vaadanud, meenutades oma noorpõlve. Noorena olin ma kena ja ihaldatud. Ma mängisin võrdlemisi hästi kitarri ja mul oli šarmi ja stiili. Mul polnud küll palju pruute, kuna ma olin väga valiv ja mitte just kõige kaunima näoga, aga siiski tahtsid mind paljud ja ka mina armastasin mitmeid. Raske oli ka mitte armastada, kui teada, kuidas noored neiud käitusid pimedas nende vastu, kes armastasid. Ja ma andusin neile, ma ehitasin ennast üles pooleldi tänu oma populaarsusele ja pooleldi tänu oma intelligentsile. Õpetajad ütlesid alati, et ootavad minust rohkemat, kuigi minu meelest olid neljad ja kolmed väga korralikud hinded. Nad üritasid väita, et mu pea on vales kohas ja et ma ei jõua tulevikus kuhugi. “Well, look at me now!” karjusin ma sapiselt üle korteri selle mõtte peale ja tegin veinile põhja. Ma veeretasin tühja pudeli nurka, kus ta vastu mu eelnevaid õhtuid klirises.
*
Järjekordne hommik ei tõotanud midagi paremat. Kuna mul oli vaba päev ärkasin alles siis kui päike mulle aknast silma paistma hakkas. Peale pesemaskäiku panin ma riidesse ja läksin alla. Ma istusin baarileti äärde ja palusin endale pudeli calvadosi. Kristin oli mu vastu lahkeks muutunud ja müüs mulle pudeli peaaegu poehinnaga. Ta teadis, et ka minul on raske. Ma võtsin taskust tükki paberit ja pastaka ning üritasin ridu kirja panna. Samal ajal kadus alkohol vaikselt. Baar oli päris tühi.
“Mida sa kirjutad?”
“Midagi.”
“Miks?”
Ma vaatasin talle pooleldi nukralt otsa. Siiski suutsin teatud naeratuse näole manada ja hädavalena ütlesin, et pastakas on tühi. Ta sai aru, et see oli hädavale ning heitis mulle nukra naeratuse. Ma jõin veel paar klaasi ja me ajasime põgusalt juttu. Mul jäi pool pudelit alles ja ta pani selle mu palvel kõrvale. Ma läksin üles oma tuppa, võtsin kitarri ja sõitsin vanalinna. Viru tänaval võtsin ma mõnusa koha sisse ja hakkasin mängima. Ma mängisin suvalisi meloodiaid, mis mulle pähe tulid ja mõned inimesed viskasid mulle sente. Ma vaatasin neid kõiki, nii neid, kes lihtsalt möödusid, kui neid, kes kuulama jäid. See oli minu lava. Minu ainus ülesastumiskoht. Mul polnud julgust kuskile vabalava üritustele minna. Mul polnud ka väga tahtmist. Ilma korralike lauludeta ei saanud ma seda oma enesehinnangule teha. Nii et seal ma siis mängisin- üksinda ja tähtsusetult.
Väsinult ja paar eurot rikkamana pakkisin ma asjad kokku. Ma ei oodanud aplausi ega õnnitlusi ja ega ma ei tahtnudki neid enam. Ma polnud neid nii kaua kuulnud, et ei osanud neid enam ka igatseda. Seejärel kõndisin ma aeglaselt läbi vanalinna Balti jaama trollile. Ma ei vaevunud isegi tuppa minema vaid läksin kohe keldrisse oma calvadosi lõpetama. Baaris polnud jälle kedagi ja ma istusin baarileti äärde. Kristin tõi mulle mu calvadosi. “Ma panen varsti kinni, täna on pühapäev ja meil pole siia niikuinii kedagi oodata.” “Hästi.” Ta andis mulle ka klaasi ja läks ise laudu koristama, et ööks sulgeda ja magama minna. Ta pani juba välisuksegi kinni, sest läbi tagaukse pääses trepikotta, kust kaudu ta ise välja läks ja minule sobis see ka.
Kui ta baaririiulil pudeleid kohendas, et neid lukku panna jälgisin ma teda. Kristin polnud just kõige kaunim tüdruk. Noor mina oleks ta isegi kõrvale lükanud, või teda ebaoluliseks osaks oma elust pidanud. Nüüd aga jälgisin ma ta figuuri. Pooleldi oli süüdi alkohol, pooleldi fakt, et ma polnud ammu ühegi naisega olnud. Ma jälgisin teda ja kujutasin endale ette, kui vale see oleks ümber leti kõndida, ta baarilauale tõsta ja teda suudelda nii palavalt, nagu ma seda kunagi olin suutnud kaunite neiudega. Ma kujutasin, kuidas see oleks veidi hirmuäratav tunne olla temaga baaris, kus inimesed iga päev käivad. Heita ta diivanile, millel istuvad vanad mehed ja noored eluheidikud. Võtta temast viimast ja anduda talle füüsiliselt nii kaua, kuni mul poleks enam midagi anda. Kõigi nende mõtete jooksul oli tema kassa kinni pannud ja kerge tuulemantli selga visanud. Ma tõusin masinlikult püsti ja läksin tema järel trepikotta. Ta jättis minuga hüvasti ja läks välisuksest välja. Mina läksin trepist üles, pudelis oli veel natukene calvadosi alles.
*
Ma ärkasin pudel käeulatuses. Enne, kui hambaid pesema läksin loputasin oma ihu halbadest unenägudest juues calvadosi lõpuni. See tegi seest soojaks. Terve päev ähvardas tulla surmavalt tüüpiline. Ma õpetasin tundi samasuguse ükskõiksusega ja sõin lõunat sama maitstult. Kõik see oli masinlik. Ma polnud kitarriõpetaja ega indiviid. Ma polnud tänavamuusik ega kerjus. Ma ei tea, kas ma üldse olin.
Õhtul istusin ma jälle baaris. Mõned inimesed istusid laudade taga ja sõid tagasihoidlike roogasi. Teised jõid õlut. Mina olin jälle viskiklaasi taga. Ma vaatasin ringi ja midagi ei sobinud pildile. Nurgalauas istus noor tütarlaps. Mitte vanem kui mina. Ta oli väsinud ja armetu välimusega. Ta blondid juuksed olid sama sassis kui ta elu. See tekitas minus huvi. Ma võtsin oma klaasi ja läksin tema laua juurde. “Kas ma tohin sinuga liituda.” “Aga palun.” Ta vaatas üles ja ta näos ei muutunud midagi. Silmad registreerisid mind aga ta pähe ma see hetk ei mahtunud.
“Miks sina sellisel ajal sellises kohas istud?”
“Sama võiks ju sinu kohta küsida.”
“Mina olen siin käinud juba paar aastat.”
“Ka sinul oli esimene päev ju.” Ta näole kerkis kerge naeratus.
“Muidugi oli. Sellepärast ma nii murelikult sinuga vestlema tulingi.” Ma ütlesin seda naerdes.
“Küll sina oled kangelane.”
“Batman lausa. Kaitsja pimeduses.”
Ta naeratas. Punased huuled ei tõotanud midagi head, kui nad niimodi naeratasid.
“Räägi, batman, miks sina siin paar aastat siis juba käinud oled, nagu sa väidad.”
“Usk, lootus ja armastus.”
“Siis sa tead ka vastust oma küsimusele. Sellele, mida sa mult esimesena küsisid.”
“Mis su nimi on?”
“Melissa. Ja sinu?”
“Rasmus.”
Me istusime veidi aega vaikselt ja jõime oma jooke. Ma vaatasin vahepeal teda. Ma ei tea, kas tema vahepeal mind vaatas.
“Rasmus, kas ma täna sinujuures ööbida saaksin?”
“Miks?”
“Ma ei taha koju minna.”
“Olgu, aga ma elan nagu siga.”
“Sellel pole vahet.”
Mul tekkis lootus, et lõpuks ei pea ma enam oma külma voodit üksinda tundma. Ükski suletekk poleks olnud võimeline mind seal soendama. See külm, mida ma oma voodis uinudes tundsin, oli mu kontides, mu hinges. “Kas ma võtan meile midagi kaasa?” “Jah.”
Ma läksin baarileti äärde ja palusin pudeli punast veini Kristinilt. Ta andis mulle selle suhteliselt külma näoga ja nõudis üpris kallist hinda. Kuna mul õnneks oli veidi ka vanematelt saadud raha, maksin ma selle kinni ja me läksime Melissaga üle.
Ta vaatas mu korteris ükskõikse pilguga ringi. Ta avastas seda ääretu tuimusega. Ma istusin voodile ja tema jäi aknalaua äärde seisma. Ta vaatas aknast räämas mänguväljakut. Sellel ajal tegin mina veini lahti ja kallasin kahte klaasi. Akna juurest paar sammu minu poole astudes võttis ta klaasi ja avastas mu pudelikogu nurgast. Nädala aja taara. “Muljetavaldav.” “Aitähh.” Me jõime ja rääkisime natukene tühja juttu. Oma minevikust ja mõttemaailmast.
Vein sai otsa ja me lamasime mõlemad mu voodil. Nüüd ta vaatas mind. Mina vaatasin teda ka. Ta polnud kõige kaunim tüdruk, kes kunagi mu kõrval nii lamanud oli. Vastupidi. Aga miskit temas siiski oli. Midagi, millega ma samastuda suutsin. Ta oli mulle päris lähedal ja ma suudlesin teda. Meie veinised huuled kohtusid. Ta pani käed mu kehale ja mina tõmbasin ta lähemale. See oli jõhker, kuidas me üksteisega käitusime. Tema surus küüned mu selga, mina surusin sõrmed ta kõrile. Loomalik pool meist lõi välja. Meie loomad pidasid lahingut.
*
Ma ärkasin, Melissa oli võtnud mu särgi ja istus mu voodijalutsis selg vastu seina. Ta hoidis kätega põlvede ümbert kinni ja vaatas mind. Ta välimus oli sama, mis eile, aga ta pilk polnud enam nii külm. Sama oli minu olekuga. Ma tundsin sooja rahulolu. Positiivsed emotsioonid olid minu jaoks juba kaua võõrad olnud, mis tõttu see olisee hetk eriti mõjus. See oli vabastav. Üksinduse koorem oli mu turjalt ajutiselt ära tõmmatud. See oli ohtlik asi, mida teha, sest ma olin selle koormaga juba harjunud. Kui nüüd see mulle tagasi selga heita, oleks koorem jälle sama raske kui alguses. Ma vaatasin teda lootusrikaste silmadega.
“Kas sa oskad mängida?” Ma olin segaduses sellisest filosoofilisest küsimusest nii vara hommikul.
“Ma mõtlen kitarri. Ma nägin seda nurgas ja ma tahan teada, kas sa oskad mängida.”
“Jah, ma oskan mängida, aga ma pole muusik.”
“Mängi mulle.”
“Kas ma enne hambad võin ära pesta?”
Melissa noogutas ja ma läksin vannituppa. Ma vaatasin endale peeglis otsa. Kõik oli sama, aga midagi oli nagu teisiti. Ma läksin tagasi tuppa ja Melissa oli vahepeal mu kitarri kätte võtnud ja lasi sõrmel õrnalt üle keelte langeda. Kui ta mind nägi andis ta pilli minu kätte ja jäi ootama. Ma istusin voodile ja ta keeras ennast minu poole.
“Mida ma mängin sulle?”
“Midagi olulist.”
Ma mõtlesin hetke ja siis torkas see mulle pähe. Ma mängisin talle ainsa loo, mille ma kunagi kirjutada olin suutnud. See oli kurb, isegi hale. Jutt igatsusest millegi järele, mida pole veel nähtud. Janu armastuse järgi armastuseta. Armastus kellegi vastu, aga kedagi polnud. Nüüd tundusid need sõnad aga õigesse kohta minevat. Ta nautis seda. Kui laul läbi sai istusime me mõlemad paar hetke vaikselt.
“See oli ilus.”
“Aitähh.”
“Väga kurb, aga ilus.”
“Kas ma näen sind veel?”
“Kui sa tahad.”
“Muidugi tahan. Ma pole ammu nii soojana ärganud.”
“Hästi, aga…”
“Ära hoiata mind millegi eest. Mulle pole tõesti väga vahet. Las olla nii.”
“Olgu nii.”
Ta suudles mind õrnalt ja jättis minuga hüvasti ning lahkus. Ma vaatasin talle järele, kui uks sulgus. Mu voodil oli sedelikene tema numbriga. Mind hirmutas see, kui palju ta minust rohkem teadis. Kella nähes sain ma aru, et mul pole tavaliseks hommikuseks baariskäiguks enam aega ja läksin kiiresti tööle. Aga ma polnud ka väga kurb. Seekord õpetasin ma lapsi isegi mingisuguse innuga.
Ma astusin baari ja Kristin vaatas mind külmalt.
“Üks originaal.”
“Sul oli eile põnev õhtu?”
“Võib ka nii öelda.”
Ta avas õlle ja keeras minema. Oli ta siis tõesti ise tahtnud minuga koos uksest väljuda? Mis vahet sel on. Ma jõin õlle ära ja läksin üles magama.
*
Sel hommikul läksin ma aeglaselt jala Kullosse. Ma pidin mõtteid mõtlema, neid puhastama ja korrastama. Järsku olid mu pähe jälle riimid tekkinud. Riimid, mis ei muutunud hetkega jälgiks. Ma vaatasin kevadist linna enda ümber ja üritasin seda sõnadesse panna. Kuna mul oli kohale jõudes veel aega, istusin ma maja kõrval pargis ja kirjutasin oma märkmikusse ridu. Tunnis jäin ma tihti isegi liialt kinni oma meloodiatesse, nii et lapsed said ainult vaadata, mida ma teen. Ma panin sõnadele taha viise. See tunne oli jumalik.
Ma helistasin Melissale ja me leppisime kokku, et ta tuleb mulle külla ja võtab midagi juua kaasa. Tuba oli sama sassis nagu too õhtu, aga ma otsustasin seda mitte korrastada. Nii tundus see meie järjekordne kohtumine kuidagi ausam. Milleks peaksin ma oma elu reaalsust tema eest peitma? Ta jõudis kui väljas hakkas juba hämaraks minema.
“Su tuba on päris sassis.”
See tegi mind seest kuidagi kõhedaks. Ta istus voodile ja pani kaks pudelit veini põrandale. Ta nägi kuidagi teistsugune välja. Ta oli puhanum ja ilusam. Silmadel polnud enam punetavat masendusenooti.
“Ma olen viimase paari päevaga midagi kirjutada suutnud.”
“No mängi siis.”
Ühe laulu ma tõesti olingi oma mõteterägastikus korrastada suutnud. See oli ilus, siiras ja õnnelik. Ma mängisin seda ja ma märkasin, kuidas ta silmadest vilksas läbi see kurbuse varjund, mida ma olin esimesel korral näinud. Ta jõi veini ja kuulas mind veel, kui ma mängisin suvalisi meeloodiaid. Siis panin ma kitarri käest ja hakkasin ka ise veini jooma.
“Miks sa too õhtu baaris olid?”
“Sa ei taha teada, aga eks sa varsti saad.”
“Hästi.” Mu ema oli mulle alati õpetanud, et iga asi tuleb omal ajal või natukene hiljem. “Räägi mulle, mida sa teed oma ajaga.”
“Üritan oma elu koos hoida. Ülikool, pere ja muu. See esimene on vahepeal ikka täielik piin.”
“Mida sa õpid?”
“Psüholoogiat.”
“Räägitakse, et psüholoogid on kõik ise peast veidi katki.” ütlesin ma naerdes. Ta naeris ka, aga kuidagi valulikult. Just nagu oleks välja öeldud tõde, mida ta parajasti kuulda ei tahtnud.
“Mis sa ise teed?”
“Joon peamiselt ja õpetan kitarri Kullos.”
“Küll lastel on siis hea eeskuju.”
“Pigem nagu hoiatus.”
Me jõime veini ja lamasime kuni väljas oli täiesti pimedaks läinud. Vein oli kehv aga see polnud oluline. Siis me põimusime, meie kehad said jälle üheks. Öö möödus sähvakuna.
*
“Sinilinnus on reedel vabalava. Sa peaksid sinna mängima minema. Ma tuleksin sind kuulama.” Ma olin nõus ja endiselt öö võlus. Me lamasime üksteise käte vahel kui hommikupaiste aknast sisse paistis. Ma hakkasin vaikselt mõistma, et ma olen sellesse tüdrukusse armunud. Ma olin selle üle rõõmus aga siiski püsis mu meeles üks tume noot. Midagi selle neiu silmades oli mulle esimesest pilgust peale kurjakuulutav tundunud.
Varsti pidime me tõusma ja ta läks ära. Ma teadsin, et ma ei näe teda uuesti enne reedet, kuna olin võtnud vastu ta soovituse mängida. Ma tahtsin teda näha küll. Tal oli aura, nagu kunstiteosel, ma sain teda ju oma peas näha nii palju kui soovisin, aga päris temale lähedal olemine tekitas sees maagilise tunde. Päris tema imes mind endasse nii tugevasti, et ma ei oleks saanudki midagi selle vastu teha, isegi kui ma oleksin tahtnud.
Peale tööd käisin ma korra Sinilinnu juures, et reedeks kindlalt teada, kus see on. Siis jalutasin ma veel veidi vanalinnas, kuni hämarduma hakkas. Kogu see aeg lõin ma oma peas laule. Vahepeal istusin ma pinkidel ja kirjutasin parimad asjad üles. See polnud niivõrd laulude loomine, kui nende kinni püüdmine oma ajust. Nad lendlesid seal vabalt juba paar päeva ringi, nende puur avati ja nüüd olid nad vabad nagu linnud. Ja ainult vabadel lindudel on seda häälekõla, seda kaunist laulu. Puuris olles need laulud ei helisenud.
Ma jõudsin baari ja seal istus ainult üks mees vaikselt nurgas. Ta ümises enda ette ja vaatas oma laual olevat viskit. Ma istusin baari äärde ja palusin Kristinilt ühe õlle. Kristini pilk oli kaastundlik ja ma ei mõistnud miks. Me ei rääkinud jälle. Ta andis mulle mu õlle ja vaatas minust mööda, ta ei suutnud mulle otsa vaadata. Ma ei saanud aru, miks. Kristini pilk oli nii kuradi kurb ja see häiris mind, aga ma ei osanud midagi ette võtta. Ma jõin mitu õlut, lihtsalt et mul oleks rohkem aega aru saamaks tema olekust. Kuid siiski see ei õnnestunud. Lõpuks maksin ma arve ja läksin ära. “Head aega.” ütles ta mulle järgi, kui ma juba teel ukse poole olin.
*
Reede tuli kiiresti ja ma ärkasin vara. Ma ei teadnud, kumb mind rohkem erutas, kas teadmine, et ma näen õhtul Melissat, või lavahirm. Noorena polnud mul kunagi esinemisega probleeme olnud, aga enam polnud ma oma võimetes nii kindel. Ma olin kooli helistanud ja valetanud, et ma olin haige. Selle asemel istusin ma terve päeva oma toas, täiustades neid paari pala, mille ma olin õhtuks välja valinud. Aga osutid liikusid ühe aeglasemalt. Peagi ei suutnud ma enam mängida vaid käisin mööda elamist ringi. Lihtsalt edasi tagasi, ühest toa otsast teise päriselt leidamata kohta. Ma tahtsin juba uksest välja minna, jätta oma eelmise elu siia ja edasi liikuda, aga veel ei suutnud ma seda teha. Just nimelt elust tahtsin ma välja astuda. Juba paar päeva oli mul kindel tunne, et see õhtu muudab minu jaoks väga palju. See pidi saama alguseks millegile suurele.
Ma ei suutnud enam toas olla. Ma panin kitarri ettevaatlikult kotti ja läksin välja. Baari ma minna seekord siiski ei tahtnud. Seekord hakkasin ma lihtsalt kõndima. Ma kõndisin umbes pooldeist tundi, kuni lõpuks jõudsin vanalinna. Viru tänaval istusin ma taas oma vanale kohale ja hakkasin mängima. Seekord aga jäid inimesed mind teistmoodi vaatama. Enam polnud pilgus kaastunnet ja haletsust, vaid tõeline huvi. Huvi ja nauding. Nüüd ei vaadanud mina aga enam neid pea üldse. Mul olid silmad kinni ja ma nägin midagi hoopis maagilisemat, midagi kõrgemat.
Ma olin kõigi nende kõrval, keda ma kunagi jumaldanud olin. Ma olin väga eredalt valgustatud saalis. Toolidel istusid mu kangelased: Zappa, Page, Clapton. Hendrix naeratas mulle kavalalt nurgas. Tuba oli inimesi täis. Nad kuulasid mind ja ma mängisin oma lugusid. Isegi kui ma vahepeal ümbruse jälgimiseks silmad avasin olid nad siiski mu peas. Ma tunnetasin nende kohalolu oma kontides. Lõpuks olin ma looja. Ma olin jumal omas mõttes. Ja teised jumalad tunnistasid mind, kui üht nende hulgast.
Siis tuli aeg kätte ja ma pidin minema. Mu kotti oli kõvasti raha visatud. Enam ei tundnud ma närvilisust esinemise suhtes. Ainult ootusärevust, et lavalt Melissat vaadata. Et näidata talle, milleks ma saanud olin. Laval esinesin ma sammuti, nagu tänaval. Ma laulsin nii puhtaid, valusaid ja ravivaid ridu, et keegi ei suutnud mind eirata. Ka Melissa mitte. Ta pilk oli mulle andunud, aga siiski tundsin ma selles mingit mõru alatooni. Sammuti tundsin ma seda nüüd ka jumalate pilgus, kui ma silmad kinni panin. Ka nende muidu nii julgustavas toonis oli mõru noot. Kõige mõrum pilk tabas mind aga oma Kullo tööanda näost. Tema pilk ei kohutanud mind aga sugugi. See töö ei tähendanud mulle niikuinii enam midagi.
Kui ma laval lõpetasin tuli minu juurde üks mees, kes palus mind enda baari regulaarselt esinema. Ta olevat loomas mõnusat olemiskohta elava muusikaga. Minu esinemise eest kaks korda nädalas pakkus ta Kullole võrdset palka. Ma võtsin ta pakkumise kahtlemata vastu. Veidi pidin ma nüüd toas ringi otsima enne, kui ma Melissa leidsin. Ta oli taganenud baari äärde.
“Kuidas oli?”
“Jumalik.” ta ulatas mulle pitsi viina. “Võta üks minu kulul.”
Esimene kord üle väga pika aja polnud mul realset tungi seda võtta, aga tema pilk sundis mind selleks. Ma kallutasin pitsi endale kurku tühjaks. “Lähme siit minema.” “Hästi.”
Me kõndisime mööda tänavaid. Ma olin õnnelik ja me rääkisime Melissaga tühistest asjadest. Me suudlesime kõigis ilusates kohtades, mis teepeale jäid. Iga kord oli suudlus veidi kibedam. Veidi kurjakuulutavam. Kuid siiski olin ma õnnelik. Ma olin armetult õnnelik. Ma olin seda sorti õnnelik, mis hävineb tuhandeks killuks. Me olime jõudnud vaateplatvormile, kust oli kõike näha. Seinal oli kiri “The times we had.”
“Ma armastan sind.”
“Kahju.”
“Miks?”
“Sest see tähendab, et on liiga hilja. Ma lootsin, et ma saan kaduda enne, kui on liiga hilja. Anna mulle andeks, aga sa ei näe mind enam. Sa pead aru saama, et ma pole kõik. Mina pole see, kes sind päästis. Sa olid ise kõige alus.”
Aga ma ei uskunud teda. Pisarad kerkisid mu silma ja voolasid välja. Nagu nuga oleks mu sisse lõiganud iga sõna eest, mis ta lausus.
“Miks?!”
“Sest sa ise tahtsid seda. Sa otsisid päästerõngas. Sul polnud mingit kavatsust kasutada päästerõngast abivahendina kaldale pääsemiseks, vaid vastupidi. Sa triivisid temaga kaugemale avamerele. Sa olid nii kindel, et rõngas ei vea sind alt. Sellepärast ei saanud ma midagi teha. Ma proovisin sind aidata, aga ma ei saa sind päästa.”
“Mida ma teha saaksin?”
“Sa kas õpid kohe ujuma, või sa upud. Head aega, kallis.”
Ta suudles mind. Ja siis ta läks. Ta läks ja mina jäin sinna. Ma vaatasin linna, mis vaid veidi aega tagasi oli mulle nii eredalt säranud. Nüüd oli ta aga tuhm. See imes minust hinge välja. Pisarad valgusid mu silmist välja ja mu särgile. Ma hakkasin jooksma. Viru tänaval istusin ma maha. Jälle vaadati mind nagu vanasti. Mind vaadati haletsusega, kui ma istusin ja nutsin. Ning mina vaatasin ka vahepeal üles. Põlgus ja viha kerkisid minus iga inimese vastu, kes mind vaatas.
Baari uksest sisse astudes tõusid korraks kundede pilgud ja siis langesid tagasi lauale. Kristin nägi mu punaseid silmi ja valas mulle klaasi viskit enne kui ma istudagi jõudsin. Ma istusin vaatasin talle nukralt otsa ja tema vaatas kurvalt mind. Siis pööras ta ära. Mina ei saanud aga enam niimodi istuda siin nagu vanasti. See oli olnud mu püha koht, aga nüüd oli see rüvetatud. See polnud enam kodu, keegi oli kardinad maha kiskunud ja voodi põlema pannud. Ma neelasin viski alla ja palusin Kristinilt pudeli. Ta noogutas. Ma hakkasin juba raha otsima, kui ta mind takistas.
“Kuna see on viimane, siis selle saad sa tasuta.”
Ma tundsin jälle pisaraid ja läksin kiiresti oma koju. Ma jõin viskit ja nutsin. Nutsin südantlõhestavalt ja kõvasti. Mu pilk langes kitarrile ja ma tõmbasin selle kotist välja. Ma tahtsin mängida proovida, aga kohe kui ma kitarrikaela oma kätel tundsin, tuli mulle meelde Melissa kael. Ma heitsin kitarri kogu jõuga vastu seina ja see lendas pilbasteks. Ma jõin viski põhjani ja veidi hiljem ma oksendasin.
*
Terve järgmise päeva ma magasin. Alles õhtuhämaruses suutsin ma ärgata. Ma läksin trepist alla ja kõndisin veidi oma naabruses ringi. Lõpuks suutsin ma leida mingisuguse räpase baari. Ma tellisin klaasi viskit habemega baarmenilt ja istusin nurka. Ma istusin seal nurgas vaikselt ja ümisesin enda ette ühte viisi. Seda viisi, mida ma kunagi olin laulnud. Seda ainsat viisi, enne Melissat. Ma panin silmad kinni ja kõik oli pime. Ja ma jõin veel. Kas ta oli siis seda väärt?
