“Pliiatsid käest,
aeg on lõppenud.”
Nüüd paar tundi peale meie viimast eksamit kaisutavad baari seinad meie seltskonda koduselt: Mind, Martti, Tanelit, Vadimi ja Rolandit. Me
jõllitame klaase enda ees ja Mart avab jutulõnga.
“Kutid, see oli
jõhker.” Kõik noogutavad nõustuvalt pead ja me tõstame klaasid.
“Aga ma pean tunnistama. Ma suutsin nende kontrollist spikri siiski
mööda saada. Ma alustasin juba nädal aega tagasi. Lasna Maximas
avastasin ma ühe piraka käekella, mis näitas ka, mis päev on. Ma
lammutasin selle pilbasteks ja asendasin päevad ajastute nimede ja
aastaarvudega.” Mart näitas meile kella ja keeras nuppu selle
küljel, tänu millele vahetusid omavahel suurimad kirjanduslikud
ajajärgud.
“See pole veel
midagi!” viskab omalt poolt Roland “Ma alustasin juba varem
valmistumist. Viimased kaks kuud olen ma koos oma vennaga morset
õppinud. Mu ema abiellus kolm nädalat varem, et ma klassinimekirjas
ettepoole liiguksin ja aknakoha saaksin. Rasmus, mu vend, murdis
sisse ühte korterisse, mille me olime koos juba paar nädalat tagasi
välja valinud. Sealt oli otse joon sellesse klassi, kus me tööd
kirjutame. Valgussignaalide abil saime me suhelda. Ma peegeldasin
taskupeegliga talle oma küsimused ja ta vastas. Ausalt, mehed, kui
päike oleks pilvetaga olnud, oleks meil seis persses olnud!”
“See on pohhui!”
ütles Vadim. “Ma tatoveerisin kõigi tähtsamate kirjanike nimed
ja nende epohhide tähe oma eesnaha siseküljele. Sellepärast ma
mingi kolm korda kusel käisingi. Kuradi raske oli välja lugeda, nad
seal jõle väikses kirjas. Ühe korra oleks riiklik järelvalvaja
peaaegu uksest enne sisse sadanud, kui ma tõendid peita jõudsin.
Õnneks läks siiski hästi. Muuseas ma jäin veits hiljaks, sest
kohe peale eksamit käisin ma ümberlõikusel ja lasin tõendid
hävitada.”
“No jah, eks teil ole
kõigil suht head otsad, aga ausaltöeldes läheb võit vist minule,”
tunnistasin nüüd mina. “Alates esimesest klassist olen ma
harrastanud budistliku meditatsiooni. Läbi tugeva konsentratsiooni
ja pikkade aastate harjutamise olen ma jõudnud tasemele, kus ma
suudan oma juhendajaga vestelda astraalsel tasandil. Seal ütles ta
mulle ette kõik, mida ma teadma pidin.”
“Ma õppisin mingi
terve eelmise nädala, nii et ma teadsin kõike suht hästi,”
mainis vaikselt Tanel.
“Mine persse nohik!”
“Türa tegelt ka,
mees, osta elu!”
“Midaiganes,
tõsiselt...”
“Mõttetu mees oled,
Tanel.”
*kogu jutt on fiktsionaalne
