Pokker

Kaks lasku lõhestasid õhku ja ma langesin betoonile. Korraks ma veel kuulsin, mis ümber toimus ja siis sulgesin silmad. Kui ma silmad jälle avasin istusin ma suitsuses toas. See meenutas filmidest tuttavat ruumi kuskil restorani tagaotsas, kuhu pääseb sisse ainult suure rahakoti ja veel suuremate munadega. Ma istusin kaardilaua taga, mille kohal rippuv väikene laelamp sellele tuhmi kollakat valgust heitis. Mu vastas istus mees. Tal olid tugevad näojooned ning hästi aetud habe ja hoolikalt korrastatud soeng. Tõeline pedant. Ta kandis musta ülikonda ja musta lipsu. Käes hoidis mees pakki kaarte.

“Kus ma olen?”

“Praegust oled sa ilmselt kiirabiautos.”

“Päris aeglane teine.” ütlesin ma toas ringi vaadates. Vaid laud ja mu vastas istuv mees olid valgustatud, muu oli pime.

“Kes sina oled?”

“Mina olen see, kes otsustab.”

“Mida kuradit sina otsustad?”

“Seda, mis sinust edasi saab.”

“Vahva, aga ma nüüd hakkaksin hea meelega minema.”

Ma tahtsin püsti tõusta, kuid ma ei saanud. Miski hoidis mind tagasi. Ma oleks nagu toolikülge seotud olnud aga ma ei näinud ühtegi nööri.

“Mis kuradi nali see on?”

“Sa ei tohiks kuradi nime liialt suhu võtta. Sul pole ju aimugi kuna sa teda tervitama pead.”

“Kuule mine perse, mees!”

“Rahu. Mängime nüüd kaarte, selleks sa siin oled.” Ta oli hirmutavalt stoiline. Täielik rahu. Kivid oleksid ka vist kadedad selle rahu üle, mida selle mehe näojooned hoida suutsid.

“Ahnii... no mille peale me mängime?” Järsku alla vaadates nägin ma enda ees kuhja žetoone. “Ma hoiatan ette, et mul pole väga suurt kogust sularaha kaasas. Kui suurte summade peale me mängime?”

“Kõige suuremate, Donald.”

“Türa räägi nüüd inimese moodi, ma hakkan närvi minema. Kus ma olen ja mida sa minust tahad?”

“Hetkel oleme me su peas. Sina oled kiirabi autos kahe kuulihaavaga. Ühtlasi oled sa ka vankumas elu ja surma piiril. Nüüd mängime. Sul on 1000 žetooni ja sama palju on ka minul. Kes iganes enda kätte 2000 žetooni saada suudab, võidab. Mäng on texas hold'em no limits pokker. Blindid 25/50.”

Ma ei saanud enam midagi aru. Nüüd alles proovisin ma meenutada, kuidas ma olin siia sattunud. Viimane asi, mida ma mäletan, on see, kuidas ma koorisin mingid vaesed jobud suurte panuste lauas rahast vaeseks. Peale seda olin ma paar tundi baaris. Pärast baari kui ma parklas suitsu tegin nägin ma ühte nendest, kellelt ma lauas raha olin võtnud. Ta hõikas mulle midagi ja rohkem ma ei mäleta.

“Kes sa oled?”

“See on hetkel ebaoluline. Small Blind palun.”

Masinlikust harjumusest viskasin ma žetoonid lauale ja ootasin oma kaarte. Mõistlik käsi, kuid ei midagi erilist. Ma tahtsin teda testida ning heitsin lauale kerge bluffi. Ta ei reetnud kaarte vaadates midagi ning tuli mu bluffiga kaasa. Flop ei andnud mulle palju lootust aga ka ma ei uskunud, et tallegi see miskit erilist tõi. Ma surusin edasi ja tema tuli kaasa.

“Kas sa tõesti arvad, et sa saad mind bluffida?”

Külm värin läbistas mind. Kuidas suutis ta mind lugeda? Ma ei olnud midagi reetnud. Endameelest vähemalt mitte. Õhkõrn naerutoon helkis ta näol selle küsimuse saateks. See ärritas mind, kuid ma teadsin, et ma pean rahulikuks jääma enne kõike. Kõige suurem viga, mida inimesed minu vastu mängides tegid oli see, et nad ei suutnud oma emotsioone kontrollida. Ja see õrn naerutoon andis mulle lootust, sest nüüd ma teadsin, et mingid emotsioonid sellel asjal, kes mu vastas istus, ikka olid. Ma foldisin ja ta korjas žetoonid endale. Järsku tundsin ma ennast kuidagi nõrgana ja kerge valu lõi mu kõhtu. Ma kohmetusin toolil.

“See on loomulik. Kas sa nüüd saad aru, kui tähtis see mäng on?”

“Kes sa oled?”

“Diiler. Sinu kätte ma kaarte ei anna. See, mis sa nendega teed, ongi ju tegelikult põhjus, miks sa siin oled.”

“Mis mõttes?”

“Sa oled osav, aga mitte nii osav. Sa võid ära petta eluheidikud kuskil räpases kasiinos, aga mitte mind. Minu mängus pettureid ei ole.”

Nüüd sain ma aru, kellega ma mängin. See viimane lause ütles kõik, mis mul teada oli vaja.

“Kui sa oled diiler, siis jaga nüüd kaardid.”

Bluffida ma enam ei saanud. See ilmne. Kui ta mind juba esimene kord nõnda luges. Ma bluffisin alati esimesel käel, et saada aru, kui head lugejad mu vastased on. Me mängisime mitu kätt ja mu kuhi muutus järjest väiksemaks. Valu kõhus sellega koos järjest tugevamaks. Veerand žetoonidest olin ma juba ära tiksunud, kui tabasin kulda. Tõeliselt tugev käsi.

“Donald, ma olen sind kaua jälginud. Sa oled mind juba liialt pikalt mõnitanud. Oligi aeg, et me maha istuksime ja asjad kaardilauas selgeks teeksime.”

“Mis mõttes mõnitanud?”

“Pool liitrit viskit päevas. Kõvasti suitsetamist. Seks ilma igasuguste kaitsevahenditeta naistega, kellega mõni mees ei julgeks ilma karantiinülikonnata rääkidagi. Ja kõige hullem see pidev inimeste petmine. Miski ei tee inimest ohtlikumaks, kui teadmine, et teda on petetud. Sa ise palusid seda.”

“Ja nemad palusid ise, et ma nende raha ära võtaksin! Kas sa mängid kõigiga nõnda kaarte?”

“Ei. Igal ühel on omad pahed.”

“Kas sa mõne vennaga keeglit ka oled mänginud võidu?”

“Ära küsi nii palju!”

“Raudselt oled! Kuidas sul see kurv tuleb? 300 on lihtne mäng sinu jaoks?”

Ta ei vastanud. Aga jooned ta näos liikusid. Vaevumärgatavalt, aga ma olin ta emotsioone tabanud. Just õigel hetkel. Ma panustasin suurelt ja võitsin selle käega oma kaotatud žetoonid tagasi. Valu kõhus lõppes sama järsult kui ta oli alanud. Me mängisime veel mitu kätt ja rääkisime. Ma pärisin järjest rohkem ja järjest rumalamaks muutusid mu küsimused.

“Sa ütlesid ennist, et sa oled mind pikalt jälginud. Kas ka pokkerilauas?”

“Eriti seal.”

Sellepärast ta teadiski mu esimest bluffi vana raibe! Ja sellepärast pole ma julgenud bluffida. Järgmisel jagamisel panustasin ma enne floppi kõvasti. Ta tuli kaasa. Ju oli tall tugev käsi. Flopil oli lauas kolm ärtut. Äärmiselt tugev mastitõmme. Ma vaatasin oma kaarte. Kaks ristit. Ma panin kõik sisse. Ta vaatas mulle otsa.

“Kas sa ikka tead, mis juhtub, kui ma võidan.”

“Olen selles hakanud vaikselt aru saama küll, jah.”

Ta viskas kaardid ära. Ma näitasin omi. Nüüd oli ta juba märgatavalt endast väljas. Võibolla mitte tavainimesele märgatavalt, aga mina tundsin seda pilku, mis ta silmis oli liiga hästi. Tal oli vähe žetoone alles ning ma rääkisin temaga edasi, kuigi ta vastused muutusid järjest napisõnalisemaks. Ma lasin tal mõned käed võita. Tal oli üle poole žetoonidest juba tagasi võidetud. Siis tegi ta seda, mida ma olin oodanud. Lükkas turnil kõik sisse. Arusaadav bluff. Ma naeratasin.

“Kas sa tõesti arvad, et sa saad mind bluffida?”

Ma läksin kaasa ja ta näitas oma kaarte ning mina omi. Selge võit.

“Donald, sa oled selle ära teeninud. Mitte selle eest, kui hästi sa mängida oskad, vaid selle eest, et sa mind ei karda. Võta oma teine võimalus. Kasuta seda hästi.”

Ma ärkasin haiglas. Mind oli ilusti kokku lapitud. Mõne nädala pärast kirjutati mind haiglast välja. Kõik elutähtsad organid olid imekombel puutumata jäänud. Haiglast suundusin ma otse oma lemmikbaari. Tellisin toppeltviski ning neelasin selle alla. “Selle terviseks, et ma sind ei karda, persevest,” naersin ma enda ette.