Suur troonisaal oli peaaegu haudvaikne, vaid üksikud korrapäratud kolksud täitsid saali. Need kolksud tõusid vastu kõrgeid laevõlve ja põrkusid sealt tagasi. Troonini viis pikk punane vaip, mis sammaste allee vahel kattis must-valge ruudulist marmorpõrandat. Troonisaali uks oli suletud, et hoida sealt eemal välist lärmi ja kogu muu maailma keerlemist. Saalis oli pime, kuna tõrvikud ei põlenud ja vaid üksikud valgusvihud langesid läbi kõrgete kitsaste akende põrandale. Uksest vaiba teises otsas oli troon, mis oli kauneim troon kogu kuningriigis. Ehitud kullaga ning kaunistatud kalliskividega. Troon oli puhtalt esinduslik, sest nii eputaval asjal ei saanud mugavalt vist ükski inimene. Kui siis ainult prints. Ta oli selle trooni teha lasknud külainimeste võlgade arvelt korjatud ehetest. Kokku sulatades lõid erinevad kullatoonid huvitava, kuid koleda varjundi ning kalliskivid olid korrapäratud. Hoolimata sellest kõigest oli prints oma trooniga rahul. Ta lamaskles sellel, kroon loiult peas, selg vastu ühte käetuge ja jalad teisest üle rippumas. Käes hoidis ta skeptrit, mille sarnast polnud varem keegi väljaspool seda lossi näinud- küllap seetõttu, et prints ei võtnud seda kaasa kui ta lossist väljas käis. Prints oli noor ning ta nägu peegeldas seda. Ta näos särasid kõrvuti pea täiuslik ilu, mille sarnane oleks iga nõrgema sugupoole esindaja põlvili toonud ja õelus, mis rikkus ta nägu joontega, mille sarnaseid võib kohata vaid sügaval vangikongides või giljotiinide kõrval seisvates korvides. Siiski mingit moodi olid need näojooned nüüd igavlemas troonil. Väidetavalt oli jumal andnud talle selle positisiooni ja mis rahval muud üle kui sellega päri olla.
Prints kõlgutas oma jalgu, tagus oma valitsuskeppi ja mõtles tühjasi mõtteid. Küllp mõtles ta surmast või maksudest. Mõlemad olid asjad, mis laastasid ta maad ning mõlemad olid asjad, mis teda temameelest kunagi puudutada ei saanud. Ta mõtles kõigele, mis oli kole, ja naeratas. Ta teadis, et tema on ilus. Ta teadis, et tema elab ilusat elu. Seepärast meeldis talle mõelda koledatele asjadele: need tuletasid talle meelde kui ilus oli tema elu. Prints meenutas oma eelmist läbikäiku oma riigis sama päeva hommikul. Teekond algas läbi hoolitsemata jäetud metsade ja üle konarlike teede, kuniks ta jõudis külani. Küla oli räsitud kuid suur. Inimesed olid kogunenud teede äärde, kuid mitte imetlema. Nad tulid sinna hirmus, et kuulata, kas kuningal on veel uudiseid. Inimesed vaatasid teda. Vanad peamiselt hirmus, kuid noorte silmad kandsid endas viha. Nad nägid kuidas kuningas on nende vanemaid ja neid väärkohelnud ja arvasid naiivselt, et krimpsus vihane nägu ja mürgine pilk kuninga suunas parandab kuidagi olukorda. Kuningas meenutas, kuidas kõige mürgisem pilk oli teda tabanud ühe väikse sepikoja ukseeest, kus seisis noor heas vormis, kuid silmnähtavalt kurnatud poiss oma vana isaga. See poiss oli kuningale sepistanud tema mõõga, mis lõikas teravamalt kui ükski teine selles kuningriigis. Selle pilgu eest aga järgnes kuninglik solvamisemaks. Küla üle vaadatud, lasi ta kaasa võtta kõige priskema põrsa, kõige maitsvama piimaga lehma ja kõige pehmema leiva. Need lasi ta lossis keeta suurepäraseks õhtusöögiks. Siis muutusid printsi parastavad mõtted meeldiva maitse mälestamiseks. Hämmastav oli see prints, kes suutis mõelda nii mürgiseid mõtteid ja siis ilma suud pesemata kohe peale mõelda nii maitsvast toidust.
Kõik see mõtlemine ajas ta näljaseks, kuid laiskus takistas teda liigutamast, isegi abi järgi hõikamast takistas see koletu laiskus. See laiskus oligi riigi viinud sinna olukorda, kus ta hetkel oli. Aga milles süüdistada printsi? Tema isa oli tema täpselt selliseks kasvatanud. Tema isa hüüdnimi oli omalajal olnud rahva seas “Suur Laisk”. Prints oli oma isalt õppinud elu nautimist sellisena, nagu ta neile kätte oli antud. Täpselt selline see pidi olema ja selliseks ta pidi jääma. Prints istus seal ja oli isegi mõtlemisest väsinud ning jäi magama.
Sepa poeg seisis oma isa töökoja ees. Ta vaatas printsi, kes temast oma saatjatega mööda kõndis. Teda ajas selle nooruki, kes oli pea sama vana kui tema, nägemine vihale. Prints oli temas ilusam, kuid noore sepa näos oli vooruseid, mida prints iial püüda ei suudaks. Väsinud silmades säras siiski lootus ja headus. Ta kulmud olid lahke, tumedad juuksed sassis ja ta suu kõrval olid jooned, mis reetsid selle, kui väga talle naeratada meeldis. Sellel hetkel aga rikkusid noore sepa nägu põlastuse ilme, mis põletas puhtust näojoontes. Prints nägi seda, ning talle esitati arve kolmekümnele kuldmündile. See oli pool palgast, mille noormees oli printsi mõõga sepistamise eest saanud. See hetk kui ta raha printsi teenrile üle andis süvenesid ta näkku põlguse armid. Ta vaatas printsi veelgi salgavamalt kui enne. Siis liikus prints oma käiguga edasi. Noor sepp läks isa järel tuppa ja lõi ukse pauguga kinni. Isa noomis poega ning meenutas talle, et alati tuleb jääda lahkeks ja andestavaks. Kuid noormees oli liiga vihane. Ta ei talunud mõtet, et tema peal tallub samasugune peletis, kes oli tallunud kunagi ta isa peal. Kogu see päev töötas ta erilise vihaga. Mõõk, millesse ta kogu oma viha valas, sai teravamaks ning tugevamaks, kui ükskiteine mõõk, mille ta varem teinud oli. Seal mõõgas voolas tema enda veri. Kuid isegi see ei rahustanud teda.
Siis läks ta kõndima. Tema onu istus oma talu ees ja nuttis raskeid pisarad. Prints oli kaasa võtnud ta sea, mis oli tema ainus. Ta oli seda siga kasvatanud oma perele söögiks, et nad talve üle elaksid. Et leiva kõrvale kasvõi natukene liha saada. Ta plaanis ka sealt saadud liha küla jõuluõhtusöögil pakkuda. See lahkus, mida ta endas hoidis ja mida ta ka selle sea vastu näitas olid teinud sea nii priskeks. Aga printsi köögis oli seast välja võetud vaid fileeliha ja siis siga mädanema visatud. Noore sepa onupoeg istus majas köögis ta keerutas laual nuga, sellega laua sisse auku puurides. Ta avaladas onupojale kaastunnet, kuid too jälgis üksiti oma nuga, tänas noort seppa muuseas ja keerutas edasi. Kurbus tõusis noore sepa näole.
Nooruk kõndis edasi, kuni ta jõudis üle kuningriigi kuulsa piimameistri majani. Ka tema oli pisarais. Tema lehm oli talt võetud, et lossis üks klaas piima temast lüpsta ja siis tappa. Ta oli seda lehma tõeliselt armastanud just see armastus oli piima nii maitsvaks teinud ja kuna lossis seda armastust ei olnud, siis lehm suutiski anda ainult ühe hea klaasi. Teine oli juba täiesti tavaline ning seetõttu ta ka tapeti. Sepa poeg ei julenud talle isegi kaastunnet avaldama minna ning kõndis edasi. Kurbus rikkus juba sepa näo vooruseid.
Siis jõudis ta oma armastatud pagaritütre majani, kust ta lootis lohutust leida. Seal aga istus tema silmarõõmu ema ahastuses. Leib, mille ta oli oma vanema tütre pulmaks küpsetanud, oli võetud kuninga poolt. Pagar armastas oma tütreid piiritult ja tahtis neile anda parimat. See leib oli loodud just selle hoolivuse ja õrnusega, mis pagaris peitus. Ta teadis, kui oluline see pulm ta tütre jaoks on ja et nüüd oli see ainulaadne võimalus kasutamata jäetud. Kurbuses ei suutnud ta ka uut leiba teha, kuna pisarad tegid taigna alati mõruks. Nooruk istus pagari kõrvale, hoidis ta ümbert kinni ja lohutas teda. Siis läks ta kööki, kus nuttis pagari noorem tütar, sepa poja armastus, oma õe pärast. Ta vanemat õde noormees ei märganud. Ta näkku kerkis piiritu viha. Kolm koledust olid ta näo rikkunud ja enne, kui pagari noorem tütar tema sisenemist tuppa märkas pidi ta lahkuma. Ta läks tagasi sepikotta ning vaatas oma mõõka. Mõõgalt peegeldus vastu tema nägu. Nägu, mida hommikul polnud veel üksi halb joon rikkunud. Nüüd olid ta silmad rikutud kurbusest, ta kulmujoon rikutud vihast ja ta suu rikutud põlastusest. Ta vaatas ennast veidi ja siis viskas mõõga nurka. Ta läks voodisse ja vihased mõtted peas keerlemas heitis ta unne.
Prints ärkas oma troonil veidi segaduses sellest, kuidas ta sinna oli sattunud. Siis meenus talle väsitav jalutuskäik ja rammus sööming. Ta tõusis ja lahkus troonisaalist. Prints kõndis mööda lossi loiult vaadates töökaid inimesi ja vähemtöökaid muidusööjaid. Igavus hakkas talle peale rõhuma ning ta kutsus enda juurde oma kambrihärra. Prints andis korraldused, et õhtuks peab kaunistama lossi ballisaali naervad näod. Pidu pidi tulema suurejooneline ja veini pidi olema piisavalt, et iga külaline saaks joonuks ja siis veel veidi. Kambrihärra lahkus korraldustega ja prints läks oma tuppa. Ta heitis voodisse ja jäi magama, sest tal polnud palju mõtteid peas keerlemas, mis seda takistada võiks.
Uhked tõllad veeresid läbi konarliku külatee. Nende sees istusid kõige uhkemates piduriietes krahvid ja vürstid naaberriikidest. Enamik neist tõmbas külast läbi sõites akende ette kardinad, justkui lootes, et kui miski halb neid rünnata tahaks siis kardinate olemasolu takistaks ründajat. Osad julgemad siiski jätsid aknad lahti. Välja vaadates aga ei näinud nad kedagi. Majad olid justkui maha jäetud, ainult mõne üksiku hurtsiku akendest vaatasid välja vanakesed. Noored olid justkui minema pühitud. Kuid kuskilt siiski oli kuulda mingit elu. Sellele ei pööranud aga nooblid aadlid tähelepanu ning keskendusid üksnes eesootavale ballile. Sellest pidi saama suurejoonelisim läbi aastate. Prints olevat olnud jõudsalt makse kogunud ja selle arvelt lasknud korraldada võimsaima maskipeo, mis selles kuningriigis iial nähtud.
Ballisaali uksed avanesid ja avaldasid enda taga peidus oleva suurejoonelise peo. Saali oli uhkesti valgustatud ja hiiglaslik. Kõrge lagi, millelt ripusid alla neiud siidnööridel, kes justkui põimusid siidiga tantsides üheks. Lühtrid, mis taevast kui väikesed päikesed langesid tegid saali elavaks, pumpasid öisesse peoruumi päevast energiat. Seinte ääres seisid uskumatud peolauad täis praade, värvilisi jooke ja veel värvilisemaid magustoite. Tantsupõranda ääres seisis suur laud, mille keskel istus prints ja vaatas kullaga kaetud maski tagant kogu rahvast. Rahvas tantsis ennenägematult kaunites riietes. Naiste kleidid, mis langesid maani, olid õmmeldud ainult kõige kallimatest materjalidest ja kõige ilusamat värvi riietest. Nende pitse kaunistasid kalliskivid ja kleitidele lisasid võimusus soengud, mis kõrgusid taevaste poole ja tegid naiste välimused jumalikeks. Isegi kõige koledamal vürstitütrel või paruninaisel oli lootus siin paista kui ingel. Mehed kandsid suurejoonelisi frakke ja kauneid maske, et oma patuseid nägusi peita. See oli tõeliselt pidu, kus keegi ei jäänud meeleolust puutumata. Kõik jõid ja sõid, kuni vein nende kehas vastu hakkas ja seajalad enam alla ei läinud. Prints ei tantsinud kordagi aga ta vaatas kõike muigega pealt. Kui pidu oli läbi vaarusid inimesed tagasi tõldadesse. Need, kes said omal jalal, jäid magama tõllas, teised aga jäid magama enne seda ning nende teenrid tõstsid nende täisnuumatud kehad raskustega tõldadesse, samal ajal taskusse pannes väikseid säravaid asju oma isandate invetaarist. Üks piduline suutis piisavalt kaua üleval olla, et näha tõlla aknast külaplatsile, kus oli kogunenud suur valguselõõm. Ta ajas nähtu veini süüks ja jäi magama.
Prints istus taas troonisaalis. Ta kõht oli täis ning ta oli veinist veidi purjus. Ta mõtles peole tagasi ja teadis, et peale seda on ta kindlasti kuulsaim prints kogu ilmas. Või vähemalt nii kagues ilmas, kui kaugele tema mõistus seda tajus. Prints lihtsalt istus täielikus vaikuses, nautides ainult iseenda seltskonda. See oli vist ainus seltskond, mida ta tõeliselt nautida suutis. Siis aga lõhestas ta vaikuses istumist miski. Vali koputus troonisaali uksele. Prints läks marru. Kes julgeks teda segada tema üksinduse hetkedel? Ta haaras oma mõõga tõusis oma trooni ette püsti ja hõikas: “Sisse, sa kuradi tõbras! Sina, kes sa oled minu rahu rikkunud ja varsti seda kahetsema õppinud.” Uks lükati lahti ja koridori valgus lõi saali punasele vaibale valgusvihu.
Sepa poeg ärkas, kuid midagi oli muutunud. See ei olnud tavapärane hommik tema jaoks. Tavaliselt oli ta alati ärganud südilt, rõõmsalt. Unustanuna eelmise päeva mured oli ta igal hommikul tööle asunud ja teinud parima, et ta annaks endast kõik, mida päev nõuab. Seekord, aga ei olnud eilsed mured lahtunud. Noormehe peast polnud kadunud ikka veel printsi laastav ringkäik külas. Ta oli piiritult vihane ja tundis, et midagi tuleb ette võtta. Ühe talumehe poeg, kes oli tihti sepakojas käinud oli ka sellel hommikul seal. Sepa poeg läks tema juurde ja palus, et too kõik, kes on tüdinud, kõik, kes on vihased, kõik, kes ei ole enam nõus nii elama, päikeseloojanguks külaplatsile koguks. Taluniku poeg sai aru, ka tema oli seda viha tundnud. Ta läks ja sepa poeg asus tööle.
Ta töötas vihasemalt, kiiremini ja kvaliteetsemalt, kui ta iial varem oli töötanud. Ta tagus üht mõõka teise järel, peatumata hingetõmbeks. Iga löögi järel säravale rauale peegeldus tema enda nägu, mida endiselt katsid armid vihast ja põlastusest. Noore mehe silmad olid endiselt kurvad nagu need on tavaliselt vanadel inimestel, kes on oma elus palju kannatusi näinud. Ta sepistas sõjariistu selle päeva jooksu rohkem, kui neid tavaliselt suudab sepp luua kuu ajaga. Nooruk ihus tera tera järel zilettteravaks ja pani mõõgad hunnikusse riidele. Kui päikeseloojang hakkas kätte jõudma sidus riide kompsuksja võttis selga relvad, mida tavaliselt ei jaksaks kanda kaks meest.
Sepa poeg tassis need relvad külaplatsile seljas, hoolimata valust, mida osa terad läbi riide ja ta seljanaha ihudes talle põhjustasid. Ta kõndis külaväljakul olevale poodiumile, mida tavaliselt kasutati inimeste hukkamiseks. Tema seljataga seisis suur giljotiin, mille tera kattis veel kuivanud veri. Ta seisis seal, inimeste tõrvikute valguses, giljotiin taustal dramaatiliselt seismas. Rahvas jäi järjest vaiksemaks. Nad vaatasid seal seisvat sepa poega, ja tema vaatas neid. Rahvas oli kõiki, nii noori, kui vanu. Kõik seisid külg-külje kõrval. Isad poegadega, emad tütardega. Ta nägi seakasvatajat, kes oma pere armastusest oli käskinud neil koju jääda. Kuulsat piimameest pojaga, ning pagaritütart. Kõik vaatasid teda suurte silmadega.
“Ma ütleks, et mul on hea meel, et teid on siin nii palju, lihtsalt selleks, et teile odavat komplimenti teha, aga ma ei tee seda. Tegelikult olen ma kurb, ma olen lausa murtud nähes, kui palju inimesi ei ole rahul sellega, mis nende eludes toimub. Aga hea on see, et te soovite seda muuta. Mina üksnes ei soovi, vaid pean. Prints, kes seal lossis istub, on röövinud minult voorused, mida ma kandsin enda hinges nii tähtsal kohal. Tema on näide kogu selle maailmakorra veast. Kõik inimesed peaksid olema vennad, võrdsed ja armastavad. Kuid praegust oleme me just kui erinevatest liikidest. Sellest aitab! Nemad peavad pilvedes pidu, kuni meie rügame sopas! Täna läheme meie lossi. Täna me rikume tava! Täna me muudame midagi!”
Rahvas plaksutas ning vilistas. Peale teda peeti veel kõnesi, kuni nähti, et lossi juurest hakkavad kaarikud lahkuma. Kui viimane lossivalguseid peegeldav uhke kaarik oli minema sõitnud, olid juba relvad välja jagatud. Rahva sees käest kätte liikunud pudelid olid teinud mehed julgemaks ja naised jutukamaks, kuid naistel paluti külla jääda. Ainult pagari tütar haaras mõõga ja keeldus maha jäämast. Nii nad läksid. Läbi hoolitsemata metsa, üle konarliku tee lossini. Valvurid olid tänu peole oma valvsuse kaotanud ning lihtsal ülejooksuga võeti need üksikud maha, kes sissepääasu takistada üritasid. Vihane rahvas kõndis trooniruumi ukseni ja sepa poeg lõi kõvasti mõõgapäraga vastu ust. Seest kostis printsi vihane hüüe ja sepa poeg lõi ukse lahti. Valgusvihe, mis tuli koridorist lõi troonisaali punasele vaibale.
Prints oli shokis. Kuidas oli see võimalik? Juba mitu põlve olid tema isad valitsenud ning midagi sellist polnud eal juhtunud. Miks just nüüd? Miks just sellel õnnelikul tunnil, mida prints viimaks nautida sai peale pidu. Ta ei suutnud sõnagi öelda. Sepa poeg kõndis tardunud printsi poole, kes selle peale toibus ja mõõga võitlusvalmis tõstis. Kogu jõust lõid nad mõõgad kokku ning printsi oma purunes kildudeks. Sepa poja mõõgas oli vihalt antud jõud, mille vastu ei saanud ükski relv. Ta tõstis mõõga printsi kõrile, kes põlvitas armu paludes. Ühe kiire lõikega eemaldas sepa poeg printsi pea ta õlgadelt, ning printsi kroonitud pea kukkus põrandale ja kroon veeres sealt minema. Mõrvar astus külili lebava krooni juurde ja astus kogu jõuga selle katki. Siis tõstis ta selle kõrgele peakohale. Rahvas möirgas kõvemini, kui kunagi varem.
