Kiire Kokkupõrge
“Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus ei muud.” - Leelo Tungal
Autode tuled vihisesid ja Mart kõndis neile vastu. Kõik need vett külgedele heitvad masinad sõitsid, üksteisel tihedalt sabas, kesklinnast minema. Mart ruttas aga läbi sügisese vihma tänavalampide kollases valguses just kesklinna. Ta oli juba rahulikult kodus riideid vahetanud, et sõpradega õhtul teatrisse minna. Ta valmistus varakult vältimaks ruttamist. Siis oli helisenud telefon ning teisel pool toru kurtis ta pikaaegne klient. Klient olevat Frankfurdi lennujaamas lennukit vahetades liiga aeglane olnud ja seetõttu oli ta oma lennust maha jäänud. Nii et nüüd, õhtul kell kuus, tund aega enne seda kui Linnateatris etendus algas, palus ta Mardilt abi Eestisse tagasisaamisega. Mardi kodune arvuti oli liialt aeglane ja seetõttu pidi ta nüüd kontorisse tõttama. Ta sõbrad olid samal ajal ilmselt kuskil soojas ja hubases kohas ning jõid muretult head veini.
Kiire kõnnak oli muutunud aeglaseks jooksuks kui ta Tõnismäelt alla jooksis. Vabaduse väljaku juurest pööras ta paremale kõrvaltänavasse ning jõudis välisukse juurde. Ta avas ukse võtmega, mille ülemus talle andnud oli. Paljudel teistel töötajatel võtit kontorisse ei olnud. Ta jooksis trepist üles võttes neli laia astet korraga. Kolmandal korrusel avas ta kontori ukse ja tõttas oma arvuti juurde. Kell oli pool seitse. Ta asus tööle ning tegi nii kiiresti kui sai kliendile pileti järgmisele lennule Frankfurtist Tallinnasse. Seejärel helistas ta kliendile ning ütles, et asi on korras. Kuna järgmine lend Tallinnasse oli alles järgmine päev, pidi Mart nüüd kuulama oma kliendi vandumist. Ta vabandas härtdalt ja pani kõne ära. Miks pidi tema üldse vabandama? Mart oli tige, sest see arutu sõim oli nõudnud tema niigi nappivat aega. Kas tema oli süüdi, et just see päev olid Frankfurti kohal tihedad pilved? Või oli ta hoopis süüdi selles, et klient ei tajunud aja nappust ning möödudes vaatas kõikide poodide vaateakendest sisse? Küllap ta oli. See oli tema töö.
Kell oli kolmveerand seitse. Mardi peas kajas hirmutavalt pileti peale kirjutatud lause “Hilinejaid saali ei lubata.” Ta jooksis kontorist välja ja mööda tänavat jälle Vabaduse Väljaku suunas. Kõrvaltänavast välja jõudes nägi ta oma õnneks veidi eemal linnavalitsuse ees taksot. Ta hüppas kiirelt autosse ning tõmbas ukse enda järelt kinni. Samal hetkel oli teiselt poolt aga avanud takso ukse üks neiu.
Mart ei jõudnud ega soovinud talle alguses otsagi vaadata enne kui ta alustas paluvalt: “Vabandust, mul on väga kiire, palun jätke see takso mulle.” “Ka minul on kiire, härra.” Mart tundis selles lähenemise peale veidi piinlikult. Teda ei kutsutud tavaliselt härraks. Siis mõistis ta, et ilmselt on asi ülikonnas, mille ta oli teatri jaoks selga pannud. “Ma tõesti palun teid, võtke järgmine takso, siin peatuvad nad tihti.” Mart teadis, et praegust polnud ühtegi taksot lähedal, aga tal polnud tõe jaoks aega. “Kuhu te sõidate?” Mart heitis neiule ärritunud pilgu. Ta ei saanud lubada vestluse peale aega kulutada. “Vabandust, neiu, ma olin siin taksos ennem ja ma kavatsen siia jääda. Valige mõni muu!” Neiu vaatas talle otsa ja Mart vaatas esimest korda teda päriselt. Just siis aga otsustas ta lahkuda ning lõi ukse pauguga kinni. “Linnateater!” ütles Mart närviliselt taksojuhile.
Ta otsis juba raha välja ja siis jäi mõtlema selle tüdruku peale, kes oli üritanud tema sõidukit röövida ning kelle ta nii kindlameelselt taksost minema oli ajanud. Ta mõtles sellele näole, mida ta oli näinud hetk enne neiu lahkumist. See oli vapustav nägu, tõdes ta endale. Väikene nina ning sügavad rohelised silmad, mille kohal kitsad kulmud. Kitsas suu uskumatult kaunite huultega, millel mängles too silmapilk mossitava väikese tüdruku ilme. Kahele poole nägu langesid sirged pruunid juuksed, mis sidusid selle kõik ilust kumavasse tervikusse. Kuidas oli ta suutnud nii kauni isendi taksost välja ajada? Siis peatus takso järsult Linnateatri ees. Mart maksis juhile ja astus kiirel sammul taksost välja ning teatriuksest sisse. Kell oli 18:55. Ta andis kiirelt oma kerge vihmamantli riietehoidu ning tõttas saali, kus ta sõbrad juba istusid. Ainult mõned kohad olid veel tühjad ja Mart leidis kiiresti oma. Ta istus maha, tervitas ennast oodanud tuttavaid ja laenas ühelt neist kava, millesse ta süvenes kuni tüki alguseni. Tükk rääkis Venemaa aadlikute aeglaselt venivast elust ning nende suurimast hädast, igavusest. Seda oli Mardil raske jälgida, kuna enne tükki ei olnud ta jõudnud käia tualettis ja tükk nõudis keskendumist.
Poolteist tundi hiljem lõppes esimene vaatusi ja Mart ruttas ennast leevendama sellest hädast, mis oli tema jaoks pool tükki rikkunud. Ta tellis baarist klaasi valget veini ja hakkas pilguga sõpru otsima. Ringi vaadates leidis ta aga kellegi, keda ta ei osanud oodata. See sama tüdruk, kellele ta oli keelanud taksosse sisenemise seisis nüüd üksinda seina ääres ja jõi punast veini. Ta tundis mingit imeliku tungi neiuga rääkima minna.
“Vabandust, et ennem nii läks.”
“Kuidas?”
“Vabandust, et ma teid taksosse ei võtnud.”
“Ei ole hullu. Nagu näha jõudsin ma kohale.”
“Ma ei märganudki, et te saali tulite. Oleksin ma teadnud, et te ka siia kiirustate…”
“Küllap oleksid sa pidanud paar sekundit aega võtma ja mulle vastama.”
Neiu naeratas. Ta ei kõlanud neid asju öeldes tige, ega irooniline. see tekitas Mardi sisse mingisuguse imelikult sooja tunde.
“Kuidas teie nimi on?”
“Sa ei pea mind teietama. Ma olen Kai.”
“Meeldiv tutvuda, mina olen Mart.”
Mart tundis, et selle neiu pilgus on midagi erilist. Ta ei saanud lihtsalt aru mis see oli.
“Kai, kas sa lubaksid mul sulle kunagi tassi kohvi välja teha vabandamaks, et ma nii külm olin?”
“Sa räägid ühest kohvist, aga küllap loodad sa minuga seda rohkem korrata. Mul poleks midagi selle vastu, sa oled äärmiselt kena noormees. Aga kahjuks ma kardan, et sul ei jagu minu jaoks aega.”
Kai ütles seda väga võiduka naeratusega. Siis kõlas kell, mis kutsus kõiki saali tagasi, ja Kai keeras talle selja ning kõndis minema. Mart tõttas saali, ent ei suudnud teda enam pilguga leida. Teine pool etendusest meeldis talle rohkem. Peale etendust jättis Mart sõpradega hüvasti ja kõndis koju. Ta kõndis rahulikult ja aeglaselt ning mõtles Kaist, kelle elu oli tema omast halastamatult mööda jooksnud.
