Lübecki teine ehk metaanipask

Teine päev algas huvitava üllatusega. Peale hommikusööki kodust välja minnes näidati meile kahe ratta peale tagahoovis ja anti mõista, et need on meie transpordivahendid kooli. Ma alguses üritasin võidelda selle vastu tusaste pilkude ja paari õrna märkusega, kui minu ponnistused kukkusid läbi ja mind sunnniti ratta selga. Ma tundsin ennast nagu kuradi pleb, kuid polnud hullu sest hoolimata sellest, et ma pole kaks aastat rattaga sõitnud, suutsin ma siiski suhteliselt sirgelt vändata. Minu enesehinnang sai taas valusa paugu, kui me liitusime suure rattasõitjate rühmaga, kes kõik suundusid kooli poole. Oma minmaalse kogemusega tundsin, nagu ma oleksin esimest korda oma kolmerattalise seljas ära eksinud Tour de France’le.

Linnaekskursiooni omades tutvusin ma kooli fuajees natukene selle kohaliku võluga. Vaatasin huviringide pilte ja näiteringis käib 1 poiss ja mingi 10 tüdrukut. Tundsin, et ma oleksin päris ebapopulaarne siin koolis, arvestades kui madalas hinnas siin koolis näitlemine on. Veel üks huvitav seik oli see, kui kaks sakslast kokku said ja panid nii jõulise high five, et ma tundsin, kuidas koolikonstruktsioon kergelt värises.

Asusime siis teele linnaekskursioonile ja kuna tegemist on valimishooajaga olid kõik tänavapostid valimisplakateid täis. Mina usaldasin kõige rohkem plakatit, mille pealt mingi vanaonu, stiilselt aiatoolis tagurpidi istudes, mulle julgustavalt naeratas.

Mööda minnes ei olnud ma siiski pime ka kohalikule arhitektuurile. Mind võlusid sügavalt need kokkurammiud majad teisekorruse terassidega. Vanalinna kõrged reljeefsed majad kõrgete suurte rõdudega oli minu jaoks sügavalt mõjuv vaatepilt. Vanalinn oma osade tänavatega meenutas suuresti Tallinna oma. Minule oli väga uus üks silt, mis näitas piirkiirust sillal tankide jaoks. Mööda jõeäärt kõndides püüdis taas üks ehitis mu silma. Tegu oli Radisson Senator Hotel’ga. Ta kõrgus suurtel sammastel pooleldi jõe kohal. Kui ma kõndisin läbi värava, mida kõik siinsed inimesed väitsid olevat Lübecki sümbol, tundsin ma ennast juba päris kohalikuna.

Siis anti meile vaba aega natukene, et tutvuda ka omavoliliselt vanalinnaga. Mina tutvusin seega esimesena supermarketiga. Otsin veiniavaja, pikaajalise investeeringuna, ja väikse veini, ajutise naudinguna. Kahjuks keegi minuga suurt pudelit poolitada ei tahtnud. Esimene suurem pettumus selle reisi ajal oli seega saabunud. Käisime poistega ka mõnes poes kuid see muutus kiiresti tüütuks. Eriti kuna ma pidin ootama kuni 6 poissi käisid 40 minutit H&M’s. Üks lahe pood siiski mu teepeale sattus. Selleks oli mingisugune universaalne koomiksite, raamatute, muusika ja arvutimängude pood. Peale seda poodi tegime poistega väiksese shoppingpausi. Istusime ühele pingile maha ja kuna seljatugesi ei olnud toetasime me paarides seljad selgade vastu ja tundsime ennast kui insenärieriala geeniused.

Aga palju tähtsam poodidest oli meie jaoks lootusetu wifi jaht. See oli ni imelik tunne kuna Eestis sa ei saa mesavahel sital ka käia ilma, et wifi sulle perseaugust sisse voolaks. Andsime alla ja läksime 1 Euro Shopi. See oli omamoodi lahe whaky koht. Ostsin sealt paki kaarte ja pudeli spordijooki. Siis suundusime aja surnuks löömiseks ühte kohvikusse, kus me hommikul olime olnud, ostsime 6 peale ühe kohvi ja ühe kakao ning neid väga aeglaselt juues mängisime mitu ringi kaarte. Vahepeal oli Siim poode avastams käinud ja leidnud mingi huvitava väga odavate arvutite poe. Suundusime siis sinna. Mina väga aru ei saanud, mis selles nii lahedat oli, aga Siimul ja Petsil tundus lõbus olevat nii et ma lihtsalt läksin vooluga kaasa. Enne kui me lahkusime sattusime otsa ka ühele kolapoele, mis oli kahjuks mingil tundmatul põhjusel esmaspäeval kell 14 suletud. Aknapeal olevad katanad ja vanad fotokaamerad lausa kutsusid meid sisse.

See pettumus selja taga suundusime me kooli. Päev otsa poest sisse välja käies sain ma aru, et Lübeck haiseb ikka rämedalt, meenutades värsket heinamaad. Hiljem õhtul peldikus sain ma aru, et süü on kohalikul söögil. Lammutasin õhtul vetsus nii koledasti, et väiksemad eluvormid oleksid ümbruses surnud metaanimürgitusse. Kooli kõndides tabas mu silma üks kõrvaltäna. Selline väike kitsas munakivitänav, mis algas mingisuguse võlvi alt ja kadus päikesesillerduses kurvi taha. Tänavat ääristasid tihedalt kolme-nelja kordsed vanad majad.

Käisin siis koolis regisratuuris, sain nimesildi ja kaelapaela. Uhke tunduga hakkasin koju väntama. Tagasi teel oli väntamine hoopis mõnusam kuna ilm oli parem ja kohustused päevaks olid peaaegu seljataga. Käisime kodus ära ja läksime raekotta, kus meid tervitasid ürituse korraldajad ja linnapea. Siis juba suundusime supermarketisse suurema koguse veini järele ja läksime seda meile reserveeritud baari ette lammutama. Pidu oli küll lahe kuid kustus kiirelt ja kell 00 olin ma kodus ja magasin.