Varssav: Final Solution ehk viimane päev

Päev algas vara. Kell 7.15 oli kohaliku aja järgi äratus. Suundusin oma hommikuse lohutaja, sooja dušši alla, kuid oh nalja. Hotell tegi mulle vingerpussi ja mingi imeliku universumi loophole mõjul oli minu toas kinni keeratud külm vesi ja kuna mul polnud tahtmist ennast puljongiks keeta jätsin ma pikema dušši vahele, leppides kerge loputamisega. Hambad ja muud kaadervärgid pestud läksin hommikustsööma. Seal olin esimesena lauas. Järelikult olid saksa, moepolitsei ja soome spioonid suundunud tagasi büroodesse aruavaldusi andma. Võtsin uhke tundega jälle taldriku paksult peekonit täis, kugistasin alla ja tundsin ennast õndsalt oma ahnuses. Tagasi toas pakkisin viimased asjad kokku, panin õhtutel jäetud shokolaadid mustadeks päevadeks kotti ja läksin fuajeesse transferit ootama. Peagi saabus ka see, ning miskipärast tahtis härra mu käsipagasi koti pagaasnikusse panna. Minul polnud selle vastu midagi ja istusin taas bussi. Kahjuks ei olnud seekord tegu muheda vuntsiga onuga. Bussi aknast välja vaadates märkasin ma, et esimest korda selle reisi ajal nägin ma just lahkumise päeval päikest. Kahtlustan taas mingisugust vandenõud. Poola vanalinna ilu hakkaski ennast mulel avaldama alles minema sõites, kui ma vaatasin neid mäeotsa ehitatud klotsmaju. Poolas olles õppisin ma seda, et 90% poolaka meestest, kes on üle 50 aastased, kannavad lahedaid vuntse ja seda, et Varssavisse pean ma tagasi tulema. Kesklinna külastades ja vaadeldes neid vanu ajaloolisi maju ja hooneid suurte kõledate büroode ja kortermajade keskel vaadeldes pidin ka kahjuks tõdema, et edevuselaat on asendunud külma praktilisusega. Varssavi ilu aga, sarnaselt ilmselt paljude teiste linnade omale, avaldab ennast ilmselt alles peale mitemkordset läbikäimist. Ma jätan selle linnaga hüvasti tiba raske südamega. Hüvasti jätan ma ka ajutiselt selle blogiga, kuni järgmise reisini. Selleks on Lübeck, kuhu ma sõidan 22. aprillil. Kui keegi otsustab mulle vahepeal hakata selle eest palka maksma, oleksin väga tänulik ja lubaksin bloggid avaldada iga kord täpselt päev hiljem. Delfi, Finnairi jms. inimestele siis +37255572342. Viimased laused nõretasid nii sügavalt sarkasmist, et ma leidsin, et targem oleks seda seletada. Peatse kohtumiseni.