Lübecki avapauk ehk siit ma tulen

Juba esimestest hetkedest tundus see trip paljulubav. Ajasin oma paksu perse peale kahte tundi und kell 3 öösel üles pesin ennast ja vedasin ennast oma transferi juurde. Hommikune Tallinn oli tiba krõbe kuid mind see ei heidutanud ning sumasin julgelt ainult mantli ja triiksärgi väel läbi hommikuse sudu. Püksid olid ka jalas, hö-hö. Teel lennujaama Järvevana teeehitusi vaadates mõtlesin teha mõne löökaukude teemalise nalja, aga see nali on sama kulunud kui Tallinna teed. Jõudes lennujaama ülemisele korrusele tabas mind shokk. R-Kiosk oli tänu varajasele kellaajale veel kinni ning kuna hommikusöök oli mul vahele jäänud, tundsin ma end kui närbunud lill, mida sa juba 2 nädalat kasta oled unustanud. Mõtlesin panna püst annetuskasti, et ehk mõni helde inimene viskab sinna mõne varbaküüne või vana soki, kust saaks natukenegi toitaineid ammutada. Kuid see idee jäi ära. Turvaväravatest jälle puhta poisina läbi tulnud lippasin ma täie hooga lähima lahtioleva söögiasutuseni. Seal küsiti mult ühe panini eest 6 eurot ja kolm tilka verd mingile imelikule lepingule. Ei tea, mis seal seisis. Ei viitsinud läbi lugeda. Kõht oli liiga tühi. Mind ründas äkkiliselt looduse kutse ja ma patseerisin lähima peldikuni. Seal tabas mind ebameeldiv üllatus kuna mu ootused olid kõrged. Lennujaama peldikust lootsin ma hingatavat õhku kuid pidin leppima baltabombzi pasahaisuga. Tagasi oma värava juures palus mind Emil, et ma ta jalutama viiks. Jalutussihtkoht oli suitsuruum. Lükkasin ta siis uksest sisse ja jäin ise teisele poole klaasi vaatama. Tundus nagu erinäitus Tallinna Loomaaiias “Eluheidikud”. Lennukile kõndides avanes kõhe vaatepilt, sest õhumasin nägi välja nagu ta oleks ajastust, mil propellereid käsitsi käima lükati, et õhku tõusta. Õhkutõusul värises lennuk sellise sagedusega, et mõni kergema närviga tüdruk oleks võinud päris piinlikusse olukorda sattuda kui ta oleks valesti istunud. Kuid lend möödus siiski edukalt ja saabusin tere nahaga Helsingi lennujaama. Lennukist väljudes tuli mul pähe kontrollida, et kas mu ümberistumise pilet on ikka mu kotis nagu ma mäletan. Tuli välja, et ei olnud. Otsisin siis elueest 2 minutit kuni leidsin selle istmetaskust. Kujutasin ette seda kiirust, millega mu jämesool oleks ennast lõplikult tühjendanud, kui ma oleks selle avastanud alles järgmise lennu pardaleminemisel. Lennujaamas bussiga sõites tabas mind kohe külm arusaam, et tegu pole siiski Tallinnaga, kuigi ülelennul oli sarnasusi, kuna roheline kaart näpus jäin ma nukralt ringi vaatama ning ta oranzi sõpra otsima. Soome lennujaamas suurt huvitavamat minu jaoks polnud kui see, et ma sain kõva häälega soome keelseidsilte lugeda ja nagu retard välja näha. Istusin seal oma värava ees ja kuna mul oli kaks tundi aega arvasin ma, et oleks hea mõte lennujaama wifis LoL-i pelada. Mõeldud tehtud ja ainsaks takistuseks sai update mängul. Seni kuni ma seda ootasin, vaatasin ma möödakõndivaid inimesi ja lihtsalt koolipoisist sai Oliver Karm, persepatrullist. Soome lennujaama peldikute omapära oli nende muusika. Kuulates õrna linnulaulu oleks ma peaaegu püstijalu kusedes magama jäänud. Kuid õnneks siiski ei jäänud. Väike jalutuskäik Emiliga kohalikku suitsuruumi tehtud, läksin ma lennule. Lennukis pakkus Emil mulle mingit väga kanget lagritsat kuid ma pidin kahjuks keelduma, sest ma ennem sööks ära mingi suvalise Jamali, kui lagritsat. Lennuajal oli nii armas vaadata kuidas unepuudus oli hakanud inimestele kohale jõudma ning nad magasid nagu inglid. Välja arvatud Emil. See norskas nagu mootorsaag, millel pole küll kütust sees kuid mida keegi siiski meeleheitlikult käima üritab tõmmata. Lennukis salamisi ringi vaadates avastasin, et minu ees istub legendaarne juudinina. Ma isegi ei tea, kas seal juut istus, sest ma ei näinud teda nina tagant. Hamburgi lennujaamas ronisime siis maha ja kõndisime pagasi vastuvõttu. Teel avastasime ühe väga vinge müügiautomaadi, mis kommide asemel müüs iPode ja Beats by Dre-si. Sealt sõitsime edasi Hamburgi keskrongijaama. Esimene asi, mida me rongijaamas nägime, oli KFC. Nii selgus meie hommikusöögi koht. Viisime oma kotid pagasihoidu ning läksime sööma. Poolitasime siis siimuga ühe bucketi ja mina, kuulates Eric Cartmani nõu, ostsin kõrvale ka Gravy, mis maitses nagu puljong rasvaga aga oli uskumatult hea. Lõuna söödud ja peegliees 15 minutit nutetud läksime me Hamburgi linna vaatama. Kõigepealt viidi meid mingisuguse jõepaisu juurde. Kogu vaatepilt oli minujaoks võluv kuna linn koosnes kitsastest tänavates ja kõrgetest reljeefsetest majadest. Just sellised majad mulle meeldivadki. Sattusime muidugi Hamburgi heal päeval kuna käimas oli Hamburgi maraton, mis tähendas, et autoliiklus ei olnud probleem ja sai paar head nalja visata nende kulul omamisi, ise samalajal mälestades neid õnnehetki KFC-s. Lisaks sellele oli maratonil oma DJ, kelle biitide järgi mina ja Emil tiba puusa keerutasime. Hamburgis oli elu luksuslik aga kõigile. Mitte ainult polnud vanalinna majad suremist väärt vaid isegi kodututele olid ehitatud suured ja hubased raudteesillad, mille all laialt ruumi tudida. Avastades edasi Hamburgi nägin ma seal järjest rohkem neid musta kitsa disainäärega rõdusi, mis mind nii väga võluvad. Kadestasin isegi kohalike tiba. Siis suundusime kohalikku raekotta. See oli löövalt võluv ehitis oma sisemiste käikude väliste reljeefide ja hubase siseõuega. Seal oli nii palju potensiaalset Tumblr materjali, et kui ma oleksin hea fotograaf, oleksin ma pidanud seal tunde veetma. Kuid päeva pikkus ning lõuna KFC’s oli mindki ära väsitanud ning ma vajusin pingile viieks minutiks istuma, et nautida tunnet, et mu jalgadel on kunagi veel lootust kõndida. Siis sõitsime rongiga sadamasse. Sealt läksime väiksele paadisõidule mööda mingit suurt turistijõge. Eriti kultuurne see sõit muidugi ei olnud sest minupoolt akendest avanes vaade ainult mingisugusele industriaalpargile. Jõudnud teise sadamasse anti meile vaba aega, mille jooksul oli meie väikese pundi põhieesmärk leida veini ja õlut. Alguses ajasid kohalikud hinnad meil südame pahaks. Siis aga võttis Ott julguse ikokku ja küsis ühelt kohalikult tüdrukult teed lähimasse odavasse veini-õlle asutusse, kuna enamik poode on siin pühapäeviti kinni. Seal siis sain mina oma veini ja teised oma õlled. Hommikuveiniks on suurepärane kellaaeg 13:45. See seljataga saime taas suurema grupiga kokku. Kõndisime tagasi esimesse sadamasse sest surmavalt umbne laev meid enam ei kutsunud. Sealt sõitsime Pearongijaama. Rongijaamas käisin ma elus vist esimest ja viimast korda ühe euro eest peldikus aga kuna ma juba hingehinda olin maksnud siis sai algsest kergest põietühjendusest raskem siskonna liikumine. Peale seda märkimisvääset saavutust läksime rongile, kus mina ennast väsimusest välja lülitasin. Lübeckis sain tuttavaks oma vahetusõega, kellele ei ole küll ilu antud aga õnneks ta on seda ilmselgelt mõistnud ning töödanud selle nimel, et olla meeldiv inimene. Toakaaslaseks osutus mulle ka üks muhe eestlane ning peale õhtusööki perega ja kerget bloggimist tõmbasin ma kell 22 kerra ära.