Taani 6: Lõpp

Seekord oli hommikune äratus õigel ajal… ja siis lükkasin ma seda kolm korda edasi. Ärgates siis pool tundi hiljem, kui algselt plaanis kihutasin ma vannituppa. Õnneks ennem, kui ma pessu jõudsin, tuli ukse taha mu toanaaber, kes teavitas mind, et tööl peab olema tund aega hiljem kui tavaliselt. Võidukalt naasesin ma voodisse, panin uue äratuse ja uinusin. Teist korda, nüüd päriselt ärgates, läksin ma uuesti vannituppa. Käisin pesemas ning tegin ennast viimaseks päevaks korda. Siis panin ma selga ülikonna, kuid kuna ma olin vöö koju unustanud ja seni oma lahke hostperekonna laenatud vööd kasutanud, pidin ma viimasele päevale vastu minema ülikonnas ilma vööta, mis tähendas, et ma pidin pidevalt ühte kätt pükste kergitamiseks vabana hoidma. Siis pakkisin ma viimased asjad kokku, mille käigus ma avastasin, et mu niigi kauneid pükse kaunistas ilus auk, mis ulatus pikalt üle jalgevahelise osa. Ma kahtlustasin, et see võis kuidagi seotud olla minu põõsasse kukkumisega.

Hommikusöögiks sõin kosutavad kaks võileiba ja me asusime teele. Seekord viis meid ära isa, kelle autosse me oma kohvrid heitsime. Kihutasime taas mööda teid, mida ääristasid suured põllud. Me möödusime ka ühest mõisast, mis lausa nõudis oma iluga mu tähelepanu. Kooli jõudse jätsime pereisaga hüvasti, viisime kohvrid garderoobi ning mina suundusin ECOSOCi. Sealne ad-staff juba märkas mu väsinud nägu ning tõi mulle kohe kannu vett, ilma et oleksin pidanud küsima. See hommik jõin ma järjest ära kaks kannu vett. Siis kuulasin ma ära paar igavat resolutsiooni vaid paar korda ise kõneledes, kuna ma polnud füüsiliselt just parimas seisukorras, kuid tööpäeva lõppu kroonis tõeline kirss. Minu resolutsioon, mille eest ma seal vihaselt võitlesin, kuid mis kahjuks tagasi lükati. Siis algas lõputseremoonia, mis küll venis tiba, kuid siiski täitis mu südant uhkus, kui minu kommitee chair teatas rahva ees, et meie kommitees oli parim delegaat Hiina esindaja.

Tseremoonia läbi asusime me teele raudteejaama. Enamikel olid riided vahetatud, kuid kuna minu teine paar pükse oli eelneva öö ohvriks langenud pidin ma kogu tagasireisi üle elama vajuvates viigipükstes. Esimesest rongist me jäime maha, kuid see ei tekitanud mulle suuremat muret, kuna sain veel viimaseid minuteid vestelda ühe kena neiuga, kes oli kogu nädala mu kõrval istunud ja kes peale minu resolutsiooni kaitsmis kõnet ECOSOCis kippus tihti minu kohta kasutama väljendit “Mad genius”. Tema lahkus küll enne mind teises suunas liikuva rongi peale, kuid ega minagi enam kaua ootama pidanud. Natukene aega hiljem kihutasime juba vaikses rongis Kopenhageni poole. Õhtused tuled ja minu kõrvus mängiv Cohen tegid selle sõidu väga melanhooliliseks.

Kopenhageni lennujaamas rikkusin ma peale pagasi äraandmist oma burgerikainust ja einetasin sõpradega kohalikus burgerkingis. Toit maitses vapustavalt. Siis tekkis meil aga väike paanika sest turvaväravateni jõudes oli meie lennu pardaleminekuni aega vaid 20 ja sabad tundusid meeletud. Õnneks sujus asi kiiremini, kui oodatud ja me jõudsime umbes 3 minutit varem väravate juurde. Selleks ajaks oli mind täielikult vallanud kurva muusika, väsimuse ja lahkumiskurbuse meeleolu, mis tähendas, et ma olin kõigest täiesti tüdinud. Lennukiga saime kiirelt Riia lennujaama, kus enne järgmist lendu jõudsin kiiresti käia internetis ja osta pudeli karastavat jooki kurgukasteks. Riiast Tallinnasse oli lend minu jaoks sama nukker, kuna see reis jäi sellega lõplikult seljataha. Lennujaamast sain ma koju õnneks väga meeldiva grupikaaslase lapsevanemaga. Kuid isegi kodus õhtul magama heites ei suutnud ma minema saada seda kurbust. Tegu oli vapustava reisiga täis vapustavaid inimesi. Ma jään seda reisi veel kauaks mäletama.

Aitähh, lugejad, et ikka veel mu häma taluda viitsite. Kahjuks on nüüd reisiblogidega taas päris pikaks ajaks ilmselt lõpp. Pole lihtsalt raha ega aega rohkem reisida. Helistage muidugi läbi oma täidid onud ja vanavanaisad, kes võiks mulle pakkuda tööd, et ma saaks taas teieni kirjanduslike maiuspalasi tuua. Ma ei palu palgaks palju. Ainult kinni makstud reisi ja majutust ning piisavalt raha, et ma saaks süüa ja paar pudelit odavat veini. Ma ei oska seda lõpukõne kuidagi praegust teha, kuna olen endiselt teksti meeleolus ja endale väga üllataval kombel olen tõeliselt südamepõhjani kurb. Mul on hea meel, et keegi viitsib lugeda. Fanmail saadke otse facebookchati.