Me saime raudteejaama autoga. See oli tore vaheldus pidevale kõndimisele. Rongis ootas meid ees ülikondade üleküllus. Koheselt oli arusaadav, et MUN on jõudnud linna. Rongiga sõitsime ainult ühe peatuse, mis tõttu ei saanud me pikalt nautida rongi wifit. See tegi mind tiba kurvaks, kuna facebook nõudis kontrollimist. Kõndisime rongist bussipeale ülikondade sabas, et kindel olla oma liikumissuuna korrektsuse suhtes. Bussis maha istudes kontrollisin, et äkki veab ja ka seal on wifi. Kahjuks see nii ei olnud.
Bussist maha tulles kõndisime julgel sammul kooli, kus konverents pidi peatselt algama. Kooli jõudsed kohtusime teiste eestlastega ning nagu ikka kombeks on tegime kooli peldikus selfie. Siis otsisime oma kommiteed üles ja mina istusin maha kuritegude ärahoidmise ja kriminaalõiguse komisjoni. Mind oli paigutatud istuma kuuba kõrvale. Hiinana olin ma sellega päris rahul.
Siis algas töö, mis tõttu jääb mu sissekanne ka ilmselt tiba lühemaks, kuna mul pole palju kirjutada asjadest, mida ma kommitees tegin. Alguses hakkasime kokku panema resolutsioone gruppides ning mina otsustasin kasutada oma Tallinnas valminud resolutsiooni sõjavangidest. Arendasin seda tiba edasi paari kaaslasega ja valmis ta oligi. Siis debateerimise me lõbusa resolutsiooni üle, mis aitas meil paremini sisse elada debateerimismeeleollu. Selle käigus üritasime mina ja Põhja-Korea delegaat lõpetada Jaapani eksistentsi riigina ja palju muud.
Töö läbi, suundusime me rongijaama. Seal rongi oodates vestlesime seltskonnas, kus üks moment haarasid kaks poissi kõige lühematest inimestest seltskonnas kinni ja karjusid dwarf-fight. Ma ei suuda siia maani itsitamist lõpetada. Sõitsime kodujaama, kus külastasime ka supermarketit, et mu toakaaslane endale odavat õlut hankida saaks. Ka mina võtsin ühe õlle ja pakki kohalike Ossi krõpse.
Koju jõudes ei jõudnud me jalatseidki ära võtta, enne kui meid uuesti uksest välja rebiti. Läksime perega elamurajooni ühismajja õhtusöögile. Sinna olid kogunenud kõik naabruskonna majad. Tuli välja, et see on neil traditsioon. See oli minu arust äärmiselt tore asi, mida teha. Söögiks oli lambahautis, mille erinevad vürtsid pidasid mu suus pidu. Meid vaadati seal muidugi kui loomaaiaväljapanekuid, kuna olime ikkagi eksootilised eestlased. Õnneks oli meie külge riputatud “Do not touch the exhibits” ja näppe meile külge ei pandud. Silmad olid vanatädidel siiski suured kui vankrirattad.
Õhtusöök lõpetatud läksime me koju ning viskasime pooleks tunniks pikali, et enne pidu puhata. Nautisime vähe hüva muusikat ja krõpse. Siis pidime aga taas kargud alla ajama, et minna kaks maja edasi asuvale peole. Võtsime toakaaslasega joogid kaasa ning julgel sammul väljusime majast. Sinna jõudes olid mõned neist juba alustanud ning peo käiku ma lähemalt kirjeldama ei hakka. Ühe kena itaalanna mainin siiski ära tema silmade eest, mis nii mõnitavalt kõike vaatasid. Seal soojendus tehtud läksime me oma kodust läbi, kust ma võtsin tee peale ühe õlle. Vanemad viisid meid autoga rongijaama, kus kohtusime teistega, kes olid juba varem kõndima hakanud. Rongiga sõitsime Helsingøri, kus toimus MUN liikmetele pidu, ühes klubis. Seal sai tantsu vihutud ja nalju tehtud ning lõpuks, kui kõik ilusad inimesed lahkunud olid, otsisime sõbraga ka endale mõne tuttava, kes meid koju juhataks. Koju kõndides hakkas mulle kuu. Ta oli siis eriti võimas, aga ma ei ole kindel, kas see oli tänu tema või minu olekule. Kodus jäime päris kiiresti magama, kuna kell oli umbes 5 ja me olime mõlemad täiesti surmväsinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar