Ärkamine oli piinarikas. See oli kõige jõhkram sõna, millega ma ärkamist kirjeldada oska ja sellest ei piisa mingil juhul. Kumbki meist ei suutnud lillegi liigutada enne, kui meile öeldi, et minekuni on 20 minutit. Siis sai üks meist lõpuks pesema ning siis teine. Kuna olime rongist maha jäänud nõustus ema meid ära viima. Hommikusöök jäi küll söömata aga see oli ohver, mille uni nõudis. Kihutasime siis emaga mööda teid kooli poole, lugedes minuteid, et pidada oma chairile tehtud lubadust. Ma olin talle eelmine päev öelnud “Ma võibolla olen homme pohmellis, aga ma ei jää hiljaks!” ja ma ei murra lubadusi kergekäeliselt. Kihutasime mööda ühest mereäärsest rajoonist, mille nägemine mu raskesse pähe natukene meeldivaid mõtteid tõi. Siis libistas ema vanale Fordile vihasemad hääled sisse ning me kihutasime kohale. Vaid paar minutit enne päeva algust jõudsin ma kommiteesse ning tuletasin chairile silmadega meelde, et ma pidasin oma lubadust. Siis lasin kommitee orjadel tuua endale terve kannu vett ning hakkasin seda lürpima.
Terve päeva veetsin ma debateerides. Sellest ei hakka pikemalt rääkima. Päeva lõpus suundusime taas rongile, sealt taas supermarketisse õlut ostma ja sealt taas koju. Kodus jõudsime enne õhtusööki vahetada riided ja siis liikusime taas ühismajja. Seekord oli kellegil naabruskonnast sünnipäev ja seda tähistati ohtra veini ning uhke praega. Mõlemast saime me toakaaslasega osa. Kui pearoog söödud laulsime kohalikega sünnipäevalaule ning ka Eesti ja Taani hümne. Siis tuli väike paus ja me läksime õue, kus host tutvustas mind ja mu sõpra oma kahe sõbrannaga. Taas tõestas ta fakti, et Taani naised on kuradi ilusad. Me läksime majja tagasi ja meie võõrustaja tutvustas meile ka teist korrust, kus oli vabaaja veetmis ala. Seal leidsime me sõbraga kaks arvutit, kus oli lahti CS ja hoolimata asjadest, mis arvuti kõrvale olid jäetud hakkasime me mängima. Siis tulid kohalikud mängijad tagasi, tegime nendega ka mõne raundi ning siis läksime magustoitu sööma. Magustoit söödud, neiudega veidi tutvutud ja mõned klaasid veini lisaks tarbitud läksime me tagasi koju, et neiudega edasi juua. Kodus mängisime mängu “Have you ever?” jõime igasugu jooke ja vestlesime kenade neidudega. Me jõime ka paar lonksu jooki nimega O. P. Anderson (Vabandan kõigi mu jutu lugejate ees, et neile vale joogi nime juttu kirjutasin!) Mille õudsast maitsest idanes kokkulepe minu ja mu sõbra vahel, et üks meist loob selle auks poeemi, teine aga lühijutu. Siis läksid tüdrukud koju ja meie läksime magama ning enda arust panin ma ka järgmiseks hommikuks äratuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar