Ärkamine oli tavapärasest lihtsam ning hommikul, kui toakaaslane ennast pesi jõudsin ma isegi ühe trenni tehtud. Välja minnes tundus ilm väga kena, kuid oma õnneks olin ma selga pannud mantli, kuna väljas puhuv tuul oli üpris tugev. Öösel kõnnitud tee oli hommikul hoopis teistsugune, kuna valguses oli kõik palju paremini näha. Oli näha, kuidas lahedast väiksest tiigist, said loigud. Tee ääres avastasime me kõndides ka kanala. Keset suurt uhket elamurajooni oli kanala. Ma jälgisin seda veidi aega segaduses näoga, kuid siis kõndisin edasi. Teel meist mööda sõitis üks jalgrattagäng, kes olid tuttavad õnneks mu hostiga, nii et sümboolsed molliringid jäid õnneks ära. Rongijaama jõudsime me enam vähem õigel ajal ja seal pidime ostma kõikide tsoonide pileti. See maksis 500 krooni, kümne kaks tundi kestva kliki eest. See oli löök otse tunnetesse. Õnneks lubati meilt ülejäänud klikid tagasi osta ja me tegime sõbraga selle pileti kahe peale.
Rongis sõites jälgisin pidevalt aknast väljas toimuvat, kuid midagi erilist sealt silma ei hakanud, vähemalt alguses mitte. Peamiselt puud ja ilusad karjamaad. Siis jõudis rong rikkasse naabruskonda. Majad olid imelised ning olid ehitatud künkale, mis oli vaatega merele. See tundus tõeliselt võrratu koht kus elada. Siis tabasid meie rongi tehnilised raskused, tänu millele passisime me 15 minutit ühes peatuses ja järgnevas peatuses vahetasime rongi. Lõpuks jõudsime õnneks rõõmsalt pearongijaama, kust oli ainult väga lühikene teekond. Ühel ülekäigukohal sõitis jalakäijate kõrval üks mees rolleriga. Lasi ikka soliidselt peeneks umbes 0.5km/h.
Siis jõudsime me majja, kus toimus avatseremoonia. Tegu oli hämmastava hoonega. See oli seest ajaloomuuseum, või mingi sarnane asi. Esindatud oli igat sorti skulptuure, vana-kreekast vaaraodeni. Me käisime sõpradega seal ringi ja tegime pilte endast kujudega. Mind võlus tõeliselt üks marmorist kuju, nimega põlvitav barbar. Tegu oli marmorist kujuga, mis oli täiesti uskumatu. See, kuidas riided selle kuju seljas voolaisd, olid hämmastavad. Teine kuju, mis mu silmi püüdis, oli Dionysuse büst. Dionysus ilutses ka ühe sakrofaagi reljeefil. Just sellises tahaksin, et mind maetaks. Kõige ilusam asi seal muuseumis oli vist aga grupp koolitüdrukuid, kes kandsid kõik koolivormi. Need ilusad asjad nähtud suundusin ma tseremooniale. Esimene pool avatseremooniast oli üpris lühikene, kuna selle jooksul toimus ainult paar kõnet. Akustika oli kehv, kõnedest ma hästi aru ei saanud aga vähemalt saal oli tõeliselt grandiooosne. Pool ajast vaatasin ma kujusi ja reljeefe.
Siis anti meile lõunaks vaba aeg ja just kui instinktilt suundusin ma taas paari sõbraga KFC’se. Teel sinna oleks ma peaaegu surma saanud, kuna siinsed jalgratturid elavad roosa tule põhimõtte järgi ja oleksid mind peaaegu alla ajanud. KFC’s tekkis mul väga oluline küsimus. Miks peaks keegi tulema KFC’se kui ta gravyt ei osta? Kõht täis läksime tagasi, hirm südames, kuna ees ootasd saadikute kõned.
Hirm oli see kord ilma asjata kuna kõnesi oli vähem kui Lübeckis ja nende kvaliteet oli parem. Kuig kogu tseremooniakorraldus oli kehvem oli päeva tõeline tipphetk Põhja-Korea saadiku kõne. Ka mina sain korraks suu lahti teha, kui USA saadik avas ennast küsimustele, ning ma pärisin, et kas ta plaanib lähitulevikus ka võla ära maksta. Üritus läbi, pakuti meile odavat shampust ning me tegime ka grupipildi, kus ma poseerisin söögipulkadega, et ikka võimalikult rassistlik olla. Mina olen nimelt hiina delegatsioonist.
Me lahkusime sellest uskumatult kaunist majast kõndisime mööda ühest tõelisest kindlusest ja võtsime suunaks kohaliku liberaalse linnaosa, kus seadused ei kehti. Koha nimi oli Christiania, ning tegu pidavat olema hipide paradiisiga. Teel sinna jäi mulle lõpuks silma kui palju 7/11 Taanis on. Me käisime ka ühes maiustustepoes, kus slushie maksis 5 krooni nii et metroose sisenesid meie näol umbes 15 inimest, kes olid kõik pidulikult riides ja jõid lolli näoga jääjooke. Väljusime metroost ning Christianiani jäi ainult lühikene teekond. Teele jäi üks kirik vinge torniga, mida ümbritses spiraalselt trepp. Räägiti, et kiriku arhitekt olevat roninud kiriku valmides sinna tippus, saanud aru, et spiraal on valet pidi ja hüpanud alla. Pärast Christiania külastamist pakkus mu sõber välja, et äkki ta hoopis lendas alla sealt.
Christania oli alguses tiba hirmutav koht, kuna narkomüüjad ja nende koerad olid pirakad ja hirmsad. Navigeerusime sealt läbi ning uurisime kultuuri. Minu jaoks oli selline linnaosa tõeliselt vinge. Näha, kuidas elavad inimesed vabaduses oli väga omapärane. Kanepit müüdi seal nagu kommi väikestest lettidest tänavaäärtes. Seal linnas on keelatud jooksmine ja pildistamine. Nendest reeglitest peavad kohalikud rangelt kinni ning viskasid rikkujad välja. Õhkkond oli väga vaba ning ma olen väga õnnelik, et selliseid kohti ekssteerib. Samas tekitas see koht hea vastuargumendi kanepi legaliseerimisele, kuna seal oli selgelt näha, mis juhtub kui suurem osa koha populatsioonist on stonerid. Linnaosana oli ta võimas kontrast, kuid ta ei tohiks kunagi minna suuremaks kui ainult linnaosa.
Lõpetasime selle linnakülastuse ja mina ning mu toakaaslane läksime oma hostiga koju. Teised olevat suundunud geibaari, aga meil oli rahast kahju. Teel koju ostsime supermarketist paar kõige odavamat õlut, et kous ikka midagi teha oleks. Kodus kirjutasin ma valmis eelneva päeva blogi ning jõin õlut. Tundsin ennast tõeliset kulturi osana tarbides kohalikku Walterit. Kuna päev oli väsitav olnud kustusime me umbes kesköö paiku ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar