Toonik

   Hakkas iga nii et otsustasin ajutiselt laiendada oma blogi piire kaugemale reisidest. Kuna õppimise asemel on palju toredam hoopis kirjutada siis vähemalt mingi enesetõestuse nimel otsustasin ma selle siia riputada. Kui homme kodutöid ära ei anna siis vähemalt lühijutt on esitatud. 

Toonik

Külm klaas käes oli ta juba 10 minutit seisnud. Jää küll sulas, kuid klaasi jäi aina tühjemaks. Ta rüüpas iga kord kui ta silmad peatusid. See oli just kui sisse kodeeritud. Ise ta seda ei mõistnud, kuid teravalt teda jälgides võis seda näha. Jook ergutas ta mõtteid, tegi teda rõõmsamaks, kuid ta silmad tegid ta kurvaks. See pilt, mida avaldasid talle ta sinised noored silmad, rikkusid ta tuju oma õnnega. Teda ümbritsev ruum oli täis rääkivaid inimesi oma parimates riietes. Kõik tundsid seal kedagi ja paljud tundsid neid kõiki. Sellised üritused ei meeldinud talle kunagi, kuid ta oli miski pärast sinna sattunud. Mehed, kes rääkisid krediitkaardiga, rikkusid ta joogi maitse ning naised, kes kuulsid vaid raha ja teemanteid, ajasid ta südame pahaks. See polnud esimene kord sellisel karjaajamisel olla, kuid ta lootis, et see jääb viimaseks. Kogu see ümbruskonna jälgimine oli ta klaasi tühjaks ammutanud. Aeglaselt baari poole kõndides riivas ta meeste kuubesi ja püüdis ninaga naiste kalleid parfüüme. Kõik see pani teda kiiremini liikuma, et saada kiiresti uut jooki enda kätte. Ta kartis, et ta mattub enne tühjade sõnade, kallite lõhnade ja odavate pilkude maailma, kui ta suudab endale tuimestavat alkoholi kurku kallata. Õnneks suutis ta saavutada kiiresti sideme baarmaniga, kes oli ürituse üks aksepteeritavamaid kujusi tema jaoks. Barman oli eemal sellest seltskonnast, mitte küll füüsiliselt, kuna ka temale oli kostüüm selga pandud, aga vaimselt. Barman ei olnud vaimselt tühi, seda võis kuulda juba ta hääletoonist, ta rääkimismaneerist ja näha ta pilgust. Tema pilgus oli veel sädet.

Uuesti seisis ta seal, kus oli seisnud enne, uus klaas gini toonikuga käes keerlemas. Ta näkku oli jõudnud ükskõiksuse asemel põlastus, mida ta enam tänu alkoholile nii hästi peita ei suutnud. Võibolla ta lihtsalt ei tahtnud, kuid see jääb teadmata. Nüüd olid ka teised inimesed hakanud tunnetama alkoholi mõju ning julgemad uusrikkad, kes veel ei tundnud selle üritusetüübi külma maneeri hakkasid tantsima esineva bändi ees. Kõik küll naersid, kuid kogenud inimeste pilk mõistis läbi naeru siiski seda tegevust rängalt hukka. Selline eneseeksponeerimine oli rängalt vastunäidustatud, kuna need, kes ürituse hing olid (nii palju kui seda hingeks nimetada sai, mis sellel peol oli. Rohkem oli see kalk kohalolu, justkui seista koos inimesega, kellel pole hinge.), ei olnud ise kas võimelised või piisavalt julgeid samu asju tegema. Nende jaoks oli see veider ning kõik mis on veider tõugatakse eemale. Tema vaatas aga tantsijatest üle. Ta vaatas bändi, kes just kui kettidega aheldatud oli. Laulja silmad, suitsused ja pooleldi suletud andsid mõista, et ta ei kuulu sinna. Kuid siiski oli see esinejatele vajalik, et ära elada. Andekad hoorad.

Kolmas klaas käes vaatas ta kuidas ka vanemad kalad hakkasid oma standarditst välja murdma. Seda oli hale vaadata. Need inimesed olid just kui ostukärud, mis on kaotanud kontrolli. Nende libisemine polnud pikk ega huvitav ning ohvreid see ei toonud, kuid nad ise suhtusid sellesse äärmise piinlikusega. Siis nägi ta midagi huvitavat. Neiu, kes istus üksinda. Tal oli seljas lihtne must kleit. Valgustpeegeldavalt blondid juuksed olid seotud krunni ilma erilise hooleta. Tüdruku nägu oli noor, just nagu ka tema oma, kes teda vaatas. Neiu peas mängis teine rütm, kui bändi oma, seda oli näha tema jala õõtsumisest. Kui neiu oma väiksele publikule selja keeras, võis sealt näha kuklast veidi all pool pentagrammi tatoveeringut. See hetk sai ta aru, et tüdruk, keda ta vaatab, saab talle saatuslikuks. See oli esimene kord õhtu jooksul, kuid ta ei joonud tüdimusest vaid ärevusest. Jääkülmas käes, mis jooki hoidis, oli esimest korda õhtu jooksul värin. Ta jõi lonksuga põhjani jälgides pingsalt seda neiut, kes ei tundunud isegi tajuvat, et kellegi silmad tema saladusi teada saada üritavad.

Klaas tühi pidi ta leti juurde naasma. Seekord oli saba pikem või tundus talle lihtsalt nii. Ta oli kärsitu. Koht, kus ta oli ennist seisnud, kutsus teda tagasi. Lõpuks oli ta märganud inglit deemonite hulgas ning ta ei kavatsenud seda käest lasta. Kui ta tagasi jõudis oli aga midagi muutunud. Tüdruk, kes ta pilku oli köitnud rääkis kellegagi. See oli mees oma hilistes kahekümnendates ilusas ülikonnas, kalli soengu ja veatult ajatud hambega. Tema silmades peegeldus odav iha, mida tunuds ka nägevat ka tüdruk, kes teda pilkavalt vaatas. Mees aga oli kas liiga juhm või liiga naiivne, et sellest aru saada. Peale midagi, mis mehe huulilt lipsas, keeras neiu talle naerdes külje ja see hetk nägi ta oma publikut. Mees, kellele oli õlg keeratud ja üks uks igaveseks suletud, kõndis saba (või midagi muud) jalge vahel nördinult minema, proovides seda mitte välja näidata, kuid alati, kui naine näitab oma ülemvõimu mehe suhtes, elab mees seda rängalt üle. Ilusa soengu jaoks oli lugu lõppenud, kuid kellegi muu jaoks oli see just alanud. Neiu näole kerkis naeratus, talle omane ja pilkav ning ta keeras pilgu ära. Taas jõi vaataja suure sõõmu. Ta lootis, et see kustutab selle valu, mis pilkude kohtumine ta sisse oli raiunud. Just kui uhiuus nuga oli käinud läbi ta sisemusest koos selle pilguga. Kuid see ei peatanud teda. Ta vaatas üksisilmi edasi. Pilgud kohtusid veel paar korda, selles mängus, mida tüdruk mängis teadlikult. Klaas tühjenes ootamatu kiirusega, kuna leegid lõid ta sees üles iga pilguga.

Baaris polnud enam järjekorda, üldse oli inimesi kuidagi vähemaks jäänud. Uus klaasitäis hangitud läks ta tagasi oma kohale, kuid kui ta vaatas sinna, kus tüdruk oli istunud tabas teda väga halb üllatus. Koht, mida kord oli täitnud see valgus nii pimedal peol oli nüüd okupeeritud tühjuse poolt. Ta hakkas ringi kõndima. Igal pool vaatas inimeste vahel, lootes veel kord näha seda naeratust, mis teda puudutanud oli. Kõik teised naised üles löödud ja kaunid kahvatusid mälestuse kõrval, kui ta läbi rahvasumma kõndis. Paljud istusid, kuid keegi istujatest polnud see, keda ta otsis. Siis äkki vilksamisi läbi akna nägi ta tänaval kõndimas just seda sama neiut. Neiu heitis talle pilgu, justkui ta oleks teadnud, et on jahitav. Naeratus, mis läbi klaasi otsijani jõudis, oli võimsam kui kõik varasemad. Ta jõi klaasi põhjani, viskas selle nurka ning jooksis ukse poole, mis oli ruumi teises nurgas. Pagedes sellelelt tühjuse paraadilt ignoreeris ta täielikult kõiki, kes suurte silmdega teda jõllitasid peale seda, kui klaasi klirin oli tuppa vaikuse toonud. Ta jooksis hoolimata oma mantlist, mis oli jäänud garderoobi. Ta lihtsalt jooksis. Võtnud suunaks selle tänava, kuhu ta oli näinud neiut kadumas läbi akna tormas ta hoolimata inimestest, kelle ta pikali jooksis. Tänav, kuhu ta jõudis oli pime, ning niiske sügisvihmadest. Ta jooksis mööda seda edasi, kuni jõudis selle lõppu. Seal ta seisis. Vaadates ümberringi kõrguvaid vanu tööstushooneid, mis nüüdseks olid mahajäetud. Ta seis täielikus hämmingus kõige suhtes, mis oli just juhtunud. Kõik tundus nii ebamäärane, nii võimatu.

Ta seisis jälle, selg vastu posti, käes külm klaas. Suur saal oli peaaegu tühi. Ta lihtsalt vaatas seda kohta, kus alles mõni tund tagasi oli istunud see tüdruk. See tüdruk, kes sõi ennast oma kavalusega ennast igavest ta mällu, kuna oli teda mängus võitnud. Klaasis ei olnud enam toonikut.