Ma ärkasin selle peale, kui mu host astus uksest sisse, et kontrollida, kas me magame veel. Ta teatas, et uksest väljumiseni on 15 minutit. See lõi nii minu kui mu toakaaslase silmad pärani ja mina tormasin esimesena dušši alla. Kiireim dušš ever tehtud, pesin hambad ja lendasin tuppa. Mõtteline teatepulk ülevõetud jooksis mu toakaaslane vannituppa ja mina hakkasin ebainimliku kiirusega ülikonda selga panema. Kui minul oli ülikond seljas jõudis toakaaslane tagasi ja kuna meil oli veel tervelt kolm minutit otsustasin ma proovida, et äkki ma jõuan habeme ära ajada, kuna nägu vohas juba Harry Potteri seeriast tuntud keelatud metsa mõõtmetes. Hoolimata erakordsest kiirusest, millega ma oma näo puhtaks pügasin, sain ma vannitoast väljudes teada, et meil polnud enam mingit lootust rongile jõuda. Õnneks nõustus isa meid ära viima.
Autos vorpisime toakaaslasega koos lipsusõlmi ja siis rääkis ta mulle oma eelnevast õhtust. Ta olevat läinud vannituppa hambaid pesema, siis aga näinud nurgas kappi ja otsustanud vastu seda magama jääda. Peale seda kui vanemad olid minuteid ust üritanud lahti saada ärganud ta üles, läinud uksest välja, soovinud neile head ööd ja tuima näoga voodisse magama tulnud. Sellest järeldasin ma, et O. P. Anderson on tõesti väärt jook. Siis vaatasin ma hetkeks aknast välja ja avastasin, et isa sõidab kooli väga toredat teed mööda, mida ääristasid metsad ja rohumaad. Siis saime kuulda, kuidas isa Volvole vihasemad hääled peale kruttis ja taas jõudsime me loetud minutid enne töö algust koolimajja. Istusin kommitees maha ja palusin adstaffilt vett. Kui ta oli mulle topsi täis kallanud vaatasin ma talle paar sekundit tõsise näoga otsa ja siis käskisin lihtsalt kogu kannu lauale jätta. Punane vein ei olnud minu vastu hell. Päeval söömas käies nägin ma juba sööklas ettevalmistusi, mida tehti öösel koolis toimuvaks peoks. Kommitees tegin taas head tööd ning ka pea paranes lõpuks.
Koolist lahkusid meiega koos mõned meie hosti sõbrannad, kes pidid meie juurde soojendama tulema. Käisime kõik koos alguses läbi söögikohast, kus host tegi välja minule ja mu toakaaslasele pitsa. Seal söödud läksime poodi, kust host tegi soojendamiseks välja kasti õlut. Selle pidime mina ja mu sõber koju tassima, kuid see oli seda väärt. Kodus panime õlu nurka ja mina läksin pesema. Kuna õlle tassimisega olin läbi higistanud oma valge särgi pidin peoks selga jätma t-särgi. Õnneks on särgil pilt batmanist, mis tegi asja arvestatavaks. Riided seljas kirjutasin toakaaslase pesust oodates paar rida blogi. Siis tuli tema, me laulsime oma toas natukene Cohenit ja siis otsustasime teistega liituda. Avasime pudelid ja pidu läks käima. Soojendamas oli üks tõeliselt kena tüdruk. Ta ei olnud taani verd, kuna ta nahk oli tumedapoolsem, ta silmad olid pruunid ja ta juuksed olid mustad. Ta oli mulle alguses piiritult ilus, kahjuks kui me lahkuma hakkasime avastasin ma, et ta on väga väga väga lühike. Soojendama tuli ka USA suursaadik, kes lubas, et järgmisel päeval proovib ta minu resolutsiooni toetada. Saabus ka üks eestlane juurde meie seltskonda, kes oli eelnevalt tükk aega ukselt uksele käinud, kuna ei teadnud kus õige maja on. Siis aga nägime, et oleks õige aeg rongile liikuda ning ma pakkisin oma mantli tee peal joomiseks ja jagamiseks odavat õlut täis. Tee peal oli teemalauluks Coheni Hallelujah, mille esimest salmi sai kümneid kordi lauldud.
Lõpuks jõudsime me kooli ja hakkasime pidutsema. Seal sai tantsu ja tralli ning näha oma tuttavaid igal pool. Isegi Eestist kaasa võetud õpetajad vilksasid korraks seltskonnast silma. Kahjuks pidi kooli pidu lõppema juba varakult, mis tõttu otsustasime me toakaaslasega liituda paari eestlase ning nende hostiga Helsingoris. Ma pidin külastama enne väljumist vetsu, mis tõttu said mu kaaslased edumaa. Neile järgi joostes ei märganud ma tee peal põõsast, mis oli ühe kallaku peale ennast kavalalt pimedusse peitnud. Põõst üle joosta proovides jäi mu üks jalg sinna kinni ja ma lendasin näoli, tõmmates kriime üle näo ja käte. Valus ei olnud ja mulle meeldis täitsa see jälg, mille põõsas mu näkku oli jätnud nii et läksime lauldes edasi rongi poole.
Rongiga sõitsime Helsingori, kus paar ööd tagasi oli olnud pidu ning hakkasime külastama baare. Kahjuks visati meid baaridest välja, kuna mõned seltskonnas ei olnud veel 18 täis. Tee peal ühest baarist teise sai meie sõprade host kokku sõbraga. Ta hakkas rääkima ja meil polnud selle vastu midagi. Kuid üks moment ei viitsinud me enam tänava keskel vegeteerida ning üks meist läks hostilt küsima kuna me edasi liigume. Selle peale ütles hosti vestluspartner, blond ning silmnähtavalt ärahellitatud poisiklutt, et me oleme kõik realsed sitapead. See mulle ei sobinud ning ma ütlesin talle, et nii pole tore öelda. Naljaga pooleks lisasin ma, et meid on siin rohkem, mis tõttu pole mõtet meid mõnitada. See ajas ta kurjaks ning ta haugatas mulle väga tõsise näoga, et üks kõne ja neid oleks kohe rohkem. See kolmanda klassi vaidlusargument ajas mind naerma ja läbi naeru pigistasin ma välja, et minu vend on karates ka käinud. See ajas ta väga vihaseks ning ta ronis mulle näkku, ilmselt lootes, et ma lükan saba jalgevahele ja kummardan ta suursuguse tuka ees maha. See ajas mind veel rohkem naerma, kuid siis tulid ilmselt meie mõlema õnneks minu sõbrad vahele. Ta küll rahustati maha aga me nägime kuidas kohe meist eemale minnes haaras ta telefoni. See oli hea märguanne mulle ja mu sõbrale koju ära minna.
Me istusime rongis, ikka veel adrenaliinist täispumbatud, ja hakkasime kõrval istuvate meestega rääkima, kes olid silmnähtavalt purjus. Nad ütlesid, et olime teinud väga õigesti ja õpetasid meile kõige tähtsama teadmise igaks reisiks. “Just fuck off.” Oma peatuses tegimegi seda rongist. Nad olid toredad mehed ja nii pea nad mul meelest ei lähe. Kõndisime toakaaslasega koju, seal jõime veel kaks õlut. Seekord ma veendusin, et äratus oleks õige ja me uinusime, seekord mõlemad voodis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar