Lükkasin oma kohvri ja koti pagaasnikusse ja istusin kell 6.03 taksosse. Taksojuht oli vanem mees, kes oma välimuselt meenutas veidi Jüri Vlassovit. Teel sai temaga mõnusalt juttu puhutud ja vaateid klienditeeninuse ning lennufirmade töötoodika alal vahetatud. 6.15 Olin ma lennujaamas, haarasin sama pädevalt kohvri, kui ma ta sinna visanud olin ning tatsasin eesuksest sisse sõprade juurde. Esimese asjana andsime pagasid ära ja läbisime turvakontrolli. Taas olin ma täiesti puhas poiss ja läbiotsimist vajalikuks ei peetud. Püksid küll ähvardasid langeda, kuid ma suutsin asja kontrollida.
Teisel pool kontrolli võtsin kindla kursi värvale, kust meie lend hiljem väljuma pidi ja hakkasin lugema. Üks peatükk hiljem hakkas aga mu kõht tegema nii koledaid hääli, et ma olin sunnitud investeerima taas lennujaama paninisse. Seejärel nautisn ma viimaseid hetki m-interneti ning vaatasin telekat, kuna ma ei suutnud lugemisele keskenduda teadmisega, et telekast mu kõrval mängib Tom & Jerry. Vahepeal oli kuulda eesti keelseid tõlkeid, mis olid piinarikkad, kuid see mind ei morjendanud. Lõpuks jõudis ka kätte aeg minna lennukisse.
Tegu oli Air Balticu lennuga. See ei olnud tore fakt, kuna istudes lennukisse oli seis kitsam kui kilukarbis. Kuna me lendasime Kopenhagenisse üle Riia, loeti meile kõlaritest kõiki tekste ka läti keeles. Läti keel on just kui soome ja vene keele taandarenenud poeg. Kahjuks aknaalust kohta mul ei olnud, mis tõttu ei tule mingit taaskordset pikka pilvede kirjeldust. Hoovõturajal sõitis piloot slaalomit, kuid ma teadsin, et tegu on Air Balticuga, nii et ma ei olnud väga pettunud. Lennuki tõusmise käigus juhtus aga minu jaoks midagi uut, nimelt lõi läbi kogu kogu lennuki roosa valgus päikesetõusust, mis tegi olemise äärmiselt hubaseks. Siis löödi tuled põlema ja Air Baltic oli taaskordse asja minu jaoks rikkunud. Reis Lätti oli päris lühike ning see möödus päris kiiresti Beethoveni 9. saatel. Maandumine oli minu jaoks mõnus üllatus, kuna udu oli väga paks, ei näinud ma maad enne, kui lennuki kokkupuude sellega mind raputas. Lennukist väljumise ajal märkasin ma, et minust kaks rida taga pool istus kurikuulus eesti esipoliitik Ansip. Mul oli tiba kahju, et lennukis polnud kive, millega teda visata, mis tõttu jätsin mõtted temast sinna paika.
Siis silkasime me läbi Riia lennujaama, kuna järgmise lennu pardale minek juba käis. Jõudsime õigeaegselt ja läksime läbi piletikontrolli, kes ei vaevunud meie dokumente vaatama. Buss, mis meid lennukisse sõidutas, oli nirum, kui number 13 buss Tallinnnas, mille liin viib läbi Lasnamäe. Lennukis oli mind õnnistatud seekord aknakohaga ning mu pinginaaber oli taas see sama pisemat kasvu sõber, kes ka Tallinn-Riia lennul minu kõrval istus.
Ronides lennukiga järjest kõrgemale nägin ma veel pakse metsu, mis paiknesid justkui maase küntud järvede ääres. Kaua ma kahju seda jälgida ei saanud, kuna pilved olid väga madalal ning peatselt oli alla vaadates näha vaid pilvede pehmeid kujusi. Terve lennu aja vaatasin ma filmi, mis tunni ajaga avaldas mulle muljet, kuid kahjuks jäi tänu maandumise algamisele pooleli. Maandumine kestis pikalt ning ma sain vaadata all liikuvat merd. Meri oli rahutu, just kui närviline. Hallil pinnal liikus palju väikseid korrapäratuid laineid. See pilt köitis mind terve maandumisprotsessi aja. Siis puutusid rattad maad ning me olime Taanis. Lennuväljal ringi sõites haaras mu pilgu üks üksik kuusepuu, mis keset maandumisradau väga omapärane välja nägi. Tema olek tekitas minus tiba melahoolse tunde.
Kopenhageni lennujaamas oli esimene asi, mis mulle silma jäi üks hinnasilt. See hinnasilt rippus kokakoola masina sees ja näitas väikse koola hinnaks 25 taani krooni. See on umbes kolm pool eurot. See pani mind mõistma neid jutte, mida mulle enne reisi räägiti taani hindade eepilisusest. WC’s käies leidsime me, et üks pott oli kinni situtud ja vesi sealt enam alla ei läinud. Ilmselt ka see mees, kes selle korda saatis oli vaadanud korraks hinnasilte, mis olid tal põhja nii alt ära tõmmanud, et ta lihtsalt lasi poti kinni. Kohalik peldik külastatud, korjasime me kaaslastega oma kotid lindi pealt kokku ja läksime rongipileteid hankima. Seni kuni õpetajad piletitega tegelesid, kroonisid mõned mu kamraadid ennast burgerikuningateks ja hakkasid nägu täis toppima. Kui nemad oma eine lõpetasid, läksime me rongi peale.
Rongid on siin äärmiselt vaiksed ning rongides on wifi, mis on äärmiselt tore. Rongisõit pearaudteejaama ei kestnud kaua. Seal andsime me oma pagasid hoiule südantlõhestava 50 krooni eest. Raudteejaam iseenesest oli kaunis hoone. Tänu ilmale, mis see päev valitses, oli ta küll üpris nukker, täis ruttavaid vihmast tusedaid inimesi. Kuid kõrge lagi, punastest tellistest seinad ja üleüldine ruumikus tekitasid sellest siiski minujaoks põneva hoone.
Me kõndisime raudteejaamast välja ja meid juhatati ühe kohaliku poolt peatänavale. Tee peale jäi suur tsirkuse park, mis kõledas sügisvihmas jättis oma tuledega päris kõheda mulje. Üle ühe väljaku minnes jäid mulle silma grandioossed ehitised, nagu näiteks Palace Hotel, mille välimust ja uhkust rikkus minu meelest sinna külge pandud suur McDonaldsi reklaam. Mööda peatänavat jalutades torkas mulle silma mänguasjapoodide rohkus. Me kõndisime mööda kolmest tundmatu nimega poest, ühest Disney ja ühest Lego poest. Peatänaval sai minu jaoks ka selgeks, mis on kõige naljakam taaanikeelne sõna. Minu jaoks on see sõna “tilbud”, mis peaks tähendama Google translate väitel “pakkumised”. Järsku jõudis mu kõrva midagi väga huvitavat. Nimelt mängis üks teeäärne kirik oma kelladega mingisugust ilusat meloodiat. Lõpuks jõudsime me mingi keskuse kõrvale, mille me leppisime kokkusaamiskohaks ja meile anti paar tundi vaba avastamist. Seepeale tormasime mina ning paar kamraadi tuldud teed tagasi, kuna kõhud tegid põrgulärmi ja tänava alguses möödusime me enne Taani ainsast KFC’st.
KFC’se liikudse tegime me siiski mõned peatused. Disney pood oli esimene peatus. Selle poe sees olemine tegi mind nii lõbusaks, et ma lihtsalt ei suutnud mitte naeratada. See tähendas, et oli õige aeg lahkuda. Järgmine peatus oli kommipood, kus riiuleid täitsid igasugused imelised kommid. Silmad täis imet käisime me seal ringi ja hoidisme käega rahakotist kinni, et raha ise letile ei hüppaks. Kolmandaks peatuseks sai Lego pood. See oli nii ilus tagasitulek lapsepõlve. Lisaks sellele olid seal poes ka erakordselt toredad töötajad. Rohkem peatuseid me teha ei suutnud ning me triivisime uhkelt KFC’se. Seal valisime ühe sõbraga kahepeale sobiva ämbri, lõime rahad kokku ning tellisime endale kena koguse kana. Kana kõrvale ostsin ma ka muidugi lisaks ühe topsi kastet. See kaste maitseb nagu rasv puljongiga aga mingil tundmatul põhjusel on ta KFC elamuse väga tähtis osa.
Kõht täis kõndisime me tagasi Lego poodi, sest üks müüa oli meile lahkumisel öelnud, et me võime tagasi tulla ja legodega ehitada. Me võtsime selle pakkumise vastu ja kahe sõbraga läksime me sinna ehitama. Me ehitasime seal tund aega. Ma tundsin ennast taas nagu noor Oliver, kes oli legodest uskumatult vaimustuses. Kahjuks oli meie mänguaeg piiratud ja me pidime naasma kohtumispaika. Sealt suundusime me ühte inglise pubisse, mis paiknes raudteejaama läheduses. Ma tellisin seal ühe õlle 55 krooni eest ja jõin seda kaks tundi, sest mul oli rahast väga kahju. Seal baaris oli väga mõnus õhkkond ja mõne üksiku erandiga mängiti seal head muusikat. Kahjuks visati ka üks tore vanamees välja, kuna ta oli liiga purjus ja vali. Seda sama vanameest nägin mina veelkord raudteejaamas, kui me lõpuks rongile läksime, et oma võõrustaja perega kohtuda. Kaks tundi pubis istutud läksime me raudteejaama. See üks õlu oli mulle siiski kergelt pähe hakanud nii et mõtted muutusid tiba melanhoolseks. Raudteejaamas hankisime oma pagasi hoiukappidest ning läksime rongile.
Kohale jõudes pidime me veel veidi ootama, kuni meie pered jõudsid ning siis ma lõpuks sain teada, kes mind võõrustab. Tuli välja. et mind ja ühte mu sõpra võõrustab sama inimene. Üks tüdruk, kes on lapsendatud vietnamlane. Ta tundus rõõmus olevat meie saabumise üle. Me sõidsime ta isa autoga nende elamisse, tee peal tiba juttu puhudes. Pere, kelle juures me nüüd kamraadiga pühapäevani elame, elas ilmselgelt rikkas rajoonis. Majad olid kõik kaunid. Majas näidati meile meie toa asukoht ja paljastati fakt, et me magame samas voodis. Mind see ei morjendanud kuna ma pean seda inimest enda heaks sõbraks. Loodan, et ka tema ei pea seda liialt hirmsaks. Seadsime ennast toas sisse ja mina alustasin natukene kirjutamisega, veidi aega hiljem meid kutsuti sööma ja me vestlesime perega. Peale sööki istusime mina, mu sõber ja meie võõrustaja meie toas ja jõime õlut. Üks õlu all otsustasime semuga, et ainult ühest õllest ei piisa esimese õhtu tähistamiseks ning me läksime supermarketisse. Sealt ostsime mõlemad paar õlut üllatavalt normaalse hinnaga. Neid juues tuli meie hosti üks sõbranna seltskonda. Ma mäletan, et ta oli äärmiselt kena, kuigi ma tema nägu enam ei mäleta, ja ma mäletan tema pilku, mis just kui puuris minu silmi, kui meie pilgud kohtusid. Siis ma aga hirmutasin ta ära kui ma oma teise õlle pudeli puruks lüüa otsustasin ning me suunudsime hosti ja sõbraga koju. Teel koju sattusin ma hoogu ühes vestluses meie võõrustajaga immigrantidest ja ma jäin oma hääle viimasest osast ka ilma. Esimest korda suutsin ma ka koduteel avalikult Taani pinnal urineerida. Saab selle oma check-listist maha tõmmata. Kodus oli meie äraolekul kadunud elekter, mis tõttu me enam kaua üleval polnud ning uni oli õhtul väga magus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar