O. P. Anderson

Ühel ööl Taanis juues sattus minu ja mu sõbra kätte pudel kohaliku odavat alkoholi. Peale lonksu võtmist tegime me sõbraga kokkuleppe- tema kirjutab sellest joogist luuletuse ning mina lühijutu. Mu lühijutt sai valmis ja ühe tuttava soovitusel panen selle lookese ka siia: 

“Anna siia poole ka!” Hõikas Timo Karlile, kui nad poest välja astusid. Karl hoidis enda käes pudelit, mida kaunistas silt O. P. Anderson. Kolm nädalat rasket tööd oli vilja kandnud ja Timo oli kindel, et täna saab ennast palga õigesti ära kasutada. Kuna Karl ei suutnud julguse eliksiiri pudeli sildi jälgimist lõpetada, rabas Timo selle talt käest. Siis sai ta aru miks Karl eelnevalt reageerida ei suutnud. See pudel oli tõeline aare. Sildi peal jooksid read pudeli ajaloo kohta just kui elavalt. Ta luges need read läbi meelde jätmata, mis seal kirjas oli. Ta lihtsalt luges, selleks et  lugeda. See pani teda ennast hästi tundma. Lugemise ajal jälgis ta pudelis liikuvat vedelikku, mis pidi tegema ta õhtu suurepäraseks. Siis suutis Timo oma pilgu lõpuks pudelilt lahti rebida ning peitis selle kiirelt põue, et pudeli võlu uuesti võimust ei võtaks.

Timo palus “anna mulle see pudel, ma lihtsalt soovin seda hoida.” Kuid Karl keeldus. Ta ei teadnud täpselt, miks ta keeldus, ta lihtsalt ei saanud pudelit kaotada. See oli just kui võimust võtnud tema üle. Nad jõudsid Timo elamisse, mis oli väikene maja. Läbi koridori suundusid nad Timo tuppa. Ta tuba oli suur ja veidi kõle. Seina ääres seisis luitunud diivan, mille seljatuge kattis õrn tolmukiht. Laes rippus üksik lambipirn, mida ei ümbritsenud sirm.  Seinad olid kollakad, kuigi ilmselt, kui Timo vanemad maja ostsid oli seinu katnud just kui inglite valatud valge puhtus. Toa kaugemas nurgas seisis üksik kirjutuslaud, mille Timo oli lapseeas täis sodinud.

Karl istus diivanile, ning võttis põuest välja pudeli. Timo seisis seljaga, kuid ta tundis seda muul tasandil, et pudel on nüüd paljastatud. Ta keeras kiiresti ümber ja kõndis diivani juurde tema kõrvale.

“Luba mina avan.”

“Ei.” vastas Karl.

“Mina maksin suurema osa!”

“See on juba minu käes, miks see sulle nii tähtis on?”

“Lihtsalt anna siia!” nähvas Timo juba veidi tigedalt.

Selle peale ulatas Karl pudeli Timole, kuid ta tegi seda väga rahutult, väga ebakindlalt ja äärmiselt vastumeelselt. Timo keeras aeglaselt korki kuni käis kraks. See läbistas kõrvu ning mõlemast noorest käis läbi just kui valulöök. Nad oleksid nagu aimanud, et see kraks on viimane alkoholi pudeli avamise heli, mida nad iial kuulevad.

Karl küsis loa esimese lonksu saamiseks, aga oli juba liiga hilja. Timo oli tõstnud pudeli suule. Kuldse tooniga vedelik voolas pudelist üle tema huulte ja ta ei tahtnud kunagi lõpetada. Ta tundis kuidas see vedelik äratas kogu ta keha elama. See täitis teda näiliselt lõputu soojusega. Karl ei talunud seda enam, et tema jäetakse selles suurejoonelises armastusloos vaid kõrvalseisjaks ja rebis Timolt pudeli käest. Timo ei saanud korraks aru mis oli juhtunud ning tundis, kuidas midagi tema sees suri. Nüüd voolas see kaunis vedelik üle Karli huulte ja ka tema elas läbi neid tundeid mida eelnevalt oli tundnud Karl. Siis aga lõi alkohol teda liiga tugevasti ja ta pidi pudeli huultelt ära võtma.

Nad jätkasid vahetustega joomist nagu sõltlased. Iga lonksu lõpus lakusid nad pudelikaelagi puhtaks et viimseidki lonkse kätte saada. Nad ei vahetanud sõnagi ja jälgisid ainult pudelit. Järjest lühemaks muutusid lonksud kuna järjest rahutumaks muutusid joojad. Nad haarasid pudelit käest kätte nagu metsloomad, kes võitlevad söögi pärast. Järsku sai Karl aru, et Pudelis on ainult ühe lonksu jagu jooki alles. Ta haaras pudeli järgi kuid Timo ei andnud. Ta hoidis seda oma käes ning jälgis seda. Timo tõstis pilgu pudelilt Karli näkku. Ta jälgis sõnagilausuamta kuni Karl ikka veel pudelit kätte saada üritas. Ta viis käe vaikselt taskusse ning tõmbas välja hõbedase taskunoa. Karl ei märganud seda, kuna ta silmad olid nii kinni pudelil, mida hoidis ühes käes Timo. Timo surus aeglaselt kuid kindlalt taskunoa Karli kõrri. Karli veri, mis oli muutunud värvilt kollakamaks, kui lihtsalt punane. See pritsis üle kunagiste lumivalgete seinte. Ta hoidis endiselt pudelist kinni kuigi seinad olid vahetanud juba värvi. Karli haare nõrgenes ning ta vajus põrandale, mida kattis hall vaip. Timo, kelle pilk oli nüüd suunatud maas lamavale kehale tõstis pudeli huultele ning jõi lonksu, mis lõpetas pudeli.