Hannover 3 Kaevurmati

Hommik oli varajane ja seetõttu nukker. Kuid sellest hoolimata tuli võta jalad alla ja kihutada hauptbahnhofi, kus pidime kokku saama ülejäänud klassiga ja alustama järjekordset seiklust. Hommikul märkasin ma rongus kohutavalt palju huvitavaid kujusi. Parimaks näiteks saan tuua madala juuksejoonega Lebroni ja kolme lõuaga Snookie. Rongi aknast välja vaadates sai mulle selgeks kui väga kohalikud armastavad punaseid telliseid. Neid oli siin igale poole suurtes kogustes sokutatud. Lisaks sellele võlus mind üks rongipeatus, mis oli täiesti täis soditud graffitiga. Muidu oleks see võibolla tiba kehvasti mõjunud aga antud juhul oli tegu tõeliselt kauni tänavakunstiga. Rongist maha tulles jäi meil veel väike maa kõndimist hauptbahnhofini ja seda läbides märkasin ma väikest poekest, mis kummitab mind siiani. Tegu oli “Muffinparadisega” ja ma pean tunnistama, et selle poe sisu tõesti tundus paradiisina.

Seltskonnaga saime kokku rongipeatuses kust pidime asuma teele mingisse väikelinna, kus oli plaanis külastada kaevandust. Grupiga kohtudes aga sain taas kinnitust faktile, et Rain on sitaratas. Muidu ma siin blogis isklikuks ei lähe aga Rain on sitaratas. Asusime rongiga teele ja esimene asi, mis mulle peagi silma jäi oli üks täissoditud rong. Ta oli omamoodi ilus. Tee peal aknast välja piiludes jäi silma ka kohalik Lasnamäe oma kõrgete paneelhoonetega. Üldse jõudsin ma teel palju peale mõelda sest mul polnud oma muusikat kuna Rain on halb inimene. Kas ma mainisin juba, et Rain on sitaratas? Kui ei, siis Rain on nibunägu.

Järsku kihutas meist mööda teine rong ja ma jäin süavalt mõtesse selle üle kui imelik sündmus see on. See kui ma võisin sekundimurdosaks näha oma võimaliku tulevast sõpra, tuttavat või lausa abikaasat. Selle mõttelennuga lõin ma head 10 minutit surnuks. Kui ma sellest taastusin hakkasin ma märkama ümberringi asetsevat loodust, mis oli tõeliselt hingemattev. Väiksed külakesed punaste katustega. Üksiseisvad puud teede ääres, mis olid nii perfektsed, et igaüks neist sobiks mõne veinipudeli sildile või kuhugi logoks. Kõige tähtsam olid kauguses paiknevad mäed, mis olid kaetud paksude metsadega. Metsad lausa nagu oleksid palunud, et ma neisse ära eksiksin. Tõeliselt vapustav vaatepilt avanes mulle. Seda oleks suurepäraselt saatnud näiteks The Nationali melanhoolia, mida ma kahjuks kuulata ei saanud sest Rain on türanina. Mida edasi sõit läks seda lähemale jõudsid mäed ja seda rohkem võlutud ma neist olin. See moment kui me sõitsime läbi kahe mäe vahelt tundus tõeliselt maagiline.

Peale looduse nägin ma ka seda, kui tõsiselt võtab Saksamaa rohelist energiat. igal  pool oli näha tuulikuid ja paljud eramajad olid kaunistatud päikesepaneelidega. Kohale jõudes oli juba esimene pilk võluv. Raudteejaam oli järjekordne vana hoone, mille sarnaste nägemisega ma juba harjunud aga millest ei ole ma veel tüdinenud. Teine asi, mida ma märkasin oli mingi kohalik rokkar, kes minu jaoks jaama palju huvitavamaks tegi. Siis panime jooksu, et jõuda bussile mis pidi viima meid kaevandusmuuseumisse. Bussiga sõitsime mööda Schilleri koolist ja Platoni restoranist. Nägemata jäi vist ainult Hemingway baar. Kaevanduses lükati meile kollased kiivrid pähe ja kohe maa sisse. Maa sisse saime rongiga. Eriti vinge kollase masinaga oli tegu mille iga kapsel nägi välja nagu surmaotsus. Ilma kiivrita oleks see rongisõit minujaoks lõppenud ilmselt üpris veriselt. Tegime siis tiba tutvust kaevurite tööga. Tõstsime mingit maja kokku, koristasime põrandat, saagisime puid ja panime kive järjekorda. Siis läksime sööma. Lõunaks oli mu elu kõige magedam pasta carbonara. Hetkeks oli juba tunne, et meie kooli Nadja oli ka pagasis kaasa veetud. Siis läksime tagasi maaalla, kus sai tutvust tehtud ühe ülbe puuriga ja lähemalt uuritud plahvatuse detaile kaevandamisel.

Kui olime maaalt väljas kõndisime läbi kohaliku pargi ja mulle hakkas silma üks armas jõgi, mida ma kahjuks lähemalt uurima ei jõudnud. Siis tegime peatuse ühe tõeliselt võimsa mõisa ees. See oli nii hämmastav ehitis, et ma lihtsalt vaatasin seda umbes 10 minutit. Seal ees oli ka just lõppenud pulm. Selles kohas toimuks minu unistustepulm. Kuid järsku rikkus momendi perfektsust see, kui ma nägin ühe mõisa ees seisva kuju külge, kuhu oli soditud ringi sees A, pealuu ja tekst “Piracy”. Anarhia anarhiaks aga mis kuradi väidet sa üritad teha, kui sa midagi sellist sellisesse kohta sodid. Imbetsillid olid taas edukalt mu tuju rikkunud.

Edasi suundusime sööma ja kuna teised võtsid suunaks McDonaldsi tundus mulle, et jään nälga. Õnneks aga nõustus Matu minuga Dönerit sööma tulema sest tema pole pasavedur nagu Rain. Rongijaamas seistes nägin endiselt neid silmapiiril kõrguvaid metsavaipadega mägesi. Hämmastav vaatepilt, mis püsis ka esimesed 10 rongisõidu minutit, mida oleks suurepäraselt saatnud The Doors, mida ma ei saanud kuulata sest Rain on persekott.

Siis kui peale sõitu kodus käidud suundusime maailma suurima persekolli juurde peole. Seal tegin tutvust veiniga ja peale pikka pidu tuli ka uni nii et suunudsin koju magama. Uni tuli eriti magus kuna vein oli peas ja ipod lõpuks minu taskus.