Käes oli taaskordne raske hommik. Seekord tegi seda siiski tiba ilusamaks fakt, et kuna ma hommikusöögilauda ennast vedada ei jaksanud toodi hommikusöök mulle voodisse. Nagu see ütlus kord juba oli “Kui Muhhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi Muhhamaedi juurde, kui piisavalt oodata.” Mu õnn jäi aga üürikeseks kuna hommikusöögiga kaasnes teade, et tunni aja pärast astume me välja. Söök söödud käisin pesus ja kirusin fakti, et Saksa vannitubades on aknad alati lahti. Soe dušš oli mu ainus päästja tollel hetkel. Peale pesu jõudsin ma veel 5 minutit magada ja siis pidin liikuma raekoja tagusesse parki, kus sakslased alustasid eelmisest õhtust üle jäänud alkoholi lammutamist.
Tiba imelik tunne oli veini rüübata kell 14 hommikul kuid ma ei hakanud vastu vaidlema sest reisil olles proovin võtta asjast täit kultuurielamust. Poisid tegid väikse pissipeatuse pargipõõsas ja liikusime poe suunas, kust sakslased tahtsid osta lisaalkoholi. Avalik kusemine on kohalikel ikka kohutavalt tavaline sest kui ma endale kohta otsisin, leidsin ma tänu sellele, et üks teine kutt oli seal just lõpetanud. Poes käidud liikusime rongile, et kokku saada teiste sakslaste ja eestlastega, et liikuda edasi kehva muusika üritusele.
See kontsert oli kogu Saksamaa reisi madalpunkt. Algas tunniajase rivisseismisega, kus kadus mu igasugune peomeeleolu. Siis tuli seista jäises vihmas ja kuulata saasta muusikat. Kohal pidi olema küll 25 tuhat inimest aga see ei olnud väga oluline number arvestades, umbes 24 500 olid väga koledad. Seal pidin ma seisma 5 tundi. 5 TUNDI. Lugeja, kas sa saad aru, mis tunne on lõdiseda külmas ilma igasuguse peomeeleoluta 5 TUNDI?!?! VIIS TUNDI! Mu paremal käel on 5 sõrme. Iga tund tohiksin ma nagu langetada ühe sõrme. VIIS TUNDI kuulasin ma kehvasi räppareid. 5 tundi selleks, et mu sakslane kuulaks ühe laulu Sean Paulilt.
Kui põrgu sai läbi suundusime me Oskari sakslase juurde jalgpalli vaatama. Tegu oli ju sakslaste jaoks tähtsa mänguga. Mina valisin poole selle järgi, mille vastu sakslased olid. Seal parkisin oma taguotsa diivanile ja vaatasin, kuidas teised kõik õlle panid. Sellel istumisel aga hakkas mulle Oskari sakslane esimest korda meeldima. Ta õde nimelt oli esimene ilus saksa tüdruk, keda ma see nädal näinud olin. Tõeline Cassanova nagu ma olen, viskasin ma talle vahel ühe pilgu ja vaatasin jalkat edasi. Lõpuks siiski sai mul villand faktist, et kõik mu ümber rüübist mekivad ja otsustasin pereisalt küsida, et kas majas valget veini ka leidub. Ta ütles, et kohe vaatab ja naases peatselt liitrise pudeli valge veiniga. “Kui hüva” mõtlesin ma endale ja hakkasin rüüpama. Varsti liitus minuga ka Matu, kes mõistis, et õlu pole midagi veini kõrval. Jalkpall lõppes edukalt, nimelt sakslased jäid kurvaks. Kristjan võttis ka pealt kampsuni, mille all peitis ennast ilus Bayerni särk.
Kuigi pereisa oli piisavalt lahke, et küsimata tuua lauda teine vein, pidime me siiski kahjuks lahkuma. Läbi paduvihma asusime teele lähima bussipeatuse poole. Bussipeatuses ootas mind rõõmus vaatepilt, nimelt seisis seal Oskari sakslase õde. Mul õnnestus temaga meie lühikese bussisõidu vältel ka paar toredat sõna vahetada, kuid peatselt pidime me bussist lahkuma. Siis kõndisime me läbi kohaliku rikasterajooni kodu poole. Kõndides tutvustas mu sakslane mulle naabruskonda. Näitas, kes kus elab ja kes mida tarvitab. Lõpuks, läbimärjana jõudsime me koju ja kohe kui ma suutsin jaki seljast võtta hambad pesta ja voodisse roomata kustusin ma ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar