Hommik oli seekord eriliselt külm. Tavaline vannitoa ja söögi rutiin seljataga ronisin ma autosse ja asusin koolipoole teele. Teel sõitsime mööda loomaaiast, milles mulle on ainult häid lugusi räägitud, ja lubati, et peatselt me külastame seda. See kord hakkas mulle mööda sõites järjest rohkem kohale jõudma kui rikka linnaga, või vähemalt linnaosaga, oli tegu. Kõik majad nägid välja, nagu neis maksaks korter hingehinda. Kõige uhkem majadest oli üks villa, mis mu silma püüdis. Sellest mööda sõites seletati mulle, et tegu on vanadekoduga ja ma jäin tõeliselt hämmingusse.
Autoga tihti sõites on mulle järjest selgemaks saanud, et ma eelistan ühistransporti. Need hommikused peatusespassimised võivad tüütud olla aga mulle meeldib teisi, kes minuga ootavad, jälgida. Autos lähevad inimesed kõik nii kiiresti mööda ja minul pole miskit vaadata. Isegi kui auto jääb tiba pikemalt seisma on see ummikus, kust ma küll inimesi vaadata saan, aga see pole see. Ei ole seda tunnet, et mis saab, kui nad vastu vaatavad. Sõites jälgisin ka tänavanimesi. Järsku nägin Zeppelinstrasset ja tunniks ajaks oli mu peas kinni Rock and Roll.
Jõudsime kooli ja mind ootas ees kaks tundi eetikat. Kahjuks aga tunnis elava arutluse ja uute teadmiste omandamise asemel hakkasime vaatama filmi. Film võis isegi hea olla aga oli esimene tund, tegu oli draamaga ja film oli saksakeeles. See kõik kulmineerus selleks, et ma oleks peaaegu õpetaja kõrval istudes magama jäänud. Ainukene asi, mis mulle filmist meelde jäi oli üks umbes 8 aastane lohakas juuditüdruk, kelle seelikud olid ikka liialt kõrged. Filmist puhkamiseks otsustasin minna kusele. Seal äratas mind üles kõle vaatepilt. Tekkis tunne nagu sakslased kuseks kas ilma käteta või oleksid nad kõik pimedad. Põrand sõnaotseses mõttes ujus kusest.
See elamus seljataga liikusin arvutiklassi tegelema klassiprojektiga. Hakkasin siis arvutis ringi vaatama ja esimene asi, mis mulle vastu vaatas oli Internet Explorer, minu igihaljas vaenlane. Üritasin leida siis arvutist teist brauserit aga tulutult. Selle otsingu käigu selgus ka, et rääkimata normaalsest brauserist arvutil polnud normaalset operatsioonisüsteemigi. Õigemini, tal polnudki operatsioonisüsteemi, vaid tegu oli mingisuguse serveril põhineva totrusega. Süda läks selle kasutamisest pahaks. Lisaks kogu sellele arvutidraamale avastasin ma järsku, et mu ipod oli suutnud endas ära kustutada mu põhiplaylisti. Õnneks kõik laulud olid siiski alles.
Projektiga tegelemine läbi vaatasin ma koolipeal ringi ja avastasin, et ringi liigub väga palju pilukaid. “Suurepärane jahimaa Otile” mõtlesin ma endale, nii ringi vaadates. Pidin siis minema järgmisesse tundi ja klassi ees seistes, tegi mind ümbritsev klass oma käitumisega mulle selgeks, et mind übritsevad idioodid. Minu õnneks toimib sarnaselt meie koolile ka seal saksapärane õppesüsteem, nimelt tuli õpetaja klassi juurde ja ütles, et tund jääb ära.
Otsustasin siis minna üksinda jalutama. Kõigepealt kõndisin ringi lähedal olevas pargis. Seal ma avastasin, et kohalike lembus graffiti vastu on suurem, kui arvatagi võis. Isegi puud polnud pääsenud spreivärvi külma embuse alt. Ringi uidates leidsin ma kohaliku muusika-ja teatrikõrgkooli, mis tuletas mulle meelde, et õhtul on näidend. Sealt pöördusin ma tagasi parki ja leidsin ennast peatselt ühe tiigi ääres. Tiik oli küll roojane aga omas mingisugust mõnusat kohalolu. Ma seisin pea 10 minutit silla peal, mille alt voolas tiigist välja üks oja. Siis aga märkasin, et kõrvalolev ment passib mind juba tükk aega, nii et otsustasin lahkuda. See kitsekuju oli tõeliselt hirmus. Seejärel kõmpisin pagariärisse, millest olin parki suunudes möödunud. Seal võtsin endale bretzeli, tüki kooki ja klaasi teed ning tundsin ennast aknast välja vaadates kirjanikuna. Seni kuni teised tegid praktilisi asju kulutasin mina aega mõtlemisele. Tagasi kooli minnes püüdis mu silma ka üks roosa välikäimla. Minu jaoks oli see uus kuna ma nii harjunud tavapäraste sinstega.
Koolis sain kokku väikse seltskonnaga ja me läsime sööma. Bussi oodates jäi mulle silma koht, mis reklaamis ennast vanainimeste arvutiklubina. Judinad käisid üle keha selle peale. Buss viis meid kesklinna. Seal seadsime sammud ühe Ameerika stiilis toidukoha poole. Seal haises ja toit oli kehv, aga kuna mina ei maksnud on see ükskõik.
Sealt edasi liikusime ühele endisele industraalalale, kus sakslased pidid oma projektiga tegelema. See tehtud liikusime kooli. Koolis oli meil 2 tundi aega, et saada lahti kõigist tehnilistest probleemidest, teha proovi ja olla valmis esinema. Kõik läks lõppuks õnneks hästi ja kuigi sakslased millestki aru ei saanud, julgen ma väita, et mina andsin hea esinemise, nagu paljud teisedki. Saime kätte ka näitleja palga ehk tiba kommi ja läksime kõik koju. Kodus sõin ma veel kergelt õhtust, blogisin ja keerasin näitlemisest tulnud väsimusega tuttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar